Austraalia kirjaniku Markus Zusaki "The Book Thief" on nüüd tõlgitud eesti keelde pealkirjaga "Raamatuvaras". Sirvisin seda Rahva Raamatus ja tõlge tundub olevat asjalik. Kaanekujundus näeb samuti päris lahe välja.
Hiljuti ilmus ka teine osa meie oma koduvillase ulmekirjaniku Leo Kunnase Gort Ashryni sarjast, alapealkirjaga "Sõda". See pealkiri lubab sedakorda ehk veidi elavamat süžeed kui esimene raamat "Enne viimast sõda", kus tõtt-öelda ju süžeed nagu peaaegu polnudki. Loodetavasti piisas Kunnasele ühest raamatust, et oma maailma olulisemad raamid paika panna, ja "Sõjas" võib juba maitsta selle hiiglasliku pingutuse ehk veidi nauditavamaid vilju.
Kolmas uudis tuleb aga välismaalt. Nimelt on viimaks pärast fännide ootusi, lootusi ja spekulatsioone materialiseerumas kindlam info Warhammer 40,000 universumis aset leidvast filmist. Filmi nimeks näib saavat "Ultramarines", läheb see ilmselt otse DVD-le ja sisaldab hulganisti CGI elemente. Rõõmusõnum Black Library lugejatele - stsenaariumi autoriks on ei keegi muu kui Dan Abnett ise. Filmi kodulehekülg asub siin.
The whole truth and nothing but the truth
21 detsember 2009
Newsflash
Pahedest ja deemoneist
Memoirs of a Master Forger
William Heaney
Pärast kahekuust mõõna sissekannetes on ehk sobilik blogikurat selle teosega taas üles äratada.
Tegemist on memuaaristiilis jutustusega, mille minategelaks mr William Heaney, heategevusele annetav veinigurmaanist noorsootöötaja ja raamatuvõltsija, kes juhtumisi näeb deemoneid. Deemonite all mõistetakse siinkohal mitte tavalisi fantaasiakirjandusest tuttavaid põrguasukaid, vaid pigem ekstradimensionaalseid olendeid või varje, kes kinnitavad end inimeste pattude külge. Tegelikult on deemoni kujund teoses peaaegu metafoorne - ehkki Heaney peab neid täiesti reaalseteks, on nende sümboolne loomus lugejale suhteliselt ilmne.
Juba esimestest lehekülgedest saab selgeks, et Heaney on teravkeelne ja sõnaosav tegelane, kellel on kindlalt väljakujunenud maailmavaade ja kes on kõik oma seisukohad hoolega läbi mõelnud. Kusjuures tal on hea õigustus ka oma mõnevõrra eetiliselt küsitavamate tegevuste kohta. Peagi kohtume erinevate inimestega, kes tema elus olulist rolli mängivad - kuriteokaaslaste Jazi ja Stinxi, ebasümpaatse eksabikaasa, kodutute varjupaiga omaniku Antonina ja teistega. Ent just siis, kui lugeja on Heaney muheda stiili abil jõudnud sündmuste kronoloogilise arenguga harjuda, raputatakse ta sellest välja Heaney märksa hämaramasse ja tõsiohtlikumasse minevikku, kus selgub nii mõndagi sellest, miks mees ikkagi deemoneid näeb.. Ning minevikumeenutuse lõppedes imbub erusõdur Seamuse näol suur osa kurjakuulutavast alltekstist ka jutustuse olevikku.
"Meistervõltsija memuaarid" on just selline teos, mis paneb lugeja kõhklema, kas kõike kirjapandut tuleks võtta otseselt, metafoorina või midagi vahepealset. Õige tihti tekkis pärast mõne uue Heaney elu seiga mainimist tahtmine mõnikümmend lehekülge tagasi sirvida ja paar lõiku vastse teadmise valguses uuesti üle lugeda. Tekst on tõepoolest tihe, ent sellest hoolimata mõnuga ja sujuvalt kirja pandud ning on lausa lust end jutuvestja hoolde usaldada.
Jutuvestjast rääkides - teose autori nimi langeb kokku peategelase omaga ja see ka avaldati hr William Heaney esikteosena. Tegelikult peitub nutika varjunime taga kirjanik Graham Joyce, kellele "Memoirs" pole mitte esimene romaan. Joyce põhjendas uue identiteedi võtmist sellega, et ta soovis näha, milline kaal on kirjandusmaailmas tegelikult end juba tõestanud nimel ja kas ka pealtnäha uuel tulijal on võimalik end hea teosega kohe kirjandusliku eliidi ridadesse murda. "Memoirs of a Master Forgeri" edust selgub, et on küll võimalik. Joyce'i eksperimendi tulemus on väärt lugemisvara kõigile romaanisõpradele, olenemata fantaasiapisikust. On ju Heaney deemonid loomult tagasihoidlikud ja pelglikud olendid.
21 oktoober 2009
Vanameister ründab jälle
Robin Hobb
Hobb on alustamas uut biloogiat pealkirjaga "The Rain Wild Chronicles", mis viib lugeja taas Bingtowni maailma. Ehkki ka "Soldier Son" jättis mulle sügava mulje, olin ometi ääretult õnnelik, et Robin otsustas oma populaarseima saaga juurde tagasi pöörduda. Uus tsükkel paistab keskenduvat draakonite värskele põlvkonnale, kelle tulevik ei tundu pärast kookoneist väljumist sugugi nii helge kui arvata oleks võinud.
"The Dragon Keeper" leiab aset metsikus ja müstiliselt ohtlikus Rain Wilds'i piirkonnas, mida Hobbi eelnevais teoseis on vaid pealiskaudselt käsitletud. Ehkki mõned vanad tuttavad esinevad kõrvalrollides (sealhulgas Brashen Trell ja tema naine Althea), on peategelased kõik uued ja värsked - peaasjalikult inimesed, kes koonduvad ümber noorte draakonite, et aidata neid nende spontaansel teekonnal kaugele Rain Wildsi džunglite sügavusse, eesmärgiks leida müütiline Elderlingide linn Kelsingra. Saame kõvasti rohkem teada Rain Wildsi ühiskonnast ja kohtame uusi põnevaid tegelasi nagu isehakanud õpetlane Alise, noor mutant Thymara ja lihtne, ent sümpaatne kapten Leftrin.
"The Dragon Keeper'i" suurim tugevus peitubki karakterites. Hobb loob meisterliku valiku paeluvaid, ent samas inimlikke tegelasi, kellele on lihtne kaasa elada, ja väldib osavalt liigset dramaatikat. Juba ainuüksi selle minu arvates praegusaja fantaasiakirjanduse parima karakterisatsioonioskuse tõttu väärib Hobbi uusim teos lugemist ja ma nautisin pea igat lehekülge.
Ent ei ole head ilma halvata (maksiim, mille mõned Hobbi varasemad teosed tõsiselt kahtluse alla seadsid). "The Dragon Keeper" pole paraku kaugeltki autori säravaim teos - sündmused venivad ja ehkki tegelased on meisterlikult paberile pandud, kipub tempo liig aeglaseks jääma. Ka intriigi pole põrmugi nii palju, kui Hobbi lugejad on ootama harjunud. Ka ei ole teosel korraliku kulminatsiooni. Loomulikult on standardid Hobbi-suguse vanameistri puhul juba väga kõrged ja iga uue teosega on tal järjest raskem end üle trumbata - ent siiski leian ma, et "Dragon Keeper" jääb "Liveshipi" triloogia ja Fitzi-lugude kõrval kahvatuks. Loodan siiralt, et võin triloogia edenedes rõõmsamat juttu rääkida.
"The Dragon Keeper" ei sära igas aspektis nagu mõned teised Hobbi vaimusünnitised. Sel teosel on oma tugevused ja oma nõrkused. Kahtlemata on tegemist karakterromaani tippklassiga, ent hoogsaid seikluseid ja põnevaid süžeepöördeid napib. Võimalik, et autori loomingus ongi tulnud hetk kirjutada midagi aeglasemat ja ehk küpsemat, ent vaid olustikuromaaniga piirdumine oleks siinkirjutaja arvates muidu aukartustäratavalt mitmekülgse Hobbi jaoks samm tagasi.
Lühidalt - tugev sooritus, kohustuslik Hobbi fännidele ja igal juhul üle keskmise lugemine fantaasiakirjanduse sõpradele, ent võib-olla mitte päris see, mida oleksin oodanud. Jään ootama järge, mis tõenäoliselt heidab rohkem valgust Elderlingidele ja nende tsivilisatsioonile, millele senised triloogiad on vaid viidanud. Teise osa nimeks saab kuulu järgi "Dragon Haven" ja poelettidele jõuab see tuleval kevadel.
Ulysses
"Finding answers appears to be the primary purpose of mortal existence."
- Divayth Fyr the Psijic
Nii palju küsimusi ja nii vähe aega.
Vaatamata hullumeelsele tempole võib elu siiski olla ilusam, kui isegi minusugune optimist seda ette oskas kujutada. Tõsi ta ju on, et lisaks tavapärasele tööle nõuab ülikool sel sügisel eriti kõrget lõivu. Midterm algab reedel keeleteaduse eksamiga ja jätkub järgmisel nädalal päris mitme kirjaliku projektiga. Lisaks tuleb 12. novembriks paika panna lõputöö programm, mis mul küll juba vaikselt kuju võtab. Küllap pean oma uurimustöö varsti internetist päris raamatukokku üle kolima. Tõtt-öelda ootan seda omamoodi uudishimuga, sest päris korralikes arhiivides pole ma ju varem pikemalt tööd teinudki (ainult Prantsusmaal sain natuke raamatutolmu nuusutada). Viimased nädalad on olnud ilmekaks näiteks sellest, kui imeline asi on inimlik lähedus. Selleta oleksin ilmselt juba üsna korralikus tööstressis.
Lisaks kohustustele on mul käsil ka paar muud projekti, neist tähtsaim mu koomiks, mis aga paraku ajapuuduse tõttu üsna visalt edeneb. Katsun kas või hambad ristis selleks siiski vabu hetki leida ja sel reedel jälle sündmustikku edasi viia. Ma ei hakka siinkohal üldse rääkimagi "Tagasiteest", mis pole juba mitu kuud ühtki uut rida saanud. Õnneks on igapäevaselt nii palju muud mõttes, et ma ei jõua selle pärast suuremaid süümekaid tunda.
D'ailleurs, lõplikult piiratud aja ja infiniitse materjali probleemi lahkab (küll väheke teises võtmes) ka Pierre Bayard, kelle geniaalset teost "Comment parler des livres qu'on n'a pas lus?" ehk "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?" loen praegu paralleelselt Heaney "Memuaaridega". Kui lõpetan, kannan ette, kuid võin juba praegu öelda, et tegemist on vaimuka ja tabava teosega, milles võivad end ära tunda vast kõik raamatusõbrad. Teos on Eestis saadaval inglise keeles pealkirjaga "How to talk about books you haven't read" ja seda saab osta Rahva Raamatu kauplustest.
15 september 2009
Lootus on õilis vale
Company of Liars
Karen Maitland
Romaan keskaegsest Inglismaast, kus möllab katk ja valitsevad hirm ning ebausk. Selles õhkkonnas rändavad üheksa põgenikku põhja poole, et epideemia küüsist pääseda - ent nende seltskond pole kaugeltki ühtne. Igaüks varjab mõnd valgustkartvat saladust, mille hoidmiseks on nad pea kõigeks valmis. Ruunilugeja Narigorm ennustab neile kõigile sünget tulevikku ja väikese tüdruku sõnad kipuvad lausa hirmuäratava täpsusega täide minema..
"Company of Liars" on jutustatud pühade reliikviate müütaja Cameloti silme läbi, kes enda sõnul müüb rahvale lootust. Tema tähelepanelik silm näeb läbi nii mõnegi kaaslase valedemüürist, ent isegi temal jääb nii mõndagi märkamata. Ja loomulikult valetab ta ka ise, nii teistele raamatutegelastele kui ka lugejale. Mil määral, see saab ilmsiks alles teose lõpuosas. Kõik need valed ja pooltõed annavad kokku põneva ja ettearvamatu jutustuse, pooleldi mõrvamüsteeriumi, pooleldi Dekameroni ja Canterbury lugude segu. Lisaks sõrmeotsaga üleloomulikku (ehkki seda viimast on kõvasti vähem, kui ehk alguses tundub). Peale intrigeeriva sündmustiku on teose üks tugevamaid külgi kahtlemata veenvate, keeruliste ja paeluvate tegelaskujude loomine. On ju kõik üheksa reisiseltskonna liiget kaugelt enam, kui pealtnäha paistab, ja isegi neil, kes esmalt süütutena näivad, on oma patud hinge taga või luukered kapis. Maitland annab usutavalt edasi ka keskaja Inglismaa ühiskonda, mida iseloomustavad eba- ja umbusk, hirm kõige teistsuguse ees ja samas siiski uskumatu lihtsameelsus, kui küsimus on religioonis või muus üleloomulikuna näivas.
Mulle näppu sattunud Penguini trükis torkas toreda lisana silma intervjuu autoriga raamatu lõpus, kus sai näha tema enda huvitavat perspektiivi ja hinnanguid tegelaste ning kirjutamise protsessi kohta.
Soovitan kõigile mõrvamüsteeriumide sõpradele, ent põnevat lugemist võib see pakkuda ka psühholoogilise ja ajaloolise romaani austajaile.
03 september 2009
Viimne baka-aasta
Mu viimane bakalaureuse sügissemester on alanud. Paljutõotav tunniplaan on järgmine:
ESMASPÄEV
10.15-12.00 Suuline tõlge (oh ei, sünkroon pole üldse minu teema)
14.15-16.00 Hispaania keel (see teeb mind kõige närvilisemaks. Viimasest hispaania keele loengust on möödas juba poolteist aastat. Kardan, et edasijõudnute tase võib pärast säärast pausi üsna raske olla)
TEISIPÄEV ehk ajusurma päev
10.15-12.00 Suulise ja kirjaliku väljenduse õpetus
12.15-14.00 Praktika (ootamatult kujutab endast sel aastal hoopis kirjalikku tõlget; väga tore üllatus)
14.15-16.00 Teooria
18.15-20.00 Kirjandusliku retseptsiooni teooria (Tanel Lepsoo FTW)
Neljaloengune päev, mis lõpeb kell kaheksa. Juhhei!
KOLMAPÄEV
10.15-12.00 Prantsuse keeleteadus/Vanaprantsuse keel (vaheldumisi üle nädala)
12.15-14.00 Erialaseminar
16.15-18.00 Hispaania keel
18.15-20.00 Praktiline eetika
NELJAPÄEV
12.15-14.00 Semiootika ajalugu (Lotman!)
14.15-16.00 Teooria
18.15-20.00 Fotograafia (vabakuulajana, võib-olla)
REEDE
Suhteline vabadus
17 august 2009
Roosi nimel
Calla hundid
Stephen King
Ühel päeval saavad mul loomingulised Tumeda Torni teemalised sissekandepealkirjad otsa. Täna veel mitte.
"Calla hundid" on Tumeda Torni tsükli viies raamat. Roland ja tema ka-tet jõuavad ääremaade serval asuvasse Calla Bryn Sturgise külla, kus kohalikud paluvad neilt abi lapseröövlitest Calla huntide vastu võitlemisel. Nad kohtuvad ka isa Callahaniga, preestriga meie maailmast, kellel on jutustada kummaline lugu vampiiridest ja neist, keda mees ise nimetab "madalateks meesteks". Ent ka mured ei jää kaugele - lisaks huntide ohule avastab Roland, et Susannahis tõstab pead uus isiksus, mis on nähtavasti seotud naise üsas kasvava kurja ennustava lootega. Ning kõige tipuks ähvardavad erimeelsused, valed ja saladused ka-teti sootuks lõhki ajada. Kas teekond Tumeda Torni poole katkeb või leiavad Roland ja ta sõbrad sellestki olukorrast väljapääsu?
Muidugi leiavad, sest tsüklis on ju veel kolm raamatut. Sellest hoolimata loob King huntidest tõeliselt ohtlike vastaste mulje, ehkki nende müsteerium pole kuigi keeruline (sain sellele jälile juba teose keskel). Eelneva "Võluri klaasiga" võrreldes näib "Calla hundid" veelgi rusuvamana. Me näeme, et nii Roland kui tema ka-tet on nõrgenemas ning peagi ei pruugi nad enam jaksata väljakutsetele vastu astuda. Isa Callahani jutustus võtab enda alla märkimisväärse osa raamatust ja on ilmselt otsapidi seotud Kingi muu loominguga (eeskätt Maine'is toimuvate õudusjuttudega). Ma ei ole kindel, kas see mulle meeldib. Igal juhul mõjub uute mahukate tegevusliinide sissetoomine igas tsükli osas veidi kunstlikult ja on hakanud mind ajapikku häirima. Parem oleks, et kõik need tegelased ja nende pikad lood lõpus ka kuidagi üksteisega seostuksid. Ning selle all mõtlen ma midagi enamat kui ebamäärane kas-see-on-ikka-kokkusattumus teema üheksateistkümne ja muu sellisega, mis näib kuidagi odava pingetekitamisvahendina ning pakub kangelastele kohati liiga lihtsaid väljapääse (nt see, kuidas Jake ja Eddie teoses paroole ära arvasid). Lisaks sageneb tegelaste tegude õigustamine sellega, et "ma lihtsalt kuidagi teadsin".
Võib-olla hakkab Rolandi tsükkel lihtsalt minu jaoks oma uudsust kaotama, aga ma arvan pigem, et nii pika sarja puhul peaks autor üritama sündmustikku värskena hoida, mida siin vist paraku juhtumas ei ole.. Jätkan lugemist igatahes sedamööda, kuidas Tumedat Torni eesti keelde tõlgitakse. Vähemalt "Calla huntide" lõpplahendus annab lootust millekski uudseks ja teistsuguseks järgmises osas pealkirjaga "Susannah' laul".
03 august 2009
Noorim Edda
Runemarks
Joanne Harris
Tegemist on fantaasiaromaaniga, mis tugevalt mõjutatud Skandinaavia mütoloogiast. Õigem oleks isegi öelda, et "Runemarks" on alternatiivmütoloogia, sest kõik Harrise kasutatud fantastilised elemendid on pärit germaani müütidest. Selle lehekülgedel kohtume Loki, Odini ja teiste aaside ning vaanidega. Loo peategelaseks on Maddy, tüdruk, kelle peopesal on veider ruunimärk ja kes valdab kardetavat võlukunsti. Sündmustik leiab aset keskmises maailmas ehk Midgardris, pärast Eddades ennustatud Ragnaroki lahingut ja eelmise maailma lõppu. Vanad jumalad on kas surnud või pagenduses ning nende asemele on asunud uus monoteistlik religioon, mis meenutab paljuski (vähemalt algul) ristiusku. Ruunimaagia on põlu all ja selle valdajaid üritatakse välja juurida. Maddy kohtub salapärase ühesilmse rändajaga, kellest saab tema õpetaja. Ükssilm tirib ta ohtlikku mängu, mille eesmärgiks on äratada vanad jumalad - kes on aga paraku üksteist umbusaldav ja pikka viha pidav kamp. Kas Maddyl õnnestub nad ühendada, et alistada kurjakuulutav Uus Kord?
Tegemist on stiililt lihtsa ja pretensioonitu seiklusjutuga, mis pakub huumorit segamini pinge ja ootamatute süžeepööretega. Tegelikult võib teosest jääda lausa lasteromaani mulje, kui on soovi silte kleepida. Veidi vanematele lugejatele võib päästvaks faktoriks osutuda temaatika. Loomulikult ei ole teist nii suure potentsiaaliga tegelaskuju kui trikimeister Loki, kes jääb teoses domineerima - kuid äratundmisrõõmu pakuvad mütoloogiasõbrale ka Odin, Skadi, Heimdall, Frey, Hel ja paljud teised. "Runemarks" ei jäta fantaasiaromaani muljet, kuna on tugevalt juurdunud Skandinaavia müütidesse. Ilmselt jääks Eddasid mitte tundvale lugejale hoopis teistsugune mulje. Üks raamatu parimaid külgi oligi minu jaoks äratundmine - vihjeid erinevatele müütidele ja lugudele leidub nii palju, et neid ei jaksa kokku lugedagi. Tundub, et ka autori taustauuringud on olnud üsna põhjalikud. Oletan, et tean Skandinaavia mütoloogiast rohkem kui keskmine inimene, aga ometi ei märganud ma ühtki häirivat viga. Samas tähendab see ka, et Harris pole välja mõelnud päris oma originaalseid tegelasi, vaid kasutanud ära juba olemasolevat materjali. Siiski on ta jumalatele oma lihvi andnud ja käsitlenud neid nii mõnigi kord veidi teisiti kui traditsioonilistes müütides kombeks (silmapaistvaim näide on Loki).
"Runemarks" on kerge fantaasiaseiklus, mis võib küll pakkuda lõbusat meelelahutust, kuid mille ainus tõeliselt esiletõstev tunnus on temaatika. Samas kahtlemata nauditav kõigile neile, kes peavad ennast Eddade sõbraks.
31 juuli 2009
Kahe linna vahel
China Miéville
China Miéville kuulub New Weird'iks kutsutud kirjanduslikku liikumisse. Eelnev uuring näitas, et tema loomingut iseloomustab omapärane, ent häiriva kiiksuga ulme, mis põimib fantastilisi elemente reaalse maailmaga. Seda definitsiooni silmas pidades võib „The City and the City“ mõningaid tahke küll Miéville'ile tüüpiliseks pidada, ent häirivuse taseme poolest see väga kõrgele ei püri.
Romaan esitab omapärase versiooni paralleeluniversumite loost. Keset tänapäevast maailma asub kusagil Ida-Euroopas või Väike-Aasias paik, kus kaks linna (Beszel ja Ul Quoma) geograafiliselt ja füüsikaliselt kattuvad. Mõlema linna elanikud kõnnivad päevast päeva samadel tänavatel, ent peavad piinliku täpsusega vältima teise linna ja selle elanike nägemist, et seda veidrat tasakaalu mitte häirida. Selle kirjutamata seaduse täitmist jälgib salapärane ja näiliselt kõikvõimas organisatsioon Breach, mis võib reeglirikkujad lihtsalt jäljetult kaduma panna. Tegemist on üpris originaalse ja päris keerulise kontseptsiooniga, mis teose jooksul lugejale erinevate vihjete ja märgetega lahti seletatakse. See idee ja sellega kaasnevad nüansid on ehk isegi huvitavamad kui „The City and the City“ krimkalik telglugu. Viimane domineerib romaani algusosas ja taganeb hiljem, jättes enam ruumi kaksiklinna ning Breachi olemuse uurimiseks – ent nagu kõik Miéville'i väikeses urbanistlikus maailmas, on ka see läbinisti põimunud linnade ristumise kontseptsiooniga.
Kui kõrvalisest rulapargist leitakse tundmatu noore naise laip, asub asja uurima romaani peakangelane, Beszeli mõrvarühma uurija Tyador Borlu. Peagi hakkab ta aimama, et mõrv võidi toime panna Ul Quomas, misjärel laip Beszeli visati – seega näib, et tegemist on piiririkkumisega. Borlu hingab juba kergendatult, lootes, et saab asja Breachile üle anda, kui välja ilmuvad asitõendid, mis näitavad, et rikkumist siiski polnud. Borlu hakkab kahtlustama, et keegi tahab Breachi asjasse segamist meelega vältida. Peagi saab ta saatusliku telefonikõne teisest linnast, mis paneb aluse ohtlikule seiklusele..
Romaan on jagatud kolme ossa, mis erinevad üksteisest nii tempo, meeleolu kui ka süžee peasihi poolest – peaaegu nagu oleks tegemist kolme üksteisele järgneva novelliga. Siiski saab lõpuks vastuse nii mõrvauurimine kui ka lugeja küsimused Breachi ja kaksiklinna ülesehituse ning toimimise kohta. Miéville'i stiil on vahetu ja kiire, pikkade kirjelduste asemel eelistab ta paisata lugeja pea ees sündmuste keerisesse. Mõnikord võib see ka segadust tekitada, eriti arvestades raskestimõistetava, ehkki paeluva ristumisteooriaga. Hästi kirjutatud kõnekeelne dialoog paneb oma muhedusega sageli naeratama ning annab suurepäraselt edasi tegelaste inimlikkust.
„The City and the City“ ei ole kindlasti puhas ulme. Ehkki meelde jääb teosest ennekõike selle originaalne maailm, on ulme-elemendid pidevalt tagaplaanil ja moodustavad teosest orgaanilise osa. Neid ei püüta kunagi spetsiaalselt lugeja jaoks lahti seletada, mis lisab romaanile veelgi salapärast sarmi. Tõsi küll, tegelased jäid ehk veidi kahvatuks ja lihtsakoeliseks ning sündmuste areng oli eriti teose algusosas aeglasevõitu, ent mitte see ei jää domineerima. Miéville üllatab originaalse ja hästi esitatud ideega, mis serveeritakse nauditava stiiliga. Nii nagu teose sees põimuvad ja ristuvad Beszel ja Ul Quoma, on „The City and the City“ intigeeriv segu kriminullist ja ulmejutust.
16 juuli 2009
Väike tüdruk, akordionimängija ja fanaatilised natsid
"Here is a small fact.
You are going to die."
The Book Thief
Markus Zusak
Austraallasest kirjanik on paberile pannud kummalise loo II maailmasõja aegsest Saksamaast. Hiljutine menuk jutustab väikesest Lieselist, kes viiakse kasulapseks Molchingi-nimelisse väikelinna Müncheni lähedal.Võitluses karmi ja nii mõnigi kord ebaõiglase eluga kujuneb Lieselil välja omapärane harjumus - ta varastab raamatuid. Sõnadest ja lugudest saab ta julgustust, mis on talle rasketel aegadel toeks. Mis aga kõige huvitavam - romaani jutustajaks on Surm.
See "raam" tuleb kõige teravamalt välja väikestes vahemärkustes, mis kas täpsustavad inimestest tegelaste öeldut või "spoilivad" edaspidi juhtuvat. Surm pole veatu jutuvestja - ta teeb reetlikke vihjeid loo lõpplahenduse kohta ja ruttab mõnikord sündmuste käigust ette -, ent see kõik muudab tema jutustuse kuidagi ehedaks ja vahetuks. Olgu veel öeldud, et tegemist pole siin ei kristlikust mütoloogiast tuntud vikatimehega (ehkki see kujund näib Zusaki Surma lõbustavat) ega ka Pratchetti humoorika tegelasega. Pigem jääb see Surm kuhugi vahepeale - on valdavalt kurblik või melanhoolne, kuid külvab sekka ka paar muhedat nalja või huvitavaid vaateid inimeste veidrustele. Huvitav on ka see, et jutuvestja Surm pöördub sageli otseselt lugeja poole, mis võib nii mõnigi kord sootuks ootamatult tabada, nagu romaani avalause, mida olen tsiteerinud sissekande alguses. Surma stilistiline eripära jutustajana on ka kummalised metafoorid, mida ta juhtunu kirjeldamiseks kasutab. Erilisel kohal on tema jaoks näiteks värvid, eriti taeva värvid, mida inimesed ei pidavat piisavalt hindama.
Vaatamata rusuvatele sündmustele II maailmasõja aegsel natsi-Saksamaal ei mõju "The Book Thief" masendavana, vaid näitab pigem, kuidas inimeste head küljed rasketes oludes välja tulevad. Tegemist on elujaatava ning humoorika teosega, ja seda nii tänu kahele lapsest peategelasele kui ka jutustajale. Zusak rõhutab, et Hitleri Saksamaa sakslased olid samasugused inimesed kui kõik teisedki - nende seas leidus nii fanaatikuid ja õelaid inimesi kui ka häid, kaastundlikke ja isetuid, ning sugugi kõik polnud Füüreri valitsusega rahul ega kiitnud heaks juutide tagantkiusamist.
Kuna loo lõpplahendus saab enam-vähem selgeks juba umbes teose keskel, ja seda taotluslikult, ei ole selle loo tõmbenumbriks niivõrd pinge või põnevus. Pigem on tegemist liigutava jutustusega selle kõige paremas mõttes, mis ei näi tänu hoolikalt kammitsetud stiilile ja osavatele kirjeldustele siiski pisarakiskujana. Zusak näitab II maailmasõja aegset Saksamaad uudse nurga alt ja käsitleb seda nii, nagu seda on teinud vaid vähesed. "The Book Thief" on nii stilistiliselt kui ka sisuliselt piisavalt uudne, et ka kõige nõudlikuma lugeja huvi ülal hoida. Hoiame pöialt, et see peagi eesti keelde tõlgitaks.
Kadunud blogija tagasitulek
Umbes kuu aega on möödunud minu viimasest sissekandest ja ühtlasi ka Prantsusmaalt lahkumisest. Ei ole vaja muretseda - lennuk ei kukkunud alla. Juhtus aga see, et elu ründas võimsalt ja ma jäin alla..
Kokkuvõttes pole mul esimese Eestis veedetud kuu eest suurt midagi ette näidata. Umbes pool sellest ajast on kulunud kutsikatega tegelemisele. Siiski oli mul ju tohutult palju plaane, mida oma suvega teha. Vaatame korraks üle, kuidas mul plaani täitmisega läheb.
Folk - ma pole isegi telklas kohta kinni pannud. Seni pole olnud aega ähmaseltki muret tunda, aga peaks vist varsti liigutama hakkama. Tegevuskava näeb ette ilmselt ühe päevapileti ja ülejäänud kontserdid siis üksikpiletitega.
DnD - seni pole veel miskit kuulda ega näha.. Ilmselt ei lähe mäng sel suvel korralikult käima. Iseenesest kahju ju. Vähemalt on mul nüüd uus PHB käes. Ilus värviline. Äkki leiab hiljem Tartus mingi mängu, või siis hakkab seesama müütiline kampaania olema sügisestel nädalavahetustel.
Warhammer - turniir on 1.-2. august ja ma olen mudelite värvimisel ajahätta jäämas. Vist sai endale liiga suured eesmärgid seatud. Turniiriks tuleb värvida veel kuuene Silver Helm'ide üksus ja kolm Phoenix Guardi. Painting spree anyone?
Vahepeal mängisin ka Edde kaose armee vastu ja sain hävitavalt lüüa. Vigadest õpitakse, hmm? Ikkagi hakkab kaos ära tüütama. Tough as nails, manööverda ja kombineeri rünnakuid palju tahad, nad ei sure lihtsalt ja löövad tagasi ka paganama valusalt..
Lugemine - "The Book Thief" sai läbi ja see oli tõesti hea. Järgmisena võtan käsile Miéville'i, riiulis ootab veel päris mitu paljutõotavat teost. Augustikuus läheb tellimisele ka hulk Horus Heresy raamatuid. Siin võiks veel selle ka ära märkida, et ma sain George R. R. Martini autogrammi oma raamatusse :P Järgmisena tooge palun Eestisse Robin Hobb ja Scott Lynch.
Battlestar Galactica lauamäng - on ikka veel kusagil postis. Peaks iga hetk siia jõudma hakkama. Kui just postitöötajad liiga iirlased pole. Sellega seoses - mõnikord nad on ikka iirlased küll. Näiteks ülalmainitud Miéville'i raamat pandi mulle lahtiselt postkasti peale, kes tahes oleks võinud selle käigu pealt ära võtt. Lisaks sadas kogu hommiku paduvihma. Õnneks raamat siiski raskelt kahjustada ei saanud, tänu paksule papp-pakendile. Ikkagi lähen ma selle pärast postkontorisse torisema. Nii ei saa, raamatuid tuleb kohelda protseduurikohase lugupidamisega!
Kirjutan ma seda sissekannet muide juba uues rüperaalis. Delli klaviatuur on imemõnus.
12 juuni 2009
Kodu poole teel
Homme samal ajal peaksin ma olema juba Lätis. Ja õige pea Tallinnas.
Prantsusmaalt lahkudes valdavad mind vastakad tunded. Ühest küljest on kahju, et see ainulaadne kogemus on nüüd lõpule jõudmas, ja Orléans jõudis mulle selle aastaga juba päris koduseks muutuda. Käisingi täna natuke linnas ringi, lihtsalt selleks, et erinevate kohtadega hüvasti jätta. Loire'i kaldad, Les Carmes, Antidote ja McEwan's. Eriti viimane sai sel poolaastal peaaegu teiseks koduks, seal oli hea koos rahvusvahelise seltskonnaga jalgpalli vaadata, rääkimata muhedatest omanikest. Ja Guinness on endiselt ainus õlu, mida ma juua suudan. Mis ma öelda oskan, Orléansis on seda "kultuurse väikelinna" hõngu, mis Tartugi nii toredaks muudab. Tallinn ei suuda selles osas päris võistelda, jääb natuke liiga suureks ja stressirohkeks.
Teisest küljest, eks see pea neljakuune streik tüütas ikka ausalt öeldes ära küll. Pidev teadmatuses virelemine et cetera. Ülikool oleks võinud rohkem õpilastega suhtlemisega tegeleda ja neid sagedamini toimuvast informeerida. Selle asemel jäeti kõik omapead, kes asjaga kursis tahtis olla, see pidi igal õppejõudude koosolekul kohal käima. Ja loomulikult on tore jälle eestikeelsesse keskkonda tagasi tulla, rääkimata perest, sõpradest ja lemmikloomadest, kellest ma siiski puudust tundsin.
Toakoristuse kontroll on siinmail ikka väga lõdva tasemega võrreldes Tartuga. Eelmise kevade Tartu Üliõpilasküla kogemust meenutades küürisin ma oma tuba kolm päeva järjest. Siis tuli tädi ja vaatas kaks minutit toas ringi. Ja ütles, et väga hea. Ma olin peaaegu pettunud, et ta ei tahtnudki imetleda kõiki mu raske töö vilju.
Sel suvel on mul palju, mida oodata, nende seas folk, DnD, Warhammeri turniir, palju huvitavat lugemist ja Battlestar Galactica lauamäng! Seda viimast mõtlesin ma alguses juba siin olles tellida, aga raha jäi väheks. Ilmselt tuleb siis see tehing juunikuu palgapäevaks jätta.
Kel on soovi mind oma silmaga näha, siis saabun Tallinna Lennart Meri nimelisse lennujaama homme kell 20.20. À Samedi!
05 juuni 2009
Pariisis kolamas
Sel laupäeval oli ikka harukordselt ideaalne ilm, lõuna paiku küll ehk veidi palav, aga õhtul selle eest suurepärane. Perfection, nagu Chandler ütleks.
Sedakorda sai siis sihikule võetud kaks sellist Pariisi nurka, mida ma polnud suhteliselt ammu külastanud (loe: viimase seitsme aasta jooksul) - nimelt La Défense ja Montmartre.
Sellelt fotolt võib näha niinimetatud Axe Historique'i, ülipikka sirgjoont, mis ühendab arvukaid Pariisi monumente, neist tähtsaimad Louvre, Place de la Concorde, Arc de Triomphe de l'Étoile ja Grande Arche, minu teekonna lõpp-punkt. Suur osa teljest asub Champs-Élysées bulvaril.
Facepalm oli juba renessansiajal aktuaalne.
La Défense'i jõudmiseks võtsime Place d'Étoile'i juures metroo, sest polnud enam tuju jala kõndida.
Midagi hoopis teistsugust kui Pariisi kesklinn. Samas ka omamoodi huvitav.Tegemist on ärikvartaliga, mis on saanud nime Prantsuse-Preisi sõjas hukkunute auks püstitatud memoriaali järgi.
La Grande Arche, püstitatud 1990. aastal François Mitterrandi tellimusel. Autoriks taani arhitekt von Spreckelsen. Hoone sees on prantsuse majandusministeeriumi kontoriruumid ja rahvusvahelise inimõiguste organisatsiooni peakorter, ja kõige tipus näitusesaal. "Kaar" on 110 meetrit kõrge - selle alla mahuks vabalt ära Notre-Dame'i katedraal.
Kummaline puri kaare all. Selle asendit on võimalik fotodelt nähtava mehhanismi abil muuta, kuid mis otstarve sel on, sellest ma aru ei saanud ja kusagilt mujalt selle kohta infot ka ei leidnud.
César Baldaccini skulptuur nimega "Le pouce" ("Pöial") kujutab endast 12 meetri kõrgust ja 18 tonni kaaluvat metallsõrme. Hmmm.
Eelmainitud memoriaal, mis kvartalile nime andis.
Need pidid olema musikaalsed purskkaevud. Mina küll midagi peale solina ei kuulnud. Võib-olla oli muusika kokkuhoiu huvides välja lülitatud. Nagu Versailles, kus purskkaevud töötavad ainult kaks tundi päevas. Iseenesest muidugi õige suhtumine.
Guinness on kõikjal!
Sacre-Coeuri basiilika on üks Pariisi kuulsamaid turismimagneteid, kuigi tegu on küllaltki hiljutise ehitisega (valminud 1914. aastal). Kirik kombineerib romaani ja bütsantsi stiili elemente. Ehitamiseks kasutati travertiini-nimelist kivi, mis eritab kaltsiite ja püsib seetõttu valgena isegi keset Pariisi tänavatolmu ning heitgaase.
Vaade Pariisile kiriku vaateplatvormilt.
Kohustuslik klõps Eiffeli tornist.
04 juuni 2009
UUS NEU NEW NOUVEAU NOVÕI
Kuu on vaevalt alanud, ja juba ujutatakse üle uute põnevate präänikutega - seekord siis video kujul.
Final Fantasy VII: Advent Children Complete jõudis eile Jaapanist väljapoole. Põhimõtteliselt on siin tegu originaalse AC edendatud graafikaga versiooniga, millele on lisatud ka mõned uued stseenid. Film tuleb välja BluRayl, kas ka DVD-l, sellest ma veel kuulnud pole. Eelvaade. Näeb päris korralik välja. Craudo! Hehe.
Harry Potter ja segavereline prints ehk Rowlingu Potteri-saaga järjekordne kinoversioon. Esilinastus on sihitud 17. juulile. Eelvaade.
Assassin's Creed 2 tegijad näitasid E3-l uut HD eelvaadet. Väga tegija. Huvitav, kas too neiudele rahamaksmine, et nood tähelepanu hajutaksid, on üks mängu uutest võimalustest?
Homme tuleb pilte mu hiljutisest Pariisis käigust ja lähitulevikus räägin veel "Cloverfieldist".
25 mai 2009
Häid ja halbu uudiseid
Ja hea uudis: Orléansi ülikooli juhatus ja õppejõudude-üliõpilaste kollokvium jõudsid viimaks otsusele. Kõik selle semestri loengud ja eksamid jäetakse ära. Õpilastel võimaldatakse hinded kätte saada iseseisva töö vormis, mille õppejõud peavad määrama käesoleva nädala lõpuks. Seega paistab, et allakirjutanu pääseb jaanipäevaks koju! Oli ka tagumine aeg, et midagi lõpuks selguks.
23 mai 2009
Maikuu noppeid
Number üks. Aprillis ma mõtisklesin, et kas Scott Lynchi kolmanda teose "The Republic of Thieves" tollal ametlik ilmumiskuupäev (16. juuni) jääb lõplikuks. Ei jäänud. Hetkel on avaldamine teadmata ajaks edasi lükatud. Optimistid loodavad, et ehk käesoleva aasta lõpuks saame seda näha. Mina enam väga loota ei julge. Kas Lynchi võib olla tabanud see pahaendeline George R. R. Martini sündroom? Samas muidugi peaasi, et romaan oleks lihvitud ja terviklik, kui avaldamine venib kvaliteedi nimel, siis ma ei kurda.
Number kaks - positiivsem uudis. Stephen Kingi "Tumeda Torni" viies raamat, "Calla hundid" ("Wolves of the Calla") on nüüd eestikeelse tõlkena olemas. Kaanepildil figureerivad mõõgad on küll veidi liiga tähesõjaliku väljanägemisega. Eks näis.
Number kolm. Tema enda blogi andmetel valmis Patrick Rothfussil kuu alguses triloogia "Kingkiller" teise raamatu käsikiri pealkirjaga "The Wise Man's Fear". Esimene osa, "The Name of the Wind", on mu raamatuostunimekirja eesotsas.
Number neli. Assassin's Creed 2. Sellega on justkui kõik öeldud.
Seletan siiski natuke lähemalt. Teise osa tegevus leiab aset renessansiaja Itaalias. Intervjuudes on mainitud vähemalt kaht linna, Veneetsiat ja Firenzet. Ma natuke lootsin (esimese mängu lõpu põhjal), et tuleb feodaalses Jaapanis, aga noh, kõike head korraga ka ei saa.
Kuulu järgi on asjasse segatud ka erinevad Leonardo da Vinci leiutised. Loodetavasti ei lähe kogu lugu liiga "Da Vinci koodiks" kätte. Uue mängu peategelane on Ezio Auditore, noor aadlik, keda ajendab palgamõrtsukatega liituma kättemaks. Ja ta näeb välja Altairiga üsna sarnane. Okei, see keep on tegelikult päris lahe, rääkimata kahest (!) kaelusest. Ja kahest randmenoast. Kuuldustest veel nii palju, et mängus on seekord kuni 16 erinevat alamissiooni tüüpi, aga pealtkuulamine ja taskuvargus on maha jäetud. Ezio oskab ka ujuda (jumal tänatud selle eest!) ja alistatud vastaste relvi üles korjata, et nendega võitlust jätkata. Mäng peaks välja tulema käesoleva aasta jõulude paiku. Ametlik sait, kus leidub ka videoklipp huvitava intervjuuga.
Number viis. Nagu Creedi järjest veel vähe oleks, Bioshock 2.
Seniste piltide ja jutu põhjal tundub, et väga šokeerivaid muutusi mängumehhanikas ei ole plaanis, ja graafika oli juba esimesel osal silmipimestav. Seekord astub mängija aga ühe Big Daddy rolli (with drill arm and everything!). Sündmustik toimub 60-ndatel, s.o. kümmekond aastat pärast "Bioshocki" lõppu. Rapture on ümbritseva ookeani surve all lagunemas ja Big Daddyd peavad üha lootusetumaks muutuvat võitlust järjest agressiivsemate ja tugevamate Spliceritega.
Mis mulle selle mängu promo juures eriti meeldib, on nende Flash-sait, mis kujutab endast huvitavat mõistatusmängu. Väga tore oli üritada neist erinevatest kirjadest ja infokildudest terviklikku pilti kokku panna. Kusjuures vihjed muutuvad järjest õõvastavamaks. Kelle toaga on tegemist? Mida ta uuris ja mis temaga juhtus? Esimese "Bioshocki" läbinuile on siin nii mõndagi kahtlaselt tuttavlikku. Vastuse ühele neist küsimustest annab aga see artikkel.
IGN-i üha täieneva kogu mängusisestest kaadritest võib leida siin. Mäng ise peaks välja tulema sügisel.
Kutsikablogi vol. 2
