The whole truth and nothing but the truth

blogileht.ee

05 juuni 2009

Pariisis kolamas

Eelmisel nädalavahetusel kuulsin, et mu vana klassivend on tulnud USA-st Pariisi oma lõputöö jaoks arhiivides tuhnima, ja kasutasin seda ettekäänet kohe jälle pealinna sõitmiseks.
Sel laupäeval oli ikka harukordselt ideaalne ilm, lõuna paiku küll ehk veidi palav, aga õhtul selle eest suurepärane. Perfection, nagu Chandler ütleks.
Sedakorda sai siis sihikule võetud kaks sellist Pariisi nurka, mida ma polnud suhteliselt ammu külastanud (loe: viimase seitsme aasta jooksul) - nimelt La Défense ja Montmartre.

Algas aga meie teekond hoopiski Louvre'i kandist ja edasi juba läbi Tuileries'i aedade.

Sellelt fotolt võib näha niinimetatud Axe Historique'i, ülipikka sirgjoont, mis ühendab arvukaid Pariisi monumente, neist tähtsaimad Louvre, Place de la Concorde, Arc de Triomphe de l'Étoile ja Grande Arche, minu teekonna lõpp-punkt. Suur osa teljest asub Champs-Élysées bulvaril.

Facepalm oli juba renessansiajal aktuaalne.


La Défense'i jõudmiseks võtsime Place d'Étoile'i juures metroo, sest polnud enam tuju jala kõndida.

Midagi hoopis teistsugust kui Pariisi kesklinn. Samas ka omamoodi huvitav.
Tegemist on ärikvartaliga, mis on saanud nime Prantsuse-Preisi sõjas hukkunute auks püstitatud memoriaali järgi.


La Grande Arche, püstitatud 1990. aastal François Mitterrandi tellimusel. Autoriks taani arhitekt von Spreckelsen. Hoone sees on prantsuse majandusministeeriumi kontoriruumid ja rahvusvahelise inimõiguste organisatsiooni peakorter, ja kõige tipus näitusesaal. "Kaar" on 110 meetrit kõrge - selle alla mahuks vabalt ära Notre-Dame'i katedraal.

Kummaline puri kaare all. Selle asendit on võimalik fotodelt nähtava mehhanismi abil muuta, kuid mis otstarve sel on, sellest ma aru ei saanud ja kusagilt mujalt selle kohta infot ka ei leidnud.

César Baldaccini skulptuur nimega "Le pouce" ("Pöial") kujutab endast 12 meetri kõrgust ja 18 tonni kaaluvat metallsõrme. Hmmm.

Eelmainitud memoriaal, mis kvartalile nime andis.

Need pidid olema musikaalsed purskkaevud. Mina küll midagi peale solina ei kuulnud. Võib-olla oli muusika kokkuhoiu huvides välja lülitatud. Nagu Versailles, kus purskkaevud töötavad ainult kaks tundi päevas. Iseenesest muidugi õige suhtumine.

Pärast La Défense'i imetlemist viis tee Montmartre'ile, kunagisse kunstnike ja kirjanike meelispaika ning, mis seal salata, ka kuulsa boheemliku dekadentsi hälli. Hea oli, et taipasin seekord statiivi kaasa tassida.

Guinness on kõikjal!

Sacre-Coeuri basiilika on üks Pariisi kuulsamaid turismimagneteid, kuigi tegu on küllaltki hiljutise ehitisega (valminud 1914. aastal). Kirik kombineerib romaani ja bütsantsi stiili elemente. Ehitamiseks kasutati travertiini-nimelist kivi, mis eritab kaltsiite ja püsib seetõttu valgena isegi keset Pariisi tänavatolmu ning heitgaase.

Vaade Pariisile kiriku vaateplatvormilt.


Kohustuslik klõps Eiffeli tornist.


Vaat sellised pildid siis seekord.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

mida ma otsin, aitah

Anonüümne ütles ...

vaga huvitav, aitah