The whole truth and nothing but the truth

blogileht.ee

25 mai 2009

Häid ja halbu uudiseid

Kõigepealt halb uudis: Andrzej Sapkowski "Witcher" saaga teise teose "Times of Contempt" ("Czas Pogardy") inglisekeelne tõlge, mis pidi algul ilmuma selle aasta sügisel, on nüüd terve aasta võrra edasi lükatud (hetkeseisuga 15. oktoober 2010).

Ja hea uudis: Orléansi ülikooli juhatus ja õppejõudude-üliõpilaste kollokvium jõudsid viimaks otsusele. Kõik selle semestri loengud ja eksamid jäetakse ära. Õpilastel võimaldatakse hinded kätte saada iseseisva töö vormis, mille õppejõud peavad määrama käesoleva nädala lõpuks. Seega paistab, et allakirjutanu pääseb jaanipäevaks koju! Oli ka tagumine aeg, et midagi lõpuks selguks.

Leia Mais

23 mai 2009

Maikuu noppeid

Jätkan eelmisel kuul alustatud traditsiooni teha lühike kokkuvõte kuu jooksul nähtud-kuuldud huvitavast infost kirjanduses. Ja seekord ka arvutimängude vallast, sest - miks mitte? Juba räägitakse ju ka nende eraldi kunstivormiks kuulutamisest.

Number üks. Aprillis ma mõtisklesin, et kas Scott Lynchi kolmanda teose "The Republic of Thieves" tollal ametlik ilmumiskuupäev (16. juuni) jääb lõplikuks. Ei jäänud. Hetkel on avaldamine teadmata ajaks edasi lükatud. Optimistid loodavad, et ehk käesoleva aasta lõpuks saame seda näha. Mina enam väga loota ei julge. Kas Lynchi võib olla tabanud see pahaendeline George R. R. Martini sündroom? Samas muidugi peaasi, et romaan oleks lihvitud ja terviklik, kui avaldamine venib kvaliteedi nimel, siis ma ei kurda.

Number kaks - positiivsem uudis. Stephen Kingi "Tumeda Torni" viies raamat, "Calla hundid" ("Wolves of the Calla") on nüüd eestikeelse tõlkena olemas. Kaanepildil figureerivad mõõgad on küll veidi liiga tähesõjaliku väljanägemisega. Eks näis.

Number kolm. Tema enda blogi andmetel valmis Patrick Rothfussil kuu alguses triloogia "Kingkiller" teise raamatu käsikiri pealkirjaga "The Wise Man's Fear". Esimene osa, "The Name of the Wind", on mu raamatuostunimekirja eesotsas.

Number neli. Assassin's Creed 2. Sellega on justkui kõik öeldud.
Seletan siiski natuke lähemalt. Teise osa tegevus leiab aset renessansiaja Itaalias. Intervjuudes on mainitud vähemalt kaht linna, Veneetsiat ja Firenzet. Ma natuke lootsin (esimese mängu lõpu põhjal), et tuleb feodaalses Jaapanis, aga noh, kõike head korraga ka ei saa.
Kuulu järgi on asjasse segatud ka erinevad Leonardo da Vinci leiutised. Loodetavasti ei lähe kogu lugu liiga "Da Vinci koodiks" kätte. Uue mängu peategelane on Ezio Auditore, noor aadlik, keda ajendab palgamõrtsukatega liituma kättemaks. Ja ta näeb välja Altairiga üsna sarnane. Okei, see keep on tegelikult päris lahe, rääkimata kahest (!) kaelusest. Ja kahest randmenoast. Kuuldustest veel nii palju, et mängus on seekord kuni 16 erinevat alamissiooni tüüpi, aga pealtkuulamine ja taskuvargus on maha jäetud. Ezio oskab ka ujuda (jumal tänatud selle eest!) ja alistatud vastaste relvi üles korjata, et nendega võitlust jätkata. Mäng peaks välja tulema käesoleva aasta jõulude paiku. Ametlik sait, kus leidub ka videoklipp huvitava intervjuuga.

Number viis. Nagu Creedi järjest veel vähe oleks, Bioshock 2.
Seniste piltide ja jutu põhjal tundub, et väga šokeerivaid muutusi mängumehhanikas ei ole plaanis, ja graafika oli juba esimesel osal silmipimestav. Seekord astub mängija aga ühe Big Daddy rolli (with drill arm and everything!). Sündmustik toimub 60-ndatel, s.o. kümmekond aastat pärast "Bioshocki" lõppu. Rapture on ümbritseva ookeani surve all lagunemas ja Big Daddyd peavad üha lootusetumaks muutuvat võitlust järjest agressiivsemate ja tugevamate Spliceritega.
Mis mulle selle mängu promo juures eriti meeldib, on nende Flash-sait, mis kujutab endast huvitavat mõistatusmängu. Väga tore oli üritada neist erinevatest kirjadest ja infokildudest terviklikku pilti kokku panna. Kusjuures vihjed muutuvad järjest õõvastavamaks. Kelle toaga on tegemist? Mida ta uuris ja mis temaga juhtus? Esimese "Bioshocki" läbinuile on siin nii mõndagi kahtlaselt tuttavlikku. Vastuse ühele neist küsimustest annab aga see artikkel.
IGN-i üha täieneva kogu mängusisestest kaadritest võib leida siin. Mäng ise peaks välja tulema sügisel.

Leia Mais

Kutsikablogi vol. 2

Hiljuti said kutsikad kuu aega vanaks!


Suurem valik fotosid Delfi albumis (mitte minu omas).

Leia Mais

17 mai 2009

Maast ja ilmast

Esiteks, Eurovisioonist.
Norra võit oli tõesti juba enne finaali praktiliselt kindlustatud. Ega laululgi iseenesest suurt viga polnud, tore lihtne meloodia, mis siis, et Rybak päriselt laivis ei viiuldanud. Hullemadki on teinekord võitnud. Mis aga mulle ei meeldi, on poisi suhtumine. Ei kõlba ikka enne võistlust kõigile, kes kuulata viitsivad, kuulutada, et võit juba taskus! Mis siis, et see tundus siis tõenäoline ja osutuski tagantjärele tõeks. Kui slaavi päritolu noormehele võib vähese tagasihoidlikkuse ehk andeks anda, siis Rybaki käitumine oli juba peaaegu ülbus. Ja lisaks muidugi veel finaali eelõhtul õhtusöök zürii esimehega.. Ehkki olgu öeldud, et viimane astus enne võistlust targu tagasi. Ühesõnaga, nii nagu tuleb osata kaotada, tuleb osata ka võita. Mulle ei ole sümpaatsed sellised tegelased, kes edu saavutades nina püsti ajavad.
Eesti kuues koht on parem, kui ma oodatagi oskasin, ehkki finaali vaadates käis enne hääletamise algust küll peast läbi, et miks ei võiks me jõuda esikolmikusse või isegi.. Kas julgen loota? Sest tõele au andes näis Urban Symphony esitus mulle kõige sümpaatsemana. Muidugi pole ma ka erapooletu hindaja.
Lisaks Eestile hoidsin pöialt veel Islandile, sest Yohanna laul oli ka mulle meeltmööda. Ja Island tuligi teiseks, mis oli sel võistlusel parim võimalik koht. Nii et põhjust rõõmustamiseks on ju enam kui küll!
Aga prantslastest oli kahju - nad panid Patricia Kaasile nii suuri lootusi. Prantsuse kommentaatorid alustasid hääletusvooru itsitades ja erinevate maade esindajate välimuse üle nalja heites, aga mida aega edasi, seda meeleheitlikumaks nad muutusid - tuleks kasvõi mõnigi kaheteistkümnepunktine! Aga isegi vanad liitlased Türgi ja Hispaania vedasid alt. Üks prantslane ütles mulle pärast, et nüüd võivad nad Eurovisiooni osas alla anda - Kaas oli nende viimane trumpkaart, üleeuroopaliselt tuntud nimi, parim, mida nad välja panna suutsid, aga ikka ei hakanud hammas Skandinaavia ja Ida blokkide peale. Eks vist inglased pidid Lloyd-Webberi kohta sama mõtlema, kuigi nad said siiski viienda koha, mis on prantslaste kaheksandast natuke ilusam.
Rohkem nagu selle aasta osalejate seast kedagi välja ei olekski toonud, oli nii üle kui ka alla keskmise esitusi, aga ei midagi väga meeldivat. Märkasin üht huvitavat tendentsi (võib-olla oli see olemas ka juba varasemail aastatel, aga seekord tuli kuidagi eriti teravalt esile): enamus laule jaotusid kahte kategooriasse. Esiteks nn "metsikud tantsud", peamiselt lavašõule, napilt riietatud tantsijatele, rabavale rütmile ja purskavale tulele rõhuvad esinejad, kellele vokaalkvaliteet oli teisejärguline, ja teiseks traditsioonilisemad, staatilisemad lauljad, kes keskendusid meloodilisusele ja vokaalselt perfektsele esitusele. Olen uhke, et Eesti põhjamaiselt stiilne ja kaunis etteaste suutis seljatada peamised kuumaverelised nabatantsijad Kreeka ja Ukraina (kuigi Türgi, sinder, sai meist mööda).


Teiseks, netiavaruste kohal hõljuvad juba pikemat aega ähvardavad tormipilved ja nende pealt vaatavad alla kurjad autoriõigustejumalad. Kas olulisemad on inimeste vabadused või autorite õigused? See debatt on omandamas täiesti uusi mõõtmeid.
Ma räägin siin prantsuse autoriõiguskaitseseadusest (hellitavalt HADOPI seadus - Haute Autorité pour la Diffusion des Œuvres et la Protection des Droits sur Internet), mida Sarkozy kultuuri- ja kommunikatsiooniminister Christine Albanel üritab läbi suruda. Ma pole näinud, et Eesti meedia seda eriti kajastaks, seega olgu seda probleemi lühidalt seletatud: kui see seadus peaks kehtima hakkama, oleks igasugune piraatlus Prantsusmaal karistatav netiühenduse kohese katkestamisega, kusjuures otsuse teeks teenusepakkuja poolt edastatud netiprotokolli põhjal HADOPI komitee ja kohtuotsust selleks vaja ei läheks. Kõige katastroofilisem säte on aga see, et süüdistatavail tuleb karistuse vältimiseks oma süütust tõestada (vastupidiselt siis Euroopas üldlevinud õiguspõhimõttele "süütu, kuni süü on tõestatud"). Ning erinevate IP-võltsimise võimaluste tõttu on üsna tõenäoline, et piraat võib rikkumise toimepanekuks pruukida pahaaimamatu netikasutaja identiteeti, kes siis netiprotokolli põhjal süüdi jääb.
Aga prantslased, vanad revolutsionäärid, ei jäänud seda muidugi käed rüpes pealt vaatama ja moodustasid ühenduse La Quadrature du Net, mille peamisteks eestvedajateks on erinevad IT-spetsid. Kuni selleni välja, et Europarlament võttis küsimuse arutada ja otsustas suure häälteenamusega, et sellist karistussüsteemi ei tohi piraatlusega võitlemiseks rakendada. Õigust internetiühendusele loeti osaks võõrandamatust õigusest infole ligipääsule. Kuna EL-i otsused peaksid riiklikest üle käima, siis oleks probleem ju justkui nagu lahendatud? Aga Sarkozy muidugi ei tagane. Kuna ta on Sarkozy. Nalja kui palju.
Kõige süngem on sealjuures see, et HADOPI-st lõikavad kasu peamiselt suurkorporatsioonid, mitte tõelised artistid ise. Valitsus kaitseb niisiis taas rikaste huve - üllatus, üllatus. Autoriõiguste kaitsel minnakse inimeste vabadusi piirama. Ma saan aru, et suurfirmadel on oma huvid mängus - aga nad lähenevad sellele nii pagana lühinägelikult. Eks see ole vist ajastu märk - igasugune sõda terroriga ja piraatlusega ja muu säärasega on praegu väga in. Aga selle asemel võiks ju hoopis keskenduda sellele, kuidas oma toodet paremini ja mõistlikumalt müüa. Isiklik näide: kui mul oleks võimalus mitte piraatida oma lemmiksarju, vaid vaadata neid näiteks netistriimist teatud väikese ühekordse tasu eest, siis ma kasutaksin seda võimalust. See oleks lihtsam, kiirem, ohutum ja pealekauba oleks ka mu südametunnistus puhas. Aga kuna seda võimalust ei ole, mis mul siis üle jääb? Palun hakake inimestele kõigepealt seaduslikult võimaldama seda teenust, mille ebaseadusliku piraatimise pärast te neid karistada tahate. Küll siis näete, kuidas piraatide hulk vähenema hakkab. Lihtsalt tuleb laiskusest üle saada ja ajaga kaasas käia. Ei tapnud meelelahutustööstust televisioon ega ka videokassetid ega ka DVD, ei tapa teda ka failivahetusprogrammid.

Huvitav, kui kaua läheb aega, enne kui Eesti asjapulgad Sarkozy ning Albaneli tegemisi märkavad ja neist eeskuju võtavad? Me oleme ju ka maailma piraatlusevastase võitluse esirinnas.

Asjast huvitatutele mõned detailsemad artiklid:

Wiki
Arstehnica.com HADOPI-st

Leia Mais

Versailles

Valik fotosid eelmise nädala väljasõidust Louis XIV loodud kuningate suveresidentsi.


Kuldne katus on kuldne

Siseõuel

Talk to the hand

Kabel

Kaminasimss

Apolloni saal

Marsi saal

Peeglisaal

Tavaline küünlajalg

Taga-aed

Aia plaan. Jah, neil on seal allee nimega Allée des Ha! Ha! ehk Ha-ha allee. Kes ütles, et absoluutsetel monarhidel pole huumorisoont?

Postkaardivaade

Latone'i purskkaev

Bassin de La Girandole

See park oli ikka tohutult suur. Kohati ka paras labürint, kuhu võis lausa ära eksida. Hea, et sissepääsu juures kaart anti.

Bassin d'Apollon

Grand Trianoni aed

Grand Canal

Pargi peaallee

Petit Trianon. Põhimõtteliselt väiksem kõrvalloss aedade tagumises nurgas. Tuntuks saanud Marie Antoinette'i elupaigana. See meeldis mulle pealossist isegi rohkem, sest Versailles ise oli minu maitse jaoks natuke liiga kuldne.

Grand Trianon

Mitte lihtsalt tavaline lauajalg..

Grand Trianoni galerii

Suurem valik pilte Delfi albumis.

Leia Mais