Lootus on õilis vale

Company of Liars
Karen Maitland

Romaan keskaegsest Inglismaast, kus möllab katk ja valitsevad hirm ning ebausk. Selles õhkkonnas rändavad üheksa põgenikku põhja poole, et epideemia küüsist pääseda - ent nende seltskond pole kaugeltki ühtne. Igaüks varjab mõnd valgustkartvat saladust, mille hoidmiseks on nad pea kõigeks valmis. Ruunilugeja Narigorm ennustab neile kõigile sünget tulevikku ja väikese tüdruku sõnad kipuvad lausa hirmuäratava täpsusega täide minema..
"Company of Liars" on jutustatud pühade reliikviate müütaja Cameloti silme läbi, kes enda sõnul müüb rahvale lootust. Tema tähelepanelik silm näeb läbi nii mõnegi kaaslase valedemüürist, ent isegi temal jääb nii mõndagi märkamata. Ja loomulikult valetab ta ka ise, nii teistele raamatutegelastele kui ka lugejale. Mil määral, see saab ilmsiks alles teose lõpuosas. Kõik need valed ja pooltõed annavad kokku põneva ja ettearvamatu jutustuse, pooleldi mõrvamüsteeriumi, pooleldi Dekameroni ja Canterbury lugude segu. Lisaks sõrmeotsaga üleloomulikku (ehkki seda viimast on kõvasti vähem, kui ehk alguses tundub). Peale intrigeeriva sündmustiku on teose üks tugevamaid külgi kahtlemata veenvate, keeruliste ja paeluvate tegelaskujude loomine. On ju kõik üheksa reisiseltskonna liiget kaugelt enam, kui pealtnäha paistab, ja isegi neil, kes esmalt süütutena näivad, on oma patud hinge taga või luukered kapis. Maitland annab usutavalt edasi ka keskaja Inglismaa ühiskonda, mida iseloomustavad eba- ja umbusk, hirm kõige teistsuguse ees ja samas siiski uskumatu lihtsameelsus, kui küsimus on religioonis või muus üleloomulikuna näivas.
Mulle näppu sattunud Penguini trükis torkas toreda lisana silma intervjuu autoriga raamatu lõpus, kus sai näha tema enda huvitavat perspektiivi ja hinnanguid tegelaste ning kirjutamise protsessi kohta.
Soovitan kõigile mõrvamüsteeriumide sõpradele, ent põnevat lugemist võib see pakkuda ka psühholoogilise ja ajaloolise romaani austajaile.

Leia Mais

Watching Rocks Grow

Shogun
James Clavell

Minu vaese võhiku jaoks oli Clavelli nimi täiesti tundmatu, kui ma käesoleva teose kunagi eelmisel aastal Rahva Raamatust üles korjasin. Samas siin rahvusvahelises seltskonnas ringi liikudes on mitu inimest mu lektüüri märgates imestust üles näidanud, et "kas sa tõesti ei olegi veel "Shogunit" lugenud?" Nüüdseks on taoline häbiväärne stsenaarium siis välistatud.
"Shogun" on ajalooline romaan, mille sündmustik leiab aset aastal 1600 (tegelikkuses moodustab see kronoloogiliselt esimese osa Clavelli kuueosalisest jaapani-teemalisest tsüklist, avaldamisjärjekorras kolmas). Peategelaseks on briti navigaator John Blackthorne, kes pärast laevahukku satub keskaegse Jaapani rannikule. Peagi võtab ta oma teenistusse tähtis daimyo Toranaga, keda paelub Lääne tehnoloogia võim. Blackthorne (või uue nimega Anjin-san) leiab end võõras ja vaenulikus keskkonnas, mis erineb tema kodumaast kardinaalselt. Teose narratiiv jälgib tema kohanemist uute oludega, sisaldades sealjuures suurt hulka ajalooliselt täpset informatsiooni selle perioodi Jaapani ühiskonna kohta. Kuna minategelane on eurooplane, leidub huvitavaid paralleele kahe eluviisi vahel ja üsna sageli on Blackthorne sunnitud nentima, et jaapanlased on leidnud paremaid ja mõistlikumaid lahendusi. Kuid Blackthorne pole ainus eurooplane Jaapanis - seal on kanda kinnitamas ka Hispaania ja Portugali meresõitjad ning nende kaudu katoliku kirik, kelles protestant Anjin-san leiab endale veendunud vaenlase. Olukorra muudab veelgi keerulisemaks ristiusku pöördunud jaapani aadlidaam Mariko, kellega Blackthorne'il tekib vastastikune sümpaatia. Peagi kisub kaval ja manipuleeriv Toranaga aga mehe Jaapani võimumängudesse, kus tal tuleb iseenda kiuste mängida olulist rolli..
Esmapilgul näib "Shogun" tõelise telliskivina, kuid tegelikkuses on lausa üllatav, kui kiiresti leheküljed kuluvad. Clavelli narratiiv ei ole eriliselt ilutsev, vaid pigem erapooletult jutustav, pidevalt vaatepunkti muutev. Teose külgetõmme ei peitu niivõrd elegantses vormis kui oskuslikus loovestmises, mida kannab peamiselt jaapani ühiskonna ja tsivlisatsiooni võõrapärane võlu. Teose finaaliks on lugeja tõenäoliselt teinud emotsionaalne investeeringu päris mitmesse tegelasse - mõni on saanud lemmikuks, mõni antipaatseks. See võimaldab autoril paari osava süžeepöördega meeldiv katarsis luua.
Meeldejäävamaist tegelastest võiks välja tuua Blackthorne'i enda, kes areneb teose jooksul veendunud eurooplasest kellekski palju avatuma mõtteviisiga inimeseks, kes ei kuulu enam päriselt kumbagi kultuuriruumi. Väljapaistvad karakterid on ka Yabu-san (kelle puhul ma ei suutnud päriselt otsustada, kas tegemist on mulle sümpaatse või antipaatse tegelasega), Omi-san ja Mariko-san. Minu arvates oli aga kõige huvitavam tegelane Toranaga ise, kelle tõeline manipulaatoriloomus ei tule ilmsiks enne teose päris viimaseid lehekülgi..
Teos põhineb reaalsel ajalool, kuigi osade ajalooliste tegelaste nimesid on muudetud (reaalset Tokugawa suguvõsa asendab Minowara, Ieyasu nimi on muudetud Toranagaks jne). Peategelane John Blackthorne põhineb William Adamsi nimelisel meresõitjal, kes oli esimene britt Jaapanis, tegutses seal Ieyasu kaitse all ning sai esimeseks eurooplasest samuraiks.
Kohustuslik jaapanihuvilistele, kuid meeldiv lugemine arvatavasti igaühele - seekord ei pea usaldama ainult minu sõna, kuna kuulu järgi on tegemist tõelise ajaloolise romaani klassikuga. "Shoguni" kõige väljapaistvam omadus on panna meid mõtlema jaapani kultuuri omapärase, võõra, kuid omamoodi paeluva filosoofia üle. Teose kulgu saadavad tugevalt fatalistlikud ideed, kuid ometi ei jää päris lootusetut muljet.. Otse vastupidi, jaapanlased oskavad Clavelli vahendusel teha ettemääratusest midagi veidralt positiivset ja muretut. Karma, neh?

Leia Mais