2012: tulevad filmid

Käesoleval sügisel on pakkuda veel päris palju huvitavaid linateoseid. Järgnevalt valik neid filme, mis mulle silma on jäänud.




Abraham Lincoln: Vampiirikütt
(Abraham Lincoln: Vampire Hunter)
Kinodes: 24.08
Režissöör: Timur Bekmambetov
Peaosas:  Benjamin Walker


Juba puhtalt idee enese WTF-väärtuse pärast tasuks seda filmi vaadata. Tõotab tulla hea kerge meelelahutus, mis loodetavasti ei võta ennast liiga tõsiselt. Eelvaates näeb Abe'i kirvekeerutamine igatahes väga efektne välja. Režissöör Bekmambetovi loomingusse kuuluvad muuhulgas ka Lukjanenko "Öise vahtkonna" raamatute mitte just väga populaarsed ekraniseeringud.
Kuigi kogu projekt tundub üksjagu absurdne, peab tunnistama, et siin on oma jabur loogika täiesti olemas: kui juba teha mõnest Ameerika presidendist vampiirikütt, siis kindlasti Abe Lincolnist. Aga ikkagi, ma ei kujuta küll ette, et keegi teeks filmi sellest, kuidas näiteks Lennart Meri zombidega võitleb. Hmm, tegelikult, kui nüüd mõtlema hakata...

  


Ajasõlm
(Looper)
Kinodes: 28.09
Režissöör: Rian Johnson
Peaosades: Bruce Willis, Joseph Gordon-Lewitt

Ah, ajarännu motiiv võib mõjuda väga efektselt, kui seda hästi kasutada (vt The Time Traveler's Wife, How to Live Safely in a Science Fictional Universe). Kas "Ajasõlm" on sedasorti saavutus? Seda on eelvaate põhjal raske öelda ja filmi süžee tundub õige pisut absurdne: kas tõesti on tulevikumaffia tänasest niivõrd palju kehvem, et neil pole peale ajarännu mõnda lihtsamat moodust soovimatutest isikutest vabanemiseks? Selle eest tundub, et märul käib hoogsalt ja kui sealjuures veel natuke nutikaid pöördeid ja ajutööd ka pakutakse, siis mida veel soovida? Mina annaksin "Ajasõlmele" võimaluse, aga ma pean endale tunnistama, et ajarännu temaatika on mu isiklik nõrkus. Lausa niivõrd, et mulle meeldis isegi see film.

Eestlanna Pariisis
(Une Estonienne à Paris)
Kinodes: 12.10
Režissöör: Ilmar Raag
Peaosades: Jeanne Moreau, Laine Mägi

Eesti filmitegijad ei tee just tihti välismaiste kolleegidega koostööd, seda enam siis prantslastega, kes mulle pisut südamelähedasemad on. Ja kui sageli seda ikka juhtub, et kaasa suudetakse haarata Jeanne Moreau kaliibriga staar? Teisalt, kes on Laine Mägi? Värskendavalt tundmatu nägu, tavaliselt on ju eesti filmide häda see, et kõik näitlejad on liiga tuttavad.
Eelvaate põhjal otsustades meenutab süžee õige mitmeti prantslaste filmi "Intouchables" (eesti tõlkes mingitel müstilistel põhjustel "1+1"), mis hiljuti rahvusvahelisel tasemel laineid lõi.

Pilveatlas
(Cloud Atlas)
Kinodes: 30.11
Režissöörid: Tom Tykwer, Andy Wachowski, Lana Wachowski
Peaosades: Tom Hanks, Halle Berry, Hugo Weaving, Jim Sturgess

Ma olen nüüd täiesti aus ja ütlen, et ma olen sellest filmist vasikavaimustuses. Vähemasti eelvaatest ja praegu teadaolevast informatsioonist. Eelvaatest paistab, et filmi visuaalid on tõesti viimase peal ja loo mastaap lausa hiiglaslik. Samuti tundub olevat tegu sellise filmiga, kus kõik polegi päevselge ja tuleb ka ise natuke mõelda. Juba on paralleele tõmmatud Aronofsky filmiga "Allikas", mis mulle samuti väga meeldis. Isegi reinkarnatsiooni temaatika ei suuda mind eemale hirmutada. Muretsema paneb ainult 164-minutiline pikkus. Eelvaadet vaadates jäi mulje, et see film peaks kestma vähemalt neli tundi, kuna erinevaid tegevuspaiku ja lugusid näis olevat nii palju. Loodetavasti ei jää need arvukad elemendid liiga katkendlikeks ja seosetuteks.
Wachowski on varem heade filmidega hakkama saanud ("The Matrix", "V for Vendetta") ja kaasa teeb hulk häid näitlejaid, nii et lootust on. Igatahes ootan suure huviga.

Kääbik: Ootamatu teekond
(The Hobbit: An Unexpected Journey)
Kinodes:  14.12
Režissöör: Peter Jackson
Peaosades: Martin Freeman, Ian McKellen

Seda filmi vist ei pea lähemalt tutvustama. Okei, mõned on pettunud, et Del Toro ikkagi režissööriks ei jäänud. Ja pärast seda, kui Jackson teatas, et kahe filmi asemel tuleb kolm, süüdistavad paljud teda liigses rahahimus. See kõik aga pole üldse oluline, sest lõpuks saab Keskmaad jälle kinos näha. "Sõrmuste isandast" on juba liiga kaua möödas. Ja kui päris aus olla, siis mina vaatan hea meelega kahe filmi asemel kolme. Jätkubki kauemaks!

Hüljatud
(Les Misérables)
Kinodes: 25.01 (tsiviliseeritud paikades [loe: USA-s] juba selle aasta detsembris)
Režissöör: Tom Hooper
Peaosades: Hugh Jackman, Russell Crowe, Anne Hathaway

Ma pole üldiselt suur muusikalide või muusikaliste filmide fänn (teatud eranditega), aga "Hüljatute" puhul võib erandi teha. Esiteks on see muusikal ise mulle meelepärasem kui teised, eriti oma õhustiku poolest. Teiseks teeb kaasa hulk tipptasemel näitlejaid, kellest päris mitu on ajaloolistes ajastudraamades kogenud tegijad. Ma arvan, et Jean Valjeani rolli oleks inglisekeelsestest näitlejatest raske leida kedagi paremat kui Hugh Jackman. Ja kui otsustada Hooperi viimase meistriteose "Kuninga kõne" järgi, võib oodata ka suurepärast režissööritööd.

Leia Mais

The Controversial Case of Benjamin Button

Mu selle aasta esimene kinokogemus oli paljuräägitud eepiline elulugu "The Curious Case of Benjamin Button." David Fincheri linateos põhineb Francis Scott Fitzgeraldi samanimelisel jutustusel, ehkki adaptatsiooni huvides on originaalteksti päris palju muudetud.
Lühidalt kokku võttes räägib film loo mehest, kes sünnib vana mehena ja sureb väikelapsena - see tähendab, aeg käib tema jaoks tagurpidi. Iseenesest huvitav kontseptsioon, aga muidugi päris segane lugu, nagu ajaga mässamine tavaliselt. Filmi-Benjamin (Brad Pitt) hüljatakse, kui vanemad näevad, milline ta on, ning ta kasvab üles vanadekodus, kus tema kasuemaks saab mustanahaline juhatajapreili Queenie (Taraji B. Henson). Tema veidrat elu läbib Suur Armastus (TM registreeritud Hollywoodis juba aegade alguses) baleriin Daisy (Cate Blanchett) vastu. Peamine probleem on selles, et kuigi mõlemad tunnevad tugevat vastastikust sümpaatiat, arvab Benjamin, et oma veidra seisundi tõttu pole ta Daisyle sobiv elupartner. Liigub ju aeg nende jaoks erinevais suundades - vähemalt väliselt. Benjamin elab kõigele vaatamata seiklusrikast elu, jõudes muuhulgas puksiiril töötades ära käia nii Venemaal kui ka Teises maailmasõjas, ja kohtub värvikate tegelastega nagu kapten Mike (Jared Harris), briti spiooni õnnetu abikaasa Elizabeth Abbott (Tilda Swinton) ja omapärase elufilosoofiaga pügmee Ngunda Oti (Rampai Mohadi).
Kui nüüd mõtlema hakata, siis päris raske on leida filmist mingeid läbivaid sügavaid ideid - kuigi potentsiaali paistis selleks olevat. Pigem on tegemist visuaalselt kaunilt teostatud ja huvitavaid sümboleid kasutava kummalise looga. Võinuks ju oodata, et Benjamin tõugatakse ära ühiskonna või isegi Daisy poolt, kuid midagi sellist ei juhtu. Kõige lähemal kandvale ideele tundus mulle olevat mõte, et välimus ei tähenda veel kõike. On ju üsnagi sümboolne, et Benjamini mõistus areneb vastassuunas tema kehale. Aga minu lemmiksümbol filmist oli hr Gateau kell, mis käis tagurpidi. Visuaalselt olid toredad ka campilikult vanamoodsad filmikaadrid mehest, kes oli seitse korda välguga pihta saanud.
Näitlejatevaliku suhtes on mul kahesuguseid tundeid. Brad Pitti poleks sellisesse rolli küll oodanud ja ta oli sama emotsioonitu nagu tavaliselt. See lisas Benjamini tegelasele mingi resigneerunult filosoofilise mõõtme, mis võib-olla läks päris hästi kokku asjaoluga, et ta oli üles kasvanud vanadekodus. Positiivselt üllatasid seni tundmatud kõrvalosatäitjad, eriti Harris ja Henson. Tilda Swinton on endiselt särav igas rollis, mis talle antakse. Cate Blanchett on ka väga ilus ja hea näitleja ja tõi oma rolli mingit ebamaist rahu. Ning tegemist oli ju väga keeruka osaga, kuna samas filmis tuli mängida nii 20-, 40- kui 60-aastast tegelast.
Oma vana traditsiooni kohaselt läksin ma filmi vaatama ilma igasuguse eelarvamuseta. Ma polnud lugenud raamatut ega ka tutvunud kriitikaga. Hiljem ma kriitikat muidugi lugesin - sportlikust huvist nii-öelda. Paistab, et paljud süüdistavad filmi "Forrest Gumpi" kopeerimises. Nojah, tõepoolest olid mõlemad eluloofilmid ja mõlema tegelasel oli teatav füüsiline "puue". Aga sellega ka sarnasused lõpevad. Muidugi, nagu alati, on raamatu fänne, kes ei andesta filmile truudusetust. See juhtub alati, kui mõnest raamatust film tehakse. Aga raamat ja film on alati kaks erinevat kunstiteost ja siin ei saa rääkida mingist truudusetusest! Nende kahe meediumi võrdlemine on kohatu ja hakkab mind juba natuke väsitama.
Kokkuvõttes, lugu ise oli ju küllaltki segane, ehkki huvitava tuumikmõttega, ning tundus, et palju emotsionaalset potentsiaali jäi realiseerimata (osalt stsenaariumi, osalt Brad Pitti tuimuse süül). Samas tundus režissöör kompetentsena, motiivid ja sümbolid olid võimsad, kohati päris meeldejäävad. Kuidagi postmodernistlik maik jäi - et tühja sellest loost, hoopis vorm on oluline! Kunst kunsti pärast ja uute või alternatiivsete enese väljendamise/vaatajani jõudmise viiside avastamine. Väärib vaatamist, ehkki pole kindlasti aasta parim film, nagu seda mitmel pool välja hõigati.

Leia Mais