Roosi nimel

Calla hundid
Stephen King

Ühel päeval saavad mul loomingulised Tumeda Torni teemalised sissekandepealkirjad otsa. Täna veel mitte.
"Calla hundid" on Tumeda Torni tsükli viies raamat. Roland ja tema ka-tet jõuavad ääremaade serval asuvasse Calla Bryn Sturgise külla, kus kohalikud paluvad neilt abi lapseröövlitest Calla huntide vastu võitlemisel. Nad kohtuvad ka isa Callahaniga, preestriga meie maailmast, kellel on jutustada kummaline lugu vampiiridest ja neist, keda mees ise nimetab "madalateks meesteks". Ent ka mured ei jää kaugele - lisaks huntide ohule avastab Roland, et Susannahis tõstab pead uus isiksus, mis on nähtavasti seotud naise üsas kasvava kurja ennustava lootega. Ning kõige tipuks ähvardavad erimeelsused, valed ja saladused ka-teti sootuks lõhki ajada. Kas teekond Tumeda Torni poole katkeb või leiavad Roland ja ta sõbrad sellestki olukorrast väljapääsu?
Muidugi leiavad, sest tsüklis on ju veel kolm raamatut. Sellest hoolimata loob King huntidest tõeliselt ohtlike vastaste mulje, ehkki nende müsteerium pole kuigi keeruline (sain sellele jälile juba teose keskel). Eelneva "Võluri klaasiga" võrreldes näib "Calla hundid" veelgi rusuvamana. Me näeme, et nii Roland kui tema ka-tet on nõrgenemas ning peagi ei pruugi nad enam jaksata väljakutsetele vastu astuda. Isa Callahani jutustus võtab enda alla märkimisväärse osa raamatust ja on ilmselt otsapidi seotud Kingi muu loominguga (eeskätt Maine'is toimuvate õudusjuttudega). Ma ei ole kindel, kas see mulle meeldib. Igal juhul mõjub uute mahukate tegevusliinide sissetoomine igas tsükli osas veidi kunstlikult ja on hakanud mind ajapikku häirima. Parem oleks, et kõik need tegelased ja nende pikad lood lõpus ka kuidagi üksteisega seostuksid. Ning selle all mõtlen ma midagi enamat kui ebamäärane kas-see-on-ikka-kokkusattumus teema üheksateistkümne ja muu sellisega, mis näib kuidagi odava pingetekitamisvahendina ning pakub kangelastele kohati liiga lihtsaid väljapääse (nt see, kuidas Jake ja Eddie teoses paroole ära arvasid). Lisaks sageneb tegelaste tegude õigustamine sellega, et "ma lihtsalt kuidagi teadsin".
Võib-olla hakkab Rolandi tsükkel lihtsalt minu jaoks oma uudsust kaotama, aga ma arvan pigem, et nii pika sarja puhul peaks autor üritama sündmustikku värskena hoida, mida siin vist paraku juhtumas ei ole.. Jätkan lugemist igatahes sedamööda, kuidas Tumedat Torni eesti keelde tõlgitakse. Vähemalt "Calla huntide" lõpplahendus annab lootust millekski uudseks ja teistsuguseks järgmises osas pealkirjaga "Susannah' laul".