The whole truth and nothing but the truth

blogileht.ee
Kuvatud on postitused sildiga Joe Abercrombie. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Joe Abercrombie. Kuva kõik postitused

10 juuni 2011

Tere, fantaasia-naturalism!

"A big book is like a serious relationship; it requires a commitment. Not only that, but there's no guarantee that you will enjoy it, or that it will have a happy ending."
-
Mick Foley

Last Argument of Kings

Joe Abercrombie

Abercrombie "First Law" triloogia viimane osa on ühest küljest küll igati loogiline jätk esimesele kahele, ent suudab siiski üllatada. Üllatada lihtsalt sellega, kui kaugele autor oma küünilisuses läheb. Minu lugejakogemuses ei leidu teist fantaasiaromaani, mis looks maailmast sedavõrd rusuva ja trööstitu pildi. Isegi George R. R. Martin jääb siin Abercrombiest maha. Zanriväliselt võiks seda võrrelda ehk Franz Kafka maailmadega või mõningate naturalistidega (Flaubert et al).
Aga võtame siis sisu lühidalt kokku: maag Bayazi eepiline retk Seemne järele kukkus läbi ja tema reisiseltskond on lagunenud. Jezal üritab sõjamehekarjäärist loobuda, et elada koos oma armastatuga, Logen pöördub tagasi põhja, kus tal on veel arveid klaarida ja Ferro jätkab oma kättemaksuteekonda. Samal ajal on Uniooni kuningas suremas, käib võimuvõitlus aadlike seas ja ka Inkvisitsioonil on oma huvid mängus, mis tähendab, et kõigi poolt armastatud Superior Gloktal on käed-jalad tööd täis. Nagu sellest veel vähe oleks, hakkavad talupojad mässama ja lõuna poolt lähenevad fanaatiliste Gurkhide hordid eesotsas hirmuäratavate Sööjatega.
Kolmas raamat keskendub ehk rohkem süžeele ja otste kokku tõmbamisele kui tegelaste arendamisele. Siiski võib ilma suuremaid üllatusi rikkumata öelda, et see on täiesti taotluslik. Kogu areng, mis peategelased eelnevais teostes läbi tegid, ei vii neid tegelikult alguspunktist kuigi palju kaugemale. Mis küllap ongi üsna realistlik, arvestades lühikese ajaperioodiga. Inimloomuse muutumine on pikaldane protsess. Samas on teose lõpplahendus nii üdini mustades toonides, et sealt on raske leida kasvõi üht väikest lootusekiirt. Põhimõtteliselt kõigi tegelaste jaoks peale ühe (ja ka see on vaieldav) lõpevad sündmused väga halvasti. Abercrombie näib olevat loonud sünge maailma musternäidise, musta tökatise tõmmise, millest oleme seni näinud vaid lahjendatud variante. Ehkki teos on kirja pandud väga hästi (eriti peab kiitma lahingustseene, mida on ohtralt), kohal on vana hea Abercrombie huumor, teravad dialoogid ja oskuslik karakteriseering, jäi mul sellest lõpplahendusest justkui halb maitse suhu. Ma ei nimetaks seda isegi pettumuseks. See oli lihtsalt raske löök minu lugejaootustele ja nii oligi see ilmselgelt planeeritud. Ma nimetaksin seda teost Ebamugavaks suure algustähega, eriti neile, kes on oma maailmavaate poolest pigem optimistid. Ja tõenäoliselt välistas Abercrombie lõppmäng ka selle, et ma kunagi triloogia uuesti kätte võtaksin. Kaht esimest osa oleks liiga masendav lugeda teades, kuhu kõik need ponnistused lõpuks välja viivad.
Ent kogu selles negatiivses õhustikus peituvad ka mõned nauditavad elemendid. Esiteks kirjanduslikus mõttes - mulle meeldib, kui teos, aga eriti triloogia, lõpeb samamoodi nagu algas.

» Näita spoilerit/sulge spoiler «

Teiseks metatasandil - on päris meeldiv mõelda, et reaalne maailm pole nii julm ja sünge kui Abercrombie oma.
Kas sina suudad "First Law" triloogia seniseid osi arvestades täiesti loogilise, ent siiski mõneti jahmatava lõpu alla neelata? Kui tugev lugeja sa oled? Või pigem - kui vinge küünik? Selle elustiili esindajad võiksid Abercrombie kolmandat teost tõesti oma proovikivina kasutada. Kui suudad "Last Argument of Kings'i" lõpuni välja silmagi pilgutamata läbi lugeda, siis võid end tõesti uhkusega autentseks pessimistiks või küünikuks nimetada.

Leia Mais

07 juuni 2011

We should forgive our enemies, but not...

Before They Are Hanged
Joe Abercrombie

"The First Law" triloogia teine osa jätkab sama küünilises vaimus kui esimene, nagu võib aimu anda pealkirjas kasutatud Heinrich Heine tsitaat. Bayaz oma värvika saatjaskonnaga jätkab teekonda läbi ohtliku kõnnumaa, mille eesmärki ta ikka veel enda teada hoiab. West saadetakse põhja, võitlema Bethodi karmide barbarite vastu oskamatu, ent enesekindla kroonprints Ladisla juhtimise all. Glokta saadetakse vaenlasest ümber piiratud Dagoska linna, kus tal tuleb avastada reetur enne, kui lõunalased üle müüride ronivad. Threetrees juhib Logani endised kaaslased Uniooni poolele, lootes Bethodi hirmuvalitsusele lõppu teha.
Esimeses osas tuvustatud intrigeerivaid tegelasi arendatakse edasi uutes ja ootamatutes, ent siiski loomulikuna näivates suundades. Eriti Bayazi kambas, keda liidavad ühte vaenulik ümbrus ja teekonna raskused, ja eriti Jezali puhul, kelles lugeja võib hakata nägema tõelise kangelase võrseid. Glokta jätkab oma vaevalist teekonda antikangelase ja kangelase piirimail. Mõnikord tahab lugeja talle kaasa tunda, ent järgmisel hetkel näib, et tema jaoks pole mingit lootust. Läbi teose on siiski pillutatud piisavalt momente, mis lasevad paista Glokta paremal poolel. Säilib võimalus, et temagi lunastab oma teod. Abercrombie kombineerib karakterite psühholoogilise arengu meisterlikult süzee ootamatute pöördepunktidega, maalides meile tegelastest paeluva pildi ning samas andes edasi vajalikku informatsiooni. Nelja võrdset süzeeliini korraga edasi viia pole lihtne ülesanne, eriti veel nii, et ükski neist lugeja jaoks oma lumma ei kaotaks. Siin aga on kõik neli võrdselt nauditavad ning kaasakiskuvad. Üle kõige valitseb loomulikult Abercrombie küüniline must huumor. Tegu on väärilise jätkuga kirjaniku esikteosele "The Blade Itself", mis kiirendab tempot ja muudab kõik huvitava veelgi huvitavamaks, tutvustades ka mitmeid uusi ja meeldejäävaid kõrvaltegelasi (palgasõdur Cosca on parimaks näiteks). Kohustuslik kõigile, kellele meeldib dark fantasy. Iseenesestmõistetav neile, kellele meeldis "The Blade Itself".

Leia Mais

15 märts 2010

Body found floating by the docks..


The Blade Itself
Joe Abercrombie

Ei, see pealkiri ei ürita seletada käesoleva blogi pikaajalist sissekandepuudust. Tegemist on hoopiski ühe meeldejääva lausega Joe Abercrombie tumefantaasiasaaga "The First Law" esimesest jaost.
"The Blade Itself" on musternäidis viimasel ajal fantaasiakirjanduses vohavast sünguselembusest - kuid selle eest väga stiilne näidis. Abercrombiele tuleb au anda. Ta suutis vanale barbarconanlikule atmosfäärile moodsat vürtsi lisada. Tema teoses domineerivad tugevad tegelaskujud, kes on sobilikult pahelised ja ebakangelaslikud. Lausa niivõrd, et kõige lähemal on traditsioonilisele heerosele teose üks keskseid persoone, barbar Logen Ninefingers, kellel on tore hüüdnimi "The Bloody-Nine". Eriti huvitavat kontrasti pakub ärahellitatud aadlijõmpsikas Jezal, kes peaks justkui olema rüütellikkuse kehastus. Ent teose intrigeerivaim tegelane on minu jaoks kahtluseta inkvisiitor Sand dan Glokta, kes äratab jutustuse erinevates osades vaheldumisi nii jälestust, põlgust, kaastunnet kui ka lugupidamist. Tõenäoliselt on tegemist ühe kõige läbimõelduma ja mitmetahulisema tegelaskujuga viimase aja fantaasiakirjanduses. Ka kõrvaltegelaste read on muljetavaldavad, eesotsas sümpaatse major Westi, omapärase Dogmani ja salapärase maag Bayaziga.
Süžee jääb mingil määral tegelaste varju ja esimene raamat näib pigem järgnevatele sündmustele tausta ehitavat. Pealiinile näib olevat kõige lähemal Logen, mistõttu ta jätab ka peategelase mulje, ehkki eelmainitud kolmele on pühendatud enam-vähem sama palju leheküljeruumi. Maailma võimsaim maag Bayaz kutsub Logeni enda juurde ning tal näib kurikuulsa barbari jaoks oma plaan varuks olevat. Tõenäoliselt seisneb see julma türanni Bethodi vastu võitlemises, kes Bayazile just liiga sümpaatne ei ole. Bethod, kellega ka Logenil on juhuslikult isiklik kana kitkuda, on aga terve Põhja oma verisele valitsusikkele allutanud, nii et maagi ülesanne pole kergete killast. Ehkki ka Unioon kavatseb Põhja kuninga vastu sõtta asuda, näib üsna kahtlane, kas nende kehklev ja pikast rahuajast uinutatud musketärikultuur ikka saab Bethodi tõhusalt brutaalse filosoofia vastu. Oodata tasub hulganisti intro- ja retrospektiivseid sisemonolooge, paari meisterlikult esitatud lahingut ning rohkem piinamisstseene, kui ma seni üheski teises teoses näinud olen. Ärge aga sellest kirjeldusest ehmuge, sest ehkki vägivald lokkab, on kõik esitatu siiski hea maitse piirides ning autor vaatleb seda oma tegelaste silme läbi pigem eemaloleva irooniaga. Väärt lugemine kõigile fantaasiakirjanduse sõpradele, aga maagilised elemendid on piisavalt vähemärgatavad (loe: kõik peale paari üksiku Abercrombie maailmas peavad võlukunsti puhtaks ebausuks), et teost võiks soovitada ka fantaasiafoobia all mitte kannatavale tavalugejale.

Leia Mais