Mariinid punuvad võrku

"We are Alpha Legion, and we are all one."

Legion
Dan Abnett

Mu viimasest Horus Heresy sarja raamatust on juba hea hulk aega möödas, niisiis oli tore uuendada tutvust Dan Abnetti ja Warhammer 40k maailmaga. Abnett on tõenäoliselt Black Library andekaim kirjanik ja selles teoses tõestab ta seda veenvalt. Võib öelda, et tegu on minu jaoks seni sarja parima raamatuga.
Erinevalt eelmistest osadest, mis jälgivad Suurt Ristisõda üleinimlike, geneetiliselt muundatud mariinide silme läbi, on "Leegionis" peategelasteks tavalised inimesed - Geno Chiliadi sõdurid Hurtado Bronzi ja Peto Soneka. Näeme mariine põhimõtteliselt ainult nende silme läbi ja see uus vaatepunkt toob välja nende erinevused. Mariinide füüsiline ja vaimne täius ning brutaalne efektiivsus vastandatakse Chiliadi meeste vapruse ja piiritu ustavusega. Tahes-tahtmata tekib lugejal sümpaatia ühe või teise poole vastu, ehkki nad pole (vähemalt enamuse ajast) vaenlased.
Teost läbib sõda põikpäise ja visa tulnukrassiga, mis pakub meisterlikult esitatud lahingustseene, aga ka suurepärast, sarjast seni puudunud pilguheitu tavalise sõduri elule ja mõttemaailmale keset suurt konflikti. Just see tavalisus on mõnevõrra üllatav ja väga värskendav sarjas, mis on seni keskendunud üleelusuurustele mariinidele. See muudab teose peategelased väga sümpaatseks, lugejale palju lähedasemas kui kõik senised sarja tegelased. Dramatis personae'st väärivad veel märkimist kindrali ihukaitseväe sünge, ent sihikindel kapten Dynas Chaine ja salapärase taustaga agent John Grammaticus.
Teose raskuskeskmeks on kindlasti kulissidetagune salatsemine ja intriigid, ebatraditsioonilise Alpha leegioni meelisrelvad. Mariinidest endist ei saa selget pilti enne päris viimaseid lehekülgi, kuna neid varjab meelega tekitatud saladusteloor. Läbi terve teose näidatakse neid vaid põgusalt, ümbritsetuna kuulujuttudest, müütidest ja legendidest. Kõik, mida neist teame, on saadud kellegi teise vahendusel. Koos teistsuguste peategelastega loob see senistest Horus Heresy raamatutest täiesti erineva kogemuse. Lõpplahendus aga on meeldivalt ootamatu ja samas dramaatiliselt magus. Muudab Alfa leegioni liikmed, kellest seni ei jäänud tohutu saladuskatte tõttu mingit erilist muljet, tõelisteks kangelasteks.
Veel üks huvitav teost läbiv teema on ustavus. Alfa leegioni mariinid on piiritult ustavad Keisrile ja oma leegionile. Nad käsitlevad endid ühe tervikuna ja on loobunud apelleerimast individuaalsusele - nii ei nimeta nad end teistega suheldes nimepidi, vaid kutsuvad end kõik Alphariuseks. Ka tavasõdurid on truud, kuid teistmoodi. Nende ustavus kuulub esmalt oma lähedastele, oma kaasvõitlejatele, ja alles siis Keisrile. See inimlikum truudus mõjub leegioni kalgi ja kaalutleva truuduse kõrval südantsoojendavana, seda enam, et Abnett lubab seekord inimestel mariinidele püstipäi ja kartmatult otsa vaadata ning oma vaadete juurde jääda.
Dan Abnett tõestas jälle, et ta hea maine on ära teenitud. Seni säravaim, originaalseim, liigutavaim kõigist Horus Heresy lugudest, millega olen tutvunud. Kuid ehk on selle täielikuks mõistmiseks ja nautimiseks vajalik lugeda enne vähemalt paari mariinide vaatepunktist jutustatud osa. See muudab kontrasti mõjuvamaks.
Ah jaa, kes spoilereid ei karda, võib lugeda seda üsna huvitavat esseed, mis lahkab hästi teose raskuspunkte.

Leia Mais

The Emperor Protects

Folk oli vägev, ehkki kuumavõitu. Ka piletihinnad ei rõõmustanud, kuid üldiselt leian, et asi oli seda väärt. Eriti jäid meelde Flook ja Fidola, aga muidugi ka Oort. Pikemalt teen esinejatest juttu järgmises sissekandes, kui olen jõudnud ka tehtud fotod arvutisse sorteerida.
Nõmme seiklusrada on rangelt soovitatav. Järgmisel korral tagasi minnes tahaks kindlasti ka viienda raja täielikult läbida.
Edasi kohustuslik kirjandusülevaade.

Horus Rising
Dan Abnett

Me räägime siin Warhammer 40k mängust tuttavast maailmast, mille tohutu põhjalikult kirjeldatud taustsüsteemi paigutub sari "The Horus Heresy". Selle avalöögi on paberile pannud Games Workshopi esisulemees Dan Abnett ning stiil on tõesti omaette saavutus.
Üldiselt ei oodata säärastelt raamatutelt vist eriti palju. Tegemist on ju ikkagi pelgalt lisanditega Warhammeri hiiglaslikku universumisse, mille põhiosa moodustavad reegli- ja miniatuuritööstus. Seda muljet kinnitas ka mu varasem esmatutvus Graham McNeilli romaaniga "Defenders of Ulthuan", mis ei hiilanud eriliselt ei sõnaosavuse ega süžeega. Seevastu Abnetti "Horus Rising" on täiesti omaette saavutus - teos, mis oma stiililt paistab silma mitte ainult GW satelliitkirjanduse, vaid julgelt kogu fantaasia- ja ulmekirjanduse seas. Kirjeldused on realistlikud, teksti ülesehitus lihtne, aga samas geniaalne. Abnett kasutab n.ö. "filmilikku stiili", mida ajuti ikka üritatakse, aga mida on keeruline meisterlikult esitada. See seisneb kaasahaaravate piltide või "kaadrite" maalimises, mis peavad oma oskuslikult kombineeritud miljööga sisu lugejale lausa silme ette manama. "Horus Rising" on selles osas suur õnnestumine.
Raamatusari "The Horus Heresy" pajatab üldiselt jutu sellest, kuidas Space Marine'ide seas võttis maad korruptsioon ja neist sündisid kaost kummardavad kurikaelad. Seega on tegemist eellooga lauamängule ja arvutimängudele. Abnett loob esimeses osas tõhusa atmosfääri, kus reetmise alged on asjaga kursis olijatele märgatavad - see loob pahaendelise eelaimduse, mis lisab teoses valitsevale pingele veelgi juurde. Meie ette tuuakse värvikad tegelaskujud nagu kapten Loken, Ezekyle Abaddon, Tarik Torgaddon, Ignace Karkasy ja paljud teised. Warhammeriga tuttavatele inimestele leidub küllaga toredaid äratundmismomente, kuid ka selle maailmaga esimest tutvust tegevale lugejale ei tohiks midagi segaseks jääda. "Horus Rising" on meistriteos, mis loob oma arvukatele järgedele suurepärase lava ja atmosfääri. Ehkki suurelt osalt on see ilmselt tänu Dan Abnetti oskustele, võin juba praegu kinnitada, et ka teine osa, "False Gods", on kirja pandud piisavalt meisterlikult. Siinkohal väärib märkimist, et "Horus Heresy" kallal töötab ligi 4-5 erinevat kirjanikku. See tekitab huvitava ja uudse olukorra, kus samad tegelased saavad elu erinevatelt autoritelt. Kuidas see stiilierinevuste ja muu suhtes välja hakkab mängima ja kas tegelased säilitavad ikka oma karakteri? Järgmised osad toovad selgust.
Kõrvalmärkusena: Eestis on Black Library kirjastuse raamatuid üldiselt väga raske leida. Olles kaks esimest osa soetanud, täheldasin pettumusega, et kolmas tuleb ilmselt tellida. Häbi raamatukaubitsejatele, kes ei viitsinud süveneda ja ei märganud, et tegemist on üksteisele järgnevate romaanide sarjaga.

Leia Mais