Mariinid punuvad võrku

"We are Alpha Legion, and we are all one."

Legion
Dan Abnett

Mu viimasest Horus Heresy sarja raamatust on juba hea hulk aega möödas, niisiis oli tore uuendada tutvust Dan Abnetti ja Warhammer 40k maailmaga. Abnett on tõenäoliselt Black Library andekaim kirjanik ja selles teoses tõestab ta seda veenvalt. Võib öelda, et tegu on minu jaoks seni sarja parima raamatuga.
Erinevalt eelmistest osadest, mis jälgivad Suurt Ristisõda üleinimlike, geneetiliselt muundatud mariinide silme läbi, on "Leegionis" peategelasteks tavalised inimesed - Geno Chiliadi sõdurid Hurtado Bronzi ja Peto Soneka. Näeme mariine põhimõtteliselt ainult nende silme läbi ja see uus vaatepunkt toob välja nende erinevused. Mariinide füüsiline ja vaimne täius ning brutaalne efektiivsus vastandatakse Chiliadi meeste vapruse ja piiritu ustavusega. Tahes-tahtmata tekib lugejal sümpaatia ühe või teise poole vastu, ehkki nad pole (vähemalt enamuse ajast) vaenlased.
Teost läbib sõda põikpäise ja visa tulnukrassiga, mis pakub meisterlikult esitatud lahingustseene, aga ka suurepärast, sarjast seni puudunud pilguheitu tavalise sõduri elule ja mõttemaailmale keset suurt konflikti. Just see tavalisus on mõnevõrra üllatav ja väga värskendav sarjas, mis on seni keskendunud üleelusuurustele mariinidele. See muudab teose peategelased väga sümpaatseks, lugejale palju lähedasemas kui kõik senised sarja tegelased. Dramatis personae'st väärivad veel märkimist kindrali ihukaitseväe sünge, ent sihikindel kapten Dynas Chaine ja salapärase taustaga agent John Grammaticus.
Teose raskuskeskmeks on kindlasti kulissidetagune salatsemine ja intriigid, ebatraditsioonilise Alpha leegioni meelisrelvad. Mariinidest endist ei saa selget pilti enne päris viimaseid lehekülgi, kuna neid varjab meelega tekitatud saladusteloor. Läbi terve teose näidatakse neid vaid põgusalt, ümbritsetuna kuulujuttudest, müütidest ja legendidest. Kõik, mida neist teame, on saadud kellegi teise vahendusel. Koos teistsuguste peategelastega loob see senistest Horus Heresy raamatutest täiesti erineva kogemuse. Lõpplahendus aga on meeldivalt ootamatu ja samas dramaatiliselt magus. Muudab Alfa leegioni liikmed, kellest seni ei jäänud tohutu saladuskatte tõttu mingit erilist muljet, tõelisteks kangelasteks.
Veel üks huvitav teost läbiv teema on ustavus. Alfa leegioni mariinid on piiritult ustavad Keisrile ja oma leegionile. Nad käsitlevad endid ühe tervikuna ja on loobunud apelleerimast individuaalsusele - nii ei nimeta nad end teistega suheldes nimepidi, vaid kutsuvad end kõik Alphariuseks. Ka tavasõdurid on truud, kuid teistmoodi. Nende ustavus kuulub esmalt oma lähedastele, oma kaasvõitlejatele, ja alles siis Keisrile. See inimlikum truudus mõjub leegioni kalgi ja kaalutleva truuduse kõrval südantsoojendavana, seda enam, et Abnett lubab seekord inimestel mariinidele püstipäi ja kartmatult otsa vaadata ning oma vaadete juurde jääda.
Dan Abnett tõestas jälle, et ta hea maine on ära teenitud. Seni säravaim, originaalseim, liigutavaim kõigist Horus Heresy lugudest, millega olen tutvunud. Kuid ehk on selle täielikuks mõistmiseks ja nautimiseks vajalik lugeda enne vähemalt paari mariinide vaatepunktist jutustatud osa. See muudab kontrasti mõjuvamaks.
Ah jaa, kes spoilereid ei karda, võib lugeda seda üsna huvitavat esseed, mis lahkab hästi teose raskuspunkte.

Leia Mais

Kirjandusuudised

Minul on nüüd kolm vaba päeva, sest teisipäeval on püha! See prantslaste komme vabu päevi anda hakkab mulle üha enam meeldima. Mis ma selle ajaga teen? Tõenäoliselt oleks tark hakata juba jõulukinkide peale mõtlema. Tours on ka veel nägemata. Ja mul on kaks esseed selle kuu lõpuks valmis kirjutada. Lugeda tahaks muidugi ka. Ja tööd tuleb teha - pöidlad pihku, võib-olla saan viimaks oma esimese Tv3 sarja!

The Flight of the Eisenstein
James Swallow

Horus Heresy neljas raamat keskendub kapten Nathaniel Garro ja tema kaaslaste pöörasele põgenemisele pärast Horuse reetmist. Huvitava võttena algab sündmustik aga hoopiski kuu aega enne Isstvan III-e pommitamist. Meile tutvustatakse Death Guard leegioni ja tema vägagi intrigeerivat pealikku Mortarioni. Loomulikult teavad sarja jälgijad juba, mis edasi juhtub, ning seetõttu pole teose esimeses pooles eriti midagi üllatuslikku, ehkki on kahtlemata huvitav jälgida neid pöördelisi sündmusi täiesti teistsugusest vaatepunktist.
Aga Swallow' teos saab hoo sisse hetkel, mil Garro jõuab otsusele, et Horus ja ta oma leegion on reeturid. Ta võtab endale ülesandeks viia kaugele Terrale ja keisrile sõna traagilisest vennatapust. Ent loomulikult ei kavatse ta endised relvavennad teda ilma võitluseta minema lasta..
"Flight of the Eisenstein" on paljuski pöördelise tähtsusega teos. Kui selles kujutatud tegelaste seiklused võivad Isstvani lahinguga võrreldes teisejärgulised tunduda, siis tähelepanelik lugeja märkab kindlasti mitut huvitavat tendentsi, mis eelmistes osades pead tõstsid ja nüüd õitsele puhkevad. Neist olulisim on minu arvates religioon - varem oli see vaid surelike pärusmaa ja Astartesed vaatasid sellele kui rumalale ebausule, kuid nüüd on isegi kapten Garro peas tärkamas kahtlused. Samuti saame aimu Suure Vaenlase jõu loomusest ja ulatusest. Warpi kirjeldused heidavad sarja järgnevatele osadele tumeda varju. Jällegi leiab tõestust Murphy seadus, et mulle sümpaatsete tegelaste käsi ei käi tavaliselt eriti hästi.
Kahtlemata hulga mõtisklevam teos kui eelmised, mis on ka loomulik. Swallow jätkab seeriat iseloomustavat filmilikku stiili, mis saab Nurgle'i teenrite eredas kirjelduses uue mõõtme.
Muide, kui kellelegi tuli James Swallow nimi tuttav ette, siis tõenäoliselt seepärast, et tegemist on viljaka kirjanikuga, kes muuhulgas mugandanud mitu raamatut ka filmiks. Tema arvel on näiteks mitu Star Trek Generations stsenaariumi.
E jaoks - selles raamatus on vähemalt üks vihje otsesele Nietzsche tsitaadile!

Leia Mais

Tales of Betrayal

Galaxy in Flames
Ben Counter

The Horus Heresy kolmas osa.
Kunagi päris ammu, kommenteerides Abnetti avalööki "Horus Rising", väljendasin ma huvi selle suhtes, kas ja kuidas erinevate autorite ja erinevate stiilide juures siiski sarjast ja selle tegelastest ühtne mulje jäetakse. Nüüdseks võin öelda, et kas on autoritevaheline koostöö tihe olnud või on tegemist stiili poolest sarnaste kirjameestega, aga tohutuid erinevusi kolme teose vahel ei ole. Counteri panus on ehk brutaalsete kirjelduste poolest veidi kergem, kuid sarja ühtsus on siiski säilitatud.
"Galaxy in Flames" keskendub Isstvan III nimelisel planeedil toimuvale. Warmaster Horus ja neli leegioni saabuvad teose alguses orbiidile, et suruda maha teisitimõtlejate ülestõus. Ent sündmuste arenedes ilmneb, et Horusel on hoopis suuremad ja tumedamad plaanid. Counteri kirjatöö nõretab reetmise traagikast. Loomulikult on see siinkohal õigustatud, sest vennatapust palju traagilisemaid asju pole - juba Piiblist tuleb motiiv tuttav ette. Kurta võib vaid selle üle, et nii paljude toredate ja potentsiaalirikaste tegelaskujude tee siinkohal katkeb - ning mõnevõrra rahuldust pakkumata veel pealekauba. Seegi on mõistetav, kuna tegemist peaks ju olema sissejuhatusega kurjade jõudude galaktikahõivamisplaanile, mis peabki jätma inimkonna traditsioonilisi väärtusi esindavad jõud pigem nõrgale ja lootusetule positsioonile.
Nagu ma oletasin, ongi religiooni tähtsus järjest suurenemas. Potentsiaalselt väga huvitav võinuks olla senini rangelt teaduslikku maailmavaadet esindanud Kyril Sindermanni pöördumine, ent minu meelest oli see veidi lihtsustatud ja ebausutav. Samas muidugi oli ka Sindermanni varasemates vaadetes, nn "Imperialistlikus Tões", paljugi dogmaatilist, ja nagu me teame, siis kategooriline ateism polegi põhimõtteliselt religioonist nii kaugel, kui arvata võiks.
Teose tegevus toimub tegelikult ülimalt lühikese perioodi jooksul - kõigest mõni nädal, välja arvatud finaal, mis leiab aset umbes kuu aega hiljem. Seetõttu on sündmustik pinev ja pinge on kogu aeg õhus. Leidsin, et raamatut oli väga raske käest ära panna, millest annab tunnistust tõsiasi, et ma lugesin ta ca 300 lk läbi 24 tunni jooksul (aga kaasa võis aidata ka vihmane ilm).
Kokkuvõttes väärikas järg eelmistele osadele, mis peaks sarja esimese triloogia otsad kokku tõmbama. Neljas raamat "The Flight of the Eisenstein" jätkab juba enamuses uute peategelastega (ehkki osad on ka samaks jäänud).

Leia Mais

The Emperor Protects

Folk oli vägev, ehkki kuumavõitu. Ka piletihinnad ei rõõmustanud, kuid üldiselt leian, et asi oli seda väärt. Eriti jäid meelde Flook ja Fidola, aga muidugi ka Oort. Pikemalt teen esinejatest juttu järgmises sissekandes, kui olen jõudnud ka tehtud fotod arvutisse sorteerida.
Nõmme seiklusrada on rangelt soovitatav. Järgmisel korral tagasi minnes tahaks kindlasti ka viienda raja täielikult läbida.
Edasi kohustuslik kirjandusülevaade.

Horus Rising
Dan Abnett

Me räägime siin Warhammer 40k mängust tuttavast maailmast, mille tohutu põhjalikult kirjeldatud taustsüsteemi paigutub sari "The Horus Heresy". Selle avalöögi on paberile pannud Games Workshopi esisulemees Dan Abnett ning stiil on tõesti omaette saavutus.
Üldiselt ei oodata säärastelt raamatutelt vist eriti palju. Tegemist on ju ikkagi pelgalt lisanditega Warhammeri hiiglaslikku universumisse, mille põhiosa moodustavad reegli- ja miniatuuritööstus. Seda muljet kinnitas ka mu varasem esmatutvus Graham McNeilli romaaniga "Defenders of Ulthuan", mis ei hiilanud eriliselt ei sõnaosavuse ega süžeega. Seevastu Abnetti "Horus Rising" on täiesti omaette saavutus - teos, mis oma stiililt paistab silma mitte ainult GW satelliitkirjanduse, vaid julgelt kogu fantaasia- ja ulmekirjanduse seas. Kirjeldused on realistlikud, teksti ülesehitus lihtne, aga samas geniaalne. Abnett kasutab n.ö. "filmilikku stiili", mida ajuti ikka üritatakse, aga mida on keeruline meisterlikult esitada. See seisneb kaasahaaravate piltide või "kaadrite" maalimises, mis peavad oma oskuslikult kombineeritud miljööga sisu lugejale lausa silme ette manama. "Horus Rising" on selles osas suur õnnestumine.
Raamatusari "The Horus Heresy" pajatab üldiselt jutu sellest, kuidas Space Marine'ide seas võttis maad korruptsioon ja neist sündisid kaost kummardavad kurikaelad. Seega on tegemist eellooga lauamängule ja arvutimängudele. Abnett loob esimeses osas tõhusa atmosfääri, kus reetmise alged on asjaga kursis olijatele märgatavad - see loob pahaendelise eelaimduse, mis lisab teoses valitsevale pingele veelgi juurde. Meie ette tuuakse värvikad tegelaskujud nagu kapten Loken, Ezekyle Abaddon, Tarik Torgaddon, Ignace Karkasy ja paljud teised. Warhammeriga tuttavatele inimestele leidub küllaga toredaid äratundmismomente, kuid ka selle maailmaga esimest tutvust tegevale lugejale ei tohiks midagi segaseks jääda. "Horus Rising" on meistriteos, mis loob oma arvukatele järgedele suurepärase lava ja atmosfääri. Ehkki suurelt osalt on see ilmselt tänu Dan Abnetti oskustele, võin juba praegu kinnitada, et ka teine osa, "False Gods", on kirja pandud piisavalt meisterlikult. Siinkohal väärib märkimist, et "Horus Heresy" kallal töötab ligi 4-5 erinevat kirjanikku. See tekitab huvitava ja uudse olukorra, kus samad tegelased saavad elu erinevatelt autoritelt. Kuidas see stiilierinevuste ja muu suhtes välja hakkab mängima ja kas tegelased säilitavad ikka oma karakteri? Järgmised osad toovad selgust.
Kõrvalmärkusena: Eestis on Black Library kirjastuse raamatuid üldiselt väga raske leida. Olles kaks esimest osa soetanud, täheldasin pettumusega, et kolmas tuleb ilmselt tellida. Häbi raamatukaubitsejatele, kes ei viitsinud süveneda ja ei märganud, et tegemist on üksteisele järgnevate romaanide sarjaga.

Leia Mais