Navel-gazing IN SPACE!

Gort Ashryn I: Enne viimast sõda
Leo Kunnas

Kujutlege minu suurt rõõmu, kui ma detsembris pärast pikka eesti kirjandusmaastikult eemalviibimist leidsin raamatupoest meie oma koduvillase ulmeteose. Pärast Veskimehe Kuu-triloogiat ei ole eesti ulmes ju midagi märkimisväärselt suurt toimunud. Paraku, nagu eesti kirjandusega sageli juhtub, paistab siin olevat rohkem haipi kui sisu.
Leo Kunnase minavormis jutustus, mis muide moodustab esimese osa tulevasest triloogiast (üllatus-üllatus), toob meieni Maa Föderatsiooni invasioonijalaväe kapteni Anton Irv VIII maailma. Seda maailma (paartuhat aastat tulevikus) on kirjeldatud väga detailselt ning see on kohati meeldivalt originaalne - näiteks idee, et sõjavägi kasutab eelkäijate kogemustele tuginevaid kloone, kellest igaüks põhineb erineval prototüübil, või et sõjaväelased kasutavad ülivõimsaid lahinguarvuteid, mis on põimunud nende teadvusega, ning siiani ei teata, kumb pigem teist juhib. Aga kahjuks langes Kunnas sellesse saatuslikku ulmekirjanduse püünisesse ja rääkis meile oma välja mõeldud maailmast natuke liiga detailselt ning liigagi sageli sellisel viisil, et see kisub lugeja loo seest välja ja takistab sündmuste voolavust. Ma pean silmas eriti seda, kui kaks tegelast räägivad üksteisele asjadest, mida nad mõlemad peaksid juba teadma ja seega ei peaks üksteisele enam ütlema - ainult selleks, et lugejale "märkamatult" maailma kohta taustainfot jagada. Kui sa sõidad autoga, siis sa ei hakka ju kaassõitjale seletama, kuidas auto täpselt töötab, ega anna automargi detailset ajalugu. Selline teguviis tundub ebareaalse ja tobedana. Terve teose esimene kolmandik, oma 150 lehekülge, kujutabki endast lihtsalt vestlust peategelase ja laeva arsti vahel, kus lugejale kogu vajalik teave edasi antakse. Ning just siis, kui vestlus saab läbi ja lugeja mõtleb, et ehk hakkavad nüüd sündmused arenema ja tekib mingisugune ühtne, huvitav stsenaarium, jätkab Anton Irv hoopis virtuaalsete mälestustega, mis hõivavad ülejäänud osa raamatu 421 leheküljest.
Nende käigus saame päris detailselt teada kogu Antoni eluloo. Ainult et.. Lugejal pole võimaldatud teha Antonisse mingit emotsioonilist investeeringut. Lihtsamalt öeldes, meil ei ole temast sooja ega külma. Ta on suhteliselt tuim, tavaliste lamedate aadetega n.ö. "tüüpiline eesti mees". Miks meid siis peaks huvitama tema 300-leheküljeline elulugu (kus domineerib väga hollywoodlik keelatud armastuslugu Annaga)? Ajaliselt mahub kogu teose tegevus umbes kahe päeva piiridesse. Mõnel puhul võib selline peategelase mineviku esitamine olla mõjuv tehnika, näiteks Kazuo Ishiguro on sel alal meister. Ta paneb lugeja huvi tundma, kasutades siin-seal pillatud infokilde ja paljastusi ning erinevaid kavalaid vihjeid. Kunnas aga kahjuks lihtsalt jutustab, virutab meile vastu vahtimist portsu pooltooret informatsiooni, ilma et ta oleks andnud meile mingitki põhjust Antoni minevikust huvituda.
Ehk veelgi hullem loogiliselt arenevate sündmuste täielikust puudumisest ja pidevast mõttetust infotulvast on aga see, et neil harvadel hetkedel, kui midagi tõepoolest "juhtub", on näha, et Kunnasel on perspektiivi kirjutada väga hästi ja huvitavalt. Aga meil ei lasta seda nautida. Loodetavasti siis paraneb asi järgmises osas. Vähemalt lootust on, arvestades teose viimast lauset (cliffhanger, anyone?).
Lisaks muule on Kunnase lauseehitus kohati kohutav (ma ei tea, kas ma hakkan snoobiks muutuma või miks mulle üha sagedamini nii näib) ning liigagi sageli tuleb ette komavigu või lihtsalt puuduvaid punkte või jutumärke. Lohakas toimetajatöö, mis muud.
Kokkuvõttes ei ole muidugi mitte kõik "Gort Ashryn I" juures nii nutune. On ka häid külgi, sealhulgas mitmeid tõeliselt huvitavaid (ja detailseid) ideid tulevikumaailma kohta ning isegi paar moraalset dilemmat. Kuid paraku varjutasid halvad küljed seekord minu jaoks head. Ma tahan uskuda meetodisse "eelista eestimaist" ja võtan järgmise osa kindlasti ette. Loodame, et see tuleb parem kui esimene.