Väike kokkuvõte huvitavatest pealkirjadest, mis on kohe-kohe lettidele ilmumas.
- George R. R. Martin "A Dance with Dragons" - 12. juuli.
Seda, et "Troonide mängu" sarja neljas osa varsti ilmub, enamus fantaasiafänne muidugi juba teavad ja ootavad. Mina ehk küll veidi vähem, kuna mul ju kolmaski osa veel lugemata.
- Scott Lynch "Republic of Thieves" - 26. august.
Ei taha küll liiga vara hõisata, arvestades sellega, kui mitu korda on selle teose puhul ametlikke ilmumiskuupäevi muudetud (vähemalt viis, ilma naljata). Aga viimasel ajal on netti ilmunud hulk päris usaldusväärse kõlaga tagakaanetekste, mis saab ainult tähendada, et kirjastustel on käsikiri juba käes.
- Christopher Paolini "Inheritance" - 8. november.
Paljud ootavad seda kindlasti pinevalt, aga mind pole Paolini seni veel vaimustada suutnud. Siiski on iga järgmine osa olnud eelmisest märgatavalt parem. Kirjanikuna noormees kindlasti areneb. Võib olla huvitav jälgida, kuhu ta oma tsükli väidetavalt viimase osaga välja jõuab.
- Andrzej Sapkowski "Times of Contempt" - aprill 2012.
Jah, teie silmad ei peta teid. Witcheri-saaga teise osa kauaoodatud inglisekeelse tõlke ilmumine on jälle edasi lükatud. Ja veel nii kaugele. Jääme ootama... Ehkki võib-olla jõuaks juba enne poola keele selgeks õppida.
The whole truth and nothing but the truth
10 juuni 2011
Nad on tulemas...
Tere, fantaasia-naturalism!
"A big book is like a serious relationship; it requires a commitment. Not only that, but there's no guarantee that you will enjoy it, or that it will have a happy ending."
- Mick Foley
Last Argument of Kings
Joe Abercrombie
Abercrombie "First Law" triloogia viimane osa on ühest küljest küll igati loogiline jätk esimesele kahele, ent suudab siiski üllatada. Üllatada lihtsalt sellega, kui kaugele autor oma küünilisuses läheb. Minu lugejakogemuses ei leidu teist fantaasiaromaani, mis looks maailmast sedavõrd rusuva ja trööstitu pildi. Isegi George R. R. Martin jääb siin Abercrombiest maha. Zanriväliselt võiks seda võrrelda ehk Franz Kafka maailmadega või mõningate naturalistidega (Flaubert et al).
Aga võtame siis sisu lühidalt kokku: maag Bayazi eepiline retk Seemne järele kukkus läbi ja tema reisiseltskond on lagunenud. Jezal üritab sõjamehekarjäärist loobuda, et elada koos oma armastatuga, Logen pöördub tagasi põhja, kus tal on veel arveid klaarida ja Ferro jätkab oma kättemaksuteekonda. Samal ajal on Uniooni kuningas suremas, käib võimuvõitlus aadlike seas ja ka Inkvisitsioonil on oma huvid mängus, mis tähendab, et kõigi poolt armastatud Superior Gloktal on käed-jalad tööd täis. Nagu sellest veel vähe oleks, hakkavad talupojad mässama ja lõuna poolt lähenevad fanaatiliste Gurkhide hordid eesotsas hirmuäratavate Sööjatega.
Kolmas raamat keskendub ehk rohkem süžeele ja otste kokku tõmbamisele kui tegelaste arendamisele. Siiski võib ilma suuremaid üllatusi rikkumata öelda, et see on täiesti taotluslik. Kogu areng, mis peategelased eelnevais teostes läbi tegid, ei vii neid tegelikult alguspunktist kuigi palju kaugemale. Mis küllap ongi üsna realistlik, arvestades lühikese ajaperioodiga. Inimloomuse muutumine on pikaldane protsess. Samas on teose lõpplahendus nii üdini mustades toonides, et sealt on raske leida kasvõi üht väikest lootusekiirt. Põhimõtteliselt kõigi tegelaste jaoks peale ühe (ja ka see on vaieldav) lõpevad sündmused väga halvasti. Abercrombie näib olevat loonud sünge maailma musternäidise, musta tökatise tõmmise, millest oleme seni näinud vaid lahjendatud variante. Ehkki teos on kirja pandud väga hästi (eriti peab kiitma lahingustseene, mida on ohtralt), kohal on vana hea Abercrombie huumor, teravad dialoogid ja oskuslik karakteriseering, jäi mul sellest lõpplahendusest justkui halb maitse suhu. Ma ei nimetaks seda isegi pettumuseks. See oli lihtsalt raske löök minu lugejaootustele ja nii oligi see ilmselgelt planeeritud. Ma nimetaksin seda teost Ebamugavaks suure algustähega, eriti neile, kes on oma maailmavaate poolest pigem optimistid. Ja tõenäoliselt välistas Abercrombie lõppmäng ka selle, et ma kunagi triloogia uuesti kätte võtaksin. Kaht esimest osa oleks liiga masendav lugeda teades, kuhu kõik need ponnistused lõpuks välja viivad.
Ent kogu selles negatiivses õhustikus peituvad ka mõned nauditavad elemendid. Esiteks kirjanduslikus mõttes - mulle meeldib, kui teos, aga eriti triloogia, lõpeb samamoodi nagu algas.
Teiseks metatasandil - on päris meeldiv mõelda, et reaalne maailm pole nii julm ja sünge kui Abercrombie oma.
Kas sina suudad "First Law" triloogia seniseid osi arvestades täiesti loogilise, ent siiski mõneti jahmatava lõpu alla neelata? Kui tugev lugeja sa oled? Või pigem - kui vinge küünik? Selle elustiili esindajad võiksid Abercrombie kolmandat teost tõesti oma proovikivina kasutada. Kui suudad "Last Argument of Kings'i" lõpuni välja silmagi pilgutamata läbi lugeda, siis võid end tõesti uhkusega autentseks pessimistiks või küünikuks nimetada. Leia Mais
07 juuni 2011
We should forgive our enemies, but not...
Before They Are Hanged
Joe Abercrombie
"The First Law" triloogia teine osa jätkab sama küünilises vaimus kui esimene, nagu võib aimu anda pealkirjas kasutatud Heinrich Heine tsitaat. Bayaz oma värvika saatjaskonnaga jätkab teekonda läbi ohtliku kõnnumaa, mille eesmärki ta ikka veel enda teada hoiab. West saadetakse põhja, võitlema Bethodi karmide barbarite vastu oskamatu, ent enesekindla kroonprints Ladisla juhtimise all. Glokta saadetakse vaenlasest ümber piiratud Dagoska linna, kus tal tuleb avastada reetur enne, kui lõunalased üle müüride ronivad. Threetrees juhib Logani endised kaaslased Uniooni poolele, lootes Bethodi hirmuvalitsusele lõppu teha.
Esimeses osas tuvustatud intrigeerivaid tegelasi arendatakse edasi uutes ja ootamatutes, ent siiski loomulikuna näivates suundades. Eriti Bayazi kambas, keda liidavad ühte vaenulik ümbrus ja teekonna raskused, ja eriti Jezali puhul, kelles lugeja võib hakata nägema tõelise kangelase võrseid. Glokta jätkab oma vaevalist teekonda antikangelase ja kangelase piirimail. Mõnikord tahab lugeja talle kaasa tunda, ent järgmisel hetkel näib, et tema jaoks pole mingit lootust. Läbi teose on siiski pillutatud piisavalt momente, mis lasevad paista Glokta paremal poolel. Säilib võimalus, et temagi lunastab oma teod. Abercrombie kombineerib karakterite psühholoogilise arengu meisterlikult süzee ootamatute pöördepunktidega, maalides meile tegelastest paeluva pildi ning samas andes edasi vajalikku informatsiooni. Nelja võrdset süzeeliini korraga edasi viia pole lihtne ülesanne, eriti veel nii, et ükski neist lugeja jaoks oma lumma ei kaotaks. Siin aga on kõik neli võrdselt nauditavad ning kaasakiskuvad. Üle kõige valitseb loomulikult Abercrombie küüniline must huumor. Tegu on väärilise jätkuga kirjaniku esikteosele "The Blade Itself", mis kiirendab tempot ja muudab kõik huvitava veelgi huvitavamaks, tutvustades ka mitmeid uusi ja meeldejäävaid kõrvaltegelasi (palgasõdur Cosca on parimaks näiteks). Kohustuslik kõigile, kellele meeldib dark fantasy. Iseenesestmõistetav neile, kellele meeldis "The Blade Itself".
28 november 2010
(Fantaasia)kirjanduse kaitseks
"Fiction reveals truth that reality obscures"
- Raplh Waldo Emerson
Sissejuhatuseks olgu öeldud, et käesoleva teksti ajendiks ei ole ühegi konkreetse inimese sõnavõtt. Pigem ajas mind klaviatuuri taha mingi üldine hoiak või suhtumine, mille kaasaegne ühiskond (nii vanad kui ka noored) on fantaasiakirjanduse suhtes võtnud. Ehkki viimase tõuke võisid anda H ja A =)
Aga asume asja iva juurde. Fantaasiakirjandusest rääkides olen palju kohanud seisukohti stiilis "see ei ole ju päris kirjandus". Need seisukohad jagunevad laias laastus kaheks. Annan oma parima, et neid fenomene kirjeldada ja seletada, nii palju kui mul on õnnestunud neid mõista - ja ehk ka näidata veidi selgemalt, miks ma neid mõtteid paljuski ekslikeks pean.
1. Muinasjutud on lastele
Sellele järeldusele jõutakse fantaasiast rääkides üllatavalt kiiresti, eriti suhteliselt kirjanduskaugete inimeste puhul. See on ka neist kahest lihtsamini kummutatav. Esiteks on vale juba terminikasutus - muinasjutt ja fantaasiakirjandus on kaks erinevat žanri. Neil on, tõsi küll, kokkupuutepunkte - sarnasusi motiivides ja temaatikas - kuid muinasjutt on üldjuhul lihtsustatud ja väga kindlapiiriliste kohustuslike elementidega žanr, samas kui fantaasia on üks laialivalguvamaid žanreid üldse. Fantaasiakirjanduse osakonnast võib leida nii seiklus-, armastus-, õudus-, krimi-, kelmi- kui ka psühholoogilise romaani esindajaid. Kuid väära sõnakasutuse taga peidab end suhtumine, et lohed ja maagia ei saa ometi olla tõsiseltvõetavad, et need on kuidagi naeruväärsed ega sobi tõsisele ja asjalikule täiskasvanule. See iseloomustab hästi meie ajastu ülimalt kainet ja teaduslikku inimest, kelle huvid piirduvad vaid materiaalse reaalsusega. Kujutlusvõime ja vaimu tähtsus on langenud tagaplaanile, neid toidavad raamatuist lihtsamini seeditavad filmid. Ent ei tasu liiga hõlpsasti ära põlata pilguheitu teise reaalsusse - sest isegi kõige realistlikum fiktsioon on ju tegelikult autori loodud kunstlik, paralleelne maailm. Need paralleelid aitavad meil luua seoseid loetu ja kogetu vahel ning nõnda ka meie oma maailma paremini mõista. Ursula K. Le Guin on juba lahanud fantaasiakirjanduse rolli selles kogu ilukirjandust hõlmavas poleemikas oma suurepärase esseega "Miks ameeriklased lohesid kardavad?" ("Why are Americans afraid of dragons?"), millega ma suuremalt jaolt nõustun (ning siin pole mitte vähetähtis rõhutada ka seda, et üks fantaasiakirjanduse olulistest rollidest on pakkuda lõõgastust ning meelelahutust - kuid mitte ainult, nagu ma kohe järgmises alapeatükis seletan). Olgu veel öeldud, et fundamentaalselt ei erine fantaasiakirjanduse teine reaalsus muu fiktsionaalse kirjanduse omast, erinevad on ainult detailid. Ja kui me oleme kord juba omaks võtnud, et igasuguse ilukirjanduse lugemine tähendab mingisse mitte eksisteerivasse, s.o. ebareaalsesse keskkonda süvenemist, peaks ka samm fantaasiakirjanduse aktsepteerimiseni olema palju lihtsam. Ent liigume nüüd edasi teise, märksa komplekssema seisukoha juurde, mida kohtab sageli muud kirjandust hindavate inimeste juures:
2. Fantaasiakirjandus ei tungi nii sügavale kui muu kirjandus
Seda väidet uurima asudes tuleb esmalt tunnistada, et mingi fantaasiakirjanduse osa puhul võib ta ka tõene olla. Oluline arv fantaasia alla paigutatavatest teostest kujutavad endast peamiselt kerget meelelahutust. Siin teeb fantaasiakirjandusele karuteene seesama žanriline laialivalguvus, mida eelnevalt mainisin - ühes ja samas osakonnas võib kohata väga erinevaid teoseid. Barbar Conani, Michael Moorcocki või Terry Goodkindi stiilis lihtsat üheplaanilist seiklusjuttu ei saa ometi tõsiselt võrrelda selliste põhjalikult inimmõistust ja -suhteid lahkavate portreedega, nagu võime kohata Robin Hobbi, Mark Charan Newtoni või Graham Joyce'i juures, ainuüksi selle põhjal, et neis kõigis on juttu ka lohedest või maagiast. Ehk on ka selle seisukoha juures siiski killuke vastumeelsust üleloomulikkuse suhtes - või pole lihtsalt ette tulnud tutvust mõne "tõsisema" autoriga. Eelpoolmainitud kirjanike (ja neid on kindlasti veel) teostes leiame sama terviklikud, usutavad, keerulised ja mitmeplaanilised tegelased kui mistahes Zola, Tolstoi või Flaubert'i lehekülgedelt. See, et juures on ka fantastilisi elemente, ei tähenda, nagu ei võiks jutus peituda sügavamaid mõtteid. Isegi kui neid elemente üleliigseteks pidada. Kas on lõppude lõpuks vahet, kes on tegelane füüsiliselt või väliselt - inimene, haldjas, päkapikk või lohe - , kui me suudame tema mõtteid ja käitumist mõista, temaga samastuda, märgata tema loos samu tõdesid, mida ehk isegi oleme pärismaailmas mingil tasandil adunud?
Loomulikult võib selle seisukoha taga peituda palju laiahaardelisem veendumus, et ilukirjandus üldiselt ei suuda pakkuda seda, mida näiteks juurdlev ja arutlev, nn "filosoofiline kirjandus". Sellest, mis teeb just ilukirjanduse ainulaadselt väärtuslikuks, on teoreetikud väga palju rääkinud ja siin on ainest terveks uueks sissekandeks. Ent mainin siin lühidalt küsimuse üht tahku, mis ehk konkreetse teemaga kõige paremini haakub. Filosoofiline kirjandus ja ilukirjandus käsitlevad tegelikult tihti samu probleeme ja küsimusi, ent lähenevad neile erinevalt. Esimene ründab teemat metoodiliselt ja sokraatiliselt, üritades seda mõistuslikult, loogikast lähtuvalt lahti seletada. Sellest lähenemisviisis võib isegi näha midagi hägusalt teaduslikku. Filosoofilised tekstid lähenevad probleemile otse, ilma vahefiltrita. Ilukirjandus aga kasutab teist levinud õpetamisviisi: siin seletatakse teema lahti näitlikult, läbi allegooria ja paralleeli. Väga sageli võib see lähenemine viia isegi sügavama mõistmiseni, kuna ilukirjandus rõhub meie oma kogemustele ja mõtetele, üritades luua resonantsi lugeja ja autori vahel. Kui filosoofiline kirjandus lahkab inimhinge nagu kohtuarst, kainelt ja objektiivselt, siis ilukirjandus maalib sellest pildi, mis võib meid puudutada palju tõhusamalt. Oma subjektiivsuses ja fiktiivsuses võib see tõelusele ehk lähemalegi jõuda, sest tegelikult loob ju iga inimene endale oma reaalsuse.
15 märts 2010
Body found floating by the docks..
The Blade Itself
Joe Abercrombie
Ei, see pealkiri ei ürita seletada käesoleva blogi pikaajalist sissekandepuudust. Tegemist on hoopiski ühe meeldejääva lausega Joe Abercrombie tumefantaasiasaaga "The First Law" esimesest jaost.
"The Blade Itself" on musternäidis viimasel ajal fantaasiakirjanduses vohavast sünguselembusest - kuid selle eest väga stiilne näidis. Abercrombiele tuleb au anda. Ta suutis vanale barbarconanlikule atmosfäärile moodsat vürtsi lisada. Tema teoses domineerivad tugevad tegelaskujud, kes on sobilikult pahelised ja ebakangelaslikud. Lausa niivõrd, et kõige lähemal on traditsioonilisele heerosele teose üks keskseid persoone, barbar Logen Ninefingers, kellel on tore hüüdnimi "The Bloody-Nine". Eriti huvitavat kontrasti pakub ärahellitatud aadlijõmpsikas Jezal, kes peaks justkui olema rüütellikkuse kehastus. Ent teose intrigeerivaim tegelane on minu jaoks kahtluseta inkvisiitor Sand dan Glokta, kes äratab jutustuse erinevates osades vaheldumisi nii jälestust, põlgust, kaastunnet kui ka lugupidamist. Tõenäoliselt on tegemist ühe kõige läbimõelduma ja mitmetahulisema tegelaskujuga viimase aja fantaasiakirjanduses. Ka kõrvaltegelaste read on muljetavaldavad, eesotsas sümpaatse major Westi, omapärase Dogmani ja salapärase maag Bayaziga.
Süžee jääb mingil määral tegelaste varju ja esimene raamat näib pigem järgnevatele sündmustele tausta ehitavat. Pealiinile näib olevat kõige lähemal Logen, mistõttu ta jätab ka peategelase mulje, ehkki eelmainitud kolmele on pühendatud enam-vähem sama palju leheküljeruumi. Maailma võimsaim maag Bayaz kutsub Logeni enda juurde ning tal näib kurikuulsa barbari jaoks oma plaan varuks olevat. Tõenäoliselt seisneb see julma türanni Bethodi vastu võitlemises, kes Bayazile just liiga sümpaatne ei ole. Bethod, kellega ka Logenil on juhuslikult isiklik kana kitkuda, on aga terve Põhja oma verisele valitsusikkele allutanud, nii et maagi ülesanne pole kergete killast. Ehkki ka Unioon kavatseb Põhja kuninga vastu sõtta asuda, näib üsna kahtlane, kas nende kehklev ja pikast rahuajast uinutatud musketärikultuur ikka saab Bethodi tõhusalt brutaalse filosoofia vastu. Oodata tasub hulganisti intro- ja retrospektiivseid sisemonolooge, paari meisterlikult esitatud lahingut ning rohkem piinamisstseene, kui ma seni üheski teises teoses näinud olen. Ärge aga sellest kirjeldusest ehmuge, sest ehkki vägivald lokkab, on kõik esitatu siiski hea maitse piirides ning autor vaatleb seda oma tegelaste silme läbi pigem eemaloleva irooniaga. Väärt lugemine kõigile fantaasiakirjanduse sõpradele, aga maagilised elemendid on piisavalt vähemärgatavad (loe: kõik peale paari üksiku Abercrombie maailmas peavad võlukunsti puhtaks ebausuks), et teost võiks soovitada ka fantaasiafoobia all mitte kannatavale tavalugejale.
21 detsember 2009
Pahedest ja deemoneist
Memoirs of a Master Forger
William Heaney
Pärast kahekuust mõõna sissekannetes on ehk sobilik blogikurat selle teosega taas üles äratada.
Tegemist on memuaaristiilis jutustusega, mille minategelaks mr William Heaney, heategevusele annetav veinigurmaanist noorsootöötaja ja raamatuvõltsija, kes juhtumisi näeb deemoneid. Deemonite all mõistetakse siinkohal mitte tavalisi fantaasiakirjandusest tuttavaid põrguasukaid, vaid pigem ekstradimensionaalseid olendeid või varje, kes kinnitavad end inimeste pattude külge. Tegelikult on deemoni kujund teoses peaaegu metafoorne - ehkki Heaney peab neid täiesti reaalseteks, on nende sümboolne loomus lugejale suhteliselt ilmne.
Juba esimestest lehekülgedest saab selgeks, et Heaney on teravkeelne ja sõnaosav tegelane, kellel on kindlalt väljakujunenud maailmavaade ja kes on kõik oma seisukohad hoolega läbi mõelnud. Kusjuures tal on hea õigustus ka oma mõnevõrra eetiliselt küsitavamate tegevuste kohta. Peagi kohtume erinevate inimestega, kes tema elus olulist rolli mängivad - kuriteokaaslaste Jazi ja Stinxi, ebasümpaatse eksabikaasa, kodutute varjupaiga omaniku Antonina ja teistega. Ent just siis, kui lugeja on Heaney muheda stiili abil jõudnud sündmuste kronoloogilise arenguga harjuda, raputatakse ta sellest välja Heaney märksa hämaramasse ja tõsiohtlikumasse minevikku, kus selgub nii mõndagi sellest, miks mees ikkagi deemoneid näeb.. Ning minevikumeenutuse lõppedes imbub erusõdur Seamuse näol suur osa kurjakuulutavast alltekstist ka jutustuse olevikku.
"Meistervõltsija memuaarid" on just selline teos, mis paneb lugeja kõhklema, kas kõike kirjapandut tuleks võtta otseselt, metafoorina või midagi vahepealset. Õige tihti tekkis pärast mõne uue Heaney elu seiga mainimist tahtmine mõnikümmend lehekülge tagasi sirvida ja paar lõiku vastse teadmise valguses uuesti üle lugeda. Tekst on tõepoolest tihe, ent sellest hoolimata mõnuga ja sujuvalt kirja pandud ning on lausa lust end jutuvestja hoolde usaldada.
Jutuvestjast rääkides - teose autori nimi langeb kokku peategelase omaga ja see ka avaldati hr William Heaney esikteosena. Tegelikult peitub nutika varjunime taga kirjanik Graham Joyce, kellele "Memoirs" pole mitte esimene romaan. Joyce põhjendas uue identiteedi võtmist sellega, et ta soovis näha, milline kaal on kirjandusmaailmas tegelikult end juba tõestanud nimel ja kas ka pealtnäha uuel tulijal on võimalik end hea teosega kohe kirjandusliku eliidi ridadesse murda. "Memoirs of a Master Forgeri" edust selgub, et on küll võimalik. Joyce'i eksperimendi tulemus on väärt lugemisvara kõigile romaanisõpradele, olenemata fantaasiapisikust. On ju Heaney deemonid loomult tagasihoidlikud ja pelglikud olendid.
21 oktoober 2009
Vanameister ründab jälle
Robin Hobb
Hobb on alustamas uut biloogiat pealkirjaga "The Rain Wild Chronicles", mis viib lugeja taas Bingtowni maailma. Ehkki ka "Soldier Son" jättis mulle sügava mulje, olin ometi ääretult õnnelik, et Robin otsustas oma populaarseima saaga juurde tagasi pöörduda. Uus tsükkel paistab keskenduvat draakonite värskele põlvkonnale, kelle tulevik ei tundu pärast kookoneist väljumist sugugi nii helge kui arvata oleks võinud.
"The Dragon Keeper" leiab aset metsikus ja müstiliselt ohtlikus Rain Wilds'i piirkonnas, mida Hobbi eelnevais teoseis on vaid pealiskaudselt käsitletud. Ehkki mõned vanad tuttavad esinevad kõrvalrollides (sealhulgas Brashen Trell ja tema naine Althea), on peategelased kõik uued ja värsked - peaasjalikult inimesed, kes koonduvad ümber noorte draakonite, et aidata neid nende spontaansel teekonnal kaugele Rain Wildsi džunglite sügavusse, eesmärgiks leida müütiline Elderlingide linn Kelsingra. Saame kõvasti rohkem teada Rain Wildsi ühiskonnast ja kohtame uusi põnevaid tegelasi nagu isehakanud õpetlane Alise, noor mutant Thymara ja lihtne, ent sümpaatne kapten Leftrin.
"The Dragon Keeper'i" suurim tugevus peitubki karakterites. Hobb loob meisterliku valiku paeluvaid, ent samas inimlikke tegelasi, kellele on lihtne kaasa elada, ja väldib osavalt liigset dramaatikat. Juba ainuüksi selle minu arvates praegusaja fantaasiakirjanduse parima karakterisatsioonioskuse tõttu väärib Hobbi uusim teos lugemist ja ma nautisin pea igat lehekülge.
Ent ei ole head ilma halvata (maksiim, mille mõned Hobbi varasemad teosed tõsiselt kahtluse alla seadsid). "The Dragon Keeper" pole paraku kaugeltki autori säravaim teos - sündmused venivad ja ehkki tegelased on meisterlikult paberile pandud, kipub tempo liig aeglaseks jääma. Ka intriigi pole põrmugi nii palju, kui Hobbi lugejad on ootama harjunud. Ka ei ole teosel korraliku kulminatsiooni. Loomulikult on standardid Hobbi-suguse vanameistri puhul juba väga kõrged ja iga uue teosega on tal järjest raskem end üle trumbata - ent siiski leian ma, et "Dragon Keeper" jääb "Liveshipi" triloogia ja Fitzi-lugude kõrval kahvatuks. Loodan siiralt, et võin triloogia edenedes rõõmsamat juttu rääkida.
"The Dragon Keeper" ei sära igas aspektis nagu mõned teised Hobbi vaimusünnitised. Sel teosel on oma tugevused ja oma nõrkused. Kahtlemata on tegemist karakterromaani tippklassiga, ent hoogsaid seikluseid ja põnevaid süžeepöördeid napib. Võimalik, et autori loomingus ongi tulnud hetk kirjutada midagi aeglasemat ja ehk küpsemat, ent vaid olustikuromaaniga piirdumine oleks siinkirjutaja arvates muidu aukartustäratavalt mitmekülgse Hobbi jaoks samm tagasi.
Lühidalt - tugev sooritus, kohustuslik Hobbi fännidele ja igal juhul üle keskmise lugemine fantaasiakirjanduse sõpradele, ent võib-olla mitte päris see, mida oleksin oodanud. Jään ootama järge, mis tõenäoliselt heidab rohkem valgust Elderlingidele ja nende tsivilisatsioonile, millele senised triloogiad on vaid viidanud. Teise osa nimeks saab kuulu järgi "Dragon Haven" ja poelettidele jõuab see tuleval kevadel.
03 august 2009
Noorim Edda
Runemarks
Joanne Harris
Tegemist on fantaasiaromaaniga, mis tugevalt mõjutatud Skandinaavia mütoloogiast. Õigem oleks isegi öelda, et "Runemarks" on alternatiivmütoloogia, sest kõik Harrise kasutatud fantastilised elemendid on pärit germaani müütidest. Selle lehekülgedel kohtume Loki, Odini ja teiste aaside ning vaanidega. Loo peategelaseks on Maddy, tüdruk, kelle peopesal on veider ruunimärk ja kes valdab kardetavat võlukunsti. Sündmustik leiab aset keskmises maailmas ehk Midgardris, pärast Eddades ennustatud Ragnaroki lahingut ja eelmise maailma lõppu. Vanad jumalad on kas surnud või pagenduses ning nende asemele on asunud uus monoteistlik religioon, mis meenutab paljuski (vähemalt algul) ristiusku. Ruunimaagia on põlu all ja selle valdajaid üritatakse välja juurida. Maddy kohtub salapärase ühesilmse rändajaga, kellest saab tema õpetaja. Ükssilm tirib ta ohtlikku mängu, mille eesmärgiks on äratada vanad jumalad - kes on aga paraku üksteist umbusaldav ja pikka viha pidav kamp. Kas Maddyl õnnestub nad ühendada, et alistada kurjakuulutav Uus Kord?
Tegemist on stiililt lihtsa ja pretensioonitu seiklusjutuga, mis pakub huumorit segamini pinge ja ootamatute süžeepööretega. Tegelikult võib teosest jääda lausa lasteromaani mulje, kui on soovi silte kleepida. Veidi vanematele lugejatele võib päästvaks faktoriks osutuda temaatika. Loomulikult ei ole teist nii suure potentsiaaliga tegelaskuju kui trikimeister Loki, kes jääb teoses domineerima - kuid äratundmisrõõmu pakuvad mütoloogiasõbrale ka Odin, Skadi, Heimdall, Frey, Hel ja paljud teised. "Runemarks" ei jäta fantaasiaromaani muljet, kuna on tugevalt juurdunud Skandinaavia müütidesse. Ilmselt jääks Eddasid mitte tundvale lugejale hoopis teistsugune mulje. Üks raamatu parimaid külgi oligi minu jaoks äratundmine - vihjeid erinevatele müütidele ja lugudele leidub nii palju, et neid ei jaksa kokku lugedagi. Tundub, et ka autori taustauuringud on olnud üsna põhjalikud. Oletan, et tean Skandinaavia mütoloogiast rohkem kui keskmine inimene, aga ometi ei märganud ma ühtki häirivat viga. Samas tähendab see ka, et Harris pole välja mõelnud päris oma originaalseid tegelasi, vaid kasutanud ära juba olemasolevat materjali. Siiski on ta jumalatele oma lihvi andnud ja käsitlenud neid nii mõnigi kord veidi teisiti kui traditsioonilistes müütides kombeks (silmapaistvaim näide on Loki).
"Runemarks" on kerge fantaasiaseiklus, mis võib küll pakkuda lõbusat meelelahutust, kuid mille ainus tõeliselt esiletõstev tunnus on temaatika. Samas kahtlemata nauditav kõigile neile, kes peavad ennast Eddade sõbraks.
20 märts 2009
Haldjad ja päkapikud uues kuues
"Being neutral does not mean indifferent and unfeeling.
You don't have to kill your feelings. Killing your hatred is enough."
- Geralt of Rivia
Blood of Elves
Andrzej Sapkowski
Tegemist on Witcheri-saaga esimese osaga ning Sapkowski teise inglise keelde tõlgitud teosega (esimeseks oli lühijuttude kogumik "The Last Wish"). Koletistekütt Rivia Geralt võtab oma hoole alla väikese tüdruku Ciri, kes on lõunalaste kätte langenud kuningriigi ainuke pärija. Geralt usub, et tegemist oli saatuse poolt määratud kohtumisega. Ta tahab Cirit manipuleerimise eest kaitsta, kuid see ülesanne kujuneb raskemaks, kui isegi kogenud Valge Hunt ette näha oskas. Nimelt on Ciri poliitilisel malelaual tähtis figuur ning erinevad võimukad tegelased üritavad teda leida ja oma kontrolli alla saada. Teiseks avalduvad Ciris tugevad maagilised võimed, mistõttu ta satub ka maagide gildi huviorbiiti.
Lisaks Geraltile kohtume ka tema vanade tuttavate laulik Dandilioni, Triss Merigoldi ja Jenneferiga. Neile, kes on tuttavad arvutimänguga, valmistab ilmselt üllatuse Shani mängutulek teose lõpuosas. Tõenäoliselt mängib ta järgnevais osades suuremat rolli.
Neile, kes Sapkowskiga veel tuttavad pole, olgu selgituseks öeldud, et tema stiilis segunevad traditsioonilised muinasjutumotiivid sünge realismi ja musta huumoriga. Eriti silmatorkavad on hästi voolavad ja muhedad dialoogid. Mõned katkendid koosnevadki puhtast dialoogist ilma tegevuste kirjelduseta, mis jätab siis lugeja hooleks tegelaste öeldust välja lugeda, mis parajasti juhtus. See võib kõlada segase või keerulisena, ent on tegelikult väga huvitav ja edukas loovestmise viis.
Võrdluses "Last Wish'iga" jääb viimane minu silmis siiski peale. Ei tea, kas see on tingitud vormide erinevusest (üks on täispikk romaan, teine lühijuttude kogumik) või millestki muust, aga mulle tundus, et ehtsapkowskilik huumor ja omapäraselt kontrastne segu muinasloost ning reaalsusest tuli "Last Wish'is" paremini välja. "Blood of Elves" aga on pikema eepose esikteos ning seetõttu kaotab natuke oma individuaalsest terviklikkusest. Sellest hoolimata ootan kannatamatult novembrikuud, mil inglise keeles ilmub järgmine osa "Times of Anger".
06 veebruar 2009
Tagasi Tala rajale
Võlur ja klaas
Stephen King
Tegelikkuses lõpeb Blaine'i liin paarikümne esimese leheküljega ja enamuse raamatust võtab enda alla Rolandi noorpõlvemeenutus. Viimaks saame rohkem teada salapärase neiu Susani ja Rolandi kaaslaste Cuthberti ning Alaini kohta, keda on eelmistes osades möödaminnes mainitud. "Tume torn IV" säilitab varasemate teoste sünge, kuid omapärase atmosfääri. Tõusvas joones jätkuvad veidrad sarnasused ja suisa paralleelid Rolandi ning meie maailmade vahel - ehkki on ka olulisi erinevusi. Tagasivaate loomuse tõttu toimub 90% "Võlurist ja klaasist" mineviku Kesk-Ilmas ja muu on vaid seda ümbritsev raam. Olen kuulnud, et osad kriitikud peavad neljandat osa Kingi tsükli allakäigu alguseks - et Rolandi heietused tõmbasid tempo liialt alla ja hajutasid tähelepanu süžee pealiinilt, Torni otsinguilt. Mingis mõttes on see ju tõsi, aga. Mina näiteks tahtsin juba pikemat aega kuulda Rolandi eelmisest ka-tetist. Samuti olen ma kindel (Kingi tundes), et nii mõnigi mälestustes poetatud infokild osutub edaspidi väga oluliseks.
Silver Sära tõlge on heatasemeline, ehkki nähtavasti esitas see töö mitmeid väljakutseid. Väga hea lahendus oli leitud Mejise veidravõitu murraku edasiandmiseks, tõepoolest, oijah. Tänuväärne on ka see, et tõlkimatute sõnamängude puhul oli joonealuse märkusega lisatud seletus ning sageli originaali lause. Mingis mõttes oleks olnud ehk veelgi huvitavam, kui Sära oleks üritanud asendada neid mõne ligilähedase eestikeelse sõnamänguga, kuna joonealune märkus näitas seose niikuinii ära. Kummastav on "Tumeda torni" sarja puhul see, et iga osa on tõlgitud erineva tõlkija poolt. Aga tundub, et King on nii hea materjal, et tema äratuntav, realistlik ja nurgeline mitte-midagi-pehmendav stiil on siiski tõlkes säilinud.
01 veebruar 2009
Uuel aastal jaapani temaatikaga
Heaven's net is wide;
Coarse are the meshes,
Yet nothing slips through.
- Attributed to Lao-Tzu
Hiinlaste jaoks on alanud härja aasta. Eile Toursis käies sattusin ma pooljuhuslikult vastavale rongkäigule. Täitsa tore ja minu jaoks esmakordne kogemus.
Võimalik, et laen peagi mõned Toursi pildid ka siia blogisse üles. Seniks jätkame idamaade teemadel:
Taeva võrk on lai
Lian Hearn
"Taeva võrk on lai" on peatriloogiast tuntud Shigeru Otori kujunemislugu. Lugeja saab teada, kuidas kujunes tüüpilisest sõdalasklassi esindajast, pealegi veel suure klanni pärijast, see kannatlik, kaval ja pika meelega tegelane, kellega me kohtusime esmakordselt Hearni avalöögis "Üle ööbikupõranda". Tüüpilise Hearnina on see teos stiililt lihtne, aga puhas, järgides selles osas jaapani esteetikat. Kui tohib proosat luulega võrrelda, siis see on justkui romaani kujule üle kantud haiku. Kirjeldused on napid, kuid tugevalt stiliseeritud. Vahutavat sõnaosavust siit otsida ei tasu, pigem sobib Hearn neile, kes hindavad lihtsuse võlu. Tegelased on sellegipoolest sümpaatsed ja mõnusat vürtsi lisab ka idamaade teistsugune loogika ja maailmapilt. Loomulikult ei saa mainimata jätta nostalgiat, mis tekib varasemad osad läbinud lugejal Kenji Muto, Shizuka, Naomi Maruyama, Kahei Miyoshi ja teiste vanade tuttavatega jälle kohtudes. Minu arvates ongi selliseid ajaliselt mittelineaarseid sarju kõige parem lugeda ilmumise järjekorras. Nii on autor ette näinud ja nii saab tervikuna kõige parema elamuse. Kui alustada tutvust Otori lugudega käesolevast teosest, jäävad esialgu kogemata mitmed meeldivad või õõvastavad hetked, näiteks kui üks teatud tegelane mainib muuseas, et kõige vastumeelsem oleks talle just uppumissurm..
Mind ajas teatud määral segadusse tõlge - nimelt on kogu sarja eesti keelde ümber pannud Juhan Habicht, aga ma pole enne märganud, et tema vahendus mind segaks. Võib-olla ei olnud ma enne selles osas nii tähelepanelik või valiv, kuid nüüd segasid väga sageli selgelt inglise keele struktuurist mõjutatud lauseehituse vead ning isegi selged semantilised apsud väljendite kasutamisel. Selline sõnasõnalise tõlke maik jäi. Lausa sel määral, et ajuti kiskus see loo seest välja ja segas teose nautimist. Ehk võib siin rolli mängida ka see, et ma pole tegelikult päris ammu ühtki eestikeelset tõlget lugenud..
Soovitan teost neile, kes on läbi lugenud vähemalt algse triloogia. Kes veel ei ole, neile soovitan sellest alustada. Hearniga tasuks tutvuda kõigil, kellele on sümpaatne jaapani temaatika. Fantaasiakirjandusega on ta loomingul ikkagi vähe ühist. Näiteks Raamatukoi netipoes ongi see liigitatud ajalooliste romaanide alla.
Lisaks käesolevale teosele on Otori tsüklis ilmunud "Üle ööbikupõranda", "Rohuvoodi asemeks", "Kuu hele valgus" ning nende kolme järellugu "Haigru kähe huige". Väärib veel mainimist, et tegemist on erakordselt stiilsete kaanekujundustega, mille autoreiks Ellie Exarchos ja Simon Paterson.
21 jaanuar 2009
Locke läheb merele
Red Seas Under Red Skies
Scott Lynch
"The Lies of Locke Lamora" lõpuga arvestades on mõistetav, et "Red Seas" algab helistiku võrra süngemalt. Locke ja Jean on Camorri selja taha jätnud ja seavad oma sihi seekord Tal Verrari linnale ning selle dekadentlikule kasiinoimpeeriumile, kus kuulu järgi on võimatu petta. Loomulikult on see just selline väljakutse, millelele Camorri Okas vastu panna ei suuda. Ent õige pea leiavad kaks varast, et Tal Verraris on hulk ohtlikke tegelasi, kes nende vastu ebatervet huvi tunnevad - ja sarnaselt esimesele raamatule saavad neist peagi linna rikaste ja vägevate hüpiknukud. Loomulikult saadab neid kõikjal Karthaini maagide sünge vari.
Kõik see kõlab ju suhteliselt esimese osa moodi - aga "Red Seas" lisab juba tuntud spiooniseiklusele teise mõõtme. Nimelt on Locke ja Jean, veendunud maarotid, seekord sunnitud veetma enamuse teose lehekülgedest merel, koos tõeliste elukutseliste piraatidega. Lynch saab selle uue aspekti lugejani toomisega hästi hakkama. Tegelikult tundub "Red Seas" pigem obrianliku mereseiklusena, mis mõjub julgustavalt, kuna näitab, et Lynch ei takerdu ühe ja sama valemi kordamisse. Tutvume ka uute põnevate kõrvaltegelastega nagu Ezri Delmastro, Requin ja Maxilian Stragos.
Tundub, et Lynchil on oma mudel - kaks peamist süžeeliini, esmalt Locke'i petuskeem, milles tema kontrollib teisi, ja teisalt see ohtlikum, tõsisem tasand, kus keegi kasutab Locke'i ennast ära. Need kaks kipuvad teose käigus sageli põimuma, mis muudab kogu kompoti veelgi huvitavamaks.
Loomulikult on pööraselt ettearvamatu lugu, mille lõpplahendus on õhus sõna otseses mõttes viimase leheküljeni, edasi antud Lynchi säravas vaimuks stiilis - ent samuti kui ka esimeses raamatus, on huumor ja seiklused segatud tõsise traagikaga. See draama ja komöödia segu, mida juba Shakespeare oma näidendeis edukalt pruukis, lisab Locke'i lugudele teatud magushapu maigu. Lugeja ei oskagi kohe pärast teose lõpetamist öelda, kas nutta või naerda. Igal juhul on kolmandaks raamatuks jäetud päris korralik cliffhanger.
13 jaanuar 2009
Afterthought on "The Lies"
Olles tutvunud "The Lies of Locke Lamora" kriitikaga, pidasin vajalikuks täiendavat lisasissekannet.
Kuigi Eestis polnud Scott Lychist suurt mitte midagi kuulda ja tema teose Apollo fantaasiakirjanduse riiuli nurgast leidmine tuli mulle, kes ma olin juba hakanud tellimisele mõtlema, meeldiva üllatusena, tuleb välja, et Locke'i debüüti ümbritses mujal maailmas aktiivne promo. Küll reklaamiti seda välja filmi "Ookeani üksteist" kirjandusliku sugulasena, küll George R. R. Martini eepose "Jää ja tule laul" mantlipärijana. Suur osa kriitikuid kiitis küll Lynchi suurepärast stiili, huumorisoont ja võimekust nii tegelaste kui sündmuspaikade loojana, ent heitis talle ette, et ta polnud õigustanud talle pandud ootusi.
Kahjuks, nagu nii sageli juhtub, tundub mulle, et ootusi üles keerutanud reklaamiagendid lihtsalt ei tabanud märki.
"The Lies of Locke Lamora" sarnaneb tõepoolest natuke filmiga "Ookeani üksteist" - mõlemad räägivad hulljulgest ja laiaulatuslikust petuskeemist. Aga elu on näidanud, et need, kellele fantaasiakirjandus ei istu, põrkavad õudusega tagasi iga väiksemagi ebaloomulikkuse ees. Siiski on see neist kahest võrdlusest parem, eriti kuna kui on üks fantaasiateos, mida soovitada neile, kes end žanri fännideks ei pea, siis just see. Fantastilised elemendid on siin tagaplaanil ja taanduvad Locke'i isiksuse ning pööraselt ootamatu süžee ees.
Mingis mõttes on ehk saanud tavaks võrrelda uusi paljutõotavaid fantaasiakirjanikke R. R. Martiniga, kes on praeguseks hetkeks kindlasti selle žanri üks mõõduandjaid. Aga tema teosed on Lynchi omadest kardinaalselt erinevad - Martin toob meieni sünge, karmi ja ülimalt küünilise maailma, mis on oma lõikavas materiaalses realismis kohati lausa valus. Locke Lamora seiklused aga on kiiretempolised, vaimukad, intelligentsed ja ootamatud, 
Muide, juba liiguvad kuulujutud võimalikust filmiversioonist. Lisaks seeria kolmandale osale, mis oli plaanitud ilmuma käesoleva aasta veebruaris, ent on nüüd teadmata ajaks edasi lükatud, on Lynchil peagi valmimas ka lühijuttude kogumik "The Bastards and the Knives".
11 jaanuar 2009
Gentlemen Bastards show you how it's done
"Characters make your story. If the people come alive, what they do becomes the story."
- Sol Stein, "Stein on Writing"
Pärast mõningast vaheaega olen jälle tagasi blogimise juures. Eestis veedetud aeg kulges väga meeldivalt ja viljakalt, ehkki jäi natuke lühikeseks. Prantsusmaale tulin tagasi sületäie uute raamatutega. Kuidas ma need juunis kõik Eestisse tagasi vean, sellele ma praegu veel ei mõtle.
Eksamid.. on nagu on. Kokkuvõttes on mul neid ainult kolm varem oodatud viie asemel, sest tuleb välja, et kaks ainet läksid arvesse "Control Continu" ehk jooksva töö vormis. Inglise kirjanduse eksam on juba tehtud, tundus teine päris lihtne. Ehkki essee punkte muidugi pole väga lihtne ette ennustada. Järgmine on vanaprantsuse keel, mis koosneb ilmselt enamuses tõlkimisest. Ja viimane on tõlketeooria.
The Lies of Locke Lamora
Scott Lynch
"The Lies of Locke Lamora" kõneleb Locke-nimelisest vargast, kelle punt Gentlemen Bastards on üks paljudest Camorri allilma kuritegelikest sündikaatidest. Locke ise on üpriski ebatavaline romaanikangelane - temast kehvemat mõõgavõitlejat annab otsida, temas pole grammigi Robin Hoodi ja teda huvitab vaid ta enda ja ta kaasvaraste heaolu. Ent tal on üks tohutu eelis - tema mõistus, mis lubab tal plaanida nii keerulisi petuskeeme, et isegi kõige vilunum salapolitseinik pole talle kümne aasta jooksul jälile saanud.
Sealjuures on ta ise muidugi muheda suuvärgiga ja suhtumisega tegelane, kes suudab säilitada enesekriitilise huumori ka juhul, kui kõik läheb täpselt nii halvasti kui vähegi võimalik - või isegi natuke halvemini. Unustada ei tohi ka tema sama sümpaatseid kaaslasi Jean Tannenit, Bugi ja kaksikuid Calot ja Galdot.
Süžee koha pealt - järjekord, milles sündmused lugejani tuuakse, tekitas sageli segadust, kohe ei saanudki aru, mis täpselt toimub ja kuidas Locke'i plaan toimima peaks - mis oli positiivne, kuna hoidis pinget ülal ja tekitas meeldivaid üllatusmomente. Huvitav stilistiline võte oli sisestada jutustusse "vahepalasid" (Interlude), mis rääkisid noore Locke'i õpipoisiajast, tutvustades meile tema iseloomu ning kujunemislugu, ja andsid sageli lugejale taustainformatsiooni Lynchi maailma kohta, mille teadmine aitas õige pea süžee põhiliinist paremini aru saada. Lynchi jutuvestja-andele pole midagi ette heita, tegemist on Robin Hobbi või George Martini väärilise kirjanikuga. Ka tema maailm on hoolega välja töötatud ning üpris originaalne. Camorri linna võimukandjad, nii seaduslikud kui vähem seaduslikud, panevad termini "hall moraalsus" tõsiselt proovile. Kui algul võib teose nimitegelane tunduda parimal juhul ebamoraalsena, siis loo arenedes hakkab lugeja teda pidama üheks vähestest hea südamega inimestest. Võrdlusmoment on lihtsalt selline. Sellegipoolest ei lasku Lynch pessimismi, vaid pigem vaatleb oma korruptsioonist, kuritegevusest ja varanduslikust ebavõrdsusest pulbitsevat linnriiki läbi Locke'i sarkastilis-iroonilise pilgu.
Kuigi kõik need sügavamad mõtted ja ideed jooksevad teosest läbi, on selle identifitseerivaks tunnuseks siiski Locke Lamora ise ja tema pöörane saatus, mis paneb (Calot ja Galdot tsiteerides) tõepoolest arvama, et surmajumal hoiab tema tarvis mingit eriti jõhkrat lõpplahendust. Teose finaalis peab tahes-tahtmata kaasa elama Locke kättemaksule, ehkki see võtab suhteliselt verise kuju. Ja katarsis saabub sellegipoolest võimsalt.
Juba praegusel hetkel on minu kätes sarja järgmine osa, millega ma esimesel võimalusel algust teen. Senikaua soovitan Scott Lynchi avateost kõigile, kes hindavad irooniaga vürtsitatud seiklusjutte.
Muide, mul tekkis teost lugedes üks lingvistiline küsimus, millele ma ise vastust ei leidnud ja seega esitan selle suurele ringile: vihjati, et nimel "Lamora" on mingi sobiv tähendus, kuid mina ei leidnud midagi sellist. Kas keegi oskab aidata?
EDITORIAL NOTE: kunagi seda blogi avades tahtsin ma panna aadressiks speakerscorner.blogspot.com, aga see nimi oli juba võetud. Kujutage ette mu nördimust, kui ma sain teada, mille peale see nimi on ära raisatud. Maailmas pole õiglust.
12 oktoober 2008
Busy busy busy
"Space is filled with orbiting children."
- Dr Ross Geller
Jah, nagu pealkirjast näha, on mul tegemist küllaga. Sellegipoolest lihtsalt võtan julmalt aega ja teen uue sissekande, kuna vaja rääkida loetud raamatust enne, kui värske mälestus hajub. Nüüd olen natuke aega kohustusliku kirjandusega kimpus.. Austen, oh no!
Brisingr
Christopher Paolini
"Brisingr" pidi algselt olema "Pärandi"-nimelise trilooga kolmas ja viimane raamat, ent nüüdseks on selge, et ka neljas on tulekul. Paolini põhjendas sellega, et kõik vajalik ei mahtunud ühe raamatu piiridesse ära. "Brisingri" iseloomu vaadates küll kerge kahtlus tekib (sellest edaspidi), aga hea küll, usaldame noormehe ausõna.
"Inheritance'i" tsükli kolmas raamat jätkab "Eragonis" ja "Eldestis" vestetud lugu loheratsanik Eragonist, tema lohest Saphirast ja vennast Roranist. Nüüd kus Impeeriumi sõjavägi on vardjatelt lüüa saanud, tahab koalitsioon edasi tungida, kuid Eragonil ja Roranil seisab enne seda ees veel üks isiklikumat laadi missioon. Muuhulgas külastatakse jälle ka päkapikke ja haldjaid ning Eragoni "suhe" (parema sõna puudumisel) Aryaga saab sügavust juurde. Ja muud justkui ei juhtugi - siit siis teose suurim nõrkus võrreldes eelmise osaga. Jutt venib mitmes kohas õige tüütult, ja potentsiaalselt kõige huvitavamad ning uudsemad osad, s.o. urgalite kultuur ja Rorani tegelaskuju, saavad teenimatult vähe tähelepanu. On tunda, et autor üritas selles raamatus keskenduda peategelase karakteri arendamisele, aga ega Eragon ikkagi suurt ei muutunud. Roran on areneva tegelasena endiselt märksa huvipakkuvam kui tsükli staar.
Ma ei hakka teose põhilist üllatuspööret välja lobisema, aga olgu öeldud, et ma pole sellega rahul. Mis pagana seebikas see olema peaks? Ning lisaks, arvestades "Eldesti" tegevusplaaniga tundub see nagu teist korda sama võtte kasutamine. Lihtne, Paolini, lihtne.
Ah jaa, mis puutub Paolini haldjakeelde - ma tahaks teada, kas ta on tõesti selle kallal lingvistilist tööd teinud. Keele kohta, milles sõnade segiajamine võib surmaga lõppeda, on tegemist märkimisväärselt ähmase grammatika ja lahtise süntaksiga. Oleksin oodanud rohkem midagi väga rangelt normeeritut, à la ladina keel.
Kokkuvõtteks on "Eldest" endiselt sarja parim teos. "Brisingr" pakub mõningaid helgeid momente, aga need jäävad minu arvates täispotensiaalini arendamata. Kuidagi lõpetamata maik jäi, ehkki stiilivõtete ja teksti sujuvuse osas on Paolini jällegi edasi arenenud. Samas näib, et ta üritab oma uusi oskusi kuidagi liiga palju näidata. Mõnikord on kujundid kuidagi liiga sunnitult elegantsed ja keerulised. Hea kirjanik väldib sellist ebavajalikku uhkeldamist. Hobbi viimase triloogia valguses võiks ju loota, et ehk oli "Brisingri" unine ja surmavalt põhjalik, ülekordav käik vajalik tempokaks finaaliks, ent ma ei julge Paolinit veel fantaasiakirjanduse meistritega võrrelda. Eks aeg näitab.
30 september 2008
Maailm paanikas
"If all else fails, duck. As a defensive stratagem it's unreliable, but incredibly reassuring for a moment or two."
- Lord Corvis of Petrax
Niisiis.. Majanduskriis. Muust viimasel ajal ei räägitagi. Ma pole muidugi mingi ekspert, aga mind pani imestama see, et maailm uudise sellise üllatusega vastu võttis, või õigemini, et see kõiki nii ootamatult tabas. Ajalukku vaadates on ju majanduskriisid ikka suhteliselt regulaarsete vahedega Lääne kapitalistlikke ühiskondi tabanud. Aga millegipärast ootavad inimesed ikka ja jälle, et nüüd läheb kõik teistmoodi ja midagi sellist enam ei sünni. Veider.
Sarkozy ütles, et sellest majanduskriisist saab Berliini müüri langemise järgse optimistliku "üleilmastumismaailma" lõpp. Päris julgelt öeldud. Samas on mõnede pankade sõnul kriis juba leevenemas. Saab olema huvitav jälgida, mil määral sarnanevad selle kriisi tulemused 19.-20. sajandi vahetusega, mil majanduslangusest tingitud natsionalismi ja eraldumispoliitika tõus viis teatavasti viimaks maailmasõja puhkemiseni. Ent loomulikult on maailmapoliitika ja rahvusvaheline üldsus sellest ajast saadik palju muutunud. Kas paremuse poole? Gruusia intsident lubab selle ideaalsuses igatahes kahelda.
Ma pole veel käsitlenud Heroes'i uut hooaega.. Suuresti seetõttu, et sain alles mõni päev tagasi teise episoodi vaadatud. Kriitikud on sarja pärast esimese hooaja lõppu kõvasti materdanud ja on tõsi, et teine hooaeg jäi kõvasti nõrgemaks - aga lootused kolmanda hooaja eel olid endiselt kõrged, sest eks katkestanud ju teise hooaja kunstilise tervikuna välja arenemist see kurikuulus stsenaristide streik. Ning minu arvates on esimesed kaks episoodi kolmandast hooajast näidanud vana head Tim Kringi taset. Algus on igatahes olnud hoogne ja üksjagu on olnud ka ohhoo-momente, mida poolikus teises hooajas väheks kippus jääma. Jõu teise poole ehk kurikaelte avastamine on igati teretulnud värske liin. Ma pole kunagi suur "pahade" tegelaste fänn olnud, aga kahtlemata on nad vajalikud selleks, et kangelastele tegevust pakkuda ja kontrasti luua. Ning muidugi tekitada uusi võimalusi moraalselt ebamääraste tegelaste tekkeks, mille poolest Heroes juba niigi minu silmis heas kirjas on (HRG, Bob, mingil määral Adam ja nüüd näib, et ka Mohinder).
Ning lühidalt ka kirjandusest:
Renegade's Magic
Robin Hobb
Hobb ei too mängu vist peaaegu mitte ühtki uut tegelast (v.a. Orandula, üks meeldejäävamaid Hobbi jumalakujudest), kuid selleks pole vajadustki. Soldier's Boy jätkab oma püüdlusi päästa Speckide rahvas hävingust, samas aga hingitseb tema mõistuse tagasopis endiselt Nevare, kellele need eesmärgid on sootuks vastumeelsed. See isiksuste duaalsus ühes kehas on lahendatud huvitava stilistilise võttega: Nevare jätkab minavormis, kuid et enamasti on domineerivaks Soldier's Boy, kirjeldatakse peategelase tegevust kolmandas isikus. Üha enam näeme, et need Nevare Burvelle'i kaks tahku on ühtaegu nii sarnased kui ka erinevad. Igasuguste "hea" ja "halva" või "õige" ja "vale" kontseptsioonide piirid hägustuvad igatahes kõvasti ja enam pole sugugi selge, kui palju Nevare tegudest on tegelikult tema tehtud.
Kuid üks, mis selle teose puhul kõige enam vapustab, on see sügavus, mis Nevare tegelasse on pandud. Ma ei mäleta ühegi teise kirjandusliku kuju puhul sellist samastumismomenti. Ma tõesti tahtsin nii väga, et Nevare unistused viimaks ka täituksid - ja hirmuks, et juhtub vastupidine, andis alust Hobbi komme jätta oma tegelased triloogia lõpus omamoodi limbosse: nad ei küll ei sure, ent jäävad elama tähtsusetut elu, mis neile sugugi rahuldust ei paku. Kaasaelamisest ja poolehoiust sai peamine jõud, mis ei lasknud enam raamatut käest panna. Ehkki ma ei taha muidugi väita, nagu poleks Hobbi stiil piisavalt kaunis või tema sündmustik piisavalt huvitav.
"Renegade's Magic" on tõeline kirjanduslik maiuspala, üks väheseid teoseid, mis võib pühendunud lugeja lausa katarsiseni viia. Selle efekti loob koos Nevarega lootmise, kartmise, pettumise ja rõõmustamise kauakestev protsess. Kahju, et neile, kes ei viitsi end selle tulemuseni jõudmiseks ca 1600 leheküljest tekstist läbi närida, jääb see kättesaamatuks. Igal juhul soovitan kogu triloogiat tervikuna kogu südamest. Iga raamat on ühtaegu omanäoline ja samas ka osa tervikust. Ja tähelepanelikule lugejale kingib autor kolmanda teose pinevas, Stroudi-väärilises lõppmängus tsükli algusesse tagasi minevaid vihjeid, mis võivad kohati kananaha ihule tuua. Võimas.
13 september 2008
Wazzap
"If your battle plan's working, it's probably a trap."
- Kolton Phae, "On Military Matters"
Eile panin paika oma esialgse tunniplaani. Sellega oli tükk tegemist, lausa veel rohkem, kui Tartu Ülikoolis, kuna Prantsusmaal on igal loengul kaks osa, Cours Magistrale ehk loeng auditooriumis, ja Travaux Dirigés ehk siis väiksemates rühmades praktiline töö. Seega on igal loengul kaks aega, mis ta nädalas kinni paneb. Seega on erinevate loengute kattumise vältimine pehmelt öeldes üsna keeruline. Paljud asjad, mida ma alguses olin kavatsenud võtta, jäid küll ära, aga ma leidsin piisavalt palju huvitavaid aseaineid, mõned ka inglisekeelsed, nii vahelduse mõttes.
Kui kõik hästi läheb, siis tuleb mu tunniplaan selline:
Esmaspäev
14.00-15.30 Vanaprantsuse keel
Teisipäev
10.00-11.00 Inglise kirjandus
11.00-12.30 Tõlketeooria
16.30-18.00 Hispaania keel
Kolmapäev
9.00-11.00 Vanaprantsuse keel
11.00-12.30 Inglise kirjandus
Neljapäev
10.00-12.00 Mittefiktsionaalsed kirjandusžanrid
Reede
10.00-11.00 Kirjanduse problemaatika
13.00-14.30 Tõlketeooria
15.30-17.00 Mittefiktsionaalsed kirjandusžanrid
Laupäev
12.00-13.00 Tõlketehnika
Jah, mul on laupäeval loeng. Ha ha. Aga see tundus mulle piisavalt huvitav. Ning mul on veel kolm nädalat aega neist loobuda, kui loengud ei peaks mu ootustele vastama.
Prantsusmaa teksti sekka ka veel üks kirjanduslik ülevaade, nimelt õnnestus mul viimaks Hobbi jaoks piisavalt aega leida.
Forest Mage
Robin Hobb
See teos on mulle ehk Hobbi loomingust kõige vähem muljet avaldanud - mis ei tähenda iseenesest, et ta nõrk oleks, ja ülekaaluline minategelane on kahtlemata huvitav, aga.. Nii suure lehekülgede hulga kohta ootaks tegelaselt suuremat arengut. Põhimõtteliselt kogu raamatut läbib Nevare pidev vingumine ja virisemine, mis on talle osaks saavat saatust arvestades muidugi mõistetav, kuid muutub lugeja jaoks peagi tüütuks. Vist saime juba esimese paari korraga aru, et Nevarel pole aimugi, mida maagia temast tahab - ent siiski peame seda vähemalt oma kümme korda veel lugema.
Uusi tegelasi pole sedakorda palju. Neist huvitavaimad on vahest Buel Hitch ja Amzil. Palju rohkem saame loomulikult teada Speckideks kutsutava rahva kohta, keda see teos näitab palju sümpaatsemas valguses. Kui varem jäi neist mulje kui barbaarsetest terroristidest (mis oli kahtlemata Gernia rahva silme läbi vaadatuna üsna autentne pilt), siis nüüd näeme neid nii, nagu nad ise ennast näevad - oma kodu kaitsva looduslikku tasakaalu armastava rahvana. Muidugi pole nende meetodid oma eesmärkide saavutamiseks eriti kiiduväärsed, see tähendab, ei sobi kokku inimliku moraalitunnetusega, mis Speckidel puudub.
Vanadest tegelastest kohtame uuesti Spinki ja Epinyt, aga ka Nevare peret ja tuttavaid, kellest enamusest tuleb "Shaman's Crossing" lugejatel täiesti uus arvamus kujundada. Tõepoolest tundub, et Nevare on astumas uude maailma, kus tema väärtushinnangud ja maailmanägemine on kardinaalselt teistsugused. See läheb kokku ka "Forest Mage" rolliga triloogias, mis on selgelt olla lävepakuks esimese ja kolmanda raamatu vahel. Paraku hakkas ta ajuti natuke venima ja ennast kordama. Loodame, et triloogia finaal "Renegade's Magic" on tempokam ja rahuldust pakkuvam. Eeltööd on Hobb selleks igatahes kõvasti teinud.
P.S. huvitav, kas kolmanda teose pealkirjal on mingi seos Buel Hitchi hobusega, kelle nimi oli samuti Renegade?
Allpool siis mõned fotod Orléansist.
Sainte-Croix katedraal. Mitte just vanim siinkandis, kõigest 17. sajandi alguses rajatud neogooti hoone, kuid siiski päris võimas. Muidugi on selliseid pea äravahetamiseni sarnaseid kirikuid Prantsusmaal ikka väga palju.
Peaks sinna uuesti minema, kui päike on kõrgemal. Paistab, et valgusmängu potentsiaali on kõvasti.
Niimoodi tehakse Prantsusmaal reklaami. Või noh, Erasmuse pubi "L'Antidote" vähemalt teeb.
Katedraaliesine väljak.
Kuidas sa siis ei armasta sellist linna? Suvaline maja, allkorrusel tegutseb restoran ja ülalpool ilmselt korterid. Aga milline arhitektuur!
Pöörake tähelepanu korstendele. Selliseid on kogu linn täis. Peab leidma mingi koha, kust saaks katuseid pildistada. Äkki saab katedraali torni sisse.
Kesklinna peatänav, mis on muide jalakäijate tänav, välja arvatud tramm.
24 august 2008
Viimased päevad Eestis
Öölaulupidu oli tõeliselt vägev kogemus. Ma ei tea midagi muud, mis tekitaks sellise emotsiooni nagu lauluväljakutäis laulvaid inimesi. Küllap on see mingi eestlaste kiiks, et nad selliseid asju teevad. Ilvese kõne oli ka vahva.
Samas pean nentima, et kahjuks või õnneks läheneb Prantsusmaale sõit. Lennukipiletki juba ostetud ja enamus pabereid ilusti korda aetud.. Suvest on jäänud vaid üürike nädalake, mille jooksul saab muidugi palju nalja (kodeerimiskoolitus, foorumi kokkutulek), aga ka tõsisemat jätkub (sõjaväekomissariaat). Selle viimasega sai küll ikka hästi ajastatud. Pärast Gruusias toimunut ollakse kindlasti potentsiaalsete kutsealuste suhtes palju vähem valivad. Oh jah.
Shaman's Crossing
Robin Hobb
Nagu ikka, on Hobb hoolsalt lugeja üllatamisega vaeva näinud. Siiski pole intriig selles teoses nii keeruline ja keskne nagu tema teistes triloogiates. Sedakordne minategelane sarnaneb paljuski Fitziga, kõige silmatorkavam ühisjoon on pidev enese alavääristamine, et oh mis nüüd mina. Siiski pole see nii häiriv kui mõnikord FitzChivalry puhul. Ning juhtivaimaks iseloomujooneks on Nevare puhul kindlasti tema ausus ja moraalitunnetus - mis on ju minusuguse eetikaguru jaoks iseenesest paras maiuspala. Siiski läheneb poiss sellele küsimusele pea terve romaani kestel natuke vildakalt, üritades liigselt märtrit mängida.
Nagu Hobbi puhul ikka, leidub teoses hulk huvitavaid ning originaalseid tegelasi, neist põnevaimad ehk Nevare nõbu Epiny ja tema toakaaslane Spinrek Kester. Ka taustamaailm paistab olevat hästi läbi mõeldud ja Hobb annab aimu, et triloogia järgnevates osades saame selle saladustest palju rohkem teada. Läbivaks teljeks on siin teaduse ja maagia vastasseis. Nevare maailma domineerib teadus, vana maagia ja vanad jumalad on surutud põlu alla ja usutakse vaid ühte ainujumalasse, kellel ilmnevad kohati kummastavad ühisjooned kristliku Jumalaga. Seda kummalisem, et Nevare enda saatus on ilmselt maagiaga lahutamatult seotud..
Soovitan kõigile romaanisõpradele. Fantaasiaelement on selles teoses tegelikult äärmiselt vähemärgatav (ehkki järgedes tuleb ilmselt rohkem esile), nii et julgelt võivad selle kätte võtta ka žanri mitte just kõige suuremad austajad. Akadeemiaelu kirjeldus ja õpilaste-õppejõudude omavahelised suhted on meisterlikult maalitud. Kvaliteetlugemine igal juhul.
09 juuli 2008
Welcome to Rapture
"Is a man not entitled to the sweat of his own brow?
No, says the man in Washington, it belongs to the poor.
No, says the man in the Vatican, it belongs to God.
No, says the man in Moscow, it belongs to everyone."
- Andrew Ryan, creator of Rapture
Bioshock asetab mängija aastasse 1960 keset teadlaste loodud veealust linna Rapture'i. Seal pole Andrew Ryani loodud ühiskond kulgenud kuigi idüllilist rada - geenimutatsioonide üleküllusest hullunud teadlased on linna ainsaiks asukaiks. Peategelase Jacki ülesandeks saab leida linnast väljapääs, ent peagi kistakse ta Rapture'i elanike vahelisse võimuvõitlusse ja temast saab malend põnevas intriigidemängus, mida saadab õõvastav alatoon ja usutavalt kujutatud 60-ndate retroõhustik.
Et Rapture'i ohtlikus maailmas ellu jääda, peab Jack kasutama mitmesuguseid relvi - nii tavalisi revolvreid ja kuulipildujaid kui ka neidsamu geenimutatsioone, mis on linna teised asukad verejanulisteks koletisteks muutnud. Just plasmiidid muudavadki mängu omanäoliseks. Vastaseid põletada või neile telekineesi abil esemeid kaela kukutada - valik on sinu. Kombinatsioone on palju ja need kõik pakuvad läbi mängu piisavalt pinget. Ka tavarelvade valik on suur ja oma lemmiku leiab siit vast igaüks, vahet pole, kas tegemist on püstolikangelase või snaipriga.
Bioshocki ikoonideks on ilmselt saanud Big Daddy ja Little Sister. Seda loomulikult põhjusega. Mulle küll ei meenu ükski veel originaalsem kontseptsioon. Ka Sisterite päästmises-hukkamises seisnev moraalne valik pakub esialgu pinget, ehkki ähvardab lõpupoole muutuda mehhaaniliseks protsessiks.
Ülimalt tr00 (excuse the 1337speak) aspekt mängust on Rapture'i ideoloogiline taust, milles leidub vihjeid Orwellile ja Ayn Randile. Kohe näha, et tagataust ei jää lihtsalt kahvatuks raamiks, nõrgaks ettekäändeks tulistamisele, vaid seob pigem Bioshocki erinevad elemendid ühtseks nauditavaks tervikuks. Sellele lisavad vürtsi läbi mängu laiali pillatud raadiopäevikud, mis on muide nagu kogu mängu tekst suurepäraselt linti loetud.
Bioshock on kahtluseta üle pika aja üks parimaid mänge, mis minu kätte sattunud.
Black Sun Rising
Celia Friedman
Teise asjana teeksin juttu Celia Friedmani teosest "Black Sun Rising". Tegemist siis suhteliselt vähetuntud dark fantasy'ga, mis viib lugeja Maa satelliitplaneedile Ernale. Sealsed kolonistid pole juba aastatuhandeid emaplaneediga ühenduses olnud ja ühiskond on läinud oma rada, unustades enamiku tehnoloogilisi imesid. Ernal on üks suur erinevus meile tuttavast Maast - nimelt valitseb seal loodusjõud nimega "fae", miski, millele annavad elu ja võimu inimeste hirmud ja ootused. Paljud inimesed üritavad seda oma huvides ära kasutada, kuid tumeda jõu kõiki saladusi ei tunne keegi.
"Black Sun Rising" tutvustab meile triloogia peategelasi: preester Damien Vryce'i, adept Cianit ja salapärast Gerald Tarrantit. Viimane on vast kõige omanäolisem, kujutades endast midagi vampiirisarnast, kuid ometi teistsugust; et tema olemus on tähtis osa teose sündmustikust, ei hakka ma siinkohal pikemalt lahkama. Ent ka Damieni ja Ciani siseheitlused pakuvad kohati mõnusat pinget ja osad kõrvaltegelased, nagu sorts Senzei Reese ja rakh Hesseth, on väga õnnestunud. Ning muidugi on see dark fantasy. Seda rolli täidab teos suurepäraselt. Peategelased on pidevalt pealtnäha lootusetus ja väljapääsmatus olukorras. Kui ka tekib pingeleevendusi või helgemaid momente, keerab autor need kiiruga pea peale. Siiski ei mõju teos masendavalt. Pigem toob raske olukord välja peategelaste parimad omadused, eriti lootuse ja ustavuse. Mind jäi painama päris mitu küsimust, kahju, et triloogia teisi osi on Eestis ilmselt raske leida. Raamatukaupmeestest on ütlemata õel tuua sisse triloogia esimene osa, kuid selle järgi mitte..
25 mai 2008
Long Time No Blog
"Mitte kõik asjad ei ole mina, vaid mina olen kõik asjad."
- Emmanuel Lévinas
Tõepoolest on peaaegu kuu möödas.. Kui hetkeks käest ära lased, siis ta ununebki. Ei hakka ennast välja vabandama sellega, kui palju tegemist on olnud, sest ausalt öeldes oleks selle viisteist minutit miski sissekande kokku kirjutamiseks ikka leidnud. Aga kuidagi ei tulnud seda pealehakkamist. Praegugi ma kirjutan vaid sellepärast, et mul on nii palju erinevaid konfliktseid asju peas ning blog on üks moodus, kuidas neid ajutiselt tahaplaanile lükata. Ehkki see maksab mulle ilmselt hiljem kätte.
Vahepeal on nii palju juhtunud, et ei tea, kust alustada. Alustame siis kõige tähtsamast: kirjandus!
Fool's Fate
Robin Hobb
Muilt mailt.
Olles trotsinud Erasmuse paberimajandust, kõiksugu tehnilisi probleeme ja "zombesid", nagu ütles surma ja leina õppejõud Karmel Tall, olen nüüd valmis eksamisessioonile vapralt vastu astuma. Ettevalmistus tegelikult käib juba viimased nädal aega ning sinna juurde lisandub töö, kuna mulle usaldati SDI-st tõlkida esimene täispikk mängufilm. Vahepeal jõudsin ära käia ka Warhammeri turniiril Tallinnas ja saada seal endalegi üllatuseks 5. koha neljateistkümnest. Ning värvisin ära ka kaariku, mida pildistan siis, kui eksamite vahepealt vaba hetk tekib (aga võimalik ka, et alles pärast eksameid). Kolm nädalat veel ja siis olen suveks vaba - niivõrd-kuivõrd, sest olen juba andnud lubaduse mängida 22.-23. juunil prantsuse turistidele Tallinna-giidi. Ning kõige selle juures tunnen ma suurt puudust sõprade seltskonnast. Pole üldse aega teistega koos olla, istun vaid üksi arvuti taga ja rabelen ülikooli ja töö kallal. Kas ma sellist elu tahtsingi? Loodame, et suvega asi paraneb ja saan oma üksildusepisiku ravitud.
