Hurr, Personal

Inimesed ütlevad, et ma ei räägi oma blogis piisavalt palju oma isiklikust elust. Ma ütlen neile, et see on raamatuarvustuste blogi ja mu isiklik elu ei sobiks siia. Selline sissekanne oleks nagu mingi ekstsentriline veidrik. Aga nad ei saa aru, nad ei usu mind. Ma siis demonstreerin, kui kohmakas ja imelik see tunduda võiks.

Suhted on keerulised. See on ilmselt nii hea kui halb, nagu elus ikka. Aga minu jaoks on alati kaks tahku. Esiteks pole ma kindel, mida mõtleb ja tunneb teine inimene. Ja kui ma temast hoolin, siis ma tahaksin seda väga teada või vähemalt aimata. Sellepärast, et ma tunnen soovi aidata oma sõpru ja lähedasi. Ma ei oota selle eest mitte midagi vastu (päriselt ka, kõik inimesed ei järgi eetilist egoismi). Aga ikkagi teeb mulle haiget, kui mind selle eest eemale tõrjutakse. Samuti hakkan ma tavaliselt iga suhtes ette tulevat konflikti üle analüüsima (mida küllap näitab ilmekalt seesama sissekanne). Ning siis on lihtne kaotada perspektiivi. Natukese aja pärast ei saa ma enam aru, kas mul on üldse põhjust muretseda või kujutan suuremat osa endale ette.
Seega. Teiseks, ma pole kindel, kas mul endal on üldse õigus ja kas ma ikka peaks mõtlema neid asju, mida ma mõtlen. Kahtlen oma lähtepunktis ja oma positsioonis. Mis on ju tavasituatsioonis skeptikule ja agnostikule väga kiiduväärt omadus, aga mulle lihtsalt tundub, et siin muudab see asjad pagana keeruliseks.

Kokkuvõtteks. Kui mulle kallitel inimestel on rasked ajad, siis ma olen valmis neid virisemata toetama. Aga kui nad ei lase seda teha? Siis olen ma natuke nõutu. Võin pikapeale isegi rahutuks muutuda, mis, mulle tundub, on väga ebaminulik seisund. Ma tean, et võiksin end rahulikuks sundida. Seda ma oskan. Aga võib-olla pole see eriti mõistlik lahendus. Samas. Alternatiiv on, et võin liiga palju mõelda, mingeid märke üle tõlgendada.

Eriti halb asja juures on see, et ma ei saa kirjutada. See tähendab, ei saa tegeleda loomega. Päris rahuliku ja õnneliku elu juures on ka veidi raske leida ainest kirjutamiseks, aga kui on selline sügavale tungiv probleem, siis see hõivab kõik mu mõtted ega lase keskenduda. Saan ainult mõelda probleemile või siis unustada probleem, tegeledes mingi meelelahutusega.

Aa, kui juba läks isiklikust elust rääkimiseks, siis ma sain tõlkemagistrisse sisse nii Tallinnas kui Tartus. Mõlemas päris esimeste seas, kuigi mul oli vahepeal kergeid kahtlusi. Praegu samas tundub kuidagi kohatu selle üle rõõmustada, või pigem seda välja näidata. Eks ma sisimas heameelt ikka tunnen.
Ja veel, üldiselt on hea, kui lasta oma kirjatööd kellelgi üle lugeda, ja tagasiside on väga väärtuslik (aitäh, H! Ja teine H. Te teate, kes te olete).

Näete nüüd, on ju imelik. Keset raamatuarvustusi siis ootamatult selline asi. Võtab iga lugeja jalust maha. MOTT.
Grand Moff Martin signing off.

Leia Mais

(Fantaasia)kirjanduse kaitseks

"Fiction reveals truth that reality obscures"
- Raplh Waldo Emerson

Sissejuhatuseks olgu öeldud, et käesoleva teksti ajendiks ei ole ühegi konkreetse inimese sõnavõtt. Pigem ajas mind klaviatuuri taha mingi üldine hoiak või suhtumine, mille kaasaegne ühiskond (nii vanad kui ka noored) on fantaasiakirjanduse suhtes võtnud. Ehkki viimase tõuke võisid anda H ja A =)

Aga asume asja iva juurde. Fantaasiakirjandusest rääkides olen palju kohanud seisukohti stiilis "see ei ole ju päris kirjandus". Need seisukohad jagunevad laias laastus kaheks. Annan oma parima, et neid fenomene kirjeldada ja seletada, nii palju kui mul on õnnestunud neid mõista - ja ehk ka näidata veidi selgemalt, miks ma neid mõtteid paljuski ekslikeks pean.

1. Muinasjutud on lastele

Sellele järeldusele jõutakse fantaasiast rääkides üllatavalt kiiresti, eriti suhteliselt kirjanduskaugete inimeste puhul. See on ka neist kahest lihtsamini kummutatav. Esiteks on vale juba terminikasutus - muinasjutt ja fantaasiakirjandus on kaks erinevat žanri. Neil on, tõsi küll, kokkupuutepunkte - sarnasusi motiivides ja temaatikas - kuid muinasjutt on üldjuhul lihtsustatud ja väga kindlapiiriliste kohustuslike elementidega žanr, samas kui fantaasia on üks laialivalguvamaid žanreid üldse. Fantaasiakirjanduse osakonnast võib leida nii seiklus-, armastus-, õudus-, krimi-, kelmi- kui ka psühholoogilise romaani esindajaid. Kuid väära sõnakasutuse taga peidab end suhtumine, et lohed ja maagia ei saa ometi olla tõsiseltvõetavad, et need on kuidagi naeruväärsed ega sobi tõsisele ja asjalikule täiskasvanule. See iseloomustab hästi meie ajastu ülimalt kainet ja teaduslikku inimest, kelle huvid piirduvad vaid materiaalse reaalsusega. Kujutlusvõime ja vaimu tähtsus on langenud tagaplaanile, neid toidavad raamatuist lihtsamini seeditavad filmid. Ent ei tasu liiga hõlpsasti ära põlata pilguheitu teise reaalsusse - sest isegi kõige realistlikum fiktsioon on ju tegelikult autori loodud kunstlik, paralleelne maailm. Need paralleelid aitavad meil luua seoseid loetu ja kogetu vahel ning nõnda ka meie oma maailma paremini mõista. Ursula K. Le Guin on juba lahanud fantaasiakirjanduse rolli selles kogu ilukirjandust hõlmavas poleemikas oma suurepärase esseega "Miks ameeriklased lohesid kardavad?" ("Why are Americans afraid of dragons?"), millega ma suuremalt jaolt nõustun (ning siin pole mitte vähetähtis rõhutada ka seda, et üks fantaasiakirjanduse olulistest rollidest on pakkuda lõõgastust ning meelelahutust - kuid mitte ainult, nagu ma kohe järgmises alapeatükis seletan). Olgu veel öeldud, et fundamentaalselt ei erine fantaasiakirjanduse teine reaalsus muu fiktsionaalse kirjanduse omast, erinevad on ainult detailid. Ja kui me oleme kord juba omaks võtnud, et igasuguse ilukirjanduse lugemine tähendab mingisse mitte eksisteerivasse, s.o. ebareaalsesse keskkonda süvenemist, peaks ka samm fantaasiakirjanduse aktsepteerimiseni olema palju lihtsam. Ent liigume nüüd edasi teise, märksa komplekssema seisukoha juurde, mida kohtab sageli muud kirjandust hindavate inimeste juures:

2. Fantaasiakirjandus ei tungi nii sügavale kui muu kirjandus

Seda väidet uurima asudes tuleb esmalt tunnistada, et mingi fantaasiakirjanduse osa puhul võib ta ka tõene olla. Oluline arv fantaasia alla paigutatavatest teostest kujutavad endast peamiselt kerget meelelahutust. Siin teeb fantaasiakirjandusele karuteene seesama žanriline laialivalguvus, mida eelnevalt mainisin - ühes ja samas osakonnas võib kohata väga erinevaid teoseid. Barbar Conani, Michael Moorcocki või Terry Goodkindi stiilis lihtsat üheplaanilist seiklusjuttu ei saa ometi tõsiselt võrrelda selliste põhjalikult inimmõistust ja -suhteid lahkavate portreedega, nagu võime kohata Robin Hobbi, Mark Charan Newtoni või Graham Joyce'i juures, ainuüksi selle põhjal, et neis kõigis on juttu ka lohedest või maagiast. Ehk on ka selle seisukoha juures siiski killuke vastumeelsust üleloomulikkuse suhtes - või pole lihtsalt ette tulnud tutvust mõne "tõsisema" autoriga. Eelpoolmainitud kirjanike (ja neid on kindlasti veel) teostes leiame sama terviklikud, usutavad, keerulised ja mitmeplaanilised tegelased kui mistahes Zola, Tolstoi või Flaubert'i lehekülgedelt. See, et juures on ka fantastilisi elemente, ei tähenda, nagu ei võiks jutus peituda sügavamaid mõtteid. Isegi kui neid elemente üleliigseteks pidada. Kas on lõppude lõpuks vahet, kes on tegelane füüsiliselt või väliselt - inimene, haldjas, päkapikk või lohe - , kui me suudame tema mõtteid ja käitumist mõista, temaga samastuda, märgata tema loos samu tõdesid, mida ehk isegi oleme pärismaailmas mingil tasandil adunud?

Loomulikult võib selle seisukoha taga peituda palju laiahaardelisem veendumus, et ilukirjandus üldiselt ei suuda pakkuda seda, mida näiteks juurdlev ja arutlev, nn "filosoofiline kirjandus". Sellest, mis teeb just ilukirjanduse ainulaadselt väärtuslikuks, on teoreetikud väga palju rääkinud ja siin on ainest terveks uueks sissekandeks. Ent mainin siin lühidalt küsimuse üht tahku, mis ehk konkreetse teemaga kõige paremini haakub. Filosoofiline kirjandus ja ilukirjandus käsitlevad tegelikult tihti samu probleeme ja küsimusi, ent lähenevad neile erinevalt. Esimene ründab teemat metoodiliselt ja sokraatiliselt, üritades seda mõistuslikult, loogikast lähtuvalt lahti seletada. Sellest lähenemisviisis võib isegi näha midagi hägusalt teaduslikku. Filosoofilised tekstid lähenevad probleemile otse, ilma vahefiltrita. Ilukirjandus aga kasutab teist levinud õpetamisviisi: siin seletatakse teema lahti näitlikult, läbi allegooria ja paralleeli. Väga sageli võib see lähenemine viia isegi sügavama mõistmiseni, kuna ilukirjandus rõhub meie oma kogemustele ja mõtetele, üritades luua resonantsi lugeja ja autori vahel. Kui filosoofiline kirjandus lahkab inimhinge nagu kohtuarst, kainelt ja objektiivselt, siis ilukirjandus maalib sellest pildi, mis võib meid puudutada palju tõhusamalt. Oma subjektiivsuses ja fiktiivsuses võib see tõelusele ehk lähemalegi jõuda, sest tegelikult loob ju iga inimene endale oma reaalsuse.

Leia Mais

For the lack of a lack...

"Ma näen, et te olete teinud kolm kirjaviga."
- Suure prantsuse revolutsiooni ohver markii de Favras pärast oma surmaotsuse lugemist


See siin ei ole piip.
See siin on katse leevendada lugejate igavust.
Põhjus, miks ma pole ammu kirjutanud oma metsikust elust Prantsusmaal, on väga lihtne. Minu blogi näol on tegemist mittefiktsionaalsesse žanri kuuluva tekstiga. Kuna viimasel ajal olen ma olnud hõivatud erinevate esseede, testide ja tõlketöödega, siis pole lihtsalt aega jäänud öösiti diskodel möllata. Ma ei teagi, kas naerda või nutta.
No jalgpallist pole muidugi pääsu. Siin on võimatu nii elada, et nädalas vähemalt korra poistega palli ei tao. Tout le monde joue. Kultuuri eripära, nii nad ütlevad. Ega ma ei kurda, füüsilist pingutust on niigi harva.

Huvitav kõrvalepõige: minu eelmises sissekandes esitatud vaade keele teemadel sai kinnitust hiljutises tõlketeooria loengus, kus tulid jutuks sõnade erinevad tähendusväljad. Muuhulgas sai räägitud ka sellest, kuidas ilukirjanduslik tõlge on üks tohutult tänamatu elukutse - esiteks on see sama keeruline töö kui iga teinegi, aga kui paljude raamatute puhul tõlkija isikule tähelepanu pööratakse? Eestis on võib-olla teatud erand Kaeride puhul (Harry Potteri tõlkijad), aga samas on Eesti nii väike, et siin tuntuse saavutamiseks ei pea eriti pingutama. Esitan lugejale väljakutse - palun nimetage ilma muud teost konsulteerimata veel üks tõlkija peale Kaeride. Muidugi jääb erialane tunnustus, aga selge see, et mingist üldisest tuntusest ei maksa eriliselt huvituda.
Teiseks, avalikkuse tähelepanu alla satuvad tavaliselt ainult need tõlkijad, kes on hakkama saanud märkimisväärselt kehva tõlkega. Millal te viimati mõnest kriitilisest artiklist lugesite, et tõlkija on väga hästi toime tulnud? Minu blogi ei tule arvesse. Jah, ma olen ikka paar korda tõlget kiitnud, vähemalt mälu järgi tundub nii. Üldiselt näib, et blogijad pööravad tõlkijatele rohkem tähelepanu kui "pärismeedia" leheneegrid; huvitav, kas see on mingi äratundmismoment kahe tähelepanupuuduse käes vaevleva tegevusala vahel.

Muide, mis puutub dubleerimise populaarsusse Prantsusmaal, siis selle peapõhjus paistab olevat veidi teine kui kultuuriline üleolekutunne (ehkki vastastikused mõjud pole võimatud), nimelt on siin terve hulk näitlejaid, kelle peamine sissetulekuallikas on dublaaž, ja muidugi on neil oma ametiühing, mis riigile häälekalt survet avaldab. Selle tulemusena eksisteerib seadus, et mingi protsent eetrisse minevatest telesaadetest ja kinos linastuvatest filmidest peab olema dubleeritud. See tundub mulle natuke kahtlase väärtusega. Esiteks ei meeldi mulle see, et kunstilistest väärtustest mõeldakse puhtmajanduslikult. Ma pean silmas seda, et filmi dubleerimine võtab tihtilugu selle kunstilist väärtust vähemaks. Subtiiter mõjutab filmi palju vähem. Muidugi on natuke tülikas seda lugeda, aga vähemalt jääb puutumatuks heliriba, mis on minu arvates filmi tähtis osa. Seega ei saa minu meelest filmide dubleerimist mingi kvoodiga reguleerida. Animatsioonide puhul on see vastuvõetav lahendus, aga mujal ei tohiks dublaaži peale suruda lihtsalt sel põhjusel, et muidu jääks mingi hulk inimesi tööta. Samas on see Prantsusmaa ülisotsiaalses ühiskonnas muidugi täiesti loogiline.
Aga kuskilt pidi see dubleerijate kiht muidugi tekkima, see tähendab, et oli suur nõudlus dublaaži järele, see meeldis prantslastele. Nii et suurrahva mentaliteet on ka siiski arvestatav tegur. Ainult et prantsuse noorte hulgas liikudes tundub mulle, et see trend on muutumas. Valdav enamus leiab, et dubleerimine on häiriv ja nad vaataksid palju meelsamini subtitreeritud filme. Kuid on oht, et omakasu taga ajavad ametiühingud võivad arenguprotsessi stagneerida ja takistada seaduste muutmist nii, nagu enamus rahvast sooviks.

Järgmises sissekandes teen juttu Murakamist, mis on mul peaaegu läbi. Aa, ja veel kirjandusest rääkides: Prantsusmaale tulles tegin endale ülesandeks tutvuda prantsusekeelse fantaasia- ja ulmekirjandusega. Ma kujutasin ette, et siin peaks originaalkeelseid teoseid vastavas žanris ju lihtsasti leidma. Ent paraku on 98% lettidest täis inglisekeelsete autorite prantsusekeelseid tõlkeid. Mida ma kategooriliselt keeldun ostmast. Milleks, kui ma võiksin lugeda inglisekeelset originaali? Prantsuse fantaasiakirjandus paistab olevat madalseisus. Pika otsimise peale leidsin Thierry Di Rollo fantaasiasugemetega ulmejutu "Meddik", mille ma ka järgmisena käsile võtan.

Also, jaanuarist tuleb internet mulle tuppa! Hurraa, viimaks ometi saan vaba aega!
Damn, ma imetlen de Favras'i. Grammar nazi to the end.

Leia Mais

Long Time No Speaky

LADY ASTOR: If you were my husband, I'd give you poison.
CHURCHILL: If you were my wife, I'd drink it.


Ma ei ole väga kaua ühtegi sissekannet teinud, sest mul on tõesti äärmiselt kiired ajad. Nagu alati, olen ma selles ise süüdi. Aga tööd tuleb ju teha. Tunnistuseks sellest, kui vähe mul vaba aega on olnud, olgu kasvõi see, et ma pole isegi jõudnud Murakamit lõpuni lugeda.. Nojah, mingi Winterson trügis ka veel vahele, eks ole. Säh sulle 20. sajandi suhtedraamat postmodernistliku alltekstiga (minu teatud magusainega kaetud pagaritoote kõnekäänu kaval parafraseering, if you know what I mean).
Sesquipedalian loquaciousness aside, mõned huvitavad uudised veel. Avastasin säärase autori nagu Scott Lynch ja tema Locke Lamora sarja. Tundub väga huvitav ja ma plaanin detsembris mõned raamatud tellida (kui juba Sapkowski jahtimiseks läheb). Teiseks peaks mainima, et Steam imeb. Tõsiselt. Valve ei jaga ära, et kõigil pole kodus kiiret stabiilset internetti. Kui see on mängu mängimiseks vajalik, siis selline asi kirjutatakse karbile. Sacrebleu!

Järgnevad lõigud on filosoofiline arutlus lingvistilistel teemadel.
Mis mind seda kirjutama pani, oli fakt, et mu arvukad tõlke ja kirjandusega seotud kursused ning osaliselt ka mu töö panevad mõtted liikuma. Ja muidugi ka see, et ma pole juba ammu blogisse midagi mõtlikumat sisestanud. Niisiis on see pikaajalise protsessi tulemusena välja hautud.
Mina lähenen keelele sageli peamiselt (ehkki mitte ainult) tõlkija vaatepunktist. Levinud on arvamus, et see tähendab kaalutlemist, kas jääda originaaltekstile truuks või mitte. Sellist kahtlust ei tohiks ühegi tõlkija peas minu arvates toimuda. Küsimus peaks olema, kuidas originaaltekstile truuks jääda. Täpsemalt, kas jääda truuks täpsele vormile või üldisele mõttele.
Ametlik joon paistab olevat, et vormi tuleks üritada jälgida, aga kui palju peaks mõttega arvestama, selles osas lähevad arvamused lahku. Mõnikord pole selle otsuse tegemine raske. Kõnekäänud näiteks on sageli igas keeles erinevad ja nende sõnasõnaline tõlkimine ei tule kõne allagi - tuleb valida mõtte tõlkimine, ehk leida teises keeles vastavasisuline kõnekäänd, mis on vormilt teistsugune. Siin tulevad juba mängu kultuurilised erinevused, aga lahendus on sellegipoolest selge. Aga ütleme, et tegemist on mingi teistsuguse viitega kultuurile, näiteks kui eestlane toob võrdluse Lembituga (mitte-ajaloolises kontekstis). Kui nüüd hakata seda prantsuse keelde tõlkida, siis tekib küsimus, kas Lembitu persoon annab ka prantslasele selle võrdluse edasi. Tundub, et siin tuleb valida sisu või vormi säilitamise vahel, ja erinevad suunad pakuvad erinevaid lahendusi. Prantslaste stiil tundub olevat kõiki ja kõike mugandada. Nemad paneksid tõenäoliselt silmagi pilgutamata Lembitu asemele Rolandi*, ja asi ants. Vastupidises olukorras, kus prantsusekeelses tekstis oleks võrdlus Rolandiga, jätaks eestlane ilmselt pigem originaali muutmata. Huvitav, millest selline vahe tuleneb. Mulle jääb mulje, et suurrahvad on altid kõike enda jaoks mugandama (näiteks 50% filmidest dubleeritakse Prantsusmaal prantsuse keelde; või võtame venelased, kes kirjutavad euroopalikke nimesid kirillitsas häälduse järgi. Jah, Tähesõdade subtiitrites Kvai-Gonist lugeda oli esimene kord päris masendav. Erinevatest Hjugodest ja Emingveidest ma parem üldse ei räägigi). Ent nagu tavaliselt raskesti lahendatavate küsimuste puhul, tundub mulle, et küsimus ise on natuke kehvasti püstitatud. Välja jääb justkui see, et esmalt peaks üritama mõlemat edasi anda. Mis on ju täiesti võimalik, näiteks lisades prantslase jaoks lehekülje serva joonealuse märkuse, mis seletaks talle ära, kes see Lembitu ikkagi oli ja mida ta eestlastele tähendas. Sedasi saaks nii sisu kui ka vorm edasi antud ja lisaks avarduks ka lugeja silmaring.

Aga see filosoofilisem kontekst, mis mulle nende tõlkeprobleemide analüüsimisel pähe tuli, on see: keel võib olla peasüüdlane enamikus inimeste lahkarvamustes. Arvestades sellega, et igal üksikisikul on oma personaalne keelekasutus, mis erineb vähemalt veidi kõigi teiste omadest. No näiteks küsige, mida täpselt mõistavad erinevad inimesed sõna "järi" all. Kas sellel on seljatugi või ei ole? Kas sellel on kolm või neli jalga? Ja "järi" on veel selgelt identifitseeritavat materiaalset asja kirjeldav sõna. Tunnete, emotsioonide ja muude abstraktsete mõistete puhul on asi veel hullem. Ning see on täiesti ületamatu probleem, muide. Inimene on mõistepõhine olend, olgu see siis hea või halb. Mõned (olen liiga laisk, et konkreetseid nimesid otsida) ütlevad, et keel kui suhtlussüsteem on tähtsaim mõjur, mis võimaldas inimesel nii kaugele areneda. Aga sellest hoolimata on tegemist märkimisväärselt ebatäiusliku süsteemiga, kuna üks sõna võib tähendada väga paljusid erinevaid asju. Enesekontrolli on siinkohal ka raske rakendada, sest keegi ei suuda iga sõna juures mõelda, et okei, ma arvestan sellega, et teine inimene võib selle all midagi muud mõelda. Ning tavaliselt omistab inimene oma definitsioonidele automaatselt universaalse kehtivuse.
Ja kui jutt juba mõtlemisele läks - inimene mõtleb ju samuti keeleliselt, mõistepõhiselt. See tähendab, et isegi mõttetasandil ei saa me keele piiranguist lahti. See mitte ainult ei süvenda meie omavahelisi arusaamatusi, vaid lausa takistab meil teatud abstraktsete mõistete hoomamist. Võtame näiteks Püha Augustinuse (see tal juba teine kord mu blogis figureerida) ja tema ajapoleemika. Mis on aeg? Me kõik teame, mida me selle sõnaga mõtleme. Me võime öelda, et punktist A punkti B liikumiseks kulus nii ja nii palju aega. Või kui meil on kiire, siis me ütleme, et meil pole aega. Aga igasugused katsed aega defineerida on määratud läbikukkumisele. Ryle näiteks tahtis, et inimesed üritaksid vabaneda keele piiridest, aga minu arvates on see võimatu. See oleks sisuliselt sama, mis üritada masinat inimese moodi mõtlema panna.

Kokkuvõtteks, keel on keeruline asi veel sellepärast, et me ei saa teda uurida erapooletust vaatepunktist. Keele uurimiseks saame kasutada ainult teda ennast (metakeel ofc), ja see pole just kõige objektiivsem viis tõde välja selgitada. Ühesõnaga, inimesed peaksid alati meeles pidama, et sõnad on ohtlikud ja võivad erinevate inimeste meelest erinevaid asju tähendada. Seda mitte ainult selleks, et ise midagi valesti ei ütleks, vaid ka selleks, et teiste öeldust mitte valesid järeldusi teha. Ah jaa, ja kas ma mainisin, et keel muudab reaalsust? Oo jaa, paljalt teie väljaöeldud sõnad võivad reaalsust muuta. See pole mingi salapärane maagia, vaid täiesti igapäevane asi. No näiteks need väidetavalt vanimad sõnad (Winterson muide tulistab sellel suunal päris raevukat irooniat) "ma armastan sind". Kui need kord välja on öeldud, siis reaalsus muutub. Ükskõik, mis ütlemise tulemuseks on. Niisiis, keel on ohtlik ja keeruline. Mõtle ja ütle vastutustundlikult!

___________________
*Roland - prantsuse rahvuseepose "Rolandi laul" kangelane, Karl Suure vennapoeg. Hukkus lahingus mauridega.

Leia Mais

Lõpetage tapmised

"Nothing is impossible. There is only what one wants and doesn't want."
- Molière

Sõda Gruusias käib juba mitmendat päeva. Venemaa armee pommitab riigi lennuvälju ja strateegilisi punkte, sealhulgas tsiviilelanikega täidetud linnu, ning maaväed liiguvad Tbilisi poole. Euroopa ja USA ei tee endiselt midagi.
See olukord on meile eestlastele eriti masendav, kuna meiega võib lihtsasti juhtuda täpselt samasugune asi. Vene rahvusvähemuse diskrimineerimine, mille ettekäändel ju Kreml praegu sõdib, on igale vähegi päevauudiseid jälgivale eestlasele tuttav süüdistus. Täpsemalt just vene kodakondsusega inimeste õiguste rikkumine annab venelastele vähemalt nende arvates küllaldaselt põhjust sõjaliseks sissetungiks, ning üha enam eestivenelasi taotleb Föderatsiooni kodaniku staatust. Teeb murelikuks? Ning näib, et EL pole sugugi varmas sekkuma. Seni, kuni liidu bürokraatlikud dinosaurused kokkusaamist organiseerivad ja Venemaale diplomaatilisi noote saadavad, surevad Gruusias mõttetult sajad inimesed. Ning senise tempo juures võtavad venelased pealinna enne ära, kui Euroopa mingile seisukohale jõuab. Arvestagem siinkohal veel, et Gruusia on Eestiga võrreldes sõjaliselt üsnagi võimekas.. Venemaa selline samm on selge hoiatus teistele endistele liiduvabariikidele: ärge ajage nina püsti, või me võtame selle nina maha! Samas on see ka test - et näha, kui kaugele laseb rahvusvaheline üldsus neil minna. Kui nüüd Lääs peaks passiivseks jääma, on Eestil põhjust tõsiselt muretseda ja oma liitlaste tegutsemisvalmiduses kahelda. Oli ju ka Gruusia üks USA abistajaid Iraagis, tervelt 2000 sõduriga - ning siiamaani pole neil sellest üliriigile osutatud teenest suurt kasu olnud. Eesti peaks väga konkreetselt sõna võtma, kuna probleem puudutab meid üsna lähedalt.
Muidugi ei peaks me toetama konflikti lõpetamist ja olukorra selgitamist vaid omakasupüüdlikel kaalutlustel. Selline sõjaline aktsioon peaks tänapäeval olema lubamatu. Ehkki see, kes otsa lahti tegi, on hetkel segane - mängus on liialt palju propagandat ja kallutatud reportereid - polegi ju see nii tähtis. Fakt on see, et isegi kui Gruusia alustas oma riigis separatistide vastaseid aktsioone, oli Venemaa taolise provokatsiooni vastulööki, mis areneks sujuvalt edasi demokraatliku riigi okupeerimiseks, juba kuid ette valmistanud. Sellest annab tunnistust vene vägede kiire reageering ja organiseeritud ning läbimõeldud liikumine. Ning minul isiklikult on küll kogu inimkonna pärast häbi, kui Gruusia saadik palub teleülekandes pisaraid vaevu tagasi hoides abi oma riigi päästmiseks, aga Lääne suurriigid ei tihka kas siis kaubanduslike huvide kaitsel või hirmust suurt Venemaad vihastada mitte kuidagi vahele segada, pugedes hambutute diplomaatiliste nootide taha stiilis "mõlemad pooled peaksid rahunema". Itaalia läks lausa nii kaugele, et hülgas Gruusia täiesti, öeldes, et "konflikt on nad Euroopast eemale tõuganud". Masendav, kui argpükslikud ja omakasupüüdlikud võidakse olla.
Venemaa käitumine aga on tõepoolest uskumatu. Suursaadik Uspenski kommentaar näib lausa grotesksena olukorras, kus vene väed viibivad juba pikemat aega suveräänse Gruusia territooriumil, olles lahkunud isegi Lõuna-Osseetiast, kus neil rahuvalvajatena oli vähemalt mingi õigustus tegutseda. Ma tsiteerin siinkohal EPL-i artiklit, millele leiab viite postituse lõpus:

Ees­ti Päe­va­le­he küsi­mu­se­le, kas Gruu­sias­se tun­gi­mi­se­ga on Ve­ne­maa loo­nud pret­se­den­di ja võib tu­le­vi­kus ohus­ta­da ka tei­si naa­ber­rii­ke, vas­tas Us­pens­ki, et kui mõnes tei­ses rii­gis te­kib sa­ma­su­gu­ne olu­kord ning seal te­gut­se­vad Ve­ne­maa ra­hu­val­va­jaid, siis vä­ge­del on õigus seal te­gut­se­da.

Ehk siis tegemist on suursaadiku suust sulaselge ähvardusega. Ehkki vene rahuvalvajaid veel Eestis siiski pole. Viitan siinkohal mõni postitus tagasi käsitletud Edward Lucase raamatule "Uus külm sõda", milles esitatud teooriad on nüüd tugevat kinnitust leidnud.

Ent ega siis sõda Gruusias ei peata mind tegelemast ka muuga, näiteks lugemisega. Raamatukuhi riiulis aina suureneb, kuid ma annan oma parima, et end sellest jõudumööda läbi närida.

Kohustustest
Marcus Tullius Cicero

(Nimi hääldub muide köögiladina keeles [tsitsero] või siis klassikalise häälduse kohaselt [kikero].)
Cicero on ju vana retoorik ja seetõttu ei imesta see vast kedagi, et tema teoseid on lausa lust lugeda - ehkki tõlge ladina keelest jäi ehk veidi puiseks. Tegemist on siis roomlasest suurmehe õpetussõnadega, mis adresseeritud eelkõige nooremale põlvele, et ka noist saaksid siiski tublid roomlased. Cicero arusaamas moraalist ja muist ideaalidest leidub paljugi, mida me tänapäeval ehk arhailiseks peame, näiteks arusaam orjade rollist ühiskonnas, ent enamus mõtteid on siiski kuldaväärt. Järgiks neid reegleid ka tänapäeval igaüks, oleks maailm palju parem paik.
"Kohustustest" on hea teos neile, kes soovivad antiikfilosoofia ja -moraaliga esmatutvust. Sellesse rolli sobib ta kindlasti paremini kui Kreeka mõtlejate tekstid, mis näivad Cicero sujuva stiiliga võrreldes kohmakad ja raskestimõistetavad. Ent näiteks mulle, kes ma olen Aristotelese ja Platoni mõtetega juba tuttav, tulid paljud teemaarendused kahtlaselt tuttavad ette. Muidugi polegi seal midagi imestada - oli ju roomlastel tavaks Kreeka mõtlejate loomingut üle võtta ja omavahel kombineerida.


Lingid Gruusia teemadel (11. augusti seisuga):

EPL
Al Jazeera
BBC
Uspenski EPL-is

P.S. Homme (12. augustil) saab Gruusia saatkonnas Tallinnas (Koidu 70-7) anda allkirju sõja lõpetamise poolt.

Leia Mais

Jumalast ratsionaalselt

Esmaspäevase metafüüsika loengu ainetel.
Nii, Jumal siis - jah, suure tähega, sest jutt käib just nimelt kristluse jumalast. Toetun selles postituses Augustinuse käsitlusele temast, mis on varakristlik. Võetagu seda arvesse.
Jätame praegu kõrvale küsimuse, kas Jumal on olemas. Selle üle on liigagi palju arutatud ja ei ei- ega jah-positsiooni ei ole võimalik piisavalt argumenteerida (vähemalt ratsionaalselt). Kui taoline küsimus failib, siis tavaliselt sellepärast, et küsimus on lihtsalt liiga üldine (vt. Douglas Adams). Niisiis, võtame täpsemalt.
Alustame algusest: Piibli esimene lause on

(1) Alguses lõi Jumal taeva ja maa

Sellesama fraasi analüüsi kujutas endast ka Augustinuse "Pihtimuste" XII raamat.
Nüüd vaatame korraks veel üht teist suunda: kristliku jumalakäsitluse juured on ju tegelikult antiikfilosoofias. Kreeka filosoofid olid üldiselt arvamusel, et jumal on nn. "esimene liikumapanija" - nende mõttekäik oli lühidalt järgmine: kõik, mis liigub, ei ole igavene. See liikumatu igavene kujutab endast mingit alget, mis omab endas võimet kõik teised asjad liikuma panna (liikumise all mõistetakse siin ka liikumist ühest olekust teise, seega muutumist üldiselt). Niisiis:

(2) Jumal=igavene=muutumatu=täiuslik

Selle positsiooni võtab omaks ka Augustinus, keda võib antud olukorras pidada Jumala advokaadiks. Tegelikult muutub see vanakreekalik ahel lihtsalt kristlikuks käsitluseks Jumalast kui kõige loodu Loojast.
Pandagu siinjuures tähele, et (2) ei tähenda dogmaatilist kristlikule Jumalale ülivõrrete omistamist. Lihtsamaks arusaamiseks võib võrduse keerata tagurpidi:
igavene=muutumatu=täiuslik=Jumal
Ehk siis inimene pole võimeline täielikult hoomama, mis (või kas) Jumal on - mistõttu ka üldine küsimus, kas ta on olemas, on määratud läbikukkumisele. Hoopiski välistatud on mingi loogiline definitsioon. Seetõttu peame püüdma Jumalast (kui ta on) aimu saada mingite muude asjade kaudu. Teisisõnu: me nimetame Jumalaks mingit mõistet või mingit mõistete kogumit. Näiteks seda, mis on igavene, muutumatu ja täiuslik.
Tuleme tagasi punkti (1) juurde. Näeme, et siin võib kohe kerkida küsimus, mis oli enne seda, kui Jumal taeva ja maa lõi. Meie teemaga sobitatuna -

(3) Mida tegi Jumal enne taeva ja maa loomist?

See on väga inimlik lähenemisviis ja selle küsimuse esitasid kohe ka Augustinuse kaasaegsed. Asi jõuab otsaga lõpmatuse kontseptsiooni juurde, mis inimest nii paelub, aga mida ta hoomata ei suuda (see haakub muide ka Vaiko blogi ühe viimase postitusega). Piibli esimese lause esimene sõna - alguses - tekitab üsna palju probleeme. "Algus" on ajaline mõiste, aga Jumala puhul justkui pole aja mõistega midagi peale hakata - kui see alge on igavene ja muutumatu, siis mille järgi mõõta aja kulgemist? Aeg on ju abstraktsioon ja me tajume teda tegelikult liikumise kaudu. Augustinus on kärme väitma, et me ei saagi (3) üldse küsida, kuna Jumala puhul polegi mingit "enne", s.t. ta pole ajaline.
Siiski ei tasu selle küsimuse legitiimsust nii kergesti kõrvale jätta. Võtame (1) järgmise põhimõiste - loomise. Igavene, muutumatu Jumal lõi taeva ja maa. Väga tore, aga.. Miks?
Me oletame, et kui Jumalal on soov midagi luua, siis on ta selleks võimeline ja ka teeb seda - see tuleneb tema ideaalsest loomusest. Seega, kust tekkis äkki see soov luua taevas ja maa? Kui Jumal on muutumatu, siis peaks ta kas kogu aeg looma (aga seda ilmselt juba ei ole, selgelt räägitakse ikkagi ainult ühest loomisaktist) või üldse mitte looma. Loomise idee tekkimine tähendab muutust Jumala loomuses, mis teeb ta järelikult mitte-liikumatuks. Ning siit edasi variseb punktis (2) toodud ahel kokku. Ja kui järelikult Jumal on ajaline, s.t. ta võib olla küll surematu, kuid aeg kehtib ka tema puhul, siis on küsimus (3) täiesti legitiimne - ja selline, millele ei Augustinusel ega teistel kristlastel head vastust pole. Augustinus küll pakub "mitte midagi", kuid see Jumala tahte muutuse probleem jääb. Niisiis on meil siin vastuolu ja see seab Jumala olemasolu ratsionaalselt võttes kahtluse alla. Dogmaatikud ütlevad meile, et Jumala puhul vastuolu lubamatuse seadus ei kehti. Noh, aga nemad pole ka ratsionaalsed. Vot nii.

Leia Mais