Maailm paanikas

"If all else fails, duck. As a defensive stratagem it's unreliable, but incredibly reassuring for a moment or two."
- Lord Corvis of Petrax

Niisiis.. Majanduskriis. Muust viimasel ajal ei räägitagi. Ma pole muidugi mingi ekspert, aga mind pani imestama see, et maailm uudise sellise üllatusega vastu võttis, või õigemini, et see kõiki nii ootamatult tabas. Ajalukku vaadates on ju majanduskriisid ikka suhteliselt regulaarsete vahedega Lääne kapitalistlikke ühiskondi tabanud. Aga millegipärast ootavad inimesed ikka ja jälle, et nüüd läheb kõik teistmoodi ja midagi sellist enam ei sünni. Veider.
Sarkozy ütles, et sellest majanduskriisist saab Berliini müüri langemise järgse optimistliku "üleilmastumismaailma" lõpp. Päris julgelt öeldud. Samas on mõnede pankade sõnul kriis juba leevenemas. Saab olema huvitav jälgida, mil määral sarnanevad selle kriisi tulemused 19.-20. sajandi vahetusega, mil majanduslangusest tingitud natsionalismi ja eraldumispoliitika tõus viis teatavasti viimaks maailmasõja puhkemiseni. Ent loomulikult on maailmapoliitika ja rahvusvaheline üldsus sellest ajast saadik palju muutunud. Kas paremuse poole? Gruusia intsident lubab selle ideaalsuses igatahes kahelda.

Ma pole veel käsitlenud Heroes'i uut hooaega.. Suuresti seetõttu, et sain alles mõni päev tagasi teise episoodi vaadatud. Kriitikud on sarja pärast esimese hooaja lõppu kõvasti materdanud ja on tõsi, et teine hooaeg jäi kõvasti nõrgemaks - aga lootused kolmanda hooaja eel olid endiselt kõrged, sest eks katkestanud ju teise hooaja kunstilise tervikuna välja arenemist see kurikuulus stsenaristide streik. Ning minu arvates on esimesed kaks episoodi kolmandast hooajast näidanud vana head Tim Kringi taset. Algus on igatahes olnud hoogne ja üksjagu on olnud ka ohhoo-momente, mida poolikus teises hooajas väheks kippus jääma. Jõu teise poole ehk kurikaelte avastamine on igati teretulnud värske liin. Ma pole kunagi suur "pahade" tegelaste fänn olnud, aga kahtlemata on nad vajalikud selleks, et kangelastele tegevust pakkuda ja kontrasti luua. Ning muidugi tekitada uusi võimalusi moraalselt ebamääraste tegelaste tekkeks, mille poolest Heroes juba niigi minu silmis heas kirjas on (HRG, Bob, mingil määral Adam ja nüüd näib, et ka Mohinder).

Ning lühidalt ka kirjandusest:

Renegade's Magic
Robin Hobb

Soldier's Son triloogia ja ka kogu Hobbi loomingu hetke viimane teos väärib luigelaulu nime. Ma ei kiitnud eelmist osa "Forest Mage" just väga suurte sõnadega, kuid Hobbi triloogiate puhul ei tohiks tegelikult hinnata igat raamatut eraldi, vaid pigem kogu kolmikut ühtse loona. Ning nüüd, kui "Renegade's Magic" seljataga, näen ma, et eelmises raamatus ehk veidi venivaks kippunud karakterikujundamine oli hädavajalik selleks, et lõppakordi efekt oleks täiuslik.
Hobb ei too mängu vist peaaegu mitte ühtki uut tegelast (v.a. Orandula, üks meeldejäävamaid Hobbi jumalakujudest), kuid selleks pole vajadustki. Soldier's Boy jätkab oma püüdlusi päästa Speckide rahvas hävingust, samas aga hingitseb tema mõistuse tagasopis endiselt Nevare, kellele need eesmärgid on sootuks vastumeelsed. See isiksuste duaalsus ühes kehas on lahendatud huvitava stilistilise võttega: Nevare jätkab minavormis, kuid et enamasti on domineerivaks Soldier's Boy, kirjeldatakse peategelase tegevust kolmandas isikus. Üha enam näeme, et need Nevare Burvelle'i kaks tahku on ühtaegu nii sarnased kui ka erinevad. Igasuguste "hea" ja "halva" või "õige" ja "vale" kontseptsioonide piirid hägustuvad igatahes kõvasti ja enam pole sugugi selge, kui palju Nevare tegudest on tegelikult tema tehtud.
Kuid üks, mis selle teose puhul kõige enam vapustab, on see sügavus, mis Nevare tegelasse on pandud. Ma ei mäleta ühegi teise kirjandusliku kuju puhul sellist samastumismomenti. Ma tõesti tahtsin nii väga, et Nevare unistused viimaks ka täituksid - ja hirmuks, et juhtub vastupidine, andis alust Hobbi komme jätta oma tegelased triloogia lõpus omamoodi limbosse: nad ei küll ei sure, ent jäävad elama tähtsusetut elu, mis neile sugugi rahuldust ei paku. Kaasaelamisest ja poolehoiust sai peamine jõud, mis ei lasknud enam raamatut käest panna. Ehkki ma ei taha muidugi väita, nagu poleks Hobbi stiil piisavalt kaunis või tema sündmustik piisavalt huvitav.
"Renegade's Magic" on tõeline kirjanduslik maiuspala, üks väheseid teoseid, mis võib pühendunud lugeja lausa katarsiseni viia. Selle efekti loob koos Nevarega lootmise, kartmise, pettumise ja rõõmustamise kauakestev protsess. Kahju, et neile, kes ei viitsi end selle tulemuseni jõudmiseks ca 1600 leheküljest tekstist läbi närida, jääb see kättesaamatuks. Igal juhul soovitan kogu triloogiat tervikuna kogu südamest. Iga raamat on ühtaegu omanäoline ja samas ka osa tervikust. Ja tähelepanelikule lugejale kingib autor kolmanda teose pinevas, Stroudi-väärilises lõppmängus tsükli algusesse tagasi minevaid vihjeid, mis võivad kohati kananaha ihule tuua. Võimas.

Leia Mais

Wazzap

"If your battle plan's working, it's probably a trap."
- Kolton Phae, "On Military Matters"

Eile panin paika oma esialgse tunniplaani. Sellega oli tükk tegemist, lausa veel rohkem, kui Tartu Ülikoolis, kuna Prantsusmaal on igal loengul kaks osa, Cours Magistrale ehk loeng auditooriumis, ja Travaux Dirigés ehk siis väiksemates rühmades praktiline töö. Seega on igal loengul kaks aega, mis ta nädalas kinni paneb. Seega on erinevate loengute kattumise vältimine pehmelt öeldes üsna keeruline. Paljud asjad, mida ma alguses olin kavatsenud võtta, jäid küll ära, aga ma leidsin piisavalt palju huvitavaid aseaineid, mõned ka inglisekeelsed, nii vahelduse mõttes.

Kui kõik hästi läheb, siis tuleb mu tunniplaan selline:

Esmaspäev

14.00-15.30 Vanaprantsuse keel

Teisipäev

10.00-11.00 Inglise kirjandus

11.00-12.30 Tõlketeooria

16.30-18.00 Hispaania keel

Kolmapäev

9.00-11.00 Vanaprantsuse keel

11.00-12.30 Inglise kirjandus

Neljapäev

10.00-12.00 Mittefiktsionaalsed kirjandusžanrid

Reede

10.00-11.00 Kirjanduse problemaatika

13.00-14.30 Tõlketeooria

15.30-17.00 Mittefiktsionaalsed kirjandusžanrid

Laupäev

12.00-13.00 Tõlketehnika

Jah, mul on laupäeval loeng. Ha ha. Aga see tundus mulle piisavalt huvitav. Ning mul on veel kolm nädalat aega neist loobuda, kui loengud ei peaks mu ootustele vastama.

Prantsusmaa teksti sekka ka veel üks kirjanduslik ülevaade, nimelt õnnestus mul viimaks Hobbi jaoks piisavalt aega leida.

Forest Mage

Robin Hobb

"Forest Mage" on Hobbi "Soldier's Son" triloogia teine osa, milles Nevare ei jätka sugugi esimese osa tegevust - jah, lugesite õigesti. Tegelikult asetub sündmustik hoopistükkis täiesti uude kohta ja Nevare elu muutub juba teose esimeses pooles tundmatuseni. Kui triloogia avalöök keskendus elule Akadeemias ja maagia tegevusliin jäi tagaplaanile (välja arvatud lõpuosas), siis nüüd vahetavad need kaks süžeed kohad. Maagia hakkab Nevaret üha enam enda võimusesse kiskuma ja näib, et sellele vastu hakkamine ei ole eriti hea mõte.

See teos on mulle ehk Hobbi loomingust kõige vähem muljet avaldanud - mis ei tähenda iseenesest, et ta nõrk oleks, ja ülekaaluline minategelane on kahtlemata huvitav, aga.. Nii suure lehekülgede hulga kohta ootaks tegelaselt suuremat arengut. Põhimõtteliselt kogu raamatut läbib Nevare pidev vingumine ja virisemine, mis on talle osaks saavat saatust arvestades muidugi mõistetav, kuid muutub lugeja jaoks peagi tüütuks. Vist saime juba esimese paari korraga aru, et Nevarel pole aimugi, mida maagia temast tahab - ent siiski peame seda vähemalt oma kümme korda veel lugema.

Uusi tegelasi pole sedakorda palju. Neist huvitavaimad on vahest Buel Hitch ja Amzil. Palju rohkem saame loomulikult teada Speckideks kutsutava rahva kohta, keda see teos näitab palju sümpaatsemas valguses. Kui varem jäi neist mulje kui barbaarsetest terroristidest (mis oli kahtlemata Gernia rahva silme läbi vaadatuna üsna autentne pilt), siis nüüd näeme neid nii, nagu nad ise ennast näevad - oma kodu kaitsva looduslikku tasakaalu armastava rahvana. Muidugi pole nende meetodid oma eesmärkide saavutamiseks eriti kiiduväärsed, see tähendab, ei sobi kokku inimliku moraalitunnetusega, mis Speckidel puudub.

Vanadest tegelastest kohtame uuesti Spinki ja Epinyt, aga ka Nevare peret ja tuttavaid, kellest enamusest tuleb "Shaman's Crossing" lugejatel täiesti uus arvamus kujundada. Tõepoolest tundub, et Nevare on astumas uude maailma, kus tema väärtushinnangud ja maailmanägemine on kardinaalselt teistsugused. See läheb kokku ka "Forest Mage" rolliga triloogias, mis on selgelt olla lävepakuks esimese ja kolmanda raamatu vahel. Paraku hakkas ta ajuti natuke venima ja ennast kordama. Loodame, et triloogia finaal "Renegade's Magic" on tempokam ja rahuldust pakkuvam. Eeltööd on Hobb selleks igatahes kõvasti teinud.

P.S. huvitav, kas kolmanda teose pealkirjal on mingi seos Buel Hitchi hobusega, kelle nimi oli samuti Renegade?

Allpool siis mõned fotod Orléansist.

Sainte-Croix katedraal. Mitte just vanim siinkandis, kõigest 17. sajandi alguses rajatud neogooti hoone, kuid siiski päris võimas. Muidugi on selliseid pea äravahetamiseni sarnaseid kirikuid Prantsusmaal ikka väga palju.

Peaks sinna uuesti minema, kui päike on kõrgemal. Paistab, et valgusmängu potentsiaali on kõvasti.

Niimoodi tehakse Prantsusmaal reklaami. Või noh, Erasmuse pubi "L'Antidote" vähemalt teeb.

Orléans on teadagi Jeanne d'Arci linn. Siin on isegi üks maja, kus ta väidetavalt peatus. Pole veel jõudnud uurida, kas sellel ka tõepõhja on, kuid mingi muuseum seal igatahes tegutseb.

Katedraaliesine väljak.

Kuidas sa siis ei armasta sellist linna? Suvaline maja, allkorrusel tegutseb restoran ja ülalpool ilmselt korterid. Aga milline arhitektuur!

Pöörake tähelepanu korstendele. Selliseid on kogu linn täis. Peab leidma mingi koha, kust saaks katuseid pildistada. Äkki saab katedraali torni sisse.

Kesklinna peatänav, mis on muide jalakäijate tänav, välja arvatud tramm.

Place d'Arc. Põhimõtteliselt Orléansi Viru Keskus, ainult et mitte nii arhitektuuriliselt silmariivav. Selle all on muide rongijaam. Hah, in your face, Viru Keskuse bussiterminal.

Leia Mais

Viimased päevad Eestis

Öölaulupidu oli tõeliselt vägev kogemus. Ma ei tea midagi muud, mis tekitaks sellise emotsiooni nagu lauluväljakutäis laulvaid inimesi. Küllap on see mingi eestlaste kiiks, et nad selliseid asju teevad. Ilvese kõne oli ka vahva.

Samas pean nentima, et kahjuks või õnneks läheneb Prantsusmaale sõit. Lennukipiletki juba ostetud ja enamus pabereid ilusti korda aetud.. Suvest on jäänud vaid üürike nädalake, mille jooksul saab muidugi palju nalja (kodeerimiskoolitus, foorumi kokkutulek), aga ka tõsisemat jätkub (sõjaväekomissariaat). Selle viimasega sai küll ikka hästi ajastatud. Pärast Gruusias toimunut ollakse kindlasti potentsiaalsete kutsealuste suhtes palju vähem valivad. Oh jah.

Shaman's Crossing
Robin Hobb

Sedakorda siis tegemist looga, mis leiab aset Hobbi teistest raamatutest erinevas maailmas. Peategelaseks on noor Nevare Burvelle, uusaadliku poeg, kelle elu paistab olevat juba paika pandud - temast saab kuningliku ratsaväe ohvitser. Selleks siirdubki ta pealinna, et astuda Akadeemiasse. Ent see, mis temaga seal juhtuma hakkab, muudab põhjalikult tema arvamust maailmast, iseendast ja oma tulevikust.
Nagu ikka, on Hobb hoolsalt lugeja üllatamisega vaeva näinud. Siiski pole intriig selles teoses nii keeruline ja keskne nagu tema teistes triloogiates. Sedakordne minategelane sarnaneb paljuski Fitziga, kõige silmatorkavam ühisjoon on pidev enese alavääristamine, et oh mis nüüd mina. Siiski pole see nii häiriv kui mõnikord FitzChivalry puhul. Ning juhtivaimaks iseloomujooneks on Nevare puhul kindlasti tema ausus ja moraalitunnetus - mis on ju minusuguse eetikaguru jaoks iseenesest paras maiuspala. Siiski läheneb poiss sellele küsimusele pea terve romaani kestel natuke vildakalt, üritades liigselt märtrit mängida.
Nagu Hobbi puhul ikka, leidub teoses hulk huvitavaid ning originaalseid tegelasi, neist põnevaimad ehk Nevare nõbu Epiny ja tema toakaaslane Spinrek Kester. Ka taustamaailm paistab olevat hästi läbi mõeldud ja Hobb annab aimu, et triloogia järgnevates osades saame selle saladustest palju rohkem teada. Läbivaks teljeks on siin teaduse ja maagia vastasseis. Nevare maailma domineerib teadus, vana maagia ja vanad jumalad on surutud põlu alla ja usutakse vaid ühte ainujumalasse, kellel ilmnevad kohati kummastavad ühisjooned kristliku Jumalaga. Seda kummalisem, et Nevare enda saatus on ilmselt maagiaga lahutamatult seotud..
Soovitan kõigile romaanisõpradele. Fantaasiaelement on selles teoses tegelikult äärmiselt vähemärgatav (ehkki järgedes tuleb ilmselt rohkem esile), nii et julgelt võivad selle kätte võtta ka žanri mitte just kõige suuremad austajad. Akadeemiaelu kirjeldus ja õpilaste-õppejõudude omavahelised suhted on meisterlikult maalitud. Kvaliteetlugemine igal juhul.

Leia Mais