The whole truth and nothing but the truth

blogileht.ee

10 juuni 2011

Nad on tulemas...

Väike kokkuvõte huvitavatest pealkirjadest, mis on kohe-kohe lettidele ilmumas.

- George R. R. Martin "A Dance with Dragons" - 12. juuli.
Seda, et "Troonide mängu" sarja neljas osa varsti ilmub, enamus fantaasiafänne muidugi juba teavad ja ootavad. Mina ehk küll veidi vähem, kuna mul ju kolmaski osa veel lugemata.

- Scott Lynch "Republic of Thieves" - 26. august.
Ei taha küll liiga vara hõisata, arvestades sellega, kui mitu korda on selle teose puhul ametlikke ilmumiskuupäevi muudetud (vähemalt viis, ilma naljata). Aga viimasel ajal on netti ilmunud hulk päris usaldusväärse kõlaga tagakaanetekste, mis saab ainult tähendada, et kirjastustel on käsikiri juba käes.

- Christopher Paolini "Inheritance" - 8. november.
Paljud ootavad seda kindlasti pinevalt, aga mind pole Paolini seni veel vaimustada suutnud. Siiski on iga järgmine osa olnud eelmisest märgatavalt parem. Kirjanikuna noormees kindlasti areneb. Võib olla huvitav jälgida, kuhu ta oma tsükli väidetavalt viimase osaga välja jõuab.

- Andrzej Sapkowski "Times of Contempt" - aprill 2012.
Jah, teie silmad ei peta teid. Witcheri-saaga teise osa kauaoodatud inglisekeelse tõlke ilmumine on jälle edasi lükatud. Ja veel nii kaugele. Jääme ootama... Ehkki võib-olla jõuaks juba enne poola keele selgeks õppida.

Leia Mais

Tere, fantaasia-naturalism!

"A big book is like a serious relationship; it requires a commitment. Not only that, but there's no guarantee that you will enjoy it, or that it will have a happy ending."
-
Mick Foley

Last Argument of Kings

Joe Abercrombie

Abercrombie "First Law" triloogia viimane osa on ühest küljest küll igati loogiline jätk esimesele kahele, ent suudab siiski üllatada. Üllatada lihtsalt sellega, kui kaugele autor oma küünilisuses läheb. Minu lugejakogemuses ei leidu teist fantaasiaromaani, mis looks maailmast sedavõrd rusuva ja trööstitu pildi. Isegi George R. R. Martin jääb siin Abercrombiest maha. Zanriväliselt võiks seda võrrelda ehk Franz Kafka maailmadega või mõningate naturalistidega (Flaubert et al).
Aga võtame siis sisu lühidalt kokku: maag Bayazi eepiline retk Seemne järele kukkus läbi ja tema reisiseltskond on lagunenud. Jezal üritab sõjamehekarjäärist loobuda, et elada koos oma armastatuga, Logen pöördub tagasi põhja, kus tal on veel arveid klaarida ja Ferro jätkab oma kättemaksuteekonda. Samal ajal on Uniooni kuningas suremas, käib võimuvõitlus aadlike seas ja ka Inkvisitsioonil on oma huvid mängus, mis tähendab, et kõigi poolt armastatud Superior Gloktal on käed-jalad tööd täis. Nagu sellest veel vähe oleks, hakkavad talupojad mässama ja lõuna poolt lähenevad fanaatiliste Gurkhide hordid eesotsas hirmuäratavate Sööjatega.
Kolmas raamat keskendub ehk rohkem süžeele ja otste kokku tõmbamisele kui tegelaste arendamisele. Siiski võib ilma suuremaid üllatusi rikkumata öelda, et see on täiesti taotluslik. Kogu areng, mis peategelased eelnevais teostes läbi tegid, ei vii neid tegelikult alguspunktist kuigi palju kaugemale. Mis küllap ongi üsna realistlik, arvestades lühikese ajaperioodiga. Inimloomuse muutumine on pikaldane protsess. Samas on teose lõpplahendus nii üdini mustades toonides, et sealt on raske leida kasvõi üht väikest lootusekiirt. Põhimõtteliselt kõigi tegelaste jaoks peale ühe (ja ka see on vaieldav) lõpevad sündmused väga halvasti. Abercrombie näib olevat loonud sünge maailma musternäidise, musta tökatise tõmmise, millest oleme seni näinud vaid lahjendatud variante. Ehkki teos on kirja pandud väga hästi (eriti peab kiitma lahingustseene, mida on ohtralt), kohal on vana hea Abercrombie huumor, teravad dialoogid ja oskuslik karakteriseering, jäi mul sellest lõpplahendusest justkui halb maitse suhu. Ma ei nimetaks seda isegi pettumuseks. See oli lihtsalt raske löök minu lugejaootustele ja nii oligi see ilmselgelt planeeritud. Ma nimetaksin seda teost Ebamugavaks suure algustähega, eriti neile, kes on oma maailmavaate poolest pigem optimistid. Ja tõenäoliselt välistas Abercrombie lõppmäng ka selle, et ma kunagi triloogia uuesti kätte võtaksin. Kaht esimest osa oleks liiga masendav lugeda teades, kuhu kõik need ponnistused lõpuks välja viivad.
Ent kogu selles negatiivses õhustikus peituvad ka mõned nauditavad elemendid. Esiteks kirjanduslikus mõttes - mulle meeldib, kui teos, aga eriti triloogia, lõpeb samamoodi nagu algas.

» Näita spoilerit/sulge spoiler «

Teiseks metatasandil - on päris meeldiv mõelda, et reaalne maailm pole nii julm ja sünge kui Abercrombie oma.
Kas sina suudad "First Law" triloogia seniseid osi arvestades täiesti loogilise, ent siiski mõneti jahmatava lõpu alla neelata? Kui tugev lugeja sa oled? Või pigem - kui vinge küünik? Selle elustiili esindajad võiksid Abercrombie kolmandat teost tõesti oma proovikivina kasutada. Kui suudad "Last Argument of Kings'i" lõpuni välja silmagi pilgutamata läbi lugeda, siis võid end tõesti uhkusega autentseks pessimistiks või küünikuks nimetada.

Leia Mais

07 juuni 2011

We should forgive our enemies, but not...

Before They Are Hanged
Joe Abercrombie

"The First Law" triloogia teine osa jätkab sama küünilises vaimus kui esimene, nagu võib aimu anda pealkirjas kasutatud Heinrich Heine tsitaat. Bayaz oma värvika saatjaskonnaga jätkab teekonda läbi ohtliku kõnnumaa, mille eesmärki ta ikka veel enda teada hoiab. West saadetakse põhja, võitlema Bethodi karmide barbarite vastu oskamatu, ent enesekindla kroonprints Ladisla juhtimise all. Glokta saadetakse vaenlasest ümber piiratud Dagoska linna, kus tal tuleb avastada reetur enne, kui lõunalased üle müüride ronivad. Threetrees juhib Logani endised kaaslased Uniooni poolele, lootes Bethodi hirmuvalitsusele lõppu teha.
Esimeses osas tuvustatud intrigeerivaid tegelasi arendatakse edasi uutes ja ootamatutes, ent siiski loomulikuna näivates suundades. Eriti Bayazi kambas, keda liidavad ühte vaenulik ümbrus ja teekonna raskused, ja eriti Jezali puhul, kelles lugeja võib hakata nägema tõelise kangelase võrseid. Glokta jätkab oma vaevalist teekonda antikangelase ja kangelase piirimail. Mõnikord tahab lugeja talle kaasa tunda, ent järgmisel hetkel näib, et tema jaoks pole mingit lootust. Läbi teose on siiski pillutatud piisavalt momente, mis lasevad paista Glokta paremal poolel. Säilib võimalus, et temagi lunastab oma teod. Abercrombie kombineerib karakterite psühholoogilise arengu meisterlikult süzee ootamatute pöördepunktidega, maalides meile tegelastest paeluva pildi ning samas andes edasi vajalikku informatsiooni. Nelja võrdset süzeeliini korraga edasi viia pole lihtne ülesanne, eriti veel nii, et ükski neist lugeja jaoks oma lumma ei kaotaks. Siin aga on kõik neli võrdselt nauditavad ning kaasakiskuvad. Üle kõige valitseb loomulikult Abercrombie küüniline must huumor. Tegu on väärilise jätkuga kirjaniku esikteosele "The Blade Itself", mis kiirendab tempot ja muudab kõik huvitava veelgi huvitavamaks, tutvustades ka mitmeid uusi ja meeldejäävaid kõrvaltegelasi (palgasõdur Cosca on parimaks näiteks). Kohustuslik kõigile, kellele meeldib dark fantasy. Iseenesestmõistetav neile, kellele meeldis "The Blade Itself".

Leia Mais

02 juuni 2011

Mariinid punuvad võrku

"We are Alpha Legion, and we are all one."

Legion

Dan Abnett

Mu viimasest Horus Heresy sarja raamatust on juba hea hulk aega möödas, niisiis oli tore uuendada tutvust Dan Abnetti ja Warhammer 40k maailmaga. Abnett on tõenäoliselt Black Library andekaim kirjanik ja selles teoses tõestab ta seda veenvalt. Võib öelda, et tegu on minu jaoks seni sarja parima raamatuga.
Erinevalt eelmistest osadest, mis jälgivad Suurt Ristisõda üleinimlike, geneetiliselt muundatud mariinide silme läbi, on "Leegionis" peategelasteks tavalised inimesed - Geno Chiliadi sõdurid Hurtado Bronzi ja Peto Soneka. Näeme mariine põhimõtteliselt ainult nende silme läbi ja see uus vaatepunkt toob välja nende erinevused. Mariinide füüsiline ja vaimne täius ning brutaalne efektiivsus vastandatakse Chiliadi meeste vapruse ja piiritu ustavusega. Tahes-tahtmata tekib lugejal sümpaatia ühe või teise poole vastu, ehkki nad pole (vähemalt enamuse ajast) vaenlased.
Teost läbib sõda põikpäise ja visa tulnukrassiga, mis pakub meisterlikult esitatud lahingustseene, aga ka suurepärast, sarjast seni puudunud pilguheitu tavalise sõduri elule ja mõttemaailmale keset suurt konflikti. Just see tavalisus on mõnevõrra üllatav ja väga värskendav sarjas, mis on seni keskendunud üleelusuurustele mariinidele. See muudab teose peategelased väga sümpaatseks, lugejale palju lähedasemas kui kõik senised sarja tegelased. Dramatis personae'st väärivad veel märkimist kindrali ihukaitseväe sünge, ent sihikindel kapten Dynas Chaine ja salapärase taustaga agent John Grammaticus.
Teose raskuskeskmeks on kindlasti kulissidetagune salatsemine ja intriigid, ebatraditsioonilise Alpha leegioni meelisrelvad. Mariinidest endist ei saa selget pilti enne päris viimaseid lehekülgi, kuna neid varjab meelega tekitatud saladusteloor. Läbi terve teose näidatakse neid vaid põgusalt, ümbritsetuna kuulujuttudest, müütidest ja legendidest. Kõik, mida neist teame, on saadud kellegi teise vahendusel. Koos teistsuguste peategelastega loob see senistest Horus Heresy raamatutest täiesti erineva kogemuse. Lõpplahendus aga on meeldivalt ootamatu ja samas dramaatiliselt magus. Muudab Alfa leegioni liikmed, kellest seni ei jäänud tohutu saladuskatte tõttu mingit erilist muljet, tõelisteks kangelasteks.
Veel üks huvitav teost läbiv teema on ustavus. Alfa leegioni mariinid on piiritult ustavad Keisrile ja oma leegionile. Nad käsitlevad endid ühe tervikuna ja on loobunud apelleerimast individuaalsusele - nii ei nimeta nad end teistega suheldes nimepidi, vaid kutsuvad end kõik Alphariuseks. Ka tavasõdurid on truud, kuid teistmoodi. Nende ustavus kuulub esmalt oma lähedastele, oma kaasvõitlejatele, ja alles siis Keisrile. See inimlikum truudus mõjub leegioni kalgi ja kaalutleva truuduse kõrval südantsoojendavana, seda enam, et Abnett lubab seekord inimestel mariinidele püstipäi ja kartmatult otsa vaadata ning oma vaadete juurde jääda.
Dan Abnett tõestas jälle, et ta hea maine on ära teenitud. Seni säravaim, originaalseim, liigutavaim kõigist Horus Heresy lugudest, millega olen tutvunud. Kuid ehk on selle täielikuks mõistmiseks ja nautimiseks vajalik lugeda enne vähemalt paari mariinide vaatepunktist jutustatud osa. See muudab kontrasti mõjuvamaks.
Ah jaa, kes spoilereid ei karda, võib lugeda seda üsna huvitavat esseed, mis lahkab hästi teose raskuspunkte.

Leia Mais