The whole truth and nothing but the truth

blogileht.ee

17 august 2009

Roosi nimel

Calla hundid
Stephen King

Ühel päeval saavad mul loomingulised Tumeda Torni teemalised sissekandepealkirjad otsa. Täna veel mitte.
"Calla hundid" on Tumeda Torni tsükli viies raamat. Roland ja tema ka-tet jõuavad ääremaade serval asuvasse Calla Bryn Sturgise külla, kus kohalikud paluvad neilt abi lapseröövlitest Calla huntide vastu võitlemisel. Nad kohtuvad ka isa Callahaniga, preestriga meie maailmast, kellel on jutustada kummaline lugu vampiiridest ja neist, keda mees ise nimetab "madalateks meesteks". Ent ka mured ei jää kaugele - lisaks huntide ohule avastab Roland, et Susannahis tõstab pead uus isiksus, mis on nähtavasti seotud naise üsas kasvava kurja ennustava lootega. Ning kõige tipuks ähvardavad erimeelsused, valed ja saladused ka-teti sootuks lõhki ajada. Kas teekond Tumeda Torni poole katkeb või leiavad Roland ja ta sõbrad sellestki olukorrast väljapääsu?
Muidugi leiavad, sest tsüklis on ju veel kolm raamatut. Sellest hoolimata loob King huntidest tõeliselt ohtlike vastaste mulje, ehkki nende müsteerium pole kuigi keeruline (sain sellele jälile juba teose keskel). Eelneva "Võluri klaasiga" võrreldes näib "Calla hundid" veelgi rusuvamana. Me näeme, et nii Roland kui tema ka-tet on nõrgenemas ning peagi ei pruugi nad enam jaksata väljakutsetele vastu astuda. Isa Callahani jutustus võtab enda alla märkimisväärse osa raamatust ja on ilmselt otsapidi seotud Kingi muu loominguga (eeskätt Maine'is toimuvate õudusjuttudega). Ma ei ole kindel, kas see mulle meeldib. Igal juhul mõjub uute mahukate tegevusliinide sissetoomine igas tsükli osas veidi kunstlikult ja on hakanud mind ajapikku häirima. Parem oleks, et kõik need tegelased ja nende pikad lood lõpus ka kuidagi üksteisega seostuksid. Ning selle all mõtlen ma midagi enamat kui ebamäärane kas-see-on-ikka-kokkusattumus teema üheksateistkümne ja muu sellisega, mis näib kuidagi odava pingetekitamisvahendina ning pakub kangelastele kohati liiga lihtsaid väljapääse (nt see, kuidas Jake ja Eddie teoses paroole ära arvasid). Lisaks sageneb tegelaste tegude õigustamine sellega, et "ma lihtsalt kuidagi teadsin".
Võib-olla hakkab Rolandi tsükkel lihtsalt minu jaoks oma uudsust kaotama, aga ma arvan pigem, et nii pika sarja puhul peaks autor üritama sündmustikku värskena hoida, mida siin vist paraku juhtumas ei ole.. Jätkan lugemist igatahes sedamööda, kuidas Tumedat Torni eesti keelde tõlgitakse. Vähemalt "Calla huntide" lõpplahendus annab lootust millekski uudseks ja teistsuguseks järgmises osas pealkirjaga "Susannah' laul".

Leia Mais

03 august 2009

Noorim Edda

Runemarks
Joanne Harris

Tegemist on fantaasiaromaaniga, mis tugevalt mõjutatud Skandinaavia mütoloogiast. Õigem oleks isegi öelda, et "Runemarks" on alternatiivmütoloogia, sest kõik Harrise kasutatud fantastilised elemendid on pärit germaani müütidest. Selle lehekülgedel kohtume Loki, Odini ja teiste aaside ning vaanidega. Loo peategelaseks on Maddy, tüdruk, kelle peopesal on veider ruunimärk ja kes valdab kardetavat võlukunsti. Sündmustik leiab aset keskmises maailmas ehk Midgardris, pärast Eddades ennustatud Ragnaroki lahingut ja eelmise maailma lõppu. Vanad jumalad on kas surnud või pagenduses ning nende asemele on asunud uus monoteistlik religioon, mis meenutab paljuski (vähemalt algul) ristiusku. Ruunimaagia on põlu all ja selle valdajaid üritatakse välja juurida. Maddy kohtub salapärase ühesilmse rändajaga, kellest saab tema õpetaja. Ükssilm tirib ta ohtlikku mängu, mille eesmärgiks on äratada vanad jumalad - kes on aga paraku üksteist umbusaldav ja pikka viha pidav kamp. Kas Maddyl õnnestub nad ühendada, et alistada kurjakuulutav Uus Kord?
Tegemist on stiililt lihtsa ja pretensioonitu seiklusjutuga, mis pakub huumorit segamini pinge ja ootamatute süžeepööretega. Tegelikult võib teosest jääda lausa lasteromaani mulje, kui on soovi silte kleepida. Veidi vanematele lugejatele võib päästvaks faktoriks osutuda temaatika. Loomulikult ei ole teist nii suure potentsiaaliga tegelaskuju kui trikimeister Loki, kes jääb teoses domineerima - kuid äratundmisrõõmu pakuvad mütoloogiasõbrale ka Odin, Skadi, Heimdall, Frey, Hel ja paljud teised. "Runemarks" ei jäta fantaasiaromaani muljet, kuna on tugevalt juurdunud Skandinaavia müütidesse. Ilmselt jääks Eddasid mitte tundvale lugejale hoopis teistsugune mulje. Üks raamatu parimaid külgi oligi minu jaoks äratundmine - vihjeid erinevatele müütidele ja lugudele leidub nii palju, et neid ei jaksa kokku lugedagi. Tundub, et ka autori taustauuringud on olnud üsna põhjalikud. Oletan, et tean Skandinaavia mütoloogiast rohkem kui keskmine inimene, aga ometi ei märganud ma ühtki häirivat viga. Samas tähendab see ka, et Harris pole välja mõelnud päris oma originaalseid tegelasi, vaid kasutanud ära juba olemasolevat materjali. Siiski on ta jumalatele oma lihvi andnud ja käsitlenud neid nii mõnigi kord veidi teisiti kui traditsioonilistes müütides kombeks (silmapaistvaim näide on Loki).
"Runemarks" on kerge fantaasiaseiklus, mis võib küll pakkuda lõbusat meelelahutust, kuid mille ainus tõeliselt esiletõstev tunnus on temaatika. Samas kahtlemata nauditav kõigile neile, kes peavad ennast Eddade sõbraks.

Leia Mais