The whole truth and nothing but the truth

blogileht.ee

27 aprill 2008

Sildistamisest

Surfisin Rada7 foorumis ja sattusin tolle superstaari teema peale. Lühidalt siis puudutas mind eriti diskussioon Kristiina teemal. Ma ei taha nüüd jätta muljet, et loon siin mingit Piperali isikukultust, aga mis parata, kui inimesed sääraste arvamustega lagedale tulevad.
Minu arvates on tegemist väga omapärase lauljaga nii häälematerjali kui isiksuse poolest (niipalju kui seda ta jutust kuulda on olnud). Samal arvamusel oli ka hulk teisi Rada7 kasutajaid. Samas heitsid teised ette, et ta nagu "püüab liiga palju" või üritab nii kangesti olla "originaalne".
Kas piisab nägemisest, et inimene pole nagu teised, väitmaks, et ta on tegelikult sama pinnapealne, aga teeskleb? Isegi kui ta teeb seda väga hästi, nii, et seda üldse aru saada pole, näevad teravsilmsed kodanikud, kes ise muide peavad ennast tõeliselt tr00deks stambivälisteks, temast kohe läbi.. Eriti tegi tuska üks kasutaja, kes teatas, et suudab alati juba kolme sekundiga öelda, mis inimesega on tegu. Pealiskaudsus on selle nimi, ütlen. Ehk on selle taga lai valik psühholoogilisi põhjuseid. Aga kas on tõesti nii raske uskuda, et leidub üks 16-aastane eestlane, kes polegi subkultuuridesse klammerduv tiinekas? Tundub pigem, et üritades Kristiinat kõigest väest stampidesse tagasi suruda, teenivad kodanikud originaalsed sedasama eelarvamuste ja stereotüüpide süsteemi, millest nad nii väga eristuda soovivad.

Rant aside - kolmapäeval oli mul suur õnn osa saada prantsuse džässkollektiivi TH8 live'ist Athenas. Löökpillidžäss on Eestis täiesti teenimatult peaaegu tundmatu nähtus. Lisaks kohati mõnusat äratundmist pakkuvatele traditsioonilisematele rütmidele kiirgas TH8-st seda kõikevõitvat karismaatilisust ja omavahelist lavakeemiat, mis tundub just löökpillikollektiividele nii iseloomulik olevat. Nende kontsert oli sama palju etendus kui muusikaelamus. Iga bändiliikme esitatav karakter joonistus selgelt välja ja nende vahel toimus laval kaasahaarav suhtlus. Kõigega kaasnes veel mõnus soojus ja familiaarsus, mis on mulle alati hea džässiga seostunud. Muusikalise poole pealt oli huvitav suvaliste helide improvisatsiooniline lisamine rütmi. Võtta kotitäis plekk-kastruleid ja need ühel hetkel lihtsalt lavale laiali puistata - sellise elemendi muusikasse sulandamisega ei saa just paljud hakkama. TH8 oli kaasa toonud ka muljetavaldava koguse erinevaid trumme, millest osad olid mulle sootuks tundmatud. Ning eriti vahva oli muidugi nende lisalugu, kus kirurgideks riietunud mehed mikristatiivi otsa tilguti riputasid ja operatsioonilaua aset täitva ksülofoni ümber lõikust teostama koondusid. Väga meeldejääv kogemus!
Ei saa aga siinkohal mainimata jätta, et džässürituste piletid on siiski karjuvalt kallid. Seetõttu jäi seekord nägemata ka noJAZZ.. Tudengitele võiks asi ikkagi veel poole odavam olla, eriti ülikoolilinnas ja eriti kuna saal oli lõppude lõpuks vaid pooltäis.

Leia Mais

20 aprill 2008

Seiklused ühistranspordis

On me dit que le temps qui glisse est un salaud
Que de nos tristesses il s'en fait des manteaux

Eesti keeles umbes. "Räägitakse, et mööduv aeg on nurjatu, kes meie kurbusest teeb enesele mantleid".
Carla Bruni laulusõnad, millel puudub igasugune seos järgneva jutuga, aga mis on lihtsalt väga ilusad.

Käisin vanalinnas tulevase tööandja ja töökaaslastega maad uurimas. Väga tore oli, giidihakatised omavahel, vanalinna pubisid arutada. Nende huumorisoon oli kahtlaselt sarnane mu enda omaga.

Mul oli täna kaks juhtumit ühistranspordiga.
Esimene oli siis, kui sõitsin Viimsist Tallinna kesklinna poole. Pühapäeva pärastlõuna. Päikese käes 17 kraadi sooja, kinnises sõiduvahendis veelgi enam. Leidsin end lausa queneaulikult rahvast täis kiilutud bussis. Võisin lausa tunda ebameeldivat survet, mida igast küljest mu kehale avaldati. Parajalt kõhukad ja küüslaugu (sic!) järele haisvad bomšid trügisid mulle külje alla ja jäid sinna ensega rahulolevalt seisma - ehk ei suutnud isegi nemad end enam sügavamale rahvasumma pressida. Kinni pidin hoidma ühest neist toredaist elastseist lingudest, mis võivad bussi rappumisel vist küll oma poole meetri jagu siia-sinna kiikuda. Tundsin, kuidas pidevas sundolekus paremas käes verevarustus rauges. Pea hakkas ka kaabu all juba higistama. Ning kõige tipuks oli bussijuht vist esimest korda elus säärase sõiduvahendi roolis - need tõhusad nõksakud ja äkilised seisakud, mis mind ja teisi kaassõitjaid iga paari minuti tagant siia-sinna loopisid, panid kannatuse tõsiselt proovile. Hakkasin mõtlema, kui halvas seisus ikka eesti ühistransport on. Busse käib nii vajalikul liinil nagu Viimsi-Tallinn järelikult liiga vähe, kui saab toimida säherdune ülerahvastatus - ja ma värisen palja mõtte juures, mis veel rannahooaja alates toimuma hakkab. Samas tõstetakse järjekindlalt piletihinda - täispileti eest peab tallinlane välja käima juba 12 krooni, pluss veel kümnekroonine tsoonipilet neile, kes tahavad ka Viimsis nautida oma seaduslikku õigust ratastega kilukarbis piinelda. Sellise olukorra juures nüüd küll autoomanike seast bussisõitjaid juurde ei võida, eraldi sõidurajaga või ilma.

Teine juhtum oli siis, kui istusin õhtul kella kuue paiku Tartu bussile. Ärasõiduni oli jäänud veel kuskil viis minutit ja buss oli, nagu pühapäeviti ikka, peaaegu täiesti täis - veel paar kohta olid ehk veel saadaval. Siis sisenes bussi just selline tibilikult atraktiivne tüdruk, kelle enesekindlalt võrgutav naeratus isegi minusuguse üldiselt eelarvamustevaba selli kohe ettevaatlikuks muutis. Neiu küsis bussijuhilt piletit, pannes sellesse lihtsasse toimingusse hämmastavalt palju koketsust. Bussijuht, kes oli kas õnnelikult abielus, keskmisest taiplikum või lihtsalt põhimõttekindel, teatas, et kaks kohta on tühjad, ent piletid on välja ostetud ja kui tüdruk kaks minutit ootaks, saaks ta ehk bussi peale.
"Tegelt?"
Ja tüdruk kruvis naeratuse veel laiemaks ning kordas oma eelmist palvet. Bussijuht seletas ikka veel kannatlikult, et need kohad on kinni ja ta saab peale ainult siis, kui pileti ostnud inimesed kohale ei ilmu.
"Tegelt?"
Mõttes lisasin sellele ",ää". Tundus, et tibile ei tahtnud bussijuhi öeldu kohale jõuda. "Error 404" oli bussimootori vaikse surina taustal peaaegu kuuldav. Juht, nüüd juba natuke pahane, selgitas veel kord.
"Ongi nii vä? Mine pekki!?"
Tüdruk pööras bussijuhile sedamaid selja, sõbralik naeratus näolt pühitud, ja tuiskas minema.
Hiljem selgus, et olnuks ta vähemalt ootama jäänud, oleks ta kenasti bussi peale saanud.
Sellised näited võivad teinekord sügavasse ahastusse viia.

Leia Mais

18 aprill 2008

Lisakanne: Õnnesoovid

Minu õel on täna sünnipäev. Palju õnne sulle, õeraas! 16. aasta juba, ega see 20 ka kaugel pole :P

Leia Mais

17 aprill 2008

Midagi Huvitavat

"Näiteks redised maitsesid mulle alguses. Siis tüdinesin ära. Nüüd maitsevad jälle."
- Montaigne, "Esseed"

Ma imestan siiani, kui imelik figuur on prantsuse meedias Nicolas Sarkozy.
Ta on nagu mingi india jumalus lugematu arvu nägudega. Või matrjoška, mis käib lõputult lahti.
Ühest küljest on ta prantsuse Savisaar - mingi väga tugeva positsiooniga ja vahel äärmuslike väljaütlemistega poliitik. Ja teda kritiseeritakse selle eest päris kõvasti. Paljudele ta kindlasti ei meeldi, eriti vasakpoolsetele (kuigi ta võttis neid alguses valitsusse!). Aga isegi nende puhul võiks vist kasutada J. Stroudi kuldaväärt väljendit, et "nende vihkamine põhineb millelgi suhteliselt austuselaadsel". Ehk siis kõik näitavad tema vastu üles mingit seletamatut respekti. Mis siis, et ta eraelu on skandaalsem kui Paris Hiltonil. Lahutada oma naisest mõned kuud pärast presidendiks saamist ja juba veidi aega hiljem abielluda tuntud modelli ja meesteneelaja Carla Bruniga - sellest suudab küll vaid Sarko puhtalt välja tulla. Või noh, mitte täiesti - isegi tema populaarsus langes viimaseil kuil ikka märgatavalt. Aga prantslased vaatavad temale endiselt kui oma tublile Sarkole, tonton libérale ("liberaalne onuke"), nagu nad teda kutsuvad. Selles on oma irooniaannus ja ma ei väidagi, et ta meedias alati vaid pühalikult tõsiseid etteasteid teeb. Kaugel sellest - tundub, et mingit väikest kiusu või irvitamist tema aadressil tuleb tegelikult lausa päris tihti ette. Aga nagu öeldud - sa võid isegi nõustuda, et ta ei ole Prantsusmaale parim president, aga kuidas ikka tonton'ile respekti keelata?
Ja liberaal on ta tõesti. Isegi nii liberaal, et ta oma partei ehmatas ära ja hakkas natuke vastu ajama, et päris nii ikka ei saa. Sealjuures on ta midagi meie varaste respublikaanide sarnast. Nulltolerants on ta lemmikteema - selle parim näide oli muidugi tollal veel ministrina tehtud skandaalne lubadus Pariisi äärelinnad mässulisest kõntsast puhtaks pühkida. Aga kas see teeb temast veel mingi rangelt kandilise ja klassikaliselt mustvalge figuuri? Sugugi mitte - pigem heidavad ajalehed talle ette, et ta ühel hommikul New Yorgis täitsa avalikult tervisejooksu tegi, seljas dressid ja T-särk kirjaga "I heart NY".. Et see pole nagu Vabariigi presidendile kohane. Sarko ei lakka üllatamast. Äkki on see üks põhjus, miks prantslased tema veidrusi taluvad - vähemalt pole ta mingi puruigav ja ülinormaalne Chirac. Jah, tegelikult, kui nüüd mõtlema hakata, siis on Sarko ju päris hea nn. new wave prantsluse näide. Ooperis talle käia ei meeldi ja kuulab pigemini rokki kui klassikalist muusikat. Ja loomulikult armastab ta sporti teha. Väga popp ja noortepärane.
Muidugi ei tohi kõige selle juures unustada ka tema poliitikat. Mees on asja tõsiselt kätte võtnud, kusjuures pea igal alal. On raske leida kasvõi ühte vähegi olulist sisepoliitilist uudist, mille kohta Sarkozy poleks mingit avaldust teinud. Need avaldused kalduvad olema pigem ekstreemsed ja üllatavad, aga mitte alati - ja vähemalt on tal olemas selge plaan, mida teha. Ning välispoliitikassegi kandub võimsalt üle tema kavatsus teha Prantsusmaast taas globaalses mõistes suurriik. Teist nii auahnet Prantsusmaa presidenti nagu ei mäletagi. Vahemere liit on ilmselt viimase aastakümne Euroopa ambitsioonikaim ettevõtmine. Ning näib, et see lähebki tal läbi. No jõudu, Nicolas! Mina igatahes kaalun tõsiselt, kas mitte võtta sind ja sinu reflektsiooni meedias oma bakatöö teemaks. Ole nüüd veel paar aastakest huvitav edasi, eks? Bonne chance.

Veel huvitavaid asju:
installeerisin arvutile Showbiz 2-e ja nikerdasin kohe valmis mingi väikese asjakese, mille idee oli juba oma hea tükk aega ajusopis nihelenud. Siin saab seda näha ka.
Lõpetuseks veel üks äge tsitaat, mis seoses Montaigne'i teemaga ette tuli, see siis kelletki mister Villey'lt, kes toda suurmeest 20. saj. alguse paiku väga toredasti retsenseeris:

"Montaigne'i "Esseed" on diletantismi ookean, milles ujuvad mõned dogmatismi saarekesed."

Kas pole ilusasti öeldud?

Leia Mais

13 aprill 2008

Lisakanne: Miniatuurid

Üleval vasakus nurgas.
Hakkasin jälle värvima. Nüüd on sihikul kaarik ning üritan sellele ka scythed wheels-i moodi asju organiseerida.
Dropkick Murphys on ülim positiivse energia laeng pluss mõned sügavuti lood (Green Fields of France!). Kuulake kõik.
Ja veel - kui te oskate juhuslikult mingil tasemel prantsuse keelt, siis olete oodatud osalema TÜ romanistikaosakonna tudengite poolt organiseeritaval lühifilmide konkursil. Detailid alljärgnevalt.

***

Osalemistingimused


  • Konkursil võivad osaleda kõik, kes vähegi soovivad ning kaamerat käes hoida oskavad, kas üksinda või meeskondadena. Meeskonna suurusele ühtegi piirangut ei ole.

  • Võistlusel osalejad peavad esitama hiljemalt 5. mail 2008 lühifilmi (või -multifilmi), mis on loodud mõne prantsuskeelse luuletuse või laulu põhjal. Filmi pikkuseks on 3-5 minutit. Filmida võib mistahes vahenditega, põhiline on see, et valmis filmi saaks probleemideta vaadata suuremal ekraanil. Muid piiranguid autorite, teoste, lähenemisviiside ning kaameratüüpide valikul ei ole.

  • Osalemiseks peab võistkond salvestama CD-le nõuetele vastava võistlustöö (eelistatavalt *.avi või mõnes muus rohkem levinud formaadis), võistlustöö aluseks oleva luuletuse või laulu teksti ning laulu puhul ka mp3-faili. Kui võistlustöös on kasutatud muid tekste, peaks need samuti CD-le salvestama. CD-ga peab olema kaasas paber, millele on kirjutatud võistkonna nimi ning kõigi võistkonnaliikmete andmed (nimi, telefon, e-mail, õppeasutus).

  • CD peab tooma kas TÜ romanistikaosakonna raamatukokku Ülikooli 17, teine korrus, või siis juhul, kui õpite TPL-is või Descartes'is, lähiajal selguva kontaktisiku kätte.

  • Võistlustööde esilinastus ning hindamine toimub 8. mail 2008 Paabelis (Ülikooli 17)

  • Töid hindab žürii, mis koosneb TÜ prantsuse filoloogia õppejõududest ning muidu filminduses pädevatest isikutest.
  • Esimesed kolm kohta saanud võistkonnad premeeritakse.

Leia Mais

09 aprill 2008

Jumalast ratsionaalselt

Esmaspäevase metafüüsika loengu ainetel.
Nii, Jumal siis - jah, suure tähega, sest jutt käib just nimelt kristluse jumalast. Toetun selles postituses Augustinuse käsitlusele temast, mis on varakristlik. Võetagu seda arvesse.
Jätame praegu kõrvale küsimuse, kas Jumal on olemas. Selle üle on liigagi palju arutatud ja ei ei- ega jah-positsiooni ei ole võimalik piisavalt argumenteerida (vähemalt ratsionaalselt). Kui taoline küsimus failib, siis tavaliselt sellepärast, et küsimus on lihtsalt liiga üldine (vt. Douglas Adams). Niisiis, võtame täpsemalt.
Alustame algusest: Piibli esimene lause on

(1) Alguses lõi Jumal taeva ja maa

Sellesama fraasi analüüsi kujutas endast ka Augustinuse "Pihtimuste" XII raamat.
Nüüd vaatame korraks veel üht teist suunda: kristliku jumalakäsitluse juured on ju tegelikult antiikfilosoofias. Kreeka filosoofid olid üldiselt arvamusel, et jumal on nn. "esimene liikumapanija" - nende mõttekäik oli lühidalt järgmine: kõik, mis liigub, ei ole igavene. See liikumatu igavene kujutab endast mingit alget, mis omab endas võimet kõik teised asjad liikuma panna (liikumise all mõistetakse siin ka liikumist ühest olekust teise, seega muutumist üldiselt). Niisiis:

(2) Jumal=igavene=muutumatu=täiuslik

Selle positsiooni võtab omaks ka Augustinus, keda võib antud olukorras pidada Jumala advokaadiks. Tegelikult muutub see vanakreekalik ahel lihtsalt kristlikuks käsitluseks Jumalast kui kõige loodu Loojast.
Pandagu siinjuures tähele, et (2) ei tähenda dogmaatilist kristlikule Jumalale ülivõrrete omistamist. Lihtsamaks arusaamiseks võib võrduse keerata tagurpidi:
igavene=muutumatu=täiuslik=Jumal
Ehk siis inimene pole võimeline täielikult hoomama, mis (või kas) Jumal on - mistõttu ka üldine küsimus, kas ta on olemas, on määratud läbikukkumisele. Hoopiski välistatud on mingi loogiline definitsioon. Seetõttu peame püüdma Jumalast (kui ta on) aimu saada mingite muude asjade kaudu. Teisisõnu: me nimetame Jumalaks mingit mõistet või mingit mõistete kogumit. Näiteks seda, mis on igavene, muutumatu ja täiuslik.
Tuleme tagasi punkti (1) juurde. Näeme, et siin võib kohe kerkida küsimus, mis oli enne seda, kui Jumal taeva ja maa lõi. Meie teemaga sobitatuna -

(3) Mida tegi Jumal enne taeva ja maa loomist?

See on väga inimlik lähenemisviis ja selle küsimuse esitasid kohe ka Augustinuse kaasaegsed. Asi jõuab otsaga lõpmatuse kontseptsiooni juurde, mis inimest nii paelub, aga mida ta hoomata ei suuda (see haakub muide ka Vaiko blogi ühe viimase postitusega). Piibli esimese lause esimene sõna - alguses - tekitab üsna palju probleeme. "Algus" on ajaline mõiste, aga Jumala puhul justkui pole aja mõistega midagi peale hakata - kui see alge on igavene ja muutumatu, siis mille järgi mõõta aja kulgemist? Aeg on ju abstraktsioon ja me tajume teda tegelikult liikumise kaudu. Augustinus on kärme väitma, et me ei saagi (3) üldse küsida, kuna Jumala puhul polegi mingit "enne", s.t. ta pole ajaline.
Siiski ei tasu selle küsimuse legitiimsust nii kergesti kõrvale jätta. Võtame (1) järgmise põhimõiste - loomise. Igavene, muutumatu Jumal lõi taeva ja maa. Väga tore, aga.. Miks?
Me oletame, et kui Jumalal on soov midagi luua, siis on ta selleks võimeline ja ka teeb seda - see tuleneb tema ideaalsest loomusest. Seega, kust tekkis äkki see soov luua taevas ja maa? Kui Jumal on muutumatu, siis peaks ta kas kogu aeg looma (aga seda ilmselt juba ei ole, selgelt räägitakse ikkagi ainult ühest loomisaktist) või üldse mitte looma. Loomise idee tekkimine tähendab muutust Jumala loomuses, mis teeb ta järelikult mitte-liikumatuks. Ning siit edasi variseb punktis (2) toodud ahel kokku. Ja kui järelikult Jumal on ajaline, s.t. ta võib olla küll surematu, kuid aeg kehtib ka tema puhul, siis on küsimus (3) täiesti legitiimne - ja selline, millele ei Augustinusel ega teistel kristlastel head vastust pole. Augustinus küll pakub "mitte midagi", kuid see Jumala tahte muutuse probleem jääb. Niisiis on meil siin vastuolu ja see seab Jumala olemasolu ratsionaalselt võttes kahtluse alla. Dogmaatikud ütlevad meile, et Jumala puhul vastuolu lubamatuse seadus ei kehti. Noh, aga nemad pole ka ratsionaalsed. Vot nii.

Leia Mais

06 aprill 2008

A Taste of Things to Come

Olen oma enam-vähem sihipärase kritseldamisega nii kaugele jõudnud, et julgen välja käia väikese appetizer'i.
Tegemist saab siis olema fantaasiajutuga, mille lõplik pikkus ja maht on veel ebaselged.. Nagu ka kõik muu. Esialgu.
Ah jaa - mis veel. Warhammeril on sel kuul 25. sünnipäev. Palju õnne!
Kristiina sai siiski edasi. Tänu kogu rahvale selle eest.
Joonistasin reedel esimest korda elus modelli. See oli natuke veider, aga kokkuvõttes üldse mitte nii raske. Ega see nii väga lihtsalt pildilt mahajoonistamisest erinegi.

***

Kahekümne viies Vihmakuu, 789 p.õ.k.s.

Alcaryn


Vari nõjatus toolil tagasi ja silmitses kirja uurivalt. See ei kandnud Gildi pitserit, vaid veidrat, laia tumesinist paela. Kirjal puudus saatja aadress, kuid see-eest oli olemas tema oma - Syhtilly Na'Ran, Rauaseppade tänav 24, Alcaryn, Ülemine Kuningriik. Mis teda selle aadressi juures häiris, oli nimi. Oma tumehaldjanime ei olnud ta kellelegi maininud alates Gildiga liitumisest ligi üksteist aastat tagasi.
Raputades endalt ebamugavustunde, võttis ta laualt paberinoa ja lõikas paela lahti. Kauasest rullisolekust kaardu paindunud pärgament keris ennast ta käte vahel lahti. Kiri oli kirjutatud tindiga, mis oli tumesinine nagu paelgi. Tihedad, hoolega maalitud kirjamärgid täitsid paberi äärest ääreni ning kirja päises seisis jällegi tema õige nimi.
Mis aga seekord Varju veelgi enam erutas, oli kirjamärkide liik. Need olid tumehaldja ruunid, mida väljapoole Dunmeri kogukonda naljalt ei levitatud.
Ta luges:

„Lugupeetud härra,
käesoleva läkitusega teatan mina, Dry'Alladani Kuningliku Välissuhete Ministeeriumi kirjutaja Vanziel Fa'Scen, Teile kardinaalsetest muutustest meie mõlema kodumaal, millest Teil kahtlemata aimu ei ole, arvestades Teie kauaaegset eemalviibimist. Kindlasti tekitas Teis suurt ärevust Teie õige nime kasutamine, millest põhjustatud võimalike ebameeldivuste pärast on mul volitus vabandada, kuigi pärast selle kirja lõpetamist mõistate, et asjal pole enam tähsust.
Niisiis, et asuda kohe asja juurde, kaks kuud tagasi vastu võetud Lordi otsuse kohaselt peavad kõik väljaspool elavad tumehaldjad viivitamatult tagasi kodumaale pöörduma. Olen sunnitud Teile teatama, et kahjuks on selle ebamugava korralduse põhjus konfidentsiaalne ja seda ei tohi saata väljaspoole Dry'Alladani piire. Kui jõuate tagasi, teatame Teile rõõmuga kõik, mida teada soovite.
Ja veel: ärge muretsege Gildi asjade pärast (muide, pole vaja uurida, kust me Teie kohta nii palju teame; vaevaksite ennast asjata). Teil ei tule tagasi pöörduda üsna pika aja jooksul.

Olgu tuuled Teile soodsad,
Vanziel Fa'Scen, kirjutaja.“

Kiri langes Varju käest lauale. Juba enne viimase lõigu lugemist oli ta taibanud, et siin oli midagi valesti. Ilmselt olid Dunmeri poliitikas puhumas sootuks uued tuuled..
„Häving ja tuhk,“ pomises ta.

Leia Mais

02 aprill 2008

Lisakanne: Sfinxi faktor

Ma ei saa aru.. Vähemalt kolmas kord lähen kellestki tuttavast ilma teda märkamata mööda. Kuigi juba esimese korra järel mõtlesin, et peab rohkem silmad lahti käima. Aga see ei tööta endiselt. Ma hakkan kahtlustama, et kannatan raskekujulise hajameelsuse all. Või siis mõtete uitamine või midagi säärast. Peab end kokku võtma.
Aprillikuu jooksul tulevad Erasmuse tulemused. Kui veab, siis saan järgmiseks aastaks Orléans'i. See on mõnus koht, sellepärast et seal on eraldi ülikoolilinnak ja terve suur õppehoone ainult keelte jaoks. Ning vanaprantsuse keele loengud. Rääkimata sellest, et Pariisi on vaid kuskil tund aega rongiga sõita ja Loire'i org on käe-jala juures. Maapealne paradiis. Ehkki muidugi elamine läheb seal tõenäoliselt kallimaks. Ning hiljuti tõusid Prantsusmaal rongipiletite hinnad, peaaegu kaks korda kohe, vot.

Niisiis, tuttavad, kui ma teid tänaval ignoreerin, siis astuge ligi ja andke üks nätakas. Võib-olla treenib see mind tähelepanelikum olema.

Leia Mais