The whole truth and nothing but the truth

blogileht.ee

31 juuli 2009

Kahe linna vahel

The City and the City
China Miéville

China Miéville kuulub New Weird'iks kutsutud kirjanduslikku liikumisse. Eelnev uuring näitas, et tema loomingut iseloomustab omapärane, ent häiriva kiiksuga ulme, mis põimib fantastilisi elemente reaalse maailmaga. Seda definitsiooni silmas pidades võib „The City and the City“ mõningaid tahke küll Miéville'ile tüüpiliseks pidada, ent häirivuse taseme poolest see väga kõrgele ei püri.

Romaan esitab omapärase versiooni paralleeluniversumite loost. Keset tänapäevast maailma asub kusagil Ida-Euroopas või Väike-Aasias paik, kus kaks linna (Beszel ja Ul Quoma) geograafiliselt ja füüsikaliselt kattuvad. Mõlema linna elanikud kõnnivad päevast päeva samadel tänavatel, ent peavad piinliku täpsusega vältima teise linna ja selle elanike nägemist, et seda veidrat tasakaalu mitte häirida. Selle kirjutamata seaduse täitmist jälgib salapärane ja näiliselt kõikvõimas organisatsioon Breach, mis võib reeglirikkujad lihtsalt jäljetult kaduma panna. Tegemist on üpris originaalse ja päris keerulise kontseptsiooniga, mis teose jooksul lugejale erinevate vihjete ja märgetega lahti seletatakse. See idee ja sellega kaasnevad nüansid on ehk isegi huvitavamad kui „The City and the City“ krimkalik telglugu. Viimane domineerib romaani algusosas ja taganeb hiljem, jättes enam ruumi kaksiklinna ning Breachi olemuse uurimiseks – ent nagu kõik Miéville'i väikeses urbanistlikus maailmas, on ka see läbinisti põimunud linnade ristumise kontseptsiooniga.

Kui kõrvalisest rulapargist leitakse tundmatu noore naise laip, asub asja uurima romaani peakangelane, Beszeli mõrvarühma uurija Tyador Borlu. Peagi hakkab ta aimama, et mõrv võidi toime panna Ul Quomas, misjärel laip Beszeli visati – seega näib, et tegemist on piiririkkumisega. Borlu hingab juba kergendatult, lootes, et saab asja Breachile üle anda, kui välja ilmuvad asitõendid, mis näitavad, et rikkumist siiski polnud. Borlu hakkab kahtlustama, et keegi tahab Breachi asjasse segamist meelega vältida. Peagi saab ta saatusliku telefonikõne teisest linnast, mis paneb aluse ohtlikule seiklusele..

Romaan on jagatud kolme ossa, mis erinevad üksteisest nii tempo, meeleolu kui ka süžee peasihi poolest – peaaegu nagu oleks tegemist kolme üksteisele järgneva novelliga. Siiski saab lõpuks vastuse nii mõrvauurimine kui ka lugeja küsimused Breachi ja kaksiklinna ülesehituse ning toimimise kohta. Miéville'i stiil on vahetu ja kiire, pikkade kirjelduste asemel eelistab ta paisata lugeja pea ees sündmuste keerisesse. Mõnikord võib see ka segadust tekitada, eriti arvestades raskestimõistetava, ehkki paeluva ristumisteooriaga. Hästi kirjutatud kõnekeelne dialoog paneb oma muhedusega sageli naeratama ning annab suurepäraselt edasi tegelaste inimlikkust.

The City and the City“ ei ole kindlasti puhas ulme. Ehkki meelde jääb teosest ennekõike selle originaalne maailm, on ulme-elemendid pidevalt tagaplaanil ja moodustavad teosest orgaanilise osa. Neid ei püüta kunagi spetsiaalselt lugeja jaoks lahti seletada, mis lisab romaanile veelgi salapärast sarmi. Tõsi küll, tegelased jäid ehk veidi kahvatuks ja lihtsakoeliseks ning sündmuste areng oli eriti teose algusosas aeglasevõitu, ent mitte see ei jää domineerima. Miéville üllatab originaalse ja hästi esitatud ideega, mis serveeritakse nauditava stiiliga. Nii nagu teose sees põimuvad ja ristuvad Beszel ja Ul Quoma, on „The City and the City“ intigeeriv segu kriminullist ja ulmejutust.

Leia Mais

16 juuli 2009

Väike tüdruk, akordionimängija ja fanaatilised natsid

"Here is a small fact.
You are going to die."


The Book Thief

Markus Zusak

Austraallasest kirjanik on paberile pannud kummalise loo II maailmasõja aegsest Saksamaast. Hiljutine menuk jutustab väikesest Lieselist, kes viiakse kasulapseks Molchingi-nimelisse väikelinna Müncheni lähedal.Võitluses karmi ja nii mõnigi kord ebaõiglase eluga kujuneb Lieselil välja omapärane harjumus - ta varastab raamatuid. Sõnadest ja lugudest saab ta julgustust, mis on talle rasketel aegadel toeks. Mis aga kõige huvitavam - romaani jutustajaks on Surm.
See "raam" tuleb kõige teravamalt välja väikestes vahemärkustes, mis kas täpsustavad inimestest tegelaste öeldut või "spoilivad" edaspidi juhtuvat. Surm pole veatu jutuvestja - ta teeb reetlikke vihjeid loo lõpplahenduse kohta ja ruttab mõnikord sündmuste käigust ette -, ent see kõik muudab tema jutustuse kuidagi ehedaks ja vahetuks. Olgu veel öeldud, et tegemist pole siin ei kristlikust mütoloogiast tuntud vikatimehega (ehkki see kujund näib Zusaki Surma lõbustavat) ega ka Pratchetti humoorika tegelasega. Pigem jääb see Surm kuhugi vahepeale - on valdavalt kurblik või melanhoolne, kuid külvab sekka ka paar muhedat nalja või huvitavaid vaateid inimeste veidrustele. Huvitav on ka see, et jutuvestja Surm pöördub sageli otseselt lugeja poole, mis võib nii mõnigi kord sootuks ootamatult tabada, nagu romaani avalause, mida olen tsiteerinud sissekande alguses. Surma stilistiline eripära jutustajana on ka kummalised metafoorid, mida ta juhtunu kirjeldamiseks kasutab. Erilisel kohal on tema jaoks näiteks värvid, eriti taeva värvid, mida inimesed ei pidavat piisavalt hindama.
Vaatamata rusuvatele sündmustele II maailmasõja aegsel natsi-Saksamaal ei mõju "The Book Thief" masendavana, vaid näitab pigem, kuidas inimeste head küljed rasketes oludes välja tulevad. Tegemist on elujaatava ning humoorika teosega, ja seda nii tänu kahele lapsest peategelasele kui ka jutustajale. Zusak rõhutab, et Hitleri Saksamaa sakslased olid samasugused inimesed kui kõik teisedki - nende seas leidus nii fanaatikuid ja õelaid inimesi kui ka häid, kaastundlikke ja isetuid, ning sugugi kõik polnud Füüreri valitsusega rahul ega kiitnud heaks juutide tagantkiusamist.
Kuna loo lõpplahendus saab enam-vähem selgeks juba umbes teose keskel, ja seda taotluslikult, ei ole selle loo tõmbenumbriks niivõrd pinge või põnevus. Pigem on tegemist liigutava jutustusega selle kõige paremas mõttes, mis ei näi tänu hoolikalt kammitsetud stiilile ja osavatele kirjeldustele siiski pisarakiskujana. Zusak näitab II maailmasõja aegset Saksamaad uudse nurga alt ja käsitleb seda nii, nagu seda on teinud vaid vähesed. "The Book Thief" on nii stilistiliselt kui ka sisuliselt piisavalt uudne, et ka kõige nõudlikuma lugeja huvi ülal hoida. Hoiame pöialt, et see peagi eesti keelde tõlgitaks.

Leia Mais

Kadunud blogija tagasitulek

Umbes kuu aega on möödunud minu viimasest sissekandest ja ühtlasi ka Prantsusmaalt lahkumisest. Ei ole vaja muretseda - lennuk ei kukkunud alla. Juhtus aga see, et elu ründas võimsalt ja ma jäin alla..
Kokkuvõttes pole mul esimese Eestis veedetud kuu eest suurt midagi ette näidata. Umbes pool sellest ajast on kulunud kutsikatega tegelemisele. Siiski oli mul ju tohutult palju plaane, mida oma suvega teha. Vaatame korraks üle, kuidas mul plaani täitmisega läheb.

Folk - ma pole isegi telklas kohta kinni pannud. Seni pole olnud aega ähmaseltki muret tunda, aga peaks vist varsti liigutama hakkama. Tegevuskava näeb ette ilmselt ühe päevapileti ja ülejäänud kontserdid siis üksikpiletitega.

DnD - seni pole veel miskit kuulda ega näha.. Ilmselt ei lähe mäng sel suvel korralikult käima. Iseenesest kahju ju. Vähemalt on mul nüüd uus PHB käes. Ilus värviline. Äkki leiab hiljem Tartus mingi mängu, või siis hakkab seesama müütiline kampaania olema sügisestel nädalavahetustel.

Warhammer - turniir on 1.-2. august ja ma olen mudelite värvimisel ajahätta jäämas. Vist sai endale liiga suured eesmärgid seatud. Turniiriks tuleb värvida veel kuuene Silver Helm'ide üksus ja kolm Phoenix Guardi. Painting spree anyone?
Vahepeal mängisin ka Edde kaose armee vastu ja sain hävitavalt lüüa. Vigadest õpitakse, hmm? Ikkagi hakkab kaos ära tüütama. Tough as nails, manööverda ja kombineeri rünnakuid palju tahad, nad ei sure lihtsalt ja löövad tagasi ka paganama valusalt..

Lugemine - "The Book Thief" sai läbi ja see oli tõesti hea. Järgmisena võtan käsile Miéville'i, riiulis ootab veel päris mitu paljutõotavat teost. Augustikuus läheb tellimisele ka hulk Horus Heresy raamatuid. Siin võiks veel selle ka ära märkida, et ma sain George R. R. Martini autogrammi oma raamatusse :P Järgmisena tooge palun Eestisse Robin Hobb ja Scott Lynch.

Battlestar Galactica lauamäng - on ikka veel kusagil postis. Peaks iga hetk siia jõudma hakkama. Kui just postitöötajad liiga iirlased pole. Sellega seoses - mõnikord nad on ikka iirlased küll. Näiteks ülalmainitud Miéville'i raamat pandi mulle lahtiselt postkasti peale, kes tahes oleks võinud selle käigu pealt ära võtt. Lisaks sadas kogu hommiku paduvihma. Õnneks raamat siiski raskelt kahjustada ei saanud, tänu paksule papp-pakendile. Ikkagi lähen ma selle pärast postkontorisse torisema. Nii ei saa, raamatuid tuleb kohelda protseduurikohase lugupidamisega!

Kirjutan ma seda sissekannet muide juba uues rüperaalis. Delli klaviatuur on imemõnus.

Leia Mais