The whole truth and nothing but the truth

blogileht.ee

29 aprill 2009

Prantsusmaa läbi aegade vaadatuim film

Bienvenue Chez Les Ch'tis

INFOMULL
komöödia, 106 min
Pathé Productions 2008
Režissöör Dany Boon.
Osades Dany Boon, Kad Merad, Zoé Félix, Anne Marivin.

Nagu sissekande pealkiri märgib, on tegemist Prantsusmaa kassarekordi omanikuga. Tõenäoliselt tänu sellisele edule on ka juhtunud harv ime - filmi DVD on välja lastud inglisekeelsete subtiitritega, mis võimaldab ka prantsuse keele oskuseta vaatajatel sellest aru saada. Lühike sisukokkuvõte: postitöötaja Philippe Abrams (Merad) siirdatakse distsiplinaarkorras Põhja-Prantsusmaale Nord-Pas-du-Calais' piirkonda, millest tema kodukandis Vahemere rannikul räägitakse tõelisi õuduslugusid. Kohale jõudes märkab mees aga, et seal pole olukord sugugi nii hull: kohaliku postkontori meeskond eesotsas postiljon Antoine'iga (Boon) võtab ta hästi vastu ja peaegi sõbruneb ta oma uute kolleegidega. Ent õnnetuseks ei usu ta lõunasse maha jäänud naine (Félix) sõnagi tema seletustest ja Philippe läheb lihtsama vastupanu teed, hakates talle valetama.

Süzee
On üsna lihtne ja mitte eriti originaalne. Piirkonnast A stereotüüpset ettekujutust omav isik B, kes on pärit radikaalselt teistsugusest piirkonnas C, satub A-sse ja peab seal toime tulema. Peagi avastab ta, et A on sama hea kui C, kui mitte paremgi. Lisaks veel paar komplikatsiooni, et midagi ikka toimuks ka - ja ülejäänud ruum jääb huumori jaoks. Ent tegemist pole lihtsalt naljaga - režissöör/näitleja Dany Boon on ise üles kasvanud nn Ch'tide piirkonnas ja tema missiooniks on selle omapärasid ning karakterit üldsusele tutvustada. Sealjuures oli mulle väga sümpaatne, et tegemist pole traditsioonilise halvustava või naeruvääristava paroodiaga, vaid väga heasüdamliku vaatega ühte unikaalsesse provintsikultuuri. Huumor on sageli keeleline ja seetõttu ehk mitteprantslaste jaoks kohati arusaamatu, aga inglisekeelsed subtiitrid on väga head ja suudavad nii mõnelgi korral sõnademängud üsna hästi edasi anda. Oma kaht põhifunktsiooni - head lõbusat meelelahutust ja Põhja kultuuri tuvustamist - täidab film väga hästi. Lihtne süžee on neile kahele pigem taustaks ja ettekäändeks, ja hea ongi, et ta domineerima ja tähelepanu endale kiskuma ei kipu.
7/10.

Karakterid/näitlejatöö

Kui režissöör ise oma filmides ka tähtsas näitlejarollis on, võib see poleemikat tekitada. Siin see küll ei seganud. Nii Boon kui Merad on oma rollides väga sümpaatsed. Meradi Philippe on filmi keskne ja ka kõige keerulisem karakter: alustab tüüpilise suletud mõtlemisega kontorirotina ja lõpetab märksa avatuma ning elurõõmsama inimesena. Eetilisi sisekonflikte põhjustab ka tema mitte-just-idülliline suhe abikaasa Juliega. Booni postiljon Antoine on samuti mitmetasandiline - heasüdamlik, kuid ehk veidi lihtsameelne mees, kelle nõrk iseloom ja loomupärane pelglikkus teevad temast ema tuhvlialuse, lisaks on tal probleeme alkoholiga. Filmi jooksul kasvatab ta endale siiski märksa tugevama selgroo. Kõrvaltegelased - Philippe'i pere ja Bergues'i postitöötajad - on karikatuurselt lihtsad ja üheplaanilised, ent sellegipoolest hästi esitatud ja võtavad muigama küll.
7/10.

Visuaal
Kuna tegemist on komöödiaga, mille rõhuasetus on mujal, oleks vale kaameratööle liigset tähelepanu osutada. Tõsi ta on, midagi hingematvat film selles vallas ei paku, kuid siiski reedavad suurt eelarvet mõned ootamatult efektsed laiad plaanid (nt. algustiitrid või Antoine'i kellamängu saatev kaader Bergues'i katustest).
5/10.

Heli
Filmimuusikas on kohati päris mõnusaid kohti, eriti just ülalmainitud laiade plaanide ajal. Üldiselt see siiski suurt rolli ei mängi. N.ö. komöödiate klišeeks muutunud "humoorikad" palad - teate küll, need, mis nagu tahaksid öelda, et nüüd kohe juhtub midagi naljakat - võivad aeg-ajalt isegi natuke häirida.
5/10.

Üldmulje
Hea. Just täpselt nii. Ei midagi totaalselt vaimustavat. Kindlasti mitte parim prantsuse komöödia, mida ma näinud olen. Ent samas üdini optimistlik ja positiivne film, mis vedas suu naerule ja jättis sisemusse lihtsalt hea tunde. Selles suhtes õnnestunud. Võiks mõnikord uuesti vaadata küll. Samas ei oleks küll osanud oodata, et see on prantsuse kõigi aegade kõige vaadatum film. Kui ma oleksin seda enne vaatamist teadnud, oleksid ootused ehk olnud suuremad ja oleksin võinud isegi pettuda. Mis demonstreerib jällegi eelarvamustevaba filmivaatamise väärtust.
Paljude arvates oli filmi geniaalseimaks stseeniks see osa, kus Antoine ja Philippe lähevad posti koju toimetama ja selle tegevuse käigus purju jäävad. Minule jälle jättis see väga "keskmise" mulje, pigem ootasin juba, millal see ringi uimerdamine ja lõputu itsitamine lõpeb ja sisukam huumor edasi läheb. Üldiselt on päris raske välja tuua üht lemmikstseeni, film oli pigem tervikuna hea. Võib-olla "võlts Bergues" oli üks meeldejäävamaid.
Üldmulje 7/10.

Valitud lõik: Ch'ti keele kiirkursus

Leia Mais

27 aprill 2009

Puppies!



Kõige suurem must:



Väiksem must:



Soobel emane:





Ja pardiperest ka mõned pildid:


Muu:
Täna õhtul kell üheksa on Heroes'i viimane episood! Pealkirjaga "An Invisible Thread". On kuulda, et surma saab üks meessoost tegelane, kes on olnud meiega esimesest hooajast alates.

29. aprillil ehk sellel kolmapäeval algavad Orléansis Jeanne d'Arci päevad. Ootan põnevusega.

Järgmisel korral tuleb Ch'ti jutt. Ausõna.

Leia Mais

23 aprill 2009

Printemps

Valik fotosid kevadisest Orléansist.

Ülikooli kampus:

Olen avastanud, et looduses pole mul roosa värvi vastu midagi.


Linnas:

Ma ei suuda sageli valida laia plaani ja lähivõtte vahel. Üks pakub paremat konteksti, teine on suurem ja detailsem. Kumba eelistada?


Jällegi see lähivõtte/suure plaani dilemma. Kirik on Croix-Saint-Marceau kesklinna lähedal. Esiplaanil I maailmasõjas hukkunute mälestusmärk.


See foto tekitab minus seletamatut nostalgiat.


Mulle arusaamatu funktsiooniga raudrõngad Loire'i kaldapealsel. Võib-olla seotakse sinna suurvee ajal paate? Mina pole seda igatahes kunagi oma silmaga näinud.


Saint-Aignani klooster.


Tour Neuve.


Saint-Pierre-Le-Puellier' kirik.

Leia Mais

20 aprill 2009

Uued elud

Mu collie'l sündis täna hommikul kolm kutsikat. Üks soobel tüdruk ja kaks musta poissi. Kuuesest pesakonnast kolm sündisid surnuna. Kui fotod minuni jõuavad, siis panen siia midagi üles ka.

Lisaks on Micheli peresse ka lisa tulemas:









Homme või ülehomme kirjutan veel filmist "Bienvenue chez les Ch'tis" ja panen üles mõned fotod Prantsusmaa kevadest.
Uudiseid veel niipalju, et maikuus sõidan ma Versailles'i ja Bretagnesse. Need kaks jäävad tõenäoliselt viimasteks väljasõitudeks Prantsusmaal. Huvitav, Erasmuse-aasta hakkab läbi saama, aga mul polegi eriti kahju. Pigem tahaks juba kodumaa pinnale.

Leia Mais