"Praegune majandussurutise aeg näitab, kuivõrd me oleme valmis oma lühiajalisi ja omakasupüüdlikke eesmärke ohvriks tooma Eesti kui terviku jaoks."
- Peaminister Andrus Ansip
Head vabariigi aastapäeva!
Mulle tundus see Unzipi tsitaat näiteks päris koomiline, considering.
Üks hoiatus: Postimees Online'i kommentaare lugeda ainult piiratud koguses ja ettevaatusega. Ajuseisaku või närvikrambi oht.
Ega siin Prantsusmaalgi asjad kõige paremini ei arene. Haridussüsteemi streik möllab edasi ja kui veel mõnda aega nii jätkub, siis jutud juba liiguvad, et terve semester võidakse tühistada. Lisaks muule - niigi küsitava väärtusega WiFi mu ühika keldris ei tööta juba teist päeva. Terve ülikooli informaatikaosakond muudkui nuputab ja nuputab, aga midagi välja mõelda ei oska. Võib-olla peaks siia mõned eesti eksperdid importima.
Laupäeval käisin teatris. Kohaliku amatöörtrupi Bath'Art tükk "Trop en lit pour etre honnete." Selline shakespeare'ilik segaduste komöödia, üldiselt mitte eriti hea, aga kergeks lõbustuseks sobis. Väärib mainimist, et siin on väga huvitav piletisüsteem. Kõigepealt tuleb minna PAC-i (midagi Piletilevi taolist) kontorisse, kust saad piletihinna eest kviitungi. Kviitung vahetatakse teatris päris pileti vastu. Ma ei saa aru, miks ei võiks kohe PAC-ist päris piletit saada. Oleks lihtsam, vähem paberi raiskamist ja eelnevalt pileti soetanud isikud ei peaks enam teatris kassajärjekorras seisma. Oh jah, prantslaste loogika on ikkagi teistsugune.
The whole truth and nothing but the truth
24 veebruar 2009
Days of Our Lives
12 veebruar 2009
Navel-gazing IN SPACE!
Gort Ashryn I: Enne viimast sõda
Leo Kunnas
Leo Kunnase minavormis jutustus, mis muide moodustab esimese osa tulevasest triloogiast (üllatus-üllatus), toob meieni Maa Föderatsiooni invasioonijalaväe kapteni Anton Irv VIII maailma. Seda maailma (paartuhat aastat tulevikus) on kirjeldatud väga detailselt ning see on kohati meeldivalt originaalne - näiteks idee, et sõjavägi kasutab eelkäijate kogemustele tuginevaid kloone, kellest igaüks põhineb erineval prototüübil, või et sõjaväelased kasutavad ülivõimsaid lahinguarvuteid, mis on põimunud nende teadvusega, ning siiani ei teata, kumb pigem teist juhib. Aga kahjuks langes Kunnas sellesse saatuslikku ulmekirjanduse püünisesse ja rääkis meile oma välja mõeldud maailmast natuke liiga detailselt ning liigagi sageli sellisel viisil, et see kisub lugeja loo seest välja ja takistab sündmuste voolavust. Ma pean silmas eriti seda, kui kaks tegelast räägivad üksteisele asjadest, mida nad mõlemad peaksid juba teadma ja seega ei peaks üksteisele enam ütlema - ainult selleks, et lugejale "märkamatult" maailma kohta taustainfot jagada. Kui sa sõidad autoga, siis sa ei hakka ju kaassõitjale seletama, kuidas auto täpselt töötab, ega anna automargi detailset ajalugu. Selline teguviis tundub ebareaalse ja tobedana. Terve teose esimene kolmandik, oma 150 lehekülge, kujutabki endast lihtsalt vestlust peategelase ja laeva arsti vahel, kus lugejale kogu vajalik teave edasi antakse. Ning just siis, kui vestlus saab läbi ja lugeja mõtleb, et ehk hakkavad nüüd sündmused arenema ja tekib mingisugune ühtne, huvitav stsenaarium, jätkab Anton Irv hoopis virtuaalsete mälestustega, mis hõivavad ülejäänud osa raamatu 421 leheküljest.
Nende käigus saame päris detailselt teada kogu Antoni eluloo. Ainult et.. Lugejal pole võimaldatud teha Antonisse mingit emotsioonilist investeeringut. Lihtsamalt öeldes, meil ei ole temast sooja ega külma. Ta on suhteliselt tuim, tavaliste lamedate aadetega n.ö. "tüüpiline eesti mees". Miks meid siis peaks huvitama tema 300-leheküljeline elulugu (kus domineerib väga hollywoodlik keelatud armastuslugu Annaga)? Ajaliselt mahub kogu teose tegevus umbes kahe päeva piiridesse. Mõnel puhul võib selline peategelase mineviku esitamine olla mõjuv tehnika, näiteks Kazuo Ishiguro on sel alal meister. Ta paneb lugeja huvi tundma, kasutades siin-seal pillatud infokilde ja paljastusi ning erinevaid kavalaid vihjeid. Kunnas aga kahjuks lihtsalt jutustab, virutab meile vastu vahtimist portsu pooltooret informatsiooni, ilma et ta oleks andnud meile mingitki põhjust Antoni minevikust huvituda.
Ehk veelgi hullem loogiliselt arenevate sündmuste täielikust puudumisest ja pidevast mõttetust infotulvast on aga see, et neil harvadel hetkedel, kui midagi tõepoolest "juhtub", on näha, et Kunnasel on perspektiivi kirjutada väga hästi ja huvitavalt. Aga meil ei lasta seda nautida. Loodetavasti siis paraneb asi järgmises osas. Vähemalt lootust on, arvestades teose viimast lauset (cliffhanger, anyone?).
Lisaks muule on Kunnase lauseehitus kohati kohutav (ma ei tea, kas ma hakkan snoobiks muutuma või miks mulle üha sagedamini nii näib) ning liigagi sageli tuleb ette komavigu või lihtsalt puuduvaid punkte või jutumärke. Lohakas toimetajatöö, mis muud.
Kokkuvõttes ei ole muidugi mitte kõik "Gort Ashryn I" juures nii nutune. On ka häid külgi, sealhulgas mitmeid tõeliselt huvitavaid (ja detailseid) ideid tulevikumaailma kohta ning isegi paar moraalset dilemmat. Kuid paraku varjutasid halvad küljed seekord minu jaoks head. Ma tahan uskuda meetodisse "eelista eestimaist" ja võtan järgmise osa kindlasti ette. Loodame, et see tuleb parem kui esimene.
11 veebruar 2009
The Controversial Case of Benjamin Button
Lühidalt kokku võttes räägib film loo mehest, kes sünnib vana mehena ja sureb väikelapsena - see tähendab, aeg käib tema jaoks tagurpidi. Iseenesest huvitav kontseptsioon, aga muidugi päris segane lugu, nagu ajaga mässamine tavaliselt. Filmi-Benjamin (Brad Pitt) hüljatakse, kui vanemad näevad, milline ta on, ning ta kasvab üles vanadekodus, kus tema kasuemaks saab mustanahaline juhatajapreili Queenie (Taraji B. Henson). Tema veidrat elu läbib Suur Armastus (TM registreeritud Hollywoodis juba aegade alguses) baleriin Daisy (Cate Blanchett) vastu. Peamine probleem on selles, et kuigi mõlemad tunnevad tugevat vastastikust sümpaatiat, arvab Benjamin, et oma veidra seisundi tõttu pole ta Daisyle sobiv elupartner. Liigub ju aeg nende jaoks erinevais suundades - vähemalt väliselt. Benjamin elab kõigele vaatamata seiklusrikast elu, jõudes muuhulgas puksiiril töötades ära käia nii Venemaal kui ka Teises maailmasõjas, ja kohtub värvikate tegelastega nagu kapten Mike (Jared Harris), briti spiooni õnnetu abikaasa Elizabeth Abbott (Tilda Swinton) ja omapärase elufilosoofiaga pügmee Ngunda Oti (Rampai Mohadi).
Kui nüüd mõtlema hakata, siis päris raske on leida filmist mingeid läbivaid sügavaid ideid - kuigi potentsiaali paistis selleks olevat. Pigem on tegemist visuaalselt kaunilt teostatud ja huvitavaid sümboleid kasutava kummalise looga. Võinuks ju oodata, et Benjamin tõugatakse ära ühiskonna või isegi Daisy poolt, kuid midagi sellist ei juhtu. Kõige lähemal kandvale ideele tundus mulle olevat mõte, et välimus ei tähenda veel kõike. On ju üsnagi sümboolne, et Benjamini mõistus areneb vastassuunas tema kehale. Aga minu lemmiksümbol filmist oli hr Gateau kell, mis käis tagurpidi. Visuaalselt olid toredad ka campilikult vanamoodsad filmikaadrid mehest, kes oli seitse korda välguga pihta saanud.
Näitlejatevaliku suhtes on mul kahesuguseid tundeid. Brad Pitti poleks sellisesse rolli küll oodanud ja ta oli sama emotsioonitu nagu tavaliselt. See lisas Benjamini tegelasele mingi resigneerunult filosoofilise mõõtme, mis võib-olla läks päris hästi kokku asjaoluga, et ta oli üles kasvanud vanadekodus. Positiivselt üllatasid seni tundmatud kõrvalosatäitjad, eriti Harris ja Henson. Tilda Swinton on endiselt särav igas rollis, mis talle antakse. Cate Blanchett on ka väga ilus ja hea näitleja ja tõi oma rolli mingit ebamaist rahu. Ning 
Oma vana traditsiooni kohaselt läksin ma filmi vaatama ilma igasuguse eelarvamuseta. Ma polnud lugenud raamatut ega ka tutvunud kriitikaga. Hiljem ma kriitikat muidugi lugesin - sportlikust huvist nii-öelda. Paistab, et paljud süüdistavad filmi "Forrest Gumpi" kopeerimises. Nojah, tõepoolest olid mõlemad eluloofilmid ja mõlema tegelasel oli teatav füüsiline "puue". Aga sellega ka sarnasused lõpevad. Muidugi, nagu alati, on raamatu fänne, kes ei andesta filmile truudusetust. See juhtub alati, kui mõnest raamatust film tehakse. Aga raamat ja film on alati kaks erinevat kunstiteost ja siin ei saa rääkida mingist truudusetusest! Nende kahe meediumi võrdlemine on kohatu ja hakkab mind juba natuke väsitama.
Kokkuvõttes, lugu ise oli ju küllaltki segane, ehkki huvitava tuumikmõttega, ning tundus, et palju emotsionaalset potentsiaali jäi realiseerimata (osalt stsenaariumi, osalt Brad Pitti tuimuse süül). Samas tundus režissöör kompetentsena, motiivid ja sümbolid olid võimsad, kohati päris meeldejäävad. Kuidagi postmodernistlik maik jäi - et tühja sellest loost, hoopis vorm on oluline! Kunst kunsti pärast ja uute või alternatiivsete enese väljendamise/vaatajani jõudmise viiside avastamine. Väärib vaatamist, ehkki pole kindlasti aasta parim film, nagu seda mitmel pool välja hõigati.
06 veebruar 2009
Tagasi Tala rajale
Võlur ja klaas
Stephen King
Tegelikkuses lõpeb Blaine'i liin paarikümne esimese leheküljega ja enamuse raamatust võtab enda alla Rolandi noorpõlvemeenutus. Viimaks saame rohkem teada salapärase neiu Susani ja Rolandi kaaslaste Cuthberti ning Alaini kohta, keda on eelmistes osades möödaminnes mainitud. "Tume torn IV" säilitab varasemate teoste sünge, kuid omapärase atmosfääri. Tõusvas joones jätkuvad veidrad sarnasused ja suisa paralleelid Rolandi ning meie maailmade vahel - ehkki on ka olulisi erinevusi. Tagasivaate loomuse tõttu toimub 90% "Võlurist ja klaasist" mineviku Kesk-Ilmas ja muu on vaid seda ümbritsev raam. Olen kuulnud, et osad kriitikud peavad neljandat osa Kingi tsükli allakäigu alguseks - et Rolandi heietused tõmbasid tempo liialt alla ja hajutasid tähelepanu süžee pealiinilt, Torni otsinguilt. Mingis mõttes on see ju tõsi, aga. Mina näiteks tahtsin juba pikemat aega kuulda Rolandi eelmisest ka-tetist. Samuti olen ma kindel (Kingi tundes), et nii mõnigi mälestustes poetatud infokild osutub edaspidi väga oluliseks.
Silver Sära tõlge on heatasemeline, ehkki nähtavasti esitas see töö mitmeid väljakutseid. Väga hea lahendus oli leitud Mejise veidravõitu murraku edasiandmiseks, tõepoolest, oijah. Tänuväärne on ka see, et tõlkimatute sõnamängude puhul oli joonealuse märkusega lisatud seletus ning sageli originaali lause. Mingis mõttes oleks olnud ehk veelgi huvitavam, kui Sära oleks üritanud asendada neid mõne ligilähedase eestikeelse sõnamänguga, kuna joonealune märkus näitas seose niikuinii ära. Kummastav on "Tumeda torni" sarja puhul see, et iga osa on tõlgitud erineva tõlkija poolt. Aga tundub, et King on nii hea materjal, et tema äratuntav, realistlik ja nurgeline mitte-midagi-pehmendav stiil on siiski tõlkes säilinud.
05 veebruar 2009
Tours
Järgnevalt lühikokkuvõte mu külaskäigust Toursi linna eelmisel laupäeval.
Tours asub Orléansist umbes pooleteisetunnise rongisõidu kaugusel lääne pool. Tegemist on Orléansist suurema linnaga, tegelikult Centre'i piirkonna suurimaga (kuigi Orléans on ametlikult pealinn). Elanikke on siin umbes 140 000 Orléansi 113 000 vastu - ja see paistab ka välja. Kesklinnas jala kõndides võib end lausa ära väsitada, kuigi Tallinnast on linn siiski tunduvalt väiksem.
Ehkki ajaloolise tähtsuse poolest võiks Orléansi pidada olulisemaks, on ka Tours mänginud üsna suurt rolli. Siin peatas 8. sajandil mauride edasitungi Charles Martel, Karl Suure vanaisa. Samuti toimus siin 1920. a Toursi kongress, mille lõpptulemusena loodi prantsuse kommunistlik partei - seetõttu pole ehk imestada, et paljud linna tänavad ja väljakud kannavad erinevate tuntud kommunistide või sotsialistide nimesid (Place Jean Jaurés, Rue Édourad Vaillant jt).
Esimene hoone, mis mulle silma hakkas, oli suurejooneline raudteejaam (need kipuvad siinmail igas vähegi korralikus asulas võtma hiiglaslikke ja majesteetlikke mõõtmeid - huvitav tendents), kuid tagasi jõudes märkasin üllatusega, et sellest unustasin ma hoopiski pilti teha.
Toursi raekoda, mis pärineb 19. sajandist. Selle on kavandanud Victor Laloux, tuntud arhitekt, kelle peateoseks loetakse Orsay raudteejaama (nüüdset muuseumi) Pariisis. Laloux on ka Toursi St. Martini basiilika autor.
01 veebruar 2009
Uuel aastal jaapani temaatikaga
Heaven's net is wide;
Coarse are the meshes,
Yet nothing slips through.
- Attributed to Lao-Tzu
Hiinlaste jaoks on alanud härja aasta. Eile Toursis käies sattusin ma pooljuhuslikult vastavale rongkäigule. Täitsa tore ja minu jaoks esmakordne kogemus.
Võimalik, et laen peagi mõned Toursi pildid ka siia blogisse üles. Seniks jätkame idamaade teemadel:
Taeva võrk on lai
Lian Hearn
"Taeva võrk on lai" on peatriloogiast tuntud Shigeru Otori kujunemislugu. Lugeja saab teada, kuidas kujunes tüüpilisest sõdalasklassi esindajast, pealegi veel suure klanni pärijast, see kannatlik, kaval ja pika meelega tegelane, kellega me kohtusime esmakordselt Hearni avalöögis "Üle ööbikupõranda". Tüüpilise Hearnina on see teos stiililt lihtne, aga puhas, järgides selles osas jaapani esteetikat. Kui tohib proosat luulega võrrelda, siis see on justkui romaani kujule üle kantud haiku. Kirjeldused on napid, kuid tugevalt stiliseeritud. Vahutavat sõnaosavust siit otsida ei tasu, pigem sobib Hearn neile, kes hindavad lihtsuse võlu. Tegelased on sellegipoolest sümpaatsed ja mõnusat vürtsi lisab ka idamaade teistsugune loogika ja maailmapilt. Loomulikult ei saa mainimata jätta nostalgiat, mis tekib varasemad osad läbinud lugejal Kenji Muto, Shizuka, Naomi Maruyama, Kahei Miyoshi ja teiste vanade tuttavatega jälle kohtudes. Minu arvates ongi selliseid ajaliselt mittelineaarseid sarju kõige parem lugeda ilmumise järjekorras. Nii on autor ette näinud ja nii saab tervikuna kõige parema elamuse. Kui alustada tutvust Otori lugudega käesolevast teosest, jäävad esialgu kogemata mitmed meeldivad või õõvastavad hetked, näiteks kui üks teatud tegelane mainib muuseas, et kõige vastumeelsem oleks talle just uppumissurm..
Mind ajas teatud määral segadusse tõlge - nimelt on kogu sarja eesti keelde ümber pannud Juhan Habicht, aga ma pole enne märganud, et tema vahendus mind segaks. Võib-olla ei olnud ma enne selles osas nii tähelepanelik või valiv, kuid nüüd segasid väga sageli selgelt inglise keele struktuurist mõjutatud lauseehituse vead ning isegi selged semantilised apsud väljendite kasutamisel. Selline sõnasõnalise tõlke maik jäi. Lausa sel määral, et ajuti kiskus see loo seest välja ja segas teose nautimist. Ehk võib siin rolli mängida ka see, et ma pole tegelikult päris ammu ühtki eestikeelset tõlget lugenud..
Soovitan teost neile, kes on läbi lugenud vähemalt algse triloogia. Kes veel ei ole, neile soovitan sellest alustada. Hearniga tasuks tutvuda kõigil, kellele on sümpaatne jaapani temaatika. Fantaasiakirjandusega on ta loomingul ikkagi vähe ühist. Näiteks Raamatukoi netipoes ongi see liigitatud ajalooliste romaanide alla.
Lisaks käesolevale teosele on Otori tsüklis ilmunud "Üle ööbikupõranda", "Rohuvoodi asemeks", "Kuu hele valgus" ning nende kolme järellugu "Haigru kähe huige". Väärib veel mainimist, et tegemist on erakordselt stiilsete kaanekujundustega, mille autoreiks Ellie Exarchos ja Simon Paterson.
