A Touch of Destiny

"If one does not attach himself to people and desires, never shall his heart be broken. But then, does he ever truly live?"
- Lu Yan

Suvi jätkub ja mul on tunne, et ma ei jõua ealeski tehtud kõike, mida ma tahaksin. Jaapani aia plaanid on hetkel stoppseisus, kuna ilmnesid probleemid veevärgiga (tiigile tuleb kaevata korralik äravoolutoru, mis tähendab ekskavaatori kutsumist). Vähemalt on mul piisavalt lugemist terveks suveks ja pooleks sügiseks. Ent lubatagu mul siinkohal lühidalt käsitleda hiljuti nähtud filmi "Keelatud kuningriik".

Forbidden Kingdom

Film, kus mängivad koos Jet Li ja Jackie Chan, peaks juba iseenesest erandlikuna tunduma. Mindki tõi kinno just see fakt (ja muidugi tõsiasi, et tegu on idamaid kujutava linateosega). Mis puutub Vana-Hiina kultuuri tõetruusse kujutamisse, siis ilmselt polnud see eriliseks prioriteediks (ehkki ma pole ekspert). Siiski kohtasin tuttavaid kontseptsioone nagu viide Surematutele Saartele ja muidugi Ahvikuninga tegelaskuju, muide äärmiselt värskendav tüüp, kes tuletas meelde, et iseenda leidmist, kättemaksu ja muid Hollywoodi lemmikteemasid ei peaks kogu aeg nii tõsiselt võtma.
Sisust lühidalt: kung-fu filmide austaja Jason (Michael Angarano) satub Vana-Hiinasse, kus tal tuleb tagastada salapärane sau selle õigele omanikule. Üsna pea kohtab ta kaaslasi, kes teda teel aitavad - Surematut võitlejat Lu Yani (Jackie Chan), Vaikivat Munka (Jet Li) ja orvust rändlaulikut Pääsukest (Yifei Lu). Lugu on iseenesest lineaarne ja lihtne, kuid mõjub võimsalt tänu mitmetele elementidele. Kung-fu filmi jaoks sisaldab "Keelatud kuningriik" üllatavalt palju sügavmõttelisi tsitaate. Neid pole ju filmidesse raske lisada, kuid et nad ka kontekstis esile tõuseksid ja vaatajale mõjuksid, tuleb väheke vaeva näha. Siin oli seda ilmselt tehtud. Loomulikult ei puudu ka huumor, mis on vastavalt näitlejate kvaliteedile hästi esitatud.
Eraldi väärib äramärkimist lausa suurepärane filmimuusika, mille autoriks vanameister Harry Gregson-Williams. Seekord on ta põiminud sisse idamaiseid teemasid, mis tunduvad tema puhul ootamatud, ent siiski on tunda võimas gregsonwilliamslik joon.
Minu arvates sobibki selle filmi üldiseks iseloomustamiseks kõige paremini Ahvikuninga hoiak. Kõik filmid ei pea alati olema marutõsised ja elumuutvalt sügavmõttelised. "Keelatud kuningriik" pakub head meelelahutust oma efektsete võitlusstseenide ja omapärase huumoriga, ning loomulikult lõbustab kõiki, keda paelub idamaade õhustik.

Muuhulgas pani selle filmi vaatamine mind mõtlema, millel põhinevad üldiselt linateostele määratud vanusepiirangud. "Keelatud kuningriik" oli märgitud perefilmina, kuid vägivalda seal igatahes jätkus (kung-fu film ju). Soolikad ei lennanud ja verd oli kasutatud vähe, seda muidugi - aga kellegi pikalivirutamise või kõri läbilõikamise akt jääb ju sellegipoolest samaks. Miks arvatakse, et lastele nn. "veretu vägivalla" näitamine on kuidagi positiivsem? Kas see ei juuruta arusaamist, et samasugust teguviisi võib päriselus korda saata ilma õudsete veriste tagajärgedeta? Leian, et säärane seisukoht on pehmelt öeldes selgrootu - kas keelame väikelastele üldse vägivalla vaatamise või siis näitame neile selget tõtt, seda, mis kaasneb inimesele vastu nägu andmise või mõõga kõhtu surumisega, et oleks vähemalt hoiatav element. Vahepealne ebalev variant, mis praegu käibel on, on tootnud vägivallaga harjunud põlvkonna, kes ei pea seda üldse eriti šokeerivaks või ohtlikuks, saati siis veel eemaletõukavaks. Tänapäevases läänelikus kontekstis on see taunitav olukord.

P.S. Hakkasin blogile pilte lisama. Äkki on nii huvitavam ja värvikam. Ilusam igatahes.

Leia Mais

Testing Testing 1 2 3

Nii. Hakkan vist oma blogi vaikselt MSN Live space pealt üle tooma, kuna selle pidevad pangestumised käivad närvidele, eriti pikemate sissekannete puhul. Vaatame, kas Bloggeri feel läheb mulle peale. Järgnevalt vana Speaker's Corneri üks ilmselt viimaseid postitusi:

Olen vahepeal palju õppinud, aga on aega jäänud ka lugemise, teatri ja isegi väikese värvimistöö jaoks. Ah jaa - hiljuti sai jälle sisalikega Warhammeri-lahingus kohtutud ja õnnestus neile korralikult tuul alla teha. Draakon on nüüd ametlikult sisse õnnistatud. Lahingu kirjeldust saab lugeda mu deviantARTi lehelt.

Lühidalt siis vahepeal loetud raamatutest:

The Last Wish
Andrzej Sapkowski

Et ma selle Poola fantaasiakirjaniku nime olen peast õigesti kirjutama õppinud, peaks juba midagi näitama.
"The Last Wish" on lühijuttude kogumik, mille peategelasena seikleb karmilt realistlikus maailmas koletistekütt Geralt. Geralt on mutant - keemiliste ühendite ja raske treeningu tulemusena oma tööks suurepäraselt ette valmistatud kütt. See asetab ta aga paraku ühiskonnast väljapoole, või vähemalt umbusaldab suurem enamus rahvast kõiki temasuguseid. Nii on tal võimalik vaadelda Sapkowski probleemidest ja vastuoludest lõhestatud maailma omamoodi intrigeerivast positsioonist. Jah, ja see paljukiidetud maailm on tõesti vaatlemist väärt. See meenutab pigem nn. "pimeda keskaja" Euroopat kui tüüpilist maagiast ja armastusest tulvil imedemaad. Maagia on siin kahtlemata olemas - kuid see on harvaesinev, salapärane, hirmutav - üldiselt asi, millest inimesed umb- ja ebausuga eemale hoiavad. Nagu ka Geraltist (kui välja arvata see vastupandamatu külgetõmme, mida enamus naisi tema suhtes tunnevad - "A Witcher - hide your women!"). Kuid selle maailma vastuolud on ka meie käesoleva maailma probleemid - korruptsioon ja rassism valitsevad kõige üle. Ning nagu sellest tavapärase fantaasakirjanduse konventsioonide murdmisest veel küll ei oleks, on ka Sapkowski haldjad hoopis teisest puust - surev rahvas, kibestunud, kuid endiselt uhked dissidendid ja lindpriid. Kõige selle keskel üritab balansseerida peategelane Geralt Riviast, kes peab küll olema üks originaalsemaid tegelasi fantaasiakirjanduses. Geralti sisemised konfliktid on kaasahaaravad ja usutavad - võitlus oma kohuse ja oma tunnete, ametialase neutraliteedinõude ja südametunnistuse vahel. Kirsiks koogi peal on viited üldtuntud muinasjuttudele - sellised, mis panevad judinad mööda selga jooksma, kui sa need ära tunned. Võtame näiteks Lumivalgekese kirvemõrvarina?
"The Last Wish" on suurepärane fantaasiajuttude kogumik, mis tõestab taaskord, et head autorid ei tule ainult inglisekeelsetest maadest. Tihti on mitteinglased hoopis palju originaalsemad. Sapkowski sulest on pärit ka terve täispikk romaanisari Geralti seiklustest, mis on paraku küll inglise keelde tõlkimata, aga tööd esimese osa kallal juba käivad. Kuulduste järgi saab tõlge valmis käesoleva aasta detsembriks.

Brave New World
Aldous Huxley

Ühiskonnakriitilise ulme klassikasse kuuluv teos, mis muuhulgas mõjutanud tugevasti ka Orwelli. Ja lausa täitsa tugevasti, ühisjooni selle teose ja "1984" vahel oli lausa nii palju, et kohati hakkas kogu info end tüütult kordama. Siiski peab ütlema, et tõlge loeb vist päris palju - Orwelli teosest oli mul kasutada tõlgitud versioon ja peab ütlema, et selle põhjal meeldis mulle Huxley stiil rohkem, ehkki paljud peavad üldiselt Orwelli osavamaks kirjanikuks.
"Brave New World" räägib tuleviku kontrolliühiskonnast, kus inimesi toodetakse vabrikutes ja neile on ette määratud kindel koht, nn. kast elus. Sünniprotsessi käigus kodeeritakse neile täpselt sisse lojaalsus süsteemi vastu ja isegi õnneliku elamise mudel. Neile "ideaalsetele inimestele" vastanduvad "metslased", reservaadis elavad Ameerika indiaanlased. Huxley toob teravalt välja vahe loomuliku elu ja kunstliku eksistentsi vahel. Raamatut lugedes selgub kiiresti ka see, et autor on usklik, ehkki teoses välja toodud punktid ei pruugi olla puhtalt kristlik kampaania, vaid pigem viide sellele, et konditsioneeritud inimesed pole võimelised Uskuma.
"Brave New World" ärgitab mõtlema rohkem kui midagi muud. Individuaalse iseseisva mõtlemise olemasolek kogu selle autonoomsuses on see, mis eristab uue maailma inimeste näilist vabat tahet ja metslaste tõelist vabat tahet. Kui teosele midagi ette heita, siis ehk seda, et see üritab tegeleda liiga paljude probleemidega liiga lühikese aja jooksul ega suuda neid kõiki seetõttu piisava sügavusega haarata. Kuid väärt lugemine on see sellegipoolest, eriti neile, kes viitsivad süveneda ja kaasa mõelda.

Fool's Errand
Robin Hobb

Robin Hobbi alias Megan Lindholmi nimi peaks minu blogi järjekindlatele lugejatele juba kindlasti tuttav olema. Sedakorda leidsin Ülikooli raamatupoest tema kolmanda tervikliku triloogia, "The Tawny Man", esimese osa.
Ehkki triloogia pealkiri viitab Narrile (The Fool), on teose minategelane endiselt FitzChivalry Farseer, kes pärast "Farseeri" triloogia lõppu üritab vaikselt oma elu elada. See tal aga siiski ei õnnestu - Valge Prohvet vajab jälle oma Muutjat, kui prints Dutiful, Fitzi/Verity poeg, ootamatult kaob. Chade kahtlustab, et Old Blood rühmitus nimega Piebalds on ta röövinud. Fitz, uue nimega Tom Badgerlock, asub koos oma hundiga teele Buckkeepi, et võtta koht sisse Lord Goldeni (Narri järjekordne kehastus) alandliku teenrina..
"Robin Hobb tuntud headuses" on see, mida tuleks selle teose kohta taas kord öelda. Võrreldes "Farseeri" triloogiaga on tuntav teatud liikumine küpsuse poole - ei tea siis, kas on seda põhjustanud Hobbi areng kirjanikuna või lihtsalt Fitzi tegelaskuju areng. Hobbi-pisik minus polnud pärast pikka pausi sugugi kadunud, vaid lihtsalt uinunud. Niipea, kui see raamat läbi sai, läksin kohe poodi uue järele. Soovitan kõigile, kuid hoiatuseks olgu öeldud, et ilma "Farseerit" lugemata jääb paljugi mõistmatuks ja kasuks tuleb "Liveship Tradersi" triloogia tundmine, millele antud teoses sageli viidatakse.

Vahepeal käisin ka Athenas vaatamas Theatrumi külalisetendust "Juveliiri poe ees", mille autoriks on Karol Wojtyla ehk eelmine paavst Johannes Paulus II. See on ilmselt üks süvafilosoofilisemaid näidendeid, mida ma näinud olen ("Hüppajad" näiteks oli umbes samast klassist). Üllatuslikult ei sisalda "Juveliiri poe ees" mingit usulist propagandat, ehkki kannab loomulikult kristlikke väärtusi. See on pigem mõtisklus inimsuhetest ja armastusest, millel, nagu etenduses näha saab, on mitu erinevat palet. Näitlejatööd jällegi theatrumlikult head.

Järjekordse frankofoonia filmifestivali raames sai ära vaadatud ka Mathieu Kassovitzi "La Haine" ("Vihkamine"). Omamoodi kultusfilm see ju prantsuse kultuuris ja sellest väljaspoolgi on - ning eriti suureks on selle olulisus tõusnud viimaste aastate rahutuste tõttu, mis Pariisis ja selle ümbruses endiselt jätkuvad. Filmi avavad dokumentaalkaardid 1995. aasta rahutustest näitavad, et suuri muutusi toimunud ei ole. Sama hästi oleks need ülesvõtted võinud pärineda eelmisest aastast.
Film jälgib kolme eri rahvusest sõpra - aafriklast Hubertit, juuti Vinzi ja araablast Saïdi - , kes elavad Pariisi immigrantide linnajaos, ühe päeva jooksul. Ajal, mil nende neljas sõber on rahvarahutuste käigus politsei poolt raskelt vigastatuna haiglasse sattunud ja vaagub elu ja surma piiril. Loo pöördepunktiks saab ühe politseiniku kadunud relv, mille Vinz juhuslikult leiab. Kassovitz mängib oskuslikult pingega - me oleme peaaegu kindlad, et see relv võib iga hetk lahti minna. Ja vaatamata sellele suudab filmi lõpp meid siiski ootamatult tabada. Ka näitlejatööd on väga head, tuues välja kolme sõbra erinevad iseloomud ja temperamendid, nagu ka seinast seina põhimõtted. Ning kindlasti vihkamise astmed ja selle, kuidas igaüks oma vihkamisega toime tuleb. Vinzi rollis Vincent Cassel.
"La Haine" on oluline film eriti prantslastele, kuna seostub sealse sotsio-poliitilise temaatikaga, kuid eks mingis suhtes sarnaseid probleeme on esinenud pea igas riigis - ka Eestis. Meenutagem kasvõi pronksiööd. Et tegu on ka kunstilises mõttes nauditava linateosega (stiilselt mustvalgega, muide), siis ei näe ma ühtki põhjust, miks mitte seda vaatama minna. Ah jaa - see on ka film, kust võite selgeks õppida hea hulga prantsusekeelseid roppusi.

Lähitulevikus võib blogisse oodata fotosid mu uutest miniatuuridest ja kui eriti hästi läheb, siis ka natuke Tallinna vanalinna - kuigi RAW töötlemine on osutunud kontimurdvamaks, kui ma alguses arvasin.

Aa, lisaks: Vaiko tegi oma blogi uuesti lahti. Selle leiab siit.
Ning ma kaalun oma blogi kogu täiega Bloggerisse kolimist.

Leia Mais