The Emperor Protects

Folk oli vägev, ehkki kuumavõitu. Ka piletihinnad ei rõõmustanud, kuid üldiselt leian, et asi oli seda väärt. Eriti jäid meelde Flook ja Fidola, aga muidugi ka Oort. Pikemalt teen esinejatest juttu järgmises sissekandes, kui olen jõudnud ka tehtud fotod arvutisse sorteerida.
Nõmme seiklusrada on rangelt soovitatav. Järgmisel korral tagasi minnes tahaks kindlasti ka viienda raja täielikult läbida.
Edasi kohustuslik kirjandusülevaade.

Horus Rising
Dan Abnett

Me räägime siin Warhammer 40k mängust tuttavast maailmast, mille tohutu põhjalikult kirjeldatud taustsüsteemi paigutub sari "The Horus Heresy". Selle avalöögi on paberile pannud Games Workshopi esisulemees Dan Abnett ning stiil on tõesti omaette saavutus.
Üldiselt ei oodata säärastelt raamatutelt vist eriti palju. Tegemist on ju ikkagi pelgalt lisanditega Warhammeri hiiglaslikku universumisse, mille põhiosa moodustavad reegli- ja miniatuuritööstus. Seda muljet kinnitas ka mu varasem esmatutvus Graham McNeilli romaaniga "Defenders of Ulthuan", mis ei hiilanud eriliselt ei sõnaosavuse ega süžeega. Seevastu Abnetti "Horus Rising" on täiesti omaette saavutus - teos, mis oma stiililt paistab silma mitte ainult GW satelliitkirjanduse, vaid julgelt kogu fantaasia- ja ulmekirjanduse seas. Kirjeldused on realistlikud, teksti ülesehitus lihtne, aga samas geniaalne. Abnett kasutab n.ö. "filmilikku stiili", mida ajuti ikka üritatakse, aga mida on keeruline meisterlikult esitada. See seisneb kaasahaaravate piltide või "kaadrite" maalimises, mis peavad oma oskuslikult kombineeritud miljööga sisu lugejale lausa silme ette manama. "Horus Rising" on selles osas suur õnnestumine.
Raamatusari "The Horus Heresy" pajatab üldiselt jutu sellest, kuidas Space Marine'ide seas võttis maad korruptsioon ja neist sündisid kaost kummardavad kurikaelad. Seega on tegemist eellooga lauamängule ja arvutimängudele. Abnett loob esimeses osas tõhusa atmosfääri, kus reetmise alged on asjaga kursis olijatele märgatavad - see loob pahaendelise eelaimduse, mis lisab teoses valitsevale pingele veelgi juurde. Meie ette tuuakse värvikad tegelaskujud nagu kapten Loken, Ezekyle Abaddon, Tarik Torgaddon, Ignace Karkasy ja paljud teised. Warhammeriga tuttavatele inimestele leidub küllaga toredaid äratundmismomente, kuid ka selle maailmaga esimest tutvust tegevale lugejale ei tohiks midagi segaseks jääda. "Horus Rising" on meistriteos, mis loob oma arvukatele järgedele suurepärase lava ja atmosfääri. Ehkki suurelt osalt on see ilmselt tänu Dan Abnetti oskustele, võin juba praegu kinnitada, et ka teine osa, "False Gods", on kirja pandud piisavalt meisterlikult. Siinkohal väärib märkimist, et "Horus Heresy" kallal töötab ligi 4-5 erinevat kirjanikku. See tekitab huvitava ja uudse olukorra, kus samad tegelased saavad elu erinevatelt autoritelt. Kuidas see stiilierinevuste ja muu suhtes välja hakkab mängima ja kas tegelased säilitavad ikka oma karakteri? Järgmised osad toovad selgust.
Kõrvalmärkusena: Eestis on Black Library kirjastuse raamatuid üldiselt väga raske leida. Olles kaks esimest osa soetanud, täheldasin pettumusega, et kolmas tuleb ilmselt tellida. Häbi raamatukaubitsejatele, kes ei viitsinud süveneda ja ei märganud, et tegemist on üksteisele järgnevate romaanide sarjaga.

Leia Mais

Lisakanne: Viljandi folk

Minu folgi kava (esialgne):

Reede:
15:00 Fidola
20:00 Ro:Toro ja Malbrook
22:00 Oort

Laupäev:

16:00 Svjata Vatra
19:00 Flook
22:00 Zetod

Pühapäev:

16:00 Malbrook (ehk; oleneb, kas kiirustan rongile või ei)

Näeme Viljandis!

Leia Mais

Summer, cont.d

"All wars are civil wars, because all men are brothers."
- Francois Fenelon

Folk on lähenemas. Sattus sel aastal jälle nii, et ma ei lähe passiga. Tundub, et tuleb kõik neli päeva Viljandis olla, kuna väärt esinejaid jagub igale õhtule. Aga pole hullu, kui hommikupoole igavaks peaks minema, on mul vähemalt piisavalt lugeda. Raamatud kuhjuvad jälle hirmuäratava kiirusega. Ma ei tohi rohkem raamatupoodides käia.

Uus külm sõda
Edward Lucas

Edward Lucas on mees, kes tunneb Balti riikide olusid üsna hästi. Vana külma sõja lõppedes oli ta siinkandis korrespondent ja lisaks Lennart Meri lähedane sõber. Tema "Uus külm sõda" kujutab endast ülimalt põhjalikult läbi viidud uurimust Venemaa välis- ja siseriikliku poliitika kohta. Ja tulemused on pehmelt öeldes hirmutavad. Demokraatlikku Venemaad pole olemas - selles on vist pea kõik eestlased enam-vähem veendunud. Kuid mil määral, ja mida see tegelikult tähendab, sellest me sageli ei mõtle. Lucas annab sellest detailse ülevaate, puudutades sealjuures ka meie mälus veel värsket Pronkssõduri intsidenti. Lisaks hoiatab ta ka selle eest, et Lääne ja Venemaa vaheline moraalne eristus on kadumas. Tõepoolest ei pea paljud eestlased enam näiteks ameeriklasi venelastest suurt erinevaks ja suhtuvad negatiivselt mõlemaisse. Sellele sain tõestust mõni päev tagasi Hellas Hundis istudes, kus selgus, et paljude arvates on USA täpselt samasugune selgrootu diktatuuririik kui Vene Föderatsioon. "Uue külma sõja" lugemine peaks sellised mõtted seljatama. Loomulikult ei pöörata seal tähelepanu otseselt USA valitsusstruktuurile, mis võimaldaks üksühest võrdlust vene omaga, ent pilt Venemaast on väga selge: juba äärmuslikkuse eest võidakse seaduslikult vangi saata. USA-s viimati veel sellist seadust polnud. Teine kurb tõsiasi on see, et USA ja Euroopa vahelistest ebakõladest lõikab kasu just Kreml. Ehkki ükski riik pole korruptsioonist ja poliitikute rumalusest vaba, on USA paraku Venemaa mõju vastu vajalik liitlane - mis ei tähenda sugugi, et me peaks oma rahvuslikud traditsioonid või isegi selgroo minetama, et Ühendriikidele vastu tulla. Just sellist muljet üritab Venemaa meile jätta, ent me ei tohiks lasta end sellest ära petta.
Lõpetuseks üks sõna skeptikutele - vaatamata väljakutsuvale pealkirjale ei mõtle Lucas tegelikult sugugi seda, et vana külm sõda on kordumas. Uus külm sõda on tema sõnul hoopis teistsugune ja selge ideoloogilise vastasseisu puudumise tõttu isegi ohtlikum ning salakavalam.

Leia Mais

A Touch of Destiny

"If one does not attach himself to people and desires, never shall his heart be broken. But then, does he ever truly live?"
- Lu Yan

Suvi jätkub ja mul on tunne, et ma ei jõua ealeski tehtud kõike, mida ma tahaksin. Jaapani aia plaanid on hetkel stoppseisus, kuna ilmnesid probleemid veevärgiga (tiigile tuleb kaevata korralik äravoolutoru, mis tähendab ekskavaatori kutsumist). Vähemalt on mul piisavalt lugemist terveks suveks ja pooleks sügiseks. Ent lubatagu mul siinkohal lühidalt käsitleda hiljuti nähtud filmi "Keelatud kuningriik".

Forbidden Kingdom

Film, kus mängivad koos Jet Li ja Jackie Chan, peaks juba iseenesest erandlikuna tunduma. Mindki tõi kinno just see fakt (ja muidugi tõsiasi, et tegu on idamaid kujutava linateosega). Mis puutub Vana-Hiina kultuuri tõetruusse kujutamisse, siis ilmselt polnud see eriliseks prioriteediks (ehkki ma pole ekspert). Siiski kohtasin tuttavaid kontseptsioone nagu viide Surematutele Saartele ja muidugi Ahvikuninga tegelaskuju, muide äärmiselt värskendav tüüp, kes tuletas meelde, et iseenda leidmist, kättemaksu ja muid Hollywoodi lemmikteemasid ei peaks kogu aeg nii tõsiselt võtma.
Sisust lühidalt: kung-fu filmide austaja Jason (Michael Angarano) satub Vana-Hiinasse, kus tal tuleb tagastada salapärane sau selle õigele omanikule. Üsna pea kohtab ta kaaslasi, kes teda teel aitavad - Surematut võitlejat Lu Yani (Jackie Chan), Vaikivat Munka (Jet Li) ja orvust rändlaulikut Pääsukest (Yifei Lu). Lugu on iseenesest lineaarne ja lihtne, kuid mõjub võimsalt tänu mitmetele elementidele. Kung-fu filmi jaoks sisaldab "Keelatud kuningriik" üllatavalt palju sügavmõttelisi tsitaate. Neid pole ju filmidesse raske lisada, kuid et nad ka kontekstis esile tõuseksid ja vaatajale mõjuksid, tuleb väheke vaeva näha. Siin oli seda ilmselt tehtud. Loomulikult ei puudu ka huumor, mis on vastavalt näitlejate kvaliteedile hästi esitatud.
Eraldi väärib äramärkimist lausa suurepärane filmimuusika, mille autoriks vanameister Harry Gregson-Williams. Seekord on ta põiminud sisse idamaiseid teemasid, mis tunduvad tema puhul ootamatud, ent siiski on tunda võimas gregsonwilliamslik joon.
Minu arvates sobibki selle filmi üldiseks iseloomustamiseks kõige paremini Ahvikuninga hoiak. Kõik filmid ei pea alati olema marutõsised ja elumuutvalt sügavmõttelised. "Keelatud kuningriik" pakub head meelelahutust oma efektsete võitlusstseenide ja omapärase huumoriga, ning loomulikult lõbustab kõiki, keda paelub idamaade õhustik.

Muuhulgas pani selle filmi vaatamine mind mõtlema, millel põhinevad üldiselt linateostele määratud vanusepiirangud. "Keelatud kuningriik" oli märgitud perefilmina, kuid vägivalda seal igatahes jätkus (kung-fu film ju). Soolikad ei lennanud ja verd oli kasutatud vähe, seda muidugi - aga kellegi pikalivirutamise või kõri läbilõikamise akt jääb ju sellegipoolest samaks. Miks arvatakse, et lastele nn. "veretu vägivalla" näitamine on kuidagi positiivsem? Kas see ei juuruta arusaamist, et samasugust teguviisi võib päriselus korda saata ilma õudsete veriste tagajärgedeta? Leian, et säärane seisukoht on pehmelt öeldes selgrootu - kas keelame väikelastele üldse vägivalla vaatamise või siis näitame neile selget tõtt, seda, mis kaasneb inimesele vastu nägu andmise või mõõga kõhtu surumisega, et oleks vähemalt hoiatav element. Vahepealne ebalev variant, mis praegu käibel on, on tootnud vägivallaga harjunud põlvkonna, kes ei pea seda üldse eriti šokeerivaks või ohtlikuks, saati siis veel eemaletõukavaks. Tänapäevases läänelikus kontekstis on see taunitav olukord.

P.S. Hakkasin blogile pilte lisama. Äkki on nii huvitavam ja värvikam. Ilusam igatahes.

Leia Mais

Welcome to Rapture

"Is a man not entitled to the sweat of his own brow?
No, says the man in Washington, it belongs to the poor.
No, says the man in the Vatican, it belongs to God.
No, says the man in Moscow, it belongs to everyone."
- Andrew Ryan, creator of Rapture

Sünnipäevale järgnenud päevil (s.t. tööst jäänud vabal ajal) tegelesin ma peaasjalikult Bioshocki-nimelise ulmeshooteriga. Pean märkima, et jutud sellest kui esimesest arvutimängust, mida võiks arvata kunstižanri alla, on ehk veidi liialdatud, kuid mingi iva neis tõesti on. Kohati tekib mängu läbides mulje, nagu oldaks sukeldumas mõnda artdekoo maali.
Bioshock asetab mängija aastasse 1960 keset teadlaste loodud veealust linna Rapture'i. Seal pole Andrew Ryani loodud ühiskond kulgenud kuigi idüllilist rada - geenimutatsioonide üleküllusest hullunud teadlased on linna ainsaiks asukaiks. Peategelase Jacki ülesandeks saab leida linnast väljapääs, ent peagi kistakse ta Rapture'i elanike vahelisse võimuvõitlusse ja temast saab malend põnevas intriigidemängus, mida saadab õõvastav alatoon ja usutavalt kujutatud 60-ndate retroõhustik.
Et Rapture'i ohtlikus maailmas ellu jääda, peab Jack kasutama mitmesuguseid relvi - nii tavalisi revolvreid ja kuulipildujaid kui ka neidsamu geenimutatsioone, mis on linna teised asukad verejanulisteks koletisteks muutnud. Just plasmiidid muudavadki mängu omanäoliseks. Vastaseid põletada või neile telekineesi abil esemeid kaela kukutada - valik on sinu. Kombinatsioone on palju ja need kõik pakuvad läbi mängu piisavalt pinget. Ka tavarelvade valik on suur ja oma lemmiku leiab siit vast igaüks, vahet pole, kas tegemist on püstolikangelase või snaipriga.
Bioshocki ikoonideks on ilmselt saanud Big Daddy ja Little Sister. Seda loomulikult põhjusega. Mulle küll ei meenu ükski veel originaalsem kontseptsioon. Ka Sisterite päästmises-hukkamises seisnev moraalne valik pakub esialgu pinget, ehkki ähvardab lõpupoole muutuda mehhaaniliseks protsessiks.
Ülimalt tr00 (excuse the 1337speak) aspekt mängust on Rapture'i ideoloogiline taust, milles leidub vihjeid Orwellile ja Ayn Randile. Kohe näha, et tagataust ei jää lihtsalt kahvatuks raamiks, nõrgaks ettekäändeks tulistamisele, vaid seob pigem Bioshocki erinevad elemendid ühtseks nauditavaks tervikuks. Sellele lisavad vürtsi läbi mängu laiali pillatud raadiopäevikud, mis on muide nagu kogu mängu tekst suurepäraselt linti loetud.
Bioshock on kahtluseta üle pika aja üks parimaid mänge, mis minu kätte sattunud.

Black Sun Rising
Celia Friedman

Teise asjana teeksin juttu Celia Friedmani teosest "Black Sun Rising". Tegemist siis suhteliselt vähetuntud dark fantasy'ga, mis viib lugeja Maa satelliitplaneedile Ernale. Sealsed kolonistid pole juba aastatuhandeid emaplaneediga ühenduses olnud ja ühiskond on läinud oma rada, unustades enamiku tehnoloogilisi imesid. Ernal on üks suur erinevus meile tuttavast Maast - nimelt valitseb seal loodusjõud nimega "fae", miski, millele annavad elu ja võimu inimeste hirmud ja ootused. Paljud inimesed üritavad seda oma huvides ära kasutada, kuid tumeda jõu kõiki saladusi ei tunne keegi.
"Black Sun Rising" tutvustab meile triloogia peategelasi: preester Damien Vryce'i, adept Cianit ja salapärast Gerald Tarrantit. Viimane on vast kõige omanäolisem, kujutades endast midagi vampiirisarnast, kuid ometi teistsugust; et tema olemus on tähtis osa teose sündmustikust, ei hakka ma siinkohal pikemalt lahkama. Ent ka Damieni ja Ciani siseheitlused pakuvad kohati mõnusat pinget ja osad kõrvaltegelased, nagu sorts Senzei Reese ja rakh Hesseth, on väga õnnestunud. Ning muidugi on see dark fantasy. Seda rolli täidab teos suurepäraselt. Peategelased on pidevalt pealtnäha lootusetus ja väljapääsmatus olukorras. Kui ka tekib pingeleevendusi või helgemaid momente, keerab autor need kiiruga pea peale. Siiski ei mõju teos masendavalt. Pigem toob raske olukord välja peategelaste parimad omadused, eriti lootuse ja ustavuse. Mind jäi painama päris mitu küsimust, kahju, et triloogia teisi osi on Eestis ilmselt raske leida. Raamatukaupmeestest on ütlemata õel tuua sisse triloogia esimene osa, kuid selle järgi mitte..

Leia Mais