Kõrvalepõige

Tegin isiklike mõtiskluste ja ülikooliasjade jaoks uue blogi.
Siin jätkan ainult raamatu- ja filmiteemaliste juttudega. Võib-olla on parem, kui need asjad on eraldi.

Leia Mais

2012: tulevad filmid

Käesoleval sügisel on pakkuda veel päris palju huvitavaid linateoseid. Järgnevalt valik neid filme, mis mulle silma on jäänud.




Abraham Lincoln: Vampiirikütt
(Abraham Lincoln: Vampire Hunter)
Kinodes: 24.08
Režissöör: Timur Bekmambetov
Peaosas:  Benjamin Walker


Juba puhtalt idee enese WTF-väärtuse pärast tasuks seda filmi vaadata. Tõotab tulla hea kerge meelelahutus, mis loodetavasti ei võta ennast liiga tõsiselt. Eelvaates näeb Abe'i kirvekeerutamine igatahes väga efektne välja. Režissöör Bekmambetovi loomingusse kuuluvad muuhulgas ka Lukjanenko "Öise vahtkonna" raamatute mitte just väga populaarsed ekraniseeringud.
Kuigi kogu projekt tundub üksjagu absurdne, peab tunnistama, et siin on oma jabur loogika täiesti olemas: kui juba teha mõnest Ameerika presidendist vampiirikütt, siis kindlasti Abe Lincolnist. Aga ikkagi, ma ei kujuta küll ette, et keegi teeks filmi sellest, kuidas näiteks Lennart Meri zombidega võitleb. Hmm, tegelikult, kui nüüd mõtlema hakata...

  


Ajasõlm
(Looper)
Kinodes: 28.09
Režissöör: Rian Johnson
Peaosades: Bruce Willis, Joseph Gordon-Lewitt

Ah, ajarännu motiiv võib mõjuda väga efektselt, kui seda hästi kasutada (vt The Time Traveler's Wife, How to Live Safely in a Science Fictional Universe). Kas "Ajasõlm" on sedasorti saavutus? Seda on eelvaate põhjal raske öelda ja filmi süžee tundub õige pisut absurdne: kas tõesti on tulevikumaffia tänasest niivõrd palju kehvem, et neil pole peale ajarännu mõnda lihtsamat moodust soovimatutest isikutest vabanemiseks? Selle eest tundub, et märul käib hoogsalt ja kui sealjuures veel natuke nutikaid pöördeid ja ajutööd ka pakutakse, siis mida veel soovida? Mina annaksin "Ajasõlmele" võimaluse, aga ma pean endale tunnistama, et ajarännu temaatika on mu isiklik nõrkus. Lausa niivõrd, et mulle meeldis isegi see film.

Eestlanna Pariisis
(Une Estonienne à Paris)
Kinodes: 12.10
Režissöör: Ilmar Raag
Peaosades: Jeanne Moreau, Laine Mägi

Eesti filmitegijad ei tee just tihti välismaiste kolleegidega koostööd, seda enam siis prantslastega, kes mulle pisut südamelähedasemad on. Ja kui sageli seda ikka juhtub, et kaasa suudetakse haarata Jeanne Moreau kaliibriga staar? Teisalt, kes on Laine Mägi? Värskendavalt tundmatu nägu, tavaliselt on ju eesti filmide häda see, et kõik näitlejad on liiga tuttavad.
Eelvaate põhjal otsustades meenutab süžee õige mitmeti prantslaste filmi "Intouchables" (eesti tõlkes mingitel müstilistel põhjustel "1+1"), mis hiljuti rahvusvahelisel tasemel laineid lõi.

Pilveatlas
(Cloud Atlas)
Kinodes: 30.11
Režissöörid: Tom Tykwer, Andy Wachowski, Lana Wachowski
Peaosades: Tom Hanks, Halle Berry, Hugo Weaving, Jim Sturgess

Ma olen nüüd täiesti aus ja ütlen, et ma olen sellest filmist vasikavaimustuses. Vähemasti eelvaatest ja praegu teadaolevast informatsioonist. Eelvaatest paistab, et filmi visuaalid on tõesti viimase peal ja loo mastaap lausa hiiglaslik. Samuti tundub olevat tegu sellise filmiga, kus kõik polegi päevselge ja tuleb ka ise natuke mõelda. Juba on paralleele tõmmatud Aronofsky filmiga "Allikas", mis mulle samuti väga meeldis. Isegi reinkarnatsiooni temaatika ei suuda mind eemale hirmutada. Muretsema paneb ainult 164-minutiline pikkus. Eelvaadet vaadates jäi mulje, et see film peaks kestma vähemalt neli tundi, kuna erinevaid tegevuspaiku ja lugusid näis olevat nii palju. Loodetavasti ei jää need arvukad elemendid liiga katkendlikeks ja seosetuteks.
Wachowski on varem heade filmidega hakkama saanud ("The Matrix", "V for Vendetta") ja kaasa teeb hulk häid näitlejaid, nii et lootust on. Igatahes ootan suure huviga.

Kääbik: Ootamatu teekond
(The Hobbit: An Unexpected Journey)
Kinodes:  14.12
Režissöör: Peter Jackson
Peaosades: Martin Freeman, Ian McKellen

Seda filmi vist ei pea lähemalt tutvustama. Okei, mõned on pettunud, et Del Toro ikkagi režissööriks ei jäänud. Ja pärast seda, kui Jackson teatas, et kahe filmi asemel tuleb kolm, süüdistavad paljud teda liigses rahahimus. See kõik aga pole üldse oluline, sest lõpuks saab Keskmaad jälle kinos näha. "Sõrmuste isandast" on juba liiga kaua möödas. Ja kui päris aus olla, siis mina vaatan hea meelega kahe filmi asemel kolme. Jätkubki kauemaks!

Hüljatud
(Les Misérables)
Kinodes: 25.01 (tsiviliseeritud paikades [loe: USA-s] juba selle aasta detsembris)
Režissöör: Tom Hooper
Peaosades: Hugh Jackman, Russell Crowe, Anne Hathaway

Ma pole üldiselt suur muusikalide või muusikaliste filmide fänn (teatud eranditega), aga "Hüljatute" puhul võib erandi teha. Esiteks on see muusikal ise mulle meelepärasem kui teised, eriti oma õhustiku poolest. Teiseks teeb kaasa hulk tipptasemel näitlejaid, kellest päris mitu on ajaloolistes ajastudraamades kogenud tegijad. Ma arvan, et Jean Valjeani rolli oleks inglisekeelsestest näitlejatest raske leida kedagi paremat kui Hugh Jackman. Ja kui otsustada Hooperi viimase meistriteose "Kuninga kõne" järgi, võib oodata ka suurepärast režissööritööd.

Leia Mais

Hurr, Personal

Inimesed ütlevad, et ma ei räägi oma blogis piisavalt palju oma isiklikust elust. Ma ütlen neile, et see on raamatuarvustuste blogi ja mu isiklik elu ei sobiks siia. Selline sissekanne oleks nagu mingi ekstsentriline veidrik. Aga nad ei saa aru, nad ei usu mind. Ma siis demonstreerin, kui kohmakas ja imelik see tunduda võiks.

Suhted on keerulised. See on ilmselt nii hea kui halb, nagu elus ikka. Aga minu jaoks on alati kaks tahku. Esiteks pole ma kindel, mida mõtleb ja tunneb teine inimene. Ja kui ma temast hoolin, siis ma tahaksin seda väga teada või vähemalt aimata. Sellepärast, et ma tunnen soovi aidata oma sõpru ja lähedasi. Ma ei oota selle eest mitte midagi vastu (päriselt ka, kõik inimesed ei järgi eetilist egoismi). Aga ikkagi teeb mulle haiget, kui mind selle eest eemale tõrjutakse. Samuti hakkan ma tavaliselt iga suhtes ette tulevat konflikti üle analüüsima (mida küllap näitab ilmekalt seesama sissekanne). Ning siis on lihtne kaotada perspektiivi. Natukese aja pärast ei saa ma enam aru, kas mul on üldse põhjust muretseda või kujutan suuremat osa endale ette.
Seega. Teiseks, ma pole kindel, kas mul endal on üldse õigus ja kas ma ikka peaks mõtlema neid asju, mida ma mõtlen. Kahtlen oma lähtepunktis ja oma positsioonis. Mis on ju tavasituatsioonis skeptikule ja agnostikule väga kiiduväärt omadus, aga mulle lihtsalt tundub, et siin muudab see asjad pagana keeruliseks.

Kokkuvõtteks. Kui mulle kallitel inimestel on rasked ajad, siis ma olen valmis neid virisemata toetama. Aga kui nad ei lase seda teha? Siis olen ma natuke nõutu. Võin pikapeale isegi rahutuks muutuda, mis, mulle tundub, on väga ebaminulik seisund. Ma tean, et võiksin end rahulikuks sundida. Seda ma oskan. Aga võib-olla pole see eriti mõistlik lahendus. Samas. Alternatiiv on, et võin liiga palju mõelda, mingeid märke üle tõlgendada.

Eriti halb asja juures on see, et ma ei saa kirjutada. See tähendab, ei saa tegeleda loomega. Päris rahuliku ja õnneliku elu juures on ka veidi raske leida ainest kirjutamiseks, aga kui on selline sügavale tungiv probleem, siis see hõivab kõik mu mõtted ega lase keskenduda. Saan ainult mõelda probleemile või siis unustada probleem, tegeledes mingi meelelahutusega.

Aa, kui juba läks isiklikust elust rääkimiseks, siis ma sain tõlkemagistrisse sisse nii Tallinnas kui Tartus. Mõlemas päris esimeste seas, kuigi mul oli vahepeal kergeid kahtlusi. Praegu samas tundub kuidagi kohatu selle üle rõõmustada, või pigem seda välja näidata. Eks ma sisimas heameelt ikka tunnen.
Ja veel, üldiselt on hea, kui lasta oma kirjatööd kellelgi üle lugeda, ja tagasiside on väga väärtuslik (aitäh, H! Ja teine H. Te teate, kes te olete).

Näete nüüd, on ju imelik. Keset raamatuarvustusi siis ootamatult selline asi. Võtab iga lugeja jalust maha. MOTT.
Grand Moff Martin signing off.

Leia Mais

Raamat-ajamasin

How to Live Safely in a Science-Fictional Universe
Charles Yu

HLSSFU (mõnus akronüüm) on mitu asja korraga.
See on ulmežanrisse paigutuv teos, mis mõtiskleb inimese ja aja suhete üle peaaegu proustlikult.
Samuti on see raamat, mida kirjutab raamatu peategelane, seega raamat raamatu sees, ning lisaks kirjutab nimetatud peategelane seda raamatut (või raamatuid) raamatus lausa kaks korda, või lõputu arv kordi, või ainult ühe korra, sõltuvalt sellest, millist ajarännu teooriat pooldada.
Nagu eelöeldu põhjal aimata võib, on see põhjalik, detailne ja väga segadusseajav arutlus ajas rändamise poleemikast ja erinevatest variantidest, mida ulmekirjanduses leida võib.
Alternatiivselt võib HLSSFU olla ka lihtne ja südamlik lugu isast ja pojast ning nende ajatust teekonnast teineteise mõistmisel.
Teose sündmustik leiab aset surnud ringi ehk "time loop'i" sees, mille ajamasinate parandaja Charles Yu ise poolkogemata tekitas, tulistades ajamasinast väljuvat tuleviku-Yu'd. Ringi jooksul mõtiskleb Yu oma töö, pere ja sõprade üle. Viimastest väärivad märkimist tema olematu, ent ontoloogiliselt korrektne koer Ed, ajamasina eneseteadlik ja neurootiline pardaarvuti TAMMY ning Yu ülemus Ted, kes peab end inimeseks, ehkki on tegelikult vaid tarkvara. Selles ning põgusates, ent vaimukates pilguheitudes Yu maailmale on palju äratundmismomente ulmekirjanduse ja -filmide klassika austajaile. Olulisel kohal on ka Yu obsessiivselt hoolitsev budistist ema ning sihikindel geeniusest isa. Yu peresuhete komplekssus ja emotsionaalne värvikus teeks au ka psühholoogilisele romaanile.
Autori sõnul, kes on ühtlasi ka teose peategelane (vähemalt nimed on samad, mis muudab kogu küsimuse sellest, kes, millal ja kui palju kordi ikkagi HLSSFU-d kirjutas ning kuidas need kirjutamised üksteisega seotud on, veelgi segasemaks), soovis ta teosest teha omamoodi ajamasinat. Kahjuks ei seletanud ta seda eriti lahti - kas ta mõtles, et teose sündmustik "transpordib" lugejat üsna enneolematult komplekssel kujul HLSSFU fiktsionaalse ruumi mineviku ja tuleviku vahel, jäädes samas alati ka olevikku (seda siis lugeja jaoks, mitte peategelase-Yu jaoks, kes eksisteerib oma ajamasinas olevikuvälises hetkes)? Mina mõistsin seda veidi ka nii, et ehk on iga raamat omamoodi ajamasin. Lugedes läheme me ju üle fiktsionaalsesse aegruumi, kus sündmused leiavad aset reaalsusest erineva kiirusega, ja samuti tajume teose sündmusi kindlasti teistsuguses tempos, kui need teosesiseselt toimuvad (kuna kirjeldamine võtab mõnel puhul rohkem aega kui toimuv ise) Samas moondub ka lugeja reaalne ajataju. Kindlasti oleme kõik end kogemata lugema unustanud ja siis märganud, et oi, kui palju kell juba on. Yu teos avaldaski mulle muljet eelkõige seetõttu, et pani mõtisklema aja olemuse üle ja selle üle, kuidas me seda tegelikult tajume. Kas aeg üldse eksisteerib väljaspool meie taju? Yu näib ütlevat, et eksisteerib ehk küll, kuid meie jaoks pole sel suuremat tähtsust. Väärtustagem olevikku, siis muutuvad väärtuslikuks ka minevik ja tulevik.

Leia Mais

Nad on tulemas...

Väike kokkuvõte huvitavatest pealkirjadest, mis on kohe-kohe lettidele ilmumas.

- George R. R. Martin "A Dance with Dragons" - 12. juuli.
Seda, et "Troonide mängu" sarja neljas osa varsti ilmub, enamus fantaasiafänne muidugi juba teavad ja ootavad. Mina ehk küll veidi vähem, kuna mul ju kolmaski osa veel lugemata.

- Scott Lynch "Republic of Thieves" - 26. august.
Ei taha küll liiga vara hõisata, arvestades sellega, kui mitu korda on selle teose puhul ametlikke ilmumiskuupäevi muudetud (vähemalt viis, ilma naljata). Aga viimasel ajal on netti ilmunud hulk päris usaldusväärse kõlaga tagakaanetekste, mis saab ainult tähendada, et kirjastustel on käsikiri juba käes.

- Christopher Paolini "Inheritance" - 8. november.
Paljud ootavad seda kindlasti pinevalt, aga mind pole Paolini seni veel vaimustada suutnud. Siiski on iga järgmine osa olnud eelmisest märgatavalt parem. Kirjanikuna noormees kindlasti areneb. Võib olla huvitav jälgida, kuhu ta oma tsükli väidetavalt viimase osaga välja jõuab.

- Andrzej Sapkowski "Times of Contempt" - aprill 2012.
Jah, teie silmad ei peta teid. Witcheri-saaga teise osa kauaoodatud inglisekeelse tõlke ilmumine on jälle edasi lükatud. Ja veel nii kaugele. Jääme ootama... Ehkki võib-olla jõuaks juba enne poola keele selgeks õppida.

Leia Mais

Tere, fantaasia-naturalism!

"A big book is like a serious relationship; it requires a commitment. Not only that, but there's no guarantee that you will enjoy it, or that it will have a happy ending."
- Mick Foley

Last Argument of Kings
Joe Abercrombie

Abercrombie "First Law" triloogia viimane osa on ühest küljest küll igati loogiline jätk esimesele kahele, ent suudab siiski üllatada. Üllatada lihtsalt sellega, kui kaugele autor oma küünilisuses läheb. Minu lugejakogemuses ei leidu teist fantaasiaromaani, mis looks maailmast sedavõrd rusuva ja trööstitu pildi. Isegi George R. R. Martin jääb siin Abercrombiest maha. Zanriväliselt võiks seda võrrelda ehk Franz Kafka maailmadega või mõningate naturalistidega (Flaubert et al).
Aga võtame siis sisu lühidalt kokku: maag Bayazi eepiline retk Seemne järele kukkus läbi ja tema reisiseltskond on lagunenud. Jezal üritab sõjamehekarjäärist loobuda, et elada koos oma armastatuga, Logen pöördub tagasi põhja, kus tal on veel arveid klaarida ja Ferro jätkab oma kättemaksuteekonda. Samal ajal on Uniooni kuningas suremas, käib võimuvõitlus aadlike seas ja ka Inkvisitsioonil on oma huvid mängus, mis tähendab, et kõigi poolt armastatud Superior Gloktal on käed-jalad tööd täis. Nagu sellest veel vähe oleks, hakkavad talupojad mässama ja lõuna poolt lähenevad fanaatiliste Gurkhide hordid eesotsas hirmuäratavate Sööjatega.
Kolmas raamat keskendub ehk rohkem süžeele ja otste kokku tõmbamisele kui tegelaste arendamisele. Siiski võib ilma suuremaid üllatusi rikkumata öelda, et see on täiesti taotluslik. Kogu areng, mis peategelased eelnevais teostes läbi tegid, ei vii neid tegelikult alguspunktist kuigi palju kaugemale. Mis küllap ongi üsna realistlik, arvestades lühikese ajaperioodiga. Inimloomuse muutumine on pikaldane protsess. Samas on teose lõpplahendus nii üdini mustades toonides, et sealt on raske leida kasvõi üht väikest lootusekiirt. Põhimõtteliselt kõigi tegelaste jaoks peale ühe (ja ka see on vaieldav) lõpevad sündmused väga halvasti. Abercrombie näib olevat loonud sünge maailma musternäidise, musta tökatise tõmmise, millest oleme seni näinud vaid lahjendatud variante. Ehkki teos on kirja pandud väga hästi (eriti peab kiitma lahingustseene, mida on ohtralt), kohal on vana hea Abercrombie huumor, teravad dialoogid ja oskuslik karakteriseering, jäi mul sellest lõpplahendusest justkui halb maitse suhu. Ma ei nimetaks seda isegi pettumuseks. See oli lihtsalt raske löök minu lugejaootustele ja nii oligi see ilmselgelt planeeritud. Ma nimetaksin seda teost Ebamugavaks suure algustähega, eriti neile, kes on oma maailmavaate poolest pigem optimistid. Ja tõenäoliselt välistas Abercrombie lõppmäng ka selle, et ma kunagi triloogia uuesti kätte võtaksin. Kaht esimest osa oleks liiga masendav lugeda teades, kuhu kõik need ponnistused lõpuks välja viivad.
Ent kogu selles negatiivses õhustikus peituvad ka mõned nauditavad elemendid. Esiteks kirjanduslikus mõttes - mulle meeldib, kui teos, aga eriti triloogia, lõpeb samamoodi nagu algas.

» Näita spoilerit/sulge spoiler «

Abercrombie triloogia kõige esimene ja kõige viimane lause on täpselt samad.

Teiseks metatasandil - on päris meeldiv mõelda, et reaalne maailm pole nii julm ja sünge kui Abercrombie oma.
Kas sina suudad "First Law" triloogia seniseid osi arvestades täiesti loogilise, ent siiski mõneti jahmatava lõpu alla neelata? Kui tugev lugeja sa oled? Või pigem - kui vinge küünik? Selle elustiili esindajad võiksid Abercrombie kolmandat teost tõesti oma proovikivina kasutada. Kui suudad "Last Argument of Kings'i" lõpuni välja silmagi pilgutamata läbi lugeda, siis võid end tõesti uhkusega autentseks pessimistiks või küünikuks nimetada.

Leia Mais

We should forgive our enemies, but not...

Before They Are Hanged
Joe Abercrombie

"The First Law" triloogia teine osa jätkab sama küünilises vaimus kui esimene, nagu võib aimu anda pealkirjas kasutatud Heinrich Heine tsitaat. Bayaz oma värvika saatjaskonnaga jätkab teekonda läbi ohtliku kõnnumaa, mille eesmärki ta ikka veel enda teada hoiab. West saadetakse põhja, võitlema Bethodi karmide barbarite vastu oskamatu, ent enesekindla kroonprints Ladisla juhtimise all. Glokta saadetakse vaenlasest ümber piiratud Dagoska linna, kus tal tuleb avastada reetur enne, kui lõunalased üle müüride ronivad. Threetrees juhib Logani endised kaaslased Uniooni poolele, lootes Bethodi hirmuvalitsusele lõppu teha.
Esimeses osas tuvustatud intrigeerivaid tegelasi arendatakse edasi uutes ja ootamatutes, ent siiski loomulikuna näivates suundades. Eriti Bayazi kambas, keda liidavad ühte vaenulik ümbrus ja teekonna raskused, ja eriti Jezali puhul, kelles lugeja võib hakata nägema tõelise kangelase võrseid. Glokta jätkab oma vaevalist teekonda antikangelase ja kangelase piirimail. Mõnikord tahab lugeja talle kaasa tunda, ent järgmisel hetkel näib, et tema jaoks pole mingit lootust. Läbi teose on siiski pillutatud piisavalt momente, mis lasevad paista Glokta paremal poolel. Säilib võimalus, et temagi lunastab oma teod. Abercrombie kombineerib karakterite psühholoogilise arengu meisterlikult süzee ootamatute pöördepunktidega, maalides meile tegelastest paeluva pildi ning samas andes edasi vajalikku informatsiooni. Nelja võrdset süzeeliini korraga edasi viia pole lihtne ülesanne, eriti veel nii, et ükski neist lugeja jaoks oma lumma ei kaotaks. Siin aga on kõik neli võrdselt nauditavad ning kaasakiskuvad. Üle kõige valitseb loomulikult Abercrombie küüniline must huumor. Tegu on väärilise jätkuga kirjaniku esikteosele "The Blade Itself", mis kiirendab tempot ja muudab kõik huvitava veelgi huvitavamaks, tutvustades ka mitmeid uusi ja meeldejäävaid kõrvaltegelasi (palgasõdur Cosca on parimaks näiteks). Kohustuslik kõigile, kellele meeldib dark fantasy. Iseenesestmõistetav neile, kellele meeldis "The Blade Itself".

Leia Mais

Mariinid punuvad võrku

"We are Alpha Legion, and we are all one."

Legion
Dan Abnett

Mu viimasest Horus Heresy sarja raamatust on juba hea hulk aega möödas, niisiis oli tore uuendada tutvust Dan Abnetti ja Warhammer 40k maailmaga. Abnett on tõenäoliselt Black Library andekaim kirjanik ja selles teoses tõestab ta seda veenvalt. Võib öelda, et tegu on minu jaoks seni sarja parima raamatuga.
Erinevalt eelmistest osadest, mis jälgivad Suurt Ristisõda üleinimlike, geneetiliselt muundatud mariinide silme läbi, on "Leegionis" peategelasteks tavalised inimesed - Geno Chiliadi sõdurid Hurtado Bronzi ja Peto Soneka. Näeme mariine põhimõtteliselt ainult nende silme läbi ja see uus vaatepunkt toob välja nende erinevused. Mariinide füüsiline ja vaimne täius ning brutaalne efektiivsus vastandatakse Chiliadi meeste vapruse ja piiritu ustavusega. Tahes-tahtmata tekib lugejal sümpaatia ühe või teise poole vastu, ehkki nad pole (vähemalt enamuse ajast) vaenlased.
Teost läbib sõda põikpäise ja visa tulnukrassiga, mis pakub meisterlikult esitatud lahingustseene, aga ka suurepärast, sarjast seni puudunud pilguheitu tavalise sõduri elule ja mõttemaailmale keset suurt konflikti. Just see tavalisus on mõnevõrra üllatav ja väga värskendav sarjas, mis on seni keskendunud üleelusuurustele mariinidele. See muudab teose peategelased väga sümpaatseks, lugejale palju lähedasemas kui kõik senised sarja tegelased. Dramatis personae'st väärivad veel märkimist kindrali ihukaitseväe sünge, ent sihikindel kapten Dynas Chaine ja salapärase taustaga agent John Grammaticus.
Teose raskuskeskmeks on kindlasti kulissidetagune salatsemine ja intriigid, ebatraditsioonilise Alpha leegioni meelisrelvad. Mariinidest endist ei saa selget pilti enne päris viimaseid lehekülgi, kuna neid varjab meelega tekitatud saladusteloor. Läbi terve teose näidatakse neid vaid põgusalt, ümbritsetuna kuulujuttudest, müütidest ja legendidest. Kõik, mida neist teame, on saadud kellegi teise vahendusel. Koos teistsuguste peategelastega loob see senistest Horus Heresy raamatutest täiesti erineva kogemuse. Lõpplahendus aga on meeldivalt ootamatu ja samas dramaatiliselt magus. Muudab Alfa leegioni liikmed, kellest seni ei jäänud tohutu saladuskatte tõttu mingit erilist muljet, tõelisteks kangelasteks.
Veel üks huvitav teost läbiv teema on ustavus. Alfa leegioni mariinid on piiritult ustavad Keisrile ja oma leegionile. Nad käsitlevad endid ühe tervikuna ja on loobunud apelleerimast individuaalsusele - nii ei nimeta nad end teistega suheldes nimepidi, vaid kutsuvad end kõik Alphariuseks. Ka tavasõdurid on truud, kuid teistmoodi. Nende ustavus kuulub esmalt oma lähedastele, oma kaasvõitlejatele, ja alles siis Keisrile. See inimlikum truudus mõjub leegioni kalgi ja kaalutleva truuduse kõrval südantsoojendavana, seda enam, et Abnett lubab seekord inimestel mariinidele püstipäi ja kartmatult otsa vaadata ning oma vaadete juurde jääda.
Dan Abnett tõestas jälle, et ta hea maine on ära teenitud. Seni säravaim, originaalseim, liigutavaim kõigist Horus Heresy lugudest, millega olen tutvunud. Kuid ehk on selle täielikuks mõistmiseks ja nautimiseks vajalik lugeda enne vähemalt paari mariinide vaatepunktist jutustatud osa. See muudab kontrasti mõjuvamaks.
Ah jaa, kes spoilereid ei karda, võib lugeda seda üsna huvitavat esseed, mis lahkab hästi teose raskuspunkte.

Leia Mais

Uus algus

"Autor on lollpea, kes ei rahuldu oma kaasaegsete tüütamisega; ta peab olema tüütuseks ka järeltulevatele põlvedele."
- Charles de Montesquieu

Nõndaks.
Möödas on üksteist kuud Eesti Kaitseväes. Täpsemalt Pioneerikompanii staabirühmas. Kindlasti olid need ühed kõige mõttetumad kuud minu elus. Samas, eks iga kogemus rikastab inimest ja sõjaväemuljeid juba naljalt kusagilt mujalt ei leia. Võib-olla kirjutan sellest kunagi pikemalt, ent hetkel ei tahaks eriti minevikku vaadata. Pigem tulevikku, mis lubab nii mõndagi põnevat.
Nii palju olen siiski endale lubanud, et tähendan tagantjärele üles muljed nende üheteist kuu jooksul loetud raamatutest, mida kogunes üllatavalt suur hulk (algul arvasin, et ega teenistuses lugemiseks suurt aega ei jää). Seega tasub järgmise kuu jooksul oodata võrdlemisi tihedalt sissekandeid. Samuti on silmapiiril suur hulk huvitavaid raamatuid, mida ma juba kannatamatult ootan. Esmajärjekorras siis selles blogis ohtralt kõneainet pakkunud Robin Hobbi uus/vana lühijuttude kogumik "The Inheritance", kus sees nii tema hilisemaid kui ka varasemaid, veel Megan Lindholmi nime all avaldatud töid.
Et Tallinn on sel aastal Euroopa kultuuripealinn, tundub kajastuvat ka sellesuvistes teatriprogrammides, sest lavale on tulemas palju head klassikat. Kindlasti tahaksin ära näha Linnateatri "Scapini kelmused" ja Theatrumi "Misantroobi". Tõeline Molière'i suvi. Theatrumis pakub huvi ka veel Ionesco "Ninasarvik". Ning miks ka mitte minna veel kord Hobuveskisse "Vincenti" vaatama, see oli tõeliselt õnnestunud lavastus.

Leia Mais

It Draws Nearer

Uus kaanekujundus on välja ilmunud. Ükskord peab ju raamat ise ka tulema.

Leia Mais

This is exciting news

The dragons return to Tamriel!

Leia Mais

(Fantaasia)kirjanduse kaitseks

"Fiction reveals truth that reality obscures"
- Raplh Waldo Emerson

Sissejuhatuseks olgu öeldud, et käesoleva teksti ajendiks ei ole ühegi konkreetse inimese sõnavõtt. Pigem ajas mind klaviatuuri taha mingi üldine hoiak või suhtumine, mille kaasaegne ühiskond (nii vanad kui ka noored) on fantaasiakirjanduse suhtes võtnud. Ehkki viimase tõuke võisid anda H ja A =)

Aga asume asja iva juurde. Fantaasiakirjandusest rääkides olen palju kohanud seisukohti stiilis "see ei ole ju päris kirjandus". Need seisukohad jagunevad laias laastus kaheks. Annan oma parima, et neid fenomene kirjeldada ja seletada, nii palju kui mul on õnnestunud neid mõista - ja ehk ka näidata veidi selgemalt, miks ma neid mõtteid paljuski ekslikeks pean.

1. Muinasjutud on lastele

Sellele järeldusele jõutakse fantaasiast rääkides üllatavalt kiiresti, eriti suhteliselt kirjanduskaugete inimeste puhul. See on ka neist kahest lihtsamini kummutatav. Esiteks on vale juba terminikasutus - muinasjutt ja fantaasiakirjandus on kaks erinevat žanri. Neil on, tõsi küll, kokkupuutepunkte - sarnasusi motiivides ja temaatikas - kuid muinasjutt on üldjuhul lihtsustatud ja väga kindlapiiriliste kohustuslike elementidega žanr, samas kui fantaasia on üks laialivalguvamaid žanreid üldse. Fantaasiakirjanduse osakonnast võib leida nii seiklus-, armastus-, õudus-, krimi-, kelmi- kui ka psühholoogilise romaani esindajaid. Kuid väära sõnakasutuse taga peidab end suhtumine, et lohed ja maagia ei saa ometi olla tõsiseltvõetavad, et need on kuidagi naeruväärsed ega sobi tõsisele ja asjalikule täiskasvanule. See iseloomustab hästi meie ajastu ülimalt kainet ja teaduslikku inimest, kelle huvid piirduvad vaid materiaalse reaalsusega. Kujutlusvõime ja vaimu tähtsus on langenud tagaplaanile, neid toidavad raamatuist lihtsamini seeditavad filmid. Ent ei tasu liiga hõlpsasti ära põlata pilguheitu teise reaalsusse - sest isegi kõige realistlikum fiktsioon on ju tegelikult autori loodud kunstlik, paralleelne maailm. Need paralleelid aitavad meil luua seoseid loetu ja kogetu vahel ning nõnda ka meie oma maailma paremini mõista. Ursula K. Le Guin on juba lahanud fantaasiakirjanduse rolli selles kogu ilukirjandust hõlmavas poleemikas oma suurepärase esseega "Miks ameeriklased lohesid kardavad?" ("Why are Americans afraid of dragons?"), millega ma suuremalt jaolt nõustun (ning siin pole mitte vähetähtis rõhutada ka seda, et üks fantaasiakirjanduse olulistest rollidest on pakkuda lõõgastust ning meelelahutust - kuid mitte ainult, nagu ma kohe järgmises alapeatükis seletan). Olgu veel öeldud, et fundamentaalselt ei erine fantaasiakirjanduse teine reaalsus muu fiktsionaalse kirjanduse omast, erinevad on ainult detailid. Ja kui me oleme kord juba omaks võtnud, et igasuguse ilukirjanduse lugemine tähendab mingisse mitte eksisteerivasse, s.o. ebareaalsesse keskkonda süvenemist, peaks ka samm fantaasiakirjanduse aktsepteerimiseni olema palju lihtsam. Ent liigume nüüd edasi teise, märksa komplekssema seisukoha juurde, mida kohtab sageli muud kirjandust hindavate inimeste juures:

2. Fantaasiakirjandus ei tungi nii sügavale kui muu kirjandus

Seda väidet uurima asudes tuleb esmalt tunnistada, et mingi fantaasiakirjanduse osa puhul võib ta ka tõene olla. Oluline arv fantaasia alla paigutatavatest teostest kujutavad endast peamiselt kerget meelelahutust. Siin teeb fantaasiakirjandusele karuteene seesama žanriline laialivalguvus, mida eelnevalt mainisin - ühes ja samas osakonnas võib kohata väga erinevaid teoseid. Barbar Conani, Michael Moorcocki või Terry Goodkindi stiilis lihtsat üheplaanilist seiklusjuttu ei saa ometi tõsiselt võrrelda selliste põhjalikult inimmõistust ja -suhteid lahkavate portreedega, nagu võime kohata Robin Hobbi, Mark Charan Newtoni või Graham Joyce'i juures, ainuüksi selle põhjal, et neis kõigis on juttu ka lohedest või maagiast. Ehk on ka selle seisukoha juures siiski killuke vastumeelsust üleloomulikkuse suhtes - või pole lihtsalt ette tulnud tutvust mõne "tõsisema" autoriga. Eelpoolmainitud kirjanike (ja neid on kindlasti veel) teostes leiame sama terviklikud, usutavad, keerulised ja mitmeplaanilised tegelased kui mistahes Zola, Tolstoi või Flaubert'i lehekülgedelt. See, et juures on ka fantastilisi elemente, ei tähenda, nagu ei võiks jutus peituda sügavamaid mõtteid. Isegi kui neid elemente üleliigseteks pidada. Kas on lõppude lõpuks vahet, kes on tegelane füüsiliselt või väliselt - inimene, haldjas, päkapikk või lohe - , kui me suudame tema mõtteid ja käitumist mõista, temaga samastuda, märgata tema loos samu tõdesid, mida ehk isegi oleme pärismaailmas mingil tasandil adunud?

Loomulikult võib selle seisukoha taga peituda palju laiahaardelisem veendumus, et ilukirjandus üldiselt ei suuda pakkuda seda, mida näiteks juurdlev ja arutlev, nn "filosoofiline kirjandus". Sellest, mis teeb just ilukirjanduse ainulaadselt väärtuslikuks, on teoreetikud väga palju rääkinud ja siin on ainest terveks uueks sissekandeks. Ent mainin siin lühidalt küsimuse üht tahku, mis ehk konkreetse teemaga kõige paremini haakub. Filosoofiline kirjandus ja ilukirjandus käsitlevad tegelikult tihti samu probleeme ja küsimusi, ent lähenevad neile erinevalt. Esimene ründab teemat metoodiliselt ja sokraatiliselt, üritades seda mõistuslikult, loogikast lähtuvalt lahti seletada. Sellest lähenemisviisis võib isegi näha midagi hägusalt teaduslikku. Filosoofilised tekstid lähenevad probleemile otse, ilma vahefiltrita. Ilukirjandus aga kasutab teist levinud õpetamisviisi: siin seletatakse teema lahti näitlikult, läbi allegooria ja paralleeli. Väga sageli võib see lähenemine viia isegi sügavama mõistmiseni, kuna ilukirjandus rõhub meie oma kogemustele ja mõtetele, üritades luua resonantsi lugeja ja autori vahel. Kui filosoofiline kirjandus lahkab inimhinge nagu kohtuarst, kainelt ja objektiivselt, siis ilukirjandus maalib sellest pildi, mis võib meid puudutada palju tõhusamalt. Oma subjektiivsuses ja fiktiivsuses võib see tõelusele ehk lähemalegi jõuda, sest tegelikult loob ju iga inimene endale oma reaalsuse.

Leia Mais

Body found floating by the docks..

The Blade Itself
Joe Abercrombie

Ei, see pealkiri ei ürita seletada käesoleva blogi pikaajalist sissekandepuudust. Tegemist on hoopiski ühe meeldejääva lausega Joe Abercrombie tumefantaasiasaaga "The First Law" esimesest jaost.
"The Blade Itself" on musternäidis viimasel ajal fantaasiakirjanduses vohavast sünguselembusest - kuid selle eest väga stiilne näidis. Abercrombiele tuleb au anda. Ta suutis vanale barbarconanlikule atmosfäärile moodsat vürtsi lisada. Tema teoses domineerivad tugevad tegelaskujud, kes on sobilikult pahelised ja ebakangelaslikud. Lausa niivõrd, et kõige lähemal on traditsioonilisele heerosele teose üks keskseid persoone, barbar Logen Ninefingers, kellel on tore hüüdnimi "The Bloody-Nine". Eriti huvitavat kontrasti pakub ärahellitatud aadlijõmpsikas Jezal, kes peaks justkui olema rüütellikkuse kehastus. Ent teose intrigeerivaim tegelane on minu jaoks kahtluseta inkvisiitor Sand dan Glokta, kes äratab jutustuse erinevates osades vaheldumisi nii jälestust, põlgust, kaastunnet kui ka lugupidamist. Tõenäoliselt on tegemist ühe kõige läbimõelduma ja mitmetahulisema tegelaskujuga viimase aja fantaasiakirjanduses. Ka kõrvaltegelaste read on muljetavaldavad, eesotsas sümpaatse major Westi, omapärase Dogmani ja salapärase maag Bayaziga.
Süžee jääb mingil määral tegelaste varju ja esimene raamat näib pigem järgnevatele sündmustele tausta ehitavat. Pealiinile näib olevat kõige lähemal Logen, mistõttu ta jätab ka peategelase mulje, ehkki eelmainitud kolmele on pühendatud enam-vähem sama palju leheküljeruumi. Maailma võimsaim maag Bayaz kutsub Logeni enda juurde ning tal näib kurikuulsa barbari jaoks oma plaan varuks olevat. Tõenäoliselt seisneb see julma türanni Bethodi vastu võitlemises, kes Bayazile just liiga sümpaatne ei ole. Bethod, kellega ka Logenil on juhuslikult isiklik kana kitkuda, on aga terve Põhja oma verisele valitsusikkele allutanud, nii et maagi ülesanne pole kergete killast. Ehkki ka Unioon kavatseb Põhja kuninga vastu sõtta asuda, näib üsna kahtlane, kas nende kehklev ja pikast rahuajast uinutatud musketärikultuur ikka saab Bethodi tõhusalt brutaalse filosoofia vastu. Oodata tasub hulganisti intro- ja retrospektiivseid sisemonolooge, paari meisterlikult esitatud lahingut ning rohkem piinamisstseene, kui ma seni üheski teises teoses näinud olen. Ärge aga sellest kirjeldusest ehmuge, sest ehkki vägivald lokkab, on kõik esitatu siiski hea maitse piirides ning autor vaatleb seda oma tegelaste silme läbi pigem eemaloleva irooniaga. Väärt lugemine kõigile fantaasiakirjanduse sõpradele, aga maagilised elemendid on piisavalt vähemärgatavad (loe: kõik peale paari üksiku Abercrombie maailmas peavad võlukunsti puhtaks ebausuks), et teost võiks soovitada ka fantaasiafoobia all mitte kannatavale tavalugejale.

Leia Mais

Tagantjärele

See pani postitama. Kahju, et läks, nagu läks, aga vähemalt ühe hea laulu võrra oleme jälle rikkamad.

Luban lähiajal viimaks ometi Abercrombie'st juttu teha.

Leia Mais

Newsflash

Paar uudist kodumaiselt kirjandusmaastikult.
Austraalia kirjaniku Markus Zusaki "The Book Thief" on nüüd tõlgitud eesti keelde pealkirjaga "Raamatuvaras". Sirvisin seda Rahva Raamatus ja tõlge tundub olevat asjalik. Kaanekujundus näeb samuti päris lahe välja.
Hiljuti ilmus ka teine osa meie oma koduvillase ulmekirjaniku Leo Kunnase Gort Ashryni sarjast, alapealkirjaga "Sõda". See pealkiri lubab sedakorda ehk veidi elavamat süžeed kui esimene raamat "Enne viimast sõda", kus tõtt-öelda ju süžeed nagu peaaegu polnudki. Loodetavasti piisas Kunnasele ühest raamatust, et oma maailma olulisemad raamid paika panna, ja "Sõjas" võib juba maitsta selle hiiglasliku pingutuse ehk veidi nauditavamaid vilju.
Kolmas uudis tuleb aga välismaalt. Nimelt on viimaks pärast fännide ootusi, lootusi ja spekulatsioone materialiseerumas kindlam info Warhammer 40,000 universumis aset leidvast filmist. Filmi nimeks näib saavat "Ultramarines", läheb see ilmselt otse DVD-le ja sisaldab hulganisti CGI elemente. Rõõmusõnum Black Library lugejatele - stsenaariumi autoriks on ei keegi muu kui Dan Abnett ise. Filmi kodulehekülg asub siin.

Leia Mais

Pahedest ja deemoneist

"While the world is filled with people who just need to let their demon go, there is another group who need to find themselves one."

Memoirs of a Master Forger
William Heaney

Pärast kahekuust mõõna sissekannetes on ehk sobilik blogikurat selle teosega taas üles äratada.
Tegemist on memuaaristiilis jutustusega, mille minategelaks mr William Heaney, heategevusele annetav veinigurmaanist noorsootöötaja ja raamatuvõltsija, kes juhtumisi näeb deemoneid. Deemonite all mõistetakse siinkohal mitte tavalisi fantaasiakirjandusest tuttavaid põrguasukaid, vaid pigem ekstradimensionaalseid olendeid või varje, kes kinnitavad end inimeste pattude külge. Tegelikult on deemoni kujund teoses peaaegu metafoorne - ehkki Heaney peab neid täiesti reaalseteks, on nende sümboolne loomus lugejale suhteliselt ilmne.
Juba esimestest lehekülgedest saab selgeks, et Heaney on teravkeelne ja sõnaosav tegelane, kellel on kindlalt väljakujunenud maailmavaade ja kes on kõik oma seisukohad hoolega läbi mõelnud. Kusjuures tal on hea õigustus ka oma mõnevõrra eetiliselt küsitavamate tegevuste kohta. Peagi kohtume erinevate inimestega, kes tema elus olulist rolli mängivad - kuriteokaaslaste Jazi ja Stinxi, ebasümpaatse eksabikaasa, kodutute varjupaiga omaniku Antonina ja teistega. Ent just siis, kui lugeja on Heaney muheda stiili abil jõudnud sündmuste kronoloogilise arenguga harjuda, raputatakse ta sellest välja Heaney märksa hämaramasse ja tõsiohtlikumasse minevikku, kus selgub nii mõndagi sellest, miks mees ikkagi deemoneid näeb.. Ning minevikumeenutuse lõppedes imbub erusõdur Seamuse näol suur osa kurjakuulutavast alltekstist ka jutustuse olevikku.
"Meistervõltsija memuaarid" on just selline teos, mis paneb lugeja kõhklema, kas kõike kirjapandut tuleks võtta otseselt, metafoorina või midagi vahepealset. Õige tihti tekkis pärast mõne uue Heaney elu seiga mainimist tahtmine mõnikümmend lehekülge tagasi sirvida ja paar lõiku vastse teadmise valguses uuesti üle lugeda. Tekst on tõepoolest tihe, ent sellest hoolimata mõnuga ja sujuvalt kirja pandud ning on lausa lust end jutuvestja hoolde usaldada.
Jutuvestjast rääkides - teose autori nimi langeb kokku peategelase omaga ja see ka avaldati hr William Heaney esikteosena. Tegelikult peitub nutika varjunime taga kirjanik Graham Joyce, kellele "Memoirs" pole mitte esimene romaan. Joyce põhjendas uue identiteedi võtmist sellega, et ta soovis näha, milline kaal on kirjandusmaailmas tegelikult end juba tõestanud nimel ja kas ka pealtnäha uuel tulijal on võimalik end hea teosega kohe kirjandusliku eliidi ridadesse murda. "Memoirs of a Master Forgeri" edust selgub, et on küll võimalik. Joyce'i eksperimendi tulemus on väärt lugemisvara kõigile romaanisõpradele, olenemata fantaasiapisikust. On ju Heaney deemonid loomult tagasihoidlikud ja pelglikud olendid.

Leia Mais

Vanameister ründab jälle

The Dragon Keeper
Robin Hobb

Hobb on alustamas uut biloogiat pealkirjaga "The Rain Wild Chronicles", mis viib lugeja taas Bingtowni maailma. Ehkki ka "Soldier Son" jättis mulle sügava mulje, olin ometi ääretult õnnelik, et Robin otsustas oma populaarseima saaga juurde tagasi pöörduda. Uus tsükkel paistab keskenduvat draakonite värskele põlvkonnale, kelle tulevik ei tundu pärast kookoneist väljumist sugugi nii helge kui arvata oleks võinud.
"The Dragon Keeper" leiab aset metsikus ja müstiliselt ohtlikus Rain Wilds'i piirkonnas, mida Hobbi eelnevais teoseis on vaid pealiskaudselt käsitletud. Ehkki mõned vanad tuttavad esinevad kõrvalrollides (sealhulgas Brashen Trell ja tema naine Althea), on peategelased kõik uued ja värsked - peaasjalikult inimesed, kes koonduvad ümber noorte draakonite, et aidata neid nende spontaansel teekonnal kaugele Rain Wildsi džunglite sügavusse, eesmärgiks leida müütiline Elderlingide linn Kelsingra. Saame kõvasti rohkem teada Rain Wildsi ühiskonnast ja kohtame uusi põnevaid tegelasi nagu isehakanud õpetlane Alise, noor mutant Thymara ja lihtne, ent sümpaatne kapten Leftrin.
"The Dragon Keeper'i" suurim tugevus peitubki karakterites. Hobb loob meisterliku valiku paeluvaid, ent samas inimlikke tegelasi, kellele on lihtne kaasa elada, ja väldib osavalt liigset dramaatikat. Juba ainuüksi selle minu arvates praegusaja fantaasiakirjanduse parima karakterisatsioonioskuse tõttu väärib Hobbi uusim teos lugemist ja ma nautisin pea igat lehekülge.
Ent ei ole head ilma halvata (maksiim, mille mõned Hobbi varasemad teosed tõsiselt kahtluse alla seadsid). "The Dragon Keeper" pole paraku kaugeltki autori säravaim teos - sündmused venivad ja ehkki tegelased on meisterlikult paberile pandud, kipub tempo liig aeglaseks jääma. Ka intriigi pole põrmugi nii palju, kui Hobbi lugejad on ootama harjunud. Ka ei ole teosel korraliku kulminatsiooni. Loomulikult on standardid Hobbi-suguse vanameistri puhul juba väga kõrged ja iga uue teosega on tal järjest raskem end üle trumbata - ent siiski leian ma, et "Dragon Keeper" jääb "Liveshipi" triloogia ja Fitzi-lugude kõrval kahvatuks. Loodan siiralt, et võin triloogia edenedes rõõmsamat juttu rääkida.
"The Dragon Keeper" ei sära igas aspektis nagu mõned teised Hobbi vaimusünnitised. Sel teosel on oma tugevused ja oma nõrkused. Kahtlemata on tegemist karakterromaani tippklassiga, ent hoogsaid seikluseid ja põnevaid süžeepöördeid napib. Võimalik, et autori loomingus ongi tulnud hetk kirjutada midagi aeglasemat ja ehk küpsemat, ent vaid olustikuromaaniga piirdumine oleks siinkirjutaja arvates muidu aukartustäratavalt mitmekülgse Hobbi jaoks samm tagasi.
Lühidalt - tugev sooritus, kohustuslik Hobbi fännidele ja igal juhul üle keskmise lugemine fantaasiakirjanduse sõpradele, ent võib-olla mitte päris see, mida oleksin oodanud. Jään ootama järge, mis tõenäoliselt heidab rohkem valgust Elderlingidele ja nende tsivilisatsioonile, millele senised triloogiad on vaid viidanud. Teise osa nimeks saab kuulu järgi "Dragon Haven" ja poelettidele jõuab see tuleval kevadel.

Leia Mais

Ulysses

"Finding answers appears to be the primary purpose of mortal existence."
- Divayth Fyr the Psijic

Nii palju küsimusi ja nii vähe aega.
Vaatamata hullumeelsele tempole võib elu siiski olla ilusam, kui isegi minusugune optimist seda ette oskas kujutada. Tõsi ta ju on, et lisaks tavapärasele tööle nõuab ülikool sel sügisel eriti kõrget lõivu. Midterm algab reedel keeleteaduse eksamiga ja jätkub järgmisel nädalal päris mitme kirjaliku projektiga. Lisaks tuleb 12. novembriks paika panna lõputöö programm, mis mul küll juba vaikselt kuju võtab. Küllap pean oma uurimustöö varsti internetist päris raamatukokku üle kolima. Tõtt-öelda ootan seda omamoodi uudishimuga, sest päris korralikes arhiivides pole ma ju varem pikemalt tööd teinudki (ainult Prantsusmaal sain natuke raamatutolmu nuusutada). Viimased nädalad on olnud ilmekaks näiteks sellest, kui imeline asi on inimlik lähedus. Selleta oleksin ilmselt juba üsna korralikus tööstressis.

Lisaks kohustustele on mul käsil ka paar muud projekti, neist tähtsaim mu koomiks, mis aga paraku ajapuuduse tõttu üsna visalt edeneb. Katsun kas või hambad ristis selleks siiski vabu hetki leida ja sel reedel jälle sündmustikku edasi viia. Ma ei hakka siinkohal üldse rääkimagi "Tagasiteest", mis pole juba mitu kuud ühtki uut rida saanud. Õnneks on igapäevaselt nii palju muud mõttes, et ma ei jõua selle pärast suuremaid süümekaid tunda.

D'ailleurs, lõplikult piiratud aja ja infiniitse materjali probleemi lahkab (küll väheke teises võtmes) ka Pierre Bayard, kelle geniaalset teost "Comment parler des livres qu'on n'a pas lus?" ehk "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?" loen praegu paralleelselt Heaney "Memuaaridega". Kui lõpetan, kannan ette, kuid võin juba praegu öelda, et tegemist on vaimuka ja tabava teosega, milles võivad end ära tunda vast kõik raamatusõbrad. Teos on Eestis saadaval inglise keeles pealkirjaga "How to talk about books you haven't read" ja seda saab osta Rahva Raamatu kauplustest.

Leia Mais

Lootus on õilis vale

Company of Liars
Karen Maitland

Romaan keskaegsest Inglismaast, kus möllab katk ja valitsevad hirm ning ebausk. Selles õhkkonnas rändavad üheksa põgenikku põhja poole, et epideemia küüsist pääseda - ent nende seltskond pole kaugeltki ühtne. Igaüks varjab mõnd valgustkartvat saladust, mille hoidmiseks on nad pea kõigeks valmis. Ruunilugeja Narigorm ennustab neile kõigile sünget tulevikku ja väikese tüdruku sõnad kipuvad lausa hirmuäratava täpsusega täide minema..
"Company of Liars" on jutustatud pühade reliikviate müütaja Cameloti silme läbi, kes enda sõnul müüb rahvale lootust. Tema tähelepanelik silm näeb läbi nii mõnegi kaaslase valedemüürist, ent isegi temal jääb nii mõndagi märkamata. Ja loomulikult valetab ta ka ise, nii teistele raamatutegelastele kui ka lugejale. Mil määral, see saab ilmsiks alles teose lõpuosas. Kõik need valed ja pooltõed annavad kokku põneva ja ettearvamatu jutustuse, pooleldi mõrvamüsteeriumi, pooleldi Dekameroni ja Canterbury lugude segu. Lisaks sõrmeotsaga üleloomulikku (ehkki seda viimast on kõvasti vähem, kui ehk alguses tundub). Peale intrigeeriva sündmustiku on teose üks tugevamaid külgi kahtlemata veenvate, keeruliste ja paeluvate tegelaskujude loomine. On ju kõik üheksa reisiseltskonna liiget kaugelt enam, kui pealtnäha paistab, ja isegi neil, kes esmalt süütutena näivad, on oma patud hinge taga või luukered kapis. Maitland annab usutavalt edasi ka keskaja Inglismaa ühiskonda, mida iseloomustavad eba- ja umbusk, hirm kõige teistsuguse ees ja samas siiski uskumatu lihtsameelsus, kui küsimus on religioonis või muus üleloomulikuna näivas.
Mulle näppu sattunud Penguini trükis torkas toreda lisana silma intervjuu autoriga raamatu lõpus, kus sai näha tema enda huvitavat perspektiivi ja hinnanguid tegelaste ning kirjutamise protsessi kohta.
Soovitan kõigile mõrvamüsteeriumide sõpradele, ent põnevat lugemist võib see pakkuda ka psühholoogilise ja ajaloolise romaani austajaile.

Leia Mais

Viimne baka-aasta

Mu viimane bakalaureuse sügissemester on alanud. Paljutõotav tunniplaan on järgmine:

ESMASPÄEV

10.15-12.00 Suuline tõlge (oh ei, sünkroon pole üldse minu teema)

14.15-16.00 Hispaania keel (see teeb mind kõige närvilisemaks. Viimasest hispaania keele loengust on möödas juba poolteist aastat. Kardan, et edasijõudnute tase võib pärast säärast pausi üsna raske olla)

TEISIPÄEV ehk ajusurma päev

10.15-12.00 Suulise ja kirjaliku väljenduse õpetus

12.15-14.00 Praktika (ootamatult kujutab endast sel aastal hoopis kirjalikku tõlget; väga tore üllatus)

14.15-16.00 Teooria

18.15-20.00 Kirjandusliku retseptsiooni teooria (Tanel Lepsoo FTW)

Neljaloengune päev, mis lõpeb kell kaheksa. Juhhei!

KOLMAPÄEV

10.15-12.00 Prantsuse keeleteadus/Vanaprantsuse keel (vaheldumisi üle nädala)

12.15-14.00 Erialaseminar

16.15-18.00 Hispaania keel

18.15-20.00 Praktiline eetika

NELJAPÄEV

12.15-14.00 Semiootika ajalugu (Lotman!)

14.15-16.00 Teooria

18.15-20.00 Fotograafia (vabakuulajana, võib-olla)

REEDE

Suhteline vabadus

Leia Mais