Hurr, Personal

Inimesed ütlevad, et ma ei räägi oma blogis piisavalt palju oma isiklikust elust. Ma ütlen neile, et see on raamatuarvustuste blogi ja mu isiklik elu ei sobiks siia. Selline sissekanne oleks nagu mingi ekstsentriline veidrik. Aga nad ei saa aru, nad ei usu mind. Ma siis demonstreerin, kui kohmakas ja imelik see tunduda võiks.

Suhted on keerulised. See on ilmselt nii hea kui halb, nagu elus ikka. Aga minu jaoks on alati kaks tahku. Esiteks pole ma kindel, mida mõtleb ja tunneb teine inimene. Ja kui ma temast hoolin, siis ma tahaksin seda väga teada või vähemalt aimata. Sellepärast, et ma tunnen soovi aidata oma sõpru ja lähedasi. Ma ei oota selle eest mitte midagi vastu (päriselt ka, kõik inimesed ei järgi eetilist egoismi). Aga ikkagi teeb mulle haiget, kui mind selle eest eemale tõrjutakse. Samuti hakkan ma tavaliselt iga suhtes ette tulevat konflikti üle analüüsima (mida küllap näitab ilmekalt seesama sissekanne). Ning siis on lihtne kaotada perspektiivi. Natukese aja pärast ei saa ma enam aru, kas mul on üldse põhjust muretseda või kujutan suuremat osa endale ette.
Seega. Teiseks, ma pole kindel, kas mul endal on üldse õigus ja kas ma ikka peaks mõtlema neid asju, mida ma mõtlen. Kahtlen oma lähtepunktis ja oma positsioonis. Mis on ju tavasituatsioonis skeptikule ja agnostikule väga kiiduväärt omadus, aga mulle lihtsalt tundub, et siin muudab see asjad pagana keeruliseks.

Kokkuvõtteks. Kui mulle kallitel inimestel on rasked ajad, siis ma olen valmis neid virisemata toetama. Aga kui nad ei lase seda teha? Siis olen ma natuke nõutu. Võin pikapeale isegi rahutuks muutuda, mis, mulle tundub, on väga ebaminulik seisund. Ma tean, et võiksin end rahulikuks sundida. Seda ma oskan. Aga võib-olla pole see eriti mõistlik lahendus. Samas. Alternatiiv on, et võin liiga palju mõelda, mingeid märke üle tõlgendada.

Eriti halb asja juures on see, et ma ei saa kirjutada. See tähendab, ei saa tegeleda loomega. Päris rahuliku ja õnneliku elu juures on ka veidi raske leida ainest kirjutamiseks, aga kui on selline sügavale tungiv probleem, siis see hõivab kõik mu mõtted ega lase keskenduda. Saan ainult mõelda probleemile või siis unustada probleem, tegeledes mingi meelelahutusega.

Aa, kui juba läks isiklikust elust rääkimiseks, siis ma sain tõlkemagistrisse sisse nii Tallinnas kui Tartus. Mõlemas päris esimeste seas, kuigi mul oli vahepeal kergeid kahtlusi. Praegu samas tundub kuidagi kohatu selle üle rõõmustada, või pigem seda välja näidata. Eks ma sisimas heameelt ikka tunnen.
Ja veel, üldiselt on hea, kui lasta oma kirjatööd kellelgi üle lugeda, ja tagasiside on väga väärtuslik (aitäh, H! Ja teine H. Te teate, kes te olete).

Näete nüüd, on ju imelik. Keset raamatuarvustusi siis ootamatult selline asi. Võtab iga lugeja jalust maha. MOTT.
Grand Moff Martin signing off.