"All wars are civil wars, because all men are brothers."
- Francois Fenelon
Folk on lähenemas. Sattus sel aastal jälle nii, et ma ei lähe passiga. Tundub, et tuleb kõik neli päeva Viljandis olla, kuna väärt esinejaid jagub igale õhtule. Aga pole hullu, kui hommikupoole igavaks peaks minema, on mul vähemalt piisavalt lugeda. Raamatud kuhjuvad jälle hirmuäratava kiirusega. Ma ei tohi rohkem raamatupoodides käia.
Uus külm sõda
Edward Lucas
Edward Lucas on mees, kes tunneb Balti riikide olusid üsna hästi. Vana külma sõja lõppedes oli ta siinkandis korrespondent ja lisaks Lennart Meri lähedane sõber. Tema "Uus külm sõda" kujutab endast ülimalt põhjalikult läbi viidud uurimust Venemaa välis- ja siseriikliku poliitika kohta. Ja tulemused on pehmelt öeldes hirmutavad. Demokraatlikku Venemaad pole olemas - selles on vist pea kõik eestlased enam-vähem veendunud. Kuid mil määral, ja mida see tegelikult tähendab, sellest me sageli ei mõtle. Lucas annab sellest detailse ülevaate, puudutades sealjuures ka meie mälus veel värsket Pronkssõduri intsidenti. Lisaks hoiatab ta ka selle eest, et Lääne ja Venemaa vaheline moraalne eristus on kadumas. Tõepoolest ei pea paljud eestlased enam näiteks ameeriklasi venelastest suurt erinevaks ja suhtuvad negatiivselt mõlemaisse. Sellele sain tõestust mõni päev tagasi Hellas Hundis istudes, kus selgus, et paljude arvates on USA täpselt samasugune selgrootu diktatuuririik kui Vene Föderatsioon. "Uue külma sõja" lugemine peaks sellised mõtted seljatama. Loomulikult ei pöörata seal tähelepanu otseselt USA valitsusstruktuurile, mis võimaldaks üksühest võrdlust vene omaga, ent pilt Venemaast on väga selge: juba äärmuslikkuse eest võidakse seaduslikult vangi saata. USA-s viimati veel sellist seadust polnud. Teine kurb tõsiasi on see, et USA ja Euroopa vahelistest ebakõladest lõikab kasu just Kreml. Ehkki ükski riik pole korruptsioonist ja poliitikute rumalusest vaba, on USA paraku Venemaa mõju vastu vajalik liitlane - mis ei tähenda sugugi, et me peaks oma rahvuslikud traditsioonid või isegi selgroo minetama, et Ühendriikidele vastu tulla. Just sellist muljet üritab Venemaa meile jätta, ent me ei tohiks lasta end sellest ära petta.
Lõpetuseks üks sõna skeptikutele - vaatamata väljakutsuvale pealkirjale ei mõtle Lucas tegelikult sugugi seda, et vana külm sõda on kordumas. Uus külm sõda on tema sõnul hoopis teistsugune ja selge ideoloogilise vastasseisu puudumise tõttu isegi ohtlikum ning salakavalam.
The whole truth and nothing but the truth
21 juuli 2008
Summer, cont.d
16 juuli 2008
A Touch of Destiny
"If one does not attach himself to people and desires, never shall his heart be broken. But then, does he ever truly live?"
- Lu Yan
Suvi jätkub ja mul on tunne, et ma ei jõua ealeski tehtud kõike, mida ma tahaksin. Jaapani aia plaanid on hetkel stoppseisus, kuna ilmnesid probleemid veevärgiga (tiigile tuleb kaevata korralik äravoolutoru, mis tähendab ekskavaatori kutsumist). Vähemalt on mul piisavalt lugemist terveks suveks ja pooleks sügiseks. Ent lubatagu mul siinkohal lühidalt käsitleda hiljuti nähtud filmi "Keelatud kuningriik".
Forbidden Kingdom
Sisust lühidalt: kung-fu filmide austaja Jason (Michael Angarano) satub Vana-Hiinasse, kus tal tuleb tagastada salapärane sau selle õigele omanikule. Üsna pea kohtab ta kaaslasi, kes teda teel aitavad - Surematut võitlejat Lu Yani (Jackie Chan), Vaikivat Munka (Jet Li) ja orvust rändlaulikut Pääsukest (Yifei Lu). Lugu on iseenesest lineaarne ja lihtne, kuid mõjub võimsalt tänu mitmetele elementidele. Kung-fu filmi jaoks sisaldab "Keelatud kuningriik" üllatavalt palju sügavmõttelisi tsitaate. Neid pole ju filmidesse raske lisada, kuid et nad ka kontekstis esile tõuseksid ja vaatajale mõjuksid, tuleb väheke vaeva näha. Siin oli seda ilmselt tehtud. Loomulikult ei puudu ka huumor, mis on vastavalt näitlejate kvaliteedile hästi esitatud.
Eraldi väärib äramärkimist lausa suurepärane filmimuusika, mille autoriks vanameister Harry Gregson-Williams. Seekord on ta põiminud sisse idamaiseid teemasid, mis tunduvad tema puhul ootamatud, ent siiski on tunda võimas gregsonwilliamslik joon.
Minu arvates sobibki selle filmi üldiseks iseloomustamiseks kõige paremini Ahvikuninga hoiak. Kõik filmid ei pea alati olema marutõsised ja elumuutvalt sügavmõttelised. "Keelatud kuningriik" pakub head meelelahutust oma efektsete võitlusstseenide ja omapärase huumoriga, ning loomulikult lõbustab kõiki, keda paelub idamaade õhustik.
Muuhulgas pani selle filmi vaatamine mind mõtlema, millel põhinevad üldiselt linateostele määratud vanusepiirangud. "Keelatud kuningriik" oli märgitud perefilmina, kuid vägivalda seal igatahes jätkus (kung-fu film ju). Soolikad ei lennanud ja verd oli kasutatud vähe, seda muidugi - aga kellegi pikalivirutamise või kõri läbilõikamise akt jääb ju sellegipoolest samaks. Miks arvatakse, et lastele nn. "veretu vägivalla" näitamine on kuidagi positiivsem? Kas see ei juuruta arusaamist, et samasugust teguviisi võib päriselus korda saata ilma õudsete veriste tagajärgedeta? Leian, et säärane seisukoht on pehmelt öeldes selgrootu - kas keelame väikelastele üldse vägivalla vaatamise või siis näitame neile selget tõtt, seda, mis kaasneb inimesele vastu nägu andmise või mõõga kõhtu surumisega, et oleks vähemalt hoiatav element. Vahepealne ebalev variant, mis praegu käibel on, on tootnud vägivallaga harjunud põlvkonna, kes ei pea seda üldse eriti šokeerivaks või ohtlikuks, saati siis veel eemaletõukavaks. Tänapäevases läänelikus kontekstis on see taunitav olukord.
P.S. Hakkasin blogile pilte lisama. Äkki on nii huvitavam ja värvikam. Ilusam igatahes.
09 juuli 2008
Welcome to Rapture
"Is a man not entitled to the sweat of his own brow?
No, says the man in Washington, it belongs to the poor.
No, says the man in the Vatican, it belongs to God.
No, says the man in Moscow, it belongs to everyone."
- Andrew Ryan, creator of Rapture
Bioshock asetab mängija aastasse 1960 keset teadlaste loodud veealust linna Rapture'i. Seal pole Andrew Ryani loodud ühiskond kulgenud kuigi idüllilist rada - geenimutatsioonide üleküllusest hullunud teadlased on linna ainsaiks asukaiks. Peategelase Jacki ülesandeks saab leida linnast väljapääs, ent peagi kistakse ta Rapture'i elanike vahelisse võimuvõitlusse ja temast saab malend põnevas intriigidemängus, mida saadab õõvastav alatoon ja usutavalt kujutatud 60-ndate retroõhustik.
Et Rapture'i ohtlikus maailmas ellu jääda, peab Jack kasutama mitmesuguseid relvi - nii tavalisi revolvreid ja kuulipildujaid kui ka neidsamu geenimutatsioone, mis on linna teised asukad verejanulisteks koletisteks muutnud. Just plasmiidid muudavadki mängu omanäoliseks. Vastaseid põletada või neile telekineesi abil esemeid kaela kukutada - valik on sinu. Kombinatsioone on palju ja need kõik pakuvad läbi mängu piisavalt pinget. Ka tavarelvade valik on suur ja oma lemmiku leiab siit vast igaüks, vahet pole, kas tegemist on püstolikangelase või snaipriga.
Bioshocki ikoonideks on ilmselt saanud Big Daddy ja Little Sister. Seda loomulikult põhjusega. Mulle küll ei meenu ükski veel originaalsem kontseptsioon. Ka Sisterite päästmises-hukkamises seisnev moraalne valik pakub esialgu pinget, ehkki ähvardab lõpupoole muutuda mehhaaniliseks protsessiks.
Ülimalt tr00 (excuse the 1337speak) aspekt mängust on Rapture'i ideoloogiline taust, milles leidub vihjeid Orwellile ja Ayn Randile. Kohe näha, et tagataust ei jää lihtsalt kahvatuks raamiks, nõrgaks ettekäändeks tulistamisele, vaid seob pigem Bioshocki erinevad elemendid ühtseks nauditavaks tervikuks. Sellele lisavad vürtsi läbi mängu laiali pillatud raadiopäevikud, mis on muide nagu kogu mängu tekst suurepäraselt linti loetud.
Bioshock on kahtluseta üle pika aja üks parimaid mänge, mis minu kätte sattunud.
Black Sun Rising
Celia Friedman
Teise asjana teeksin juttu Celia Friedmani teosest "Black Sun Rising". Tegemist siis suhteliselt vähetuntud dark fantasy'ga, mis viib lugeja Maa satelliitplaneedile Ernale. Sealsed kolonistid pole juba aastatuhandeid emaplaneediga ühenduses olnud ja ühiskond on läinud oma rada, unustades enamiku tehnoloogilisi imesid. Ernal on üks suur erinevus meile tuttavast Maast - nimelt valitseb seal loodusjõud nimega "fae", miski, millele annavad elu ja võimu inimeste hirmud ja ootused. Paljud inimesed üritavad seda oma huvides ära kasutada, kuid tumeda jõu kõiki saladusi ei tunne keegi.
"Black Sun Rising" tutvustab meile triloogia peategelasi: preester Damien Vryce'i, adept Cianit ja salapärast Gerald Tarrantit. Viimane on vast kõige omanäolisem, kujutades endast midagi vampiirisarnast, kuid ometi teistsugust; et tema olemus on tähtis osa teose sündmustikust, ei hakka ma siinkohal pikemalt lahkama. Ent ka Damieni ja Ciani siseheitlused pakuvad kohati mõnusat pinget ja osad kõrvaltegelased, nagu sorts Senzei Reese ja rakh Hesseth, on väga õnnestunud. Ning muidugi on see dark fantasy. Seda rolli täidab teos suurepäraselt. Peategelased on pidevalt pealtnäha lootusetus ja väljapääsmatus olukorras. Kui ka tekib pingeleevendusi või helgemaid momente, keerab autor need kiiruga pea peale. Siiski ei mõju teos masendavalt. Pigem toob raske olukord välja peategelaste parimad omadused, eriti lootuse ja ustavuse. Mind jäi painama päris mitu küsimust, kahju, et triloogia teisi osi on Eestis ilmselt raske leida. Raamatukaupmeestest on ütlemata õel tuua sisse triloogia esimene osa, kuid selle järgi mitte..
27 juuni 2008
Every Day is Another Betrayal
No lubasin, et postitan sagedamini. Ei tulnud välja. Kas hakkab kujunema mingi muster? Aga mis teha, tööga tuli rohkem tegemist, kui ma arvasin. Nüüd (vist) hakkab puhkus. Hurraa.
Kuigi sisuliselt oli ju väga lõbus lihtsalt turistibussiga Narva sõita, tee peal natuke rääkida, siis tasuta lõunat süüa ja pärast selle kõige eest veel palka + tippi saada. Ehkki neli tundi tagasiloksumist oli ebameeldiv kogemus. Kuid selleks on ju MP3 ja head raamatud olemas.
Täna molbertit ostma. Harjusin teisega kunstikursuse jooksul nii ära, et ei taha üldse enam 90-kraadise laua peal joonistada. Neetud, jälle väljaminek (okei, tegelikult mul praegu rahaprobleeme pole, aga on ju in kogu aeg selle pärast viriseda).
Ma polegi veel kirjutanud jalgpallist. Tegelikult on seekordne turniir pakkunud ikkagi valdavalt positiivseid elamusi, ehkki ma pole kindel, kas mulle meeldib see uus mängumudel, et esimesed 80 minutit ei toimu mitte midagi ja siis viimase 10 minuti jooksul (ja suure tõenäosusega lisaajal) ärgatakse äkki üles. Siiski suutis näiteks Türgi pakkuda palju dramaatilisi momente ja nad olid vist tagasi vaadates üks mu selle turniiri lemmikmeeskondi. Kes oleks osanud arvata?
Muidugi valmistas Prantsusmaa jälle pettumuse. Aga ma pooleldi juba kartsin seda. Domenec on oma aja ära elanud. Hiljutisele MM-ile võis tema stiil veel sobida, aga nüüd.. Muidugi oli ka grupp äärmiselt raske, aga pool ajast jäi mulje, et mitte vastaste tugevus, vaid mingi segadus meeskonnas endas oli väljakukkumise peamiseks süüdlaseks. Mängijad on suurepärased, lausa tähtede meeskond - Ribery, Makelele, Malouda, Vieira jne - aga tulemusi pole, mäng ei sära. Eks see tähenda, et küsimus on treeneris.
Olgu, Prantsusmaa lahkudes oli mu järgmine lemmik Holland. Ilus ründav jalgpall, mida nad alagrupis olid näidanud, tõotas huvitavaid momente ka edaspidiseks. Muide, olen märganud, et väravavaht on reeglina meeskonna hing. Kui väravavaht meeldib, siis reeglina meeldib ka meeskond. Ja van der Sari osas pole ju kahtlust, et tegemist on äärmiselt tegija tüübiga. Ent see, kuidas venelased nad veerandfinaalis välja lülitasid, oli lausa häbiväärne.
Edasi olin Hispaania poolt ja siiamaani läheb selles suunas kõik hästi. Kastellaanid on finaalis, kus tuleb vastu seista sakslastele. Meeskond on neil igal juhul väga tasemel - ründajad ja ründav poolkaitse on Hispaaniale tüüpiliselt maailmaklassist: Torres, Villa ja Güiza, valik on lai. Kuid ka kaitse on sel turniiril end väga heast küljest näidanud, eesotsas muidugi ülikogenud Puyoliga. Ja Casillas on lihtsalt nii neetult hea väravavaht. La Furia Roja!
13 juuni 2008
Eksamid läbi
"Filosoofilised süsteemid tulenevad inimeste vajadusest varjata oma mõttelagedust."
- Michel de Montaigne
Sellesama Montaigne'i kohta sain kirjutada ka neljapäevasel prantsuse kirjanduse eksamil, mis läks üle ootuste hästi - eriti arvestades sellega, et kirjutasin seda palavikus. Ma ei tea, mis asi see on, et ma pärast sessi alati haigeks jään. Nagu mingi needus.
Ent nagu vihjab pealkiri, on ülikooliga nüüd selleks aastaks ühel pool ja saab veidi puhata. Mitte küll kaua, sest järgmisel nädalavahetusel ootab ekskursioon Tallinnas, aga siiski. Ning kaugel pole ka sünnipäev ja folk. Ettenägematult palju jama oli toa üleandmisega - administraator kukkus seletama, kuidas nt. õhupuhasti filtri vahetamata jätmise pärast tuleb 300-kroonine trahv ja kleepmassiga piltide seinale kleepimise järgselt peab kogu seina üle pahteldama. Ühesõnaga ei olnud meeldiv inimene.
Suve jooksul luban sagedasemaid blogiuuendusi. Arvan, et vähemalt kord nädalas.
Selle nädala märksõnad on jalgpall, Imogen Heap ja Celia Friedman.
(Muide, see oli reede ja kolmeteistkümnes)
25 mai 2008
Long Time No Blog
"Mitte kõik asjad ei ole mina, vaid mina olen kõik asjad."
- Emmanuel Lévinas
Tõepoolest on peaaegu kuu möödas.. Kui hetkeks käest ära lased, siis ta ununebki. Ei hakka ennast välja vabandama sellega, kui palju tegemist on olnud, sest ausalt öeldes oleks selle viisteist minutit miski sissekande kokku kirjutamiseks ikka leidnud. Aga kuidagi ei tulnud seda pealehakkamist. Praegugi ma kirjutan vaid sellepärast, et mul on nii palju erinevaid konfliktseid asju peas ning blog on üks moodus, kuidas neid ajutiselt tahaplaanile lükata. Ehkki see maksab mulle ilmselt hiljem kätte.
Vahepeal on nii palju juhtunud, et ei tea, kust alustada. Alustame siis kõige tähtsamast: kirjandus!
Fool's Fate
Robin Hobb
Muilt mailt.
Olles trotsinud Erasmuse paberimajandust, kõiksugu tehnilisi probleeme ja "zombesid", nagu ütles surma ja leina õppejõud Karmel Tall, olen nüüd valmis eksamisessioonile vapralt vastu astuma. Ettevalmistus tegelikult käib juba viimased nädal aega ning sinna juurde lisandub töö, kuna mulle usaldati SDI-st tõlkida esimene täispikk mängufilm. Vahepeal jõudsin ära käia ka Warhammeri turniiril Tallinnas ja saada seal endalegi üllatuseks 5. koha neljateistkümnest. Ning värvisin ära ka kaariku, mida pildistan siis, kui eksamite vahepealt vaba hetk tekib (aga võimalik ka, et alles pärast eksameid). Kolm nädalat veel ja siis olen suveks vaba - niivõrd-kuivõrd, sest olen juba andnud lubaduse mängida 22.-23. juunil prantsuse turistidele Tallinna-giidi. Ning kõige selle juures tunnen ma suurt puudust sõprade seltskonnast. Pole üldse aega teistega koos olla, istun vaid üksi arvuti taga ja rabelen ülikooli ja töö kallal. Kas ma sellist elu tahtsingi? Loodame, et suvega asi paraneb ja saan oma üksildusepisiku ravitud.
27 aprill 2008
Sildistamisest
Surfisin Rada7 foorumis ja sattusin tolle superstaari teema peale. Lühidalt siis puudutas mind eriti diskussioon Kristiina teemal. Ma ei taha nüüd jätta muljet, et loon siin mingit Piperali isikukultust, aga mis parata, kui inimesed sääraste arvamustega lagedale tulevad.
Minu arvates on tegemist väga omapärase lauljaga nii häälematerjali kui isiksuse poolest (niipalju kui seda ta jutust kuulda on olnud). Samal arvamusel oli ka hulk teisi Rada7 kasutajaid. Samas heitsid teised ette, et ta nagu "püüab liiga palju" või üritab nii kangesti olla "originaalne".
Kas piisab nägemisest, et inimene pole nagu teised, väitmaks, et ta on tegelikult sama pinnapealne, aga teeskleb? Isegi kui ta teeb seda väga hästi, nii, et seda üldse aru saada pole, näevad teravsilmsed kodanikud, kes ise muide peavad ennast tõeliselt tr00deks stambivälisteks, temast kohe läbi.. Eriti tegi tuska üks kasutaja, kes teatas, et suudab alati juba kolme sekundiga öelda, mis inimesega on tegu. Pealiskaudsus on selle nimi, ütlen. Ehk on selle taga lai valik psühholoogilisi põhjuseid. Aga kas on tõesti nii raske uskuda, et leidub üks 16-aastane eestlane, kes polegi subkultuuridesse klammerduv tiinekas? Tundub pigem, et üritades Kristiinat kõigest väest stampidesse tagasi suruda, teenivad kodanikud originaalsed sedasama eelarvamuste ja stereotüüpide süsteemi, millest nad nii väga eristuda soovivad.
Rant aside - kolmapäeval oli mul suur õnn osa saada prantsuse džässkollektiivi TH8 live'ist Athenas. Löökpillidžäss on Eestis täiesti teenimatult peaaegu tundmatu nähtus. Lisaks kohati mõnusat äratundmist pakkuvatele traditsioonilisematele rütmidele kiirgas TH8-st seda kõikevõitvat karismaatilisust ja omavahelist lavakeemiat, mis tundub just löökpillikollektiividele nii iseloomulik olevat. Nende kontsert oli sama palju etendus kui muusikaelamus. Iga bändiliikme esitatav karakter joonistus selgelt välja ja nende vahel toimus laval kaasahaarav suhtlus. Kõigega kaasnes veel mõnus soojus ja familiaarsus, mis on mulle alati hea džässiga seostunud. Muusikalise poole pealt oli huvitav suvaliste helide improvisatsiooniline lisamine rütmi. Võtta kotitäis plekk-kastruleid ja need ühel hetkel lihtsalt lavale laiali puistata - sellise elemendi muusikasse sulandamisega ei saa just paljud hakkama. TH8 oli kaasa toonud ka muljetavaldava koguse erinevaid trumme, millest osad olid mulle sootuks tundmatud. Ning eriti vahva oli muidugi nende lisalugu, kus kirurgideks riietunud mehed mikristatiivi otsa tilguti riputasid ja operatsioonilaua aset täitva ksülofoni ümber lõikust teostama koondusid. Väga meeldejääv kogemus!
Ei saa aga siinkohal mainimata jätta, et džässürituste piletid on siiski karjuvalt kallid. Seetõttu jäi seekord nägemata ka noJAZZ.. Tudengitele võiks asi ikkagi veel poole odavam olla, eriti ülikoolilinnas ja eriti kuna saal oli lõppude lõpuks vaid pooltäis.
