The whole truth and nothing but the truth

blogileht.ee

03 detsember 2008

For the lack of a lack...

"Ma näen, et te olete teinud kolm kirjaviga."
- Suure prantsuse revolutsiooni ohver markii de Favras pärast oma surmaotsuse lugemist


See siin ei ole piip.
See siin on katse leevendada lugejate igavust.
Põhjus, miks ma pole ammu kirjutanud oma metsikust elust Prantsusmaal, on väga lihtne. Minu blogi näol on tegemist mittefiktsionaalsesse žanri kuuluva tekstiga. Kuna viimasel ajal olen ma olnud hõivatud erinevate esseede, testide ja tõlketöödega, siis pole lihtsalt aega jäänud öösiti diskodel möllata. Ma ei teagi, kas naerda või nutta.
No jalgpallist pole muidugi pääsu. Siin on võimatu nii elada, et nädalas vähemalt korra poistega palli ei tao. Tout le monde joue. Kultuuri eripära, nii nad ütlevad. Ega ma ei kurda, füüsilist pingutust on niigi harva.

Huvitav kõrvalepõige: minu eelmises sissekandes esitatud vaade keele teemadel sai kinnitust hiljutises tõlketeooria loengus, kus tulid jutuks sõnade erinevad tähendusväljad. Muuhulgas sai räägitud ka sellest, kuidas ilukirjanduslik tõlge on üks tohutult tänamatu elukutse - esiteks on see sama keeruline töö kui iga teinegi, aga kui paljude raamatute puhul tõlkija isikule tähelepanu pööratakse? Eestis on võib-olla teatud erand Kaeride puhul (Harry Potteri tõlkijad), aga samas on Eesti nii väike, et siin tuntuse saavutamiseks ei pea eriti pingutama. Esitan lugejale väljakutse - palun nimetage ilma muud teost konsulteerimata veel üks tõlkija peale Kaeride. Muidugi jääb erialane tunnustus, aga selge see, et mingist üldisest tuntusest ei maksa eriliselt huvituda.
Teiseks, avalikkuse tähelepanu alla satuvad tavaliselt ainult need tõlkijad, kes on hakkama saanud märkimisväärselt kehva tõlkega. Millal te viimati mõnest kriitilisest artiklist lugesite, et tõlkija on väga hästi toime tulnud? Minu blogi ei tule arvesse. Jah, ma olen ikka paar korda tõlget kiitnud, vähemalt mälu järgi tundub nii. Üldiselt näib, et blogijad pööravad tõlkijatele rohkem tähelepanu kui "pärismeedia" leheneegrid; huvitav, kas see on mingi äratundmismoment kahe tähelepanupuuduse käes vaevleva tegevusala vahel.

Muide, mis puutub dubleerimise populaarsusse Prantsusmaal, siis selle peapõhjus paistab olevat veidi teine kui kultuuriline üleolekutunne (ehkki vastastikused mõjud pole võimatud), nimelt on siin terve hulk näitlejaid, kelle peamine sissetulekuallikas on dublaaž, ja muidugi on neil oma ametiühing, mis riigile häälekalt survet avaldab. Selle tulemusena eksisteerib seadus, et mingi protsent eetrisse minevatest telesaadetest ja kinos linastuvatest filmidest peab olema dubleeritud. See tundub mulle natuke kahtlase väärtusega. Esiteks ei meeldi mulle see, et kunstilistest väärtustest mõeldakse puhtmajanduslikult. Ma pean silmas seda, et filmi dubleerimine võtab tihtilugu selle kunstilist väärtust vähemaks. Subtiiter mõjutab filmi palju vähem. Muidugi on natuke tülikas seda lugeda, aga vähemalt jääb puutumatuks heliriba, mis on minu arvates filmi tähtis osa. Seega ei saa minu meelest filmide dubleerimist mingi kvoodiga reguleerida. Animatsioonide puhul on see vastuvõetav lahendus, aga mujal ei tohiks dublaaži peale suruda lihtsalt sel põhjusel, et muidu jääks mingi hulk inimesi tööta. Samas on see Prantsusmaa ülisotsiaalses ühiskonnas muidugi täiesti loogiline.
Aga kuskilt pidi see dubleerijate kiht muidugi tekkima, see tähendab, et oli suur nõudlus dublaaži järele, see meeldis prantslastele. Nii et suurrahva mentaliteet on ka siiski arvestatav tegur. Ainult et prantsuse noorte hulgas liikudes tundub mulle, et see trend on muutumas. Valdav enamus leiab, et dubleerimine on häiriv ja nad vaataksid palju meelsamini subtitreeritud filme. Kuid on oht, et omakasu taga ajavad ametiühingud võivad arenguprotsessi stagneerida ja takistada seaduste muutmist nii, nagu enamus rahvast sooviks.

Järgmises sissekandes teen juttu Murakamist, mis on mul peaaegu läbi. Aa, ja veel kirjandusest rääkides: Prantsusmaale tulles tegin endale ülesandeks tutvuda prantsusekeelse fantaasia- ja ulmekirjandusega. Ma kujutasin ette, et siin peaks originaalkeelseid teoseid vastavas žanris ju lihtsasti leidma. Ent paraku on 98% lettidest täis inglisekeelsete autorite prantsusekeelseid tõlkeid. Mida ma kategooriliselt keeldun ostmast. Milleks, kui ma võiksin lugeda inglisekeelset originaali? Prantsuse fantaasiakirjandus paistab olevat madalseisus. Pika otsimise peale leidsin Thierry Di Rollo fantaasiasugemetega ulmejutu "Meddik", mille ma ka järgmisena käsile võtan.

Also, jaanuarist tuleb internet mulle tuppa! Hurraa, viimaks ometi saan vaba aega!
Damn, ma imetlen de Favras'i. Grammar nazi to the end.

7 kommentaari:

 Laverna ütles ...

YaY!!!
Post...
Tänud korraliku toosi iroonia ja huumori eest, sa tegid mu päeva just paremaks :D

Anonüümne ütles ...

Pealelugemine pole ju sugugi ainult näitlejate tööga hõivamise huvides. See on ka filmivaataja huvides, näiteks lastele ja pensionäridele teeb see filmi jälgimise lihtsamaks. Maailmas ei ole ju ainult hea silmanägemise ja sorava lugemisoskusega täisjõus inimesed. Ja isegi nende hulgas ei jõua kõik subtiitrite lugemise kõrval küllaldaselt pilti jälgida. Mõnikord lipsavad subtiitrid ikka jube kiiresti eest või on halvasti nähtavad. Ei maksa kõike oma mätta otsast vaadata, kuigi noorust arvestades on selline teguviis mõistetav.
PS!Mis nende öödiskode pärast ikka nutta või naerda. Ma olen aru saanud, et need Sind väga ei köitnudki.Jalgpall see-eest aga küll. Seega on ju kõik vaid naeratamist väärt :)

Martin ütles ...

Tore, kui sain su tuju tõsta, Lummi. Aga loomulikult pean ma selle kohe tasa tegema: doos käib endiselt d-ga ja toos on midagi muud. Ma eeldan, et sa ei mõelnud "toositäit irooniat", mis on muidugi võimalik, kuid ebatõenäoline =)

 Laverna ütles ...

Tegelikult ma mõtlesin toosi all sellist vanaaegset ümarat toosi, mida kasutati asjade hoidmiseks. Tead küll...
Seega ära rutta liiga kiiresti mind maha tegema.
"toos" on selline irratsionaalne väljend antud kontekstis, kuhu sa paigutad asja mida sa hoiad meeles, ehk siis võiks luua võrdelise seose mälestuse ja karbikese vahel. Su postis oli lihtsalt selline hea lause, mis hakkab nüüd alatiseks sinuga seostuma.

invisible85 ütles ...

mati sirkel - saksa keelt ja hollandi keelt tõlgib, tema töö on enamik herman hesse raamatuid näiteks. ja ta on tasemel küll.
prantsuse keelest on tõlkinud näiteks indrek koff, filosoofiat, meie oma marri amon bourdieu'd, triinu tamm ajaviitekirjandust.
ja tammsaare tõlkis ju dostojevski :-)
tõlkijate teadmine on vist siseringi värk, aga mina piilun küll, et kes tõlkis, kui tuttavat teost eestindatult näen. mis puutub kaeride fenomeni, siis nad valisid ju ka kultusraamatu tõlkimiseks ja sellest ka avalikkuse kõrgendatud tähelepanu.
ehk on tõlkija isiksus selline, mis tahabki pigem varju jääda?

Martin ütles ...

Täiesti võimalik. Tammsaare kohta niipalju, et tõlkijad, kes on juba kirjanikuna tuntuks saanud, ei lähe muidugi arvesse.. Neid märgatakse vast rohkem, sest nimi müüb :P Aga muidugi on see siseringi asi. Mulle näiteks jäi väga hästi silma Mart Kalveti tõlge Stephen Kingi "Tumeda Torni" esimesele raamatule. Järgmised ei ole kahjuks enam tema tehtud, aga needki on head =)
Aga mis valimisse puutub, siis oled sa kindel, et Kaerid said seda tööd valida, või valiti pigem neid? Kui sa pole tuntud tõlkija, siis vist suurt valida ei saa.. Aga kahjuks ei oska ma öelda, mis töid Kaerid enne Potterit teinud olid.

invisible85 ütles ...

krista kaer on tõlkinud lessingit näiteks, põhimõtteliselt vist üldse kõike, mis vähegi väärt lugemine on. ja kui ma ei eksi, tegeleb ta kirjastamisega ka (varrak?), ja seega valib ise, mida tõlgib.
okei, tammsaare ei loe, mul lihtsalt tuli meelde 'kuritöö ja karistuse' pidev 'ahjaa', mis pani mind tõlkija vastu huvi tundma. muidugi on neid tõlkivaid kirjanikke veel...
ja tõlkijaid, keda nimetada võiks on ka veel, muidugi ei pruugi tõlkimine nende ainuke ega peamine leib olla, mõeldes õppejõududele näiteks.
minu meelest on huvitav küsimus ka see, miks tõlkijad ei kirjuta ? nii hea keeletunnetusega inimesed, palju lugenud, targad, aga ise piiruvad parimal juhul ees- või järelsõnaga. ehk millest võiks kirjutada raamatu krista kaer?