Kõrvalepõige

Tegin isiklike mõtiskluste ja ülikooliasjade jaoks uue blogi.
Siin jätkan ainult raamatu- ja filmiteemaliste juttudega. Võib-olla on parem, kui need asjad on eraldi.

Leia Mais

2012: tulevad filmid

Käesoleval sügisel on pakkuda veel päris palju huvitavaid linateoseid. Järgnevalt valik neid filme, mis mulle silma on jäänud.




Abraham Lincoln: Vampiirikütt
(Abraham Lincoln: Vampire Hunter)
Kinodes: 24.08
Režissöör: Timur Bekmambetov
Peaosas:  Benjamin Walker


Juba puhtalt idee enese WTF-väärtuse pärast tasuks seda filmi vaadata. Tõotab tulla hea kerge meelelahutus, mis loodetavasti ei võta ennast liiga tõsiselt. Eelvaates näeb Abe'i kirvekeerutamine igatahes väga efektne välja. Režissöör Bekmambetovi loomingusse kuuluvad muuhulgas ka Lukjanenko "Öise vahtkonna" raamatute mitte just väga populaarsed ekraniseeringud.
Kuigi kogu projekt tundub üksjagu absurdne, peab tunnistama, et siin on oma jabur loogika täiesti olemas: kui juba teha mõnest Ameerika presidendist vampiirikütt, siis kindlasti Abe Lincolnist. Aga ikkagi, ma ei kujuta küll ette, et keegi teeks filmi sellest, kuidas näiteks Lennart Meri zombidega võitleb. Hmm, tegelikult, kui nüüd mõtlema hakata...

  


Ajasõlm
(Looper)
Kinodes: 28.09
Režissöör: Rian Johnson
Peaosades: Bruce Willis, Joseph Gordon-Lewitt

Ah, ajarännu motiiv võib mõjuda väga efektselt, kui seda hästi kasutada (vt The Time Traveler's Wife, How to Live Safely in a Science Fictional Universe). Kas "Ajasõlm" on sedasorti saavutus? Seda on eelvaate põhjal raske öelda ja filmi süžee tundub õige pisut absurdne: kas tõesti on tulevikumaffia tänasest niivõrd palju kehvem, et neil pole peale ajarännu mõnda lihtsamat moodust soovimatutest isikutest vabanemiseks? Selle eest tundub, et märul käib hoogsalt ja kui sealjuures veel natuke nutikaid pöördeid ja ajutööd ka pakutakse, siis mida veel soovida? Mina annaksin "Ajasõlmele" võimaluse, aga ma pean endale tunnistama, et ajarännu temaatika on mu isiklik nõrkus. Lausa niivõrd, et mulle meeldis isegi see film.

Eestlanna Pariisis
(Une Estonienne à Paris)
Kinodes: 12.10
Režissöör: Ilmar Raag
Peaosades: Jeanne Moreau, Laine Mägi

Eesti filmitegijad ei tee just tihti välismaiste kolleegidega koostööd, seda enam siis prantslastega, kes mulle pisut südamelähedasemad on. Ja kui sageli seda ikka juhtub, et kaasa suudetakse haarata Jeanne Moreau kaliibriga staar? Teisalt, kes on Laine Mägi? Värskendavalt tundmatu nägu, tavaliselt on ju eesti filmide häda see, et kõik näitlejad on liiga tuttavad.
Eelvaate põhjal otsustades meenutab süžee õige mitmeti prantslaste filmi "Intouchables" (eesti tõlkes mingitel müstilistel põhjustel "1+1"), mis hiljuti rahvusvahelisel tasemel laineid lõi.

Pilveatlas
(Cloud Atlas)
Kinodes: 30.11
Režissöörid: Tom Tykwer, Andy Wachowski, Lana Wachowski
Peaosades: Tom Hanks, Halle Berry, Hugo Weaving, Jim Sturgess

Ma olen nüüd täiesti aus ja ütlen, et ma olen sellest filmist vasikavaimustuses. Vähemasti eelvaatest ja praegu teadaolevast informatsioonist. Eelvaatest paistab, et filmi visuaalid on tõesti viimase peal ja loo mastaap lausa hiiglaslik. Samuti tundub olevat tegu sellise filmiga, kus kõik polegi päevselge ja tuleb ka ise natuke mõelda. Juba on paralleele tõmmatud Aronofsky filmiga "Allikas", mis mulle samuti väga meeldis. Isegi reinkarnatsiooni temaatika ei suuda mind eemale hirmutada. Muretsema paneb ainult 164-minutiline pikkus. Eelvaadet vaadates jäi mulje, et see film peaks kestma vähemalt neli tundi, kuna erinevaid tegevuspaiku ja lugusid näis olevat nii palju. Loodetavasti ei jää need arvukad elemendid liiga katkendlikeks ja seosetuteks.
Wachowski on varem heade filmidega hakkama saanud ("The Matrix", "V for Vendetta") ja kaasa teeb hulk häid näitlejaid, nii et lootust on. Igatahes ootan suure huviga.

Kääbik: Ootamatu teekond
(The Hobbit: An Unexpected Journey)
Kinodes:  14.12
Režissöör: Peter Jackson
Peaosades: Martin Freeman, Ian McKellen

Seda filmi vist ei pea lähemalt tutvustama. Okei, mõned on pettunud, et Del Toro ikkagi režissööriks ei jäänud. Ja pärast seda, kui Jackson teatas, et kahe filmi asemel tuleb kolm, süüdistavad paljud teda liigses rahahimus. See kõik aga pole üldse oluline, sest lõpuks saab Keskmaad jälle kinos näha. "Sõrmuste isandast" on juba liiga kaua möödas. Ja kui päris aus olla, siis mina vaatan hea meelega kahe filmi asemel kolme. Jätkubki kauemaks!

Hüljatud
(Les Misérables)
Kinodes: 25.01 (tsiviliseeritud paikades [loe: USA-s] juba selle aasta detsembris)
Režissöör: Tom Hooper
Peaosades: Hugh Jackman, Russell Crowe, Anne Hathaway

Ma pole üldiselt suur muusikalide või muusikaliste filmide fänn (teatud eranditega), aga "Hüljatute" puhul võib erandi teha. Esiteks on see muusikal ise mulle meelepärasem kui teised, eriti oma õhustiku poolest. Teiseks teeb kaasa hulk tipptasemel näitlejaid, kellest päris mitu on ajaloolistes ajastudraamades kogenud tegijad. Ma arvan, et Jean Valjeani rolli oleks inglisekeelsestest näitlejatest raske leida kedagi paremat kui Hugh Jackman. Ja kui otsustada Hooperi viimase meistriteose "Kuninga kõne" järgi, võib oodata ka suurepärast režissööritööd.

Leia Mais

Hurr, Personal

Inimesed ütlevad, et ma ei räägi oma blogis piisavalt palju oma isiklikust elust. Ma ütlen neile, et see on raamatuarvustuste blogi ja mu isiklik elu ei sobiks siia. Selline sissekanne oleks nagu mingi ekstsentriline veidrik. Aga nad ei saa aru, nad ei usu mind. Ma siis demonstreerin, kui kohmakas ja imelik see tunduda võiks.

Suhted on keerulised. See on ilmselt nii hea kui halb, nagu elus ikka. Aga minu jaoks on alati kaks tahku. Esiteks pole ma kindel, mida mõtleb ja tunneb teine inimene. Ja kui ma temast hoolin, siis ma tahaksin seda väga teada või vähemalt aimata. Sellepärast, et ma tunnen soovi aidata oma sõpru ja lähedasi. Ma ei oota selle eest mitte midagi vastu (päriselt ka, kõik inimesed ei järgi eetilist egoismi). Aga ikkagi teeb mulle haiget, kui mind selle eest eemale tõrjutakse. Samuti hakkan ma tavaliselt iga suhtes ette tulevat konflikti üle analüüsima (mida küllap näitab ilmekalt seesama sissekanne). Ning siis on lihtne kaotada perspektiivi. Natukese aja pärast ei saa ma enam aru, kas mul on üldse põhjust muretseda või kujutan suuremat osa endale ette.
Seega. Teiseks, ma pole kindel, kas mul endal on üldse õigus ja kas ma ikka peaks mõtlema neid asju, mida ma mõtlen. Kahtlen oma lähtepunktis ja oma positsioonis. Mis on ju tavasituatsioonis skeptikule ja agnostikule väga kiiduväärt omadus, aga mulle lihtsalt tundub, et siin muudab see asjad pagana keeruliseks.

Kokkuvõtteks. Kui mulle kallitel inimestel on rasked ajad, siis ma olen valmis neid virisemata toetama. Aga kui nad ei lase seda teha? Siis olen ma natuke nõutu. Võin pikapeale isegi rahutuks muutuda, mis, mulle tundub, on väga ebaminulik seisund. Ma tean, et võiksin end rahulikuks sundida. Seda ma oskan. Aga võib-olla pole see eriti mõistlik lahendus. Samas. Alternatiiv on, et võin liiga palju mõelda, mingeid märke üle tõlgendada.

Eriti halb asja juures on see, et ma ei saa kirjutada. See tähendab, ei saa tegeleda loomega. Päris rahuliku ja õnneliku elu juures on ka veidi raske leida ainest kirjutamiseks, aga kui on selline sügavale tungiv probleem, siis see hõivab kõik mu mõtted ega lase keskenduda. Saan ainult mõelda probleemile või siis unustada probleem, tegeledes mingi meelelahutusega.

Aa, kui juba läks isiklikust elust rääkimiseks, siis ma sain tõlkemagistrisse sisse nii Tallinnas kui Tartus. Mõlemas päris esimeste seas, kuigi mul oli vahepeal kergeid kahtlusi. Praegu samas tundub kuidagi kohatu selle üle rõõmustada, või pigem seda välja näidata. Eks ma sisimas heameelt ikka tunnen.
Ja veel, üldiselt on hea, kui lasta oma kirjatööd kellelgi üle lugeda, ja tagasiside on väga väärtuslik (aitäh, H! Ja teine H. Te teate, kes te olete).

Näete nüüd, on ju imelik. Keset raamatuarvustusi siis ootamatult selline asi. Võtab iga lugeja jalust maha. MOTT.
Grand Moff Martin signing off.

Leia Mais

Raamat-ajamasin

How to Live Safely in a Science-Fictional Universe
Charles Yu

HLSSFU (mõnus akronüüm) on mitu asja korraga.
See on ulmežanrisse paigutuv teos, mis mõtiskleb inimese ja aja suhete üle peaaegu proustlikult.
Samuti on see raamat, mida kirjutab raamatu peategelane, seega raamat raamatu sees, ning lisaks kirjutab nimetatud peategelane seda raamatut (või raamatuid) raamatus lausa kaks korda, või lõputu arv kordi, või ainult ühe korra, sõltuvalt sellest, millist ajarännu teooriat pooldada.
Nagu eelöeldu põhjal aimata võib, on see põhjalik, detailne ja väga segadusseajav arutlus ajas rändamise poleemikast ja erinevatest variantidest, mida ulmekirjanduses leida võib.
Alternatiivselt võib HLSSFU olla ka lihtne ja südamlik lugu isast ja pojast ning nende ajatust teekonnast teineteise mõistmisel.
Teose sündmustik leiab aset surnud ringi ehk "time loop'i" sees, mille ajamasinate parandaja Charles Yu ise poolkogemata tekitas, tulistades ajamasinast väljuvat tuleviku-Yu'd. Ringi jooksul mõtiskleb Yu oma töö, pere ja sõprade üle. Viimastest väärivad märkimist tema olematu, ent ontoloogiliselt korrektne koer Ed, ajamasina eneseteadlik ja neurootiline pardaarvuti TAMMY ning Yu ülemus Ted, kes peab end inimeseks, ehkki on tegelikult vaid tarkvara. Selles ning põgusates, ent vaimukates pilguheitudes Yu maailmale on palju äratundmismomente ulmekirjanduse ja -filmide klassika austajaile. Olulisel kohal on ka Yu obsessiivselt hoolitsev budistist ema ning sihikindel geeniusest isa. Yu peresuhete komplekssus ja emotsionaalne värvikus teeks au ka psühholoogilisele romaanile.
Autori sõnul, kes on ühtlasi ka teose peategelane (vähemalt nimed on samad, mis muudab kogu küsimuse sellest, kes, millal ja kui palju kordi ikkagi HLSSFU-d kirjutas ning kuidas need kirjutamised üksteisega seotud on, veelgi segasemaks), soovis ta teosest teha omamoodi ajamasinat. Kahjuks ei seletanud ta seda eriti lahti - kas ta mõtles, et teose sündmustik "transpordib" lugejat üsna enneolematult komplekssel kujul HLSSFU fiktsionaalse ruumi mineviku ja tuleviku vahel, jäädes samas alati ka olevikku (seda siis lugeja jaoks, mitte peategelase-Yu jaoks, kes eksisteerib oma ajamasinas olevikuvälises hetkes)? Mina mõistsin seda veidi ka nii, et ehk on iga raamat omamoodi ajamasin. Lugedes läheme me ju üle fiktsionaalsesse aegruumi, kus sündmused leiavad aset reaalsusest erineva kiirusega, ja samuti tajume teose sündmusi kindlasti teistsuguses tempos, kui need teosesiseselt toimuvad (kuna kirjeldamine võtab mõnel puhul rohkem aega kui toimuv ise) Samas moondub ka lugeja reaalne ajataju. Kindlasti oleme kõik end kogemata lugema unustanud ja siis märganud, et oi, kui palju kell juba on. Yu teos avaldaski mulle muljet eelkõige seetõttu, et pani mõtisklema aja olemuse üle ja selle üle, kuidas me seda tegelikult tajume. Kas aeg üldse eksisteerib väljaspool meie taju? Yu näib ütlevat, et eksisteerib ehk küll, kuid meie jaoks pole sel suuremat tähtsust. Väärtustagem olevikku, siis muutuvad väärtuslikuks ka minevik ja tulevik.

Leia Mais

Nad on tulemas...

Väike kokkuvõte huvitavatest pealkirjadest, mis on kohe-kohe lettidele ilmumas.

- George R. R. Martin "A Dance with Dragons" - 12. juuli.
Seda, et "Troonide mängu" sarja neljas osa varsti ilmub, enamus fantaasiafänne muidugi juba teavad ja ootavad. Mina ehk küll veidi vähem, kuna mul ju kolmaski osa veel lugemata.

- Scott Lynch "Republic of Thieves" - 26. august.
Ei taha küll liiga vara hõisata, arvestades sellega, kui mitu korda on selle teose puhul ametlikke ilmumiskuupäevi muudetud (vähemalt viis, ilma naljata). Aga viimasel ajal on netti ilmunud hulk päris usaldusväärse kõlaga tagakaanetekste, mis saab ainult tähendada, et kirjastustel on käsikiri juba käes.

- Christopher Paolini "Inheritance" - 8. november.
Paljud ootavad seda kindlasti pinevalt, aga mind pole Paolini seni veel vaimustada suutnud. Siiski on iga järgmine osa olnud eelmisest märgatavalt parem. Kirjanikuna noormees kindlasti areneb. Võib olla huvitav jälgida, kuhu ta oma tsükli väidetavalt viimase osaga välja jõuab.

- Andrzej Sapkowski "Times of Contempt" - aprill 2012.
Jah, teie silmad ei peta teid. Witcheri-saaga teise osa kauaoodatud inglisekeelse tõlke ilmumine on jälle edasi lükatud. Ja veel nii kaugele. Jääme ootama... Ehkki võib-olla jõuaks juba enne poola keele selgeks õppida.

Leia Mais

Tere, fantaasia-naturalism!

"A big book is like a serious relationship; it requires a commitment. Not only that, but there's no guarantee that you will enjoy it, or that it will have a happy ending."
- Mick Foley

Last Argument of Kings
Joe Abercrombie

Abercrombie "First Law" triloogia viimane osa on ühest küljest küll igati loogiline jätk esimesele kahele, ent suudab siiski üllatada. Üllatada lihtsalt sellega, kui kaugele autor oma küünilisuses läheb. Minu lugejakogemuses ei leidu teist fantaasiaromaani, mis looks maailmast sedavõrd rusuva ja trööstitu pildi. Isegi George R. R. Martin jääb siin Abercrombiest maha. Zanriväliselt võiks seda võrrelda ehk Franz Kafka maailmadega või mõningate naturalistidega (Flaubert et al).
Aga võtame siis sisu lühidalt kokku: maag Bayazi eepiline retk Seemne järele kukkus läbi ja tema reisiseltskond on lagunenud. Jezal üritab sõjamehekarjäärist loobuda, et elada koos oma armastatuga, Logen pöördub tagasi põhja, kus tal on veel arveid klaarida ja Ferro jätkab oma kättemaksuteekonda. Samal ajal on Uniooni kuningas suremas, käib võimuvõitlus aadlike seas ja ka Inkvisitsioonil on oma huvid mängus, mis tähendab, et kõigi poolt armastatud Superior Gloktal on käed-jalad tööd täis. Nagu sellest veel vähe oleks, hakkavad talupojad mässama ja lõuna poolt lähenevad fanaatiliste Gurkhide hordid eesotsas hirmuäratavate Sööjatega.
Kolmas raamat keskendub ehk rohkem süžeele ja otste kokku tõmbamisele kui tegelaste arendamisele. Siiski võib ilma suuremaid üllatusi rikkumata öelda, et see on täiesti taotluslik. Kogu areng, mis peategelased eelnevais teostes läbi tegid, ei vii neid tegelikult alguspunktist kuigi palju kaugemale. Mis küllap ongi üsna realistlik, arvestades lühikese ajaperioodiga. Inimloomuse muutumine on pikaldane protsess. Samas on teose lõpplahendus nii üdini mustades toonides, et sealt on raske leida kasvõi üht väikest lootusekiirt. Põhimõtteliselt kõigi tegelaste jaoks peale ühe (ja ka see on vaieldav) lõpevad sündmused väga halvasti. Abercrombie näib olevat loonud sünge maailma musternäidise, musta tökatise tõmmise, millest oleme seni näinud vaid lahjendatud variante. Ehkki teos on kirja pandud väga hästi (eriti peab kiitma lahingustseene, mida on ohtralt), kohal on vana hea Abercrombie huumor, teravad dialoogid ja oskuslik karakteriseering, jäi mul sellest lõpplahendusest justkui halb maitse suhu. Ma ei nimetaks seda isegi pettumuseks. See oli lihtsalt raske löök minu lugejaootustele ja nii oligi see ilmselgelt planeeritud. Ma nimetaksin seda teost Ebamugavaks suure algustähega, eriti neile, kes on oma maailmavaate poolest pigem optimistid. Ja tõenäoliselt välistas Abercrombie lõppmäng ka selle, et ma kunagi triloogia uuesti kätte võtaksin. Kaht esimest osa oleks liiga masendav lugeda teades, kuhu kõik need ponnistused lõpuks välja viivad.
Ent kogu selles negatiivses õhustikus peituvad ka mõned nauditavad elemendid. Esiteks kirjanduslikus mõttes - mulle meeldib, kui teos, aga eriti triloogia, lõpeb samamoodi nagu algas.

» Näita spoilerit/sulge spoiler «

Abercrombie triloogia kõige esimene ja kõige viimane lause on täpselt samad.

Teiseks metatasandil - on päris meeldiv mõelda, et reaalne maailm pole nii julm ja sünge kui Abercrombie oma.
Kas sina suudad "First Law" triloogia seniseid osi arvestades täiesti loogilise, ent siiski mõneti jahmatava lõpu alla neelata? Kui tugev lugeja sa oled? Või pigem - kui vinge küünik? Selle elustiili esindajad võiksid Abercrombie kolmandat teost tõesti oma proovikivina kasutada. Kui suudad "Last Argument of Kings'i" lõpuni välja silmagi pilgutamata läbi lugeda, siis võid end tõesti uhkusega autentseks pessimistiks või küünikuks nimetada.

Leia Mais

We should forgive our enemies, but not...

Before They Are Hanged
Joe Abercrombie

"The First Law" triloogia teine osa jätkab sama küünilises vaimus kui esimene, nagu võib aimu anda pealkirjas kasutatud Heinrich Heine tsitaat. Bayaz oma värvika saatjaskonnaga jätkab teekonda läbi ohtliku kõnnumaa, mille eesmärki ta ikka veel enda teada hoiab. West saadetakse põhja, võitlema Bethodi karmide barbarite vastu oskamatu, ent enesekindla kroonprints Ladisla juhtimise all. Glokta saadetakse vaenlasest ümber piiratud Dagoska linna, kus tal tuleb avastada reetur enne, kui lõunalased üle müüride ronivad. Threetrees juhib Logani endised kaaslased Uniooni poolele, lootes Bethodi hirmuvalitsusele lõppu teha.
Esimeses osas tuvustatud intrigeerivaid tegelasi arendatakse edasi uutes ja ootamatutes, ent siiski loomulikuna näivates suundades. Eriti Bayazi kambas, keda liidavad ühte vaenulik ümbrus ja teekonna raskused, ja eriti Jezali puhul, kelles lugeja võib hakata nägema tõelise kangelase võrseid. Glokta jätkab oma vaevalist teekonda antikangelase ja kangelase piirimail. Mõnikord tahab lugeja talle kaasa tunda, ent järgmisel hetkel näib, et tema jaoks pole mingit lootust. Läbi teose on siiski pillutatud piisavalt momente, mis lasevad paista Glokta paremal poolel. Säilib võimalus, et temagi lunastab oma teod. Abercrombie kombineerib karakterite psühholoogilise arengu meisterlikult süzee ootamatute pöördepunktidega, maalides meile tegelastest paeluva pildi ning samas andes edasi vajalikku informatsiooni. Nelja võrdset süzeeliini korraga edasi viia pole lihtne ülesanne, eriti veel nii, et ükski neist lugeja jaoks oma lumma ei kaotaks. Siin aga on kõik neli võrdselt nauditavad ning kaasakiskuvad. Üle kõige valitseb loomulikult Abercrombie küüniline must huumor. Tegu on väärilise jätkuga kirjaniku esikteosele "The Blade Itself", mis kiirendab tempot ja muudab kõik huvitava veelgi huvitavamaks, tutvustades ka mitmeid uusi ja meeldejäävaid kõrvaltegelasi (palgasõdur Cosca on parimaks näiteks). Kohustuslik kõigile, kellele meeldib dark fantasy. Iseenesestmõistetav neile, kellele meeldis "The Blade Itself".

Leia Mais