Tagasi Tala rajale

Võlur ja klaas
Stephen King

"Tumeda torni" tsükli neljas raamat jätkab "Ahermaade" cliffhangerlikust lõpust, kus Rolandi ka-tet on lõksus maniakaalsel Mono Blaine'il, kihutamas oma hukatuse poole.. Kõlab dramaatiliselt, mis?
Tegelikkuses lõpeb Blaine'i liin paarikümne esimese leheküljega ja enamuse raamatust võtab enda alla Rolandi noorpõlvemeenutus. Viimaks saame rohkem teada salapärase neiu Susani ja Rolandi kaaslaste Cuthberti ning Alaini kohta, keda on eelmistes osades möödaminnes mainitud. "Tume torn IV" säilitab varasemate teoste sünge, kuid omapärase atmosfääri. Tõusvas joones jätkuvad veidrad sarnasused ja suisa paralleelid Rolandi ning meie maailmade vahel - ehkki on ka olulisi erinevusi. Tagasivaate loomuse tõttu toimub 90% "Võlurist ja klaasist" mineviku Kesk-Ilmas ja muu on vaid seda ümbritsev raam. Olen kuulnud, et osad kriitikud peavad neljandat osa Kingi tsükli allakäigu alguseks - et Rolandi heietused tõmbasid tempo liialt alla ja hajutasid tähelepanu süžee pealiinilt, Torni otsinguilt. Mingis mõttes on see ju tõsi, aga. Mina näiteks tahtsin juba pikemat aega kuulda Rolandi eelmisest ka-tetist. Samuti olen ma kindel (Kingi tundes), et nii mõnigi mälestustes poetatud infokild osutub edaspidi väga oluliseks.
Silver Sära tõlge on heatasemeline, ehkki nähtavasti esitas see töö mitmeid väljakutseid. Väga hea lahendus oli leitud Mejise veidravõitu murraku edasiandmiseks, tõepoolest, oijah. Tänuväärne on ka see, et tõlkimatute sõnamängude puhul oli joonealuse märkusega lisatud seletus ning sageli originaali lause. Mingis mõttes oleks olnud ehk veelgi huvitavam, kui Sära oleks üritanud asendada neid mõne ligilähedase eestikeelse sõnamänguga, kuna joonealune märkus näitas seose niikuinii ära. Kummastav on "Tumeda torni" sarja puhul see, et iga osa on tõlgitud erineva tõlkija poolt. Aga tundub, et King on nii hea materjal, et tema äratuntav, realistlik ja nurgeline mitte-midagi-pehmendav stiil on siiski tõlkes säilinud.