Vana aasta viimane raamat

Meddik
Thierry Di Rollo

Teise nimega "Le rire du sourd" ehk "Kurdi naer".
Tegu on prantsuse ulmekirjanduse ühe värskema nimega, kes on peamiselt kogunud tuntust oma šokeerivalt otsekoheste kirjelduste ja depressiivsusele kalduvate õhustikkudega. Käesolev teos näib olevat stiilipuhas Di Rollo.
"Meddik" jutustab loo Maa süngest tulevikust, kus inimkond on lõhenenud brutaalseteks hõimudeks, mis peavad omavahel laastavat ja katkematut geriljasõda. Sadadest surnutest toituvad raipesööjad on arenenud hirmuäratavalt intelligentseteks mutantvaresteks. Suurem osa rahvast elab vaesuses ja keskmine eluiga on lühike. Vaid mõned üksikud rikkurid, kes nimetavad end Õiglasteks, elavad isolatsioonis oma klaasist pilvelõhkujates, kasutades oma eluea pikendamiseks kemikaale. Nende võsukesed veedavad aega narkootikumide ja alkoholi seltsis, sulgedes oma silmad muus maailmas toimuvale. Teose peategelane ongi ühe taolise kommertsimpeeriumi pärija John Stolker, kes hakkab kahtlema Õiglaste maailmapildi sobivuses (muuhulgas lülitub juttu ka usutemaatika). Mõnuainete võimuses ilmub talle viirastuslik ja sürreaalne hiidelevant Meddik, kelle jälgedes käies saab Stolkerist halastamatu tasuja. Ja kedagi ei säästeta..
Jutt laskub oma sünguses kohati lausa absurdsetesse mõõtmetesse, mis võib mõne lugeja isegi muigama panna - ja kohe seejärel pead murdma, et kas on olemas asjaolu, mis õigustaks säherduste teemade üle muigamist. Di Rollo sõnavara pole eriti keeruline ning seetõttu sobib tekst ka neile frankofiilidele, kelle hammas veel päris Balzaci või Zola peale ei hakka.

Leia Mais

Return of the Ming

Pealkiri on kerge vihje ühele ammusele, aga huvitavale paneelile Order of the Stick koomiksis.

Homme samal ajal olen ma juba rongis ja sõidan Pariisi, lennujaama poole. Lennukis saan ma istuda lausa viis tundi, pluss tund aega ootamist Riia lennujaamas. Ametlik Eestisse saabumise aeg on 20.30.

Nagu ikka kombeks, õnnestus mul ka seekordse semestri lõppedes kergelt haigeks jääda, kuid see ei kujutanud endast õnneks midagi eriti hullu. Vaheajal on mul plaanis osaleda foorumi kokkutulekul, mis peaks kõigi eelduste kohaselt toimuma minu juures, ja mängida paar mängu Warhammerit. Ning muidu puhata. Eks ilmselt tuleb veidi ka tööd teha ja eksamiteks õppida. Ja ma pole enam väga ammu ühtegi miniatuuri värvinud..

Kohtumiseni Maarjamaa pinnal!
P.S. Thierry Di Rollo stiil on geniaalne! Kahjuks pole mu otsingud laias internetis paljastanud mitte ühtegi tema teost, mis oleks tõlgitud inglise keelde. Pikem ülevaade ühest tema uuemast romaanist "Meddik" peaks tulema järgmise nädala jooksul.

Leia Mais

Kummastavad katkendid

The Elephant Vanishes
Haruki Murakami

Nagu lubatud.
"The Elephant Vanishes" on lühijuttude kogumik mehelt, keda meedia kutsub jaapani Kafkaks. Sari kahekümne ringis novelle, mis kujutavad endast põgusaid pilguheite erinevate jaapanlaste eludesse ja mõttemaailmadesse. Olgu öeldud, et toonilt on jutte seinast seina. Mõned, näiteks "Lederhosen", on selgelt lõbusa alatooniga, teised jällegi kantud masendavast ja lootusetuna näivast surutusest. Neis viimastes võib tõepoolest näha paralleele Franz Kafkaga, ehkki depressiivsuse skaalal on Murakami siiski mitu suurt astet madalamal. Elevandikadumise lõpul ei jäänud mind kummitama selline ängistus nagu näiteks pärast Kafka "Protsessi".
Murakami stiil on vahetu ja kummaliselt luuleline, vaatamata sellele, et käsitletavad teemad on suhteliselt proosalised ja argielulised. Erinevad minategelased saavad juba mõne leheküljega oma isikupärase eluvaate ja loogika, mis eristab neid kogumiku teistest protagonistidest. Et novell saab nii kiiresti läbi, siis võib selline hüplemine erinevate vaatepunktide vahel mitme jutukese järjest lugemisel häirivaks muutuda - mõte ei jõua justkui uue tegelasega kohanduda. Mina leidsin, et kõige parem on lugeda umbes kaks-kolm novelli korraga ja siis teha väike paus. Ning stiilist rääkides tuleb teha kummardus kahele tõlkijale. Ma ei oska muidugi võrrelda algmaterjaliga, aga tekst voolab kenasti ja pole vähimatki kunstliku konstruktsiooni maiku. Muidugi on mõlemad jaapani kirjanduse spetsialistid, Jay Rubin lausa Harvardi professor.
Üldiselt tundub mulle, et "The Elephant Vanishes" on võimalik lugeda kahte moodi: esiteks lõbusa, kergetoonilise kogumikuna, mis pakub võimalust piiluda jaapani tavainimese argiellu, teiseks aga märksa tõsisema teosena, mille ridade vahelt võib välja lugeda oma elu mõtestada üritavate tegelaste eksistentsiaalseid otsinguid. Ja enamjaolt ei lõpe need kuigi tulemuslikult. Suurema osa novellide lõpud oleks justkui ära lõigatud. Need katkevad äkki ja sageli rahuldust pakkumata, jättes loo kulminatsiooni lugeja kujutlusvõime hooleks. Arvestades selle motiivi kordumisega muidu nii sõnaosava ja žanriteadliku autori juures, tekkis mul tunne, et see on täiesti taotluslik. Vastused ei ole nii lihtsad, et need võiks lugejale kandikul ette kanda. Pessimist võiks lihtsasti järeldada, et vastuseid ehk ei olegi üldse olemas. Mina eelistan mõelda, et Murakami tahtis, et igaüks leiaks oma vastused ise. Ja sealjuures tuleb pingutada.

Leia Mais

For the lack of a lack...

"Ma näen, et te olete teinud kolm kirjaviga."
- Suure prantsuse revolutsiooni ohver markii de Favras pärast oma surmaotsuse lugemist


See siin ei ole piip.
See siin on katse leevendada lugejate igavust.
Põhjus, miks ma pole ammu kirjutanud oma metsikust elust Prantsusmaal, on väga lihtne. Minu blogi näol on tegemist mittefiktsionaalsesse žanri kuuluva tekstiga. Kuna viimasel ajal olen ma olnud hõivatud erinevate esseede, testide ja tõlketöödega, siis pole lihtsalt aega jäänud öösiti diskodel möllata. Ma ei teagi, kas naerda või nutta.
No jalgpallist pole muidugi pääsu. Siin on võimatu nii elada, et nädalas vähemalt korra poistega palli ei tao. Tout le monde joue. Kultuuri eripära, nii nad ütlevad. Ega ma ei kurda, füüsilist pingutust on niigi harva.

Huvitav kõrvalepõige: minu eelmises sissekandes esitatud vaade keele teemadel sai kinnitust hiljutises tõlketeooria loengus, kus tulid jutuks sõnade erinevad tähendusväljad. Muuhulgas sai räägitud ka sellest, kuidas ilukirjanduslik tõlge on üks tohutult tänamatu elukutse - esiteks on see sama keeruline töö kui iga teinegi, aga kui paljude raamatute puhul tõlkija isikule tähelepanu pööratakse? Eestis on võib-olla teatud erand Kaeride puhul (Harry Potteri tõlkijad), aga samas on Eesti nii väike, et siin tuntuse saavutamiseks ei pea eriti pingutama. Esitan lugejale väljakutse - palun nimetage ilma muud teost konsulteerimata veel üks tõlkija peale Kaeride. Muidugi jääb erialane tunnustus, aga selge see, et mingist üldisest tuntusest ei maksa eriliselt huvituda.
Teiseks, avalikkuse tähelepanu alla satuvad tavaliselt ainult need tõlkijad, kes on hakkama saanud märkimisväärselt kehva tõlkega. Millal te viimati mõnest kriitilisest artiklist lugesite, et tõlkija on väga hästi toime tulnud? Minu blogi ei tule arvesse. Jah, ma olen ikka paar korda tõlget kiitnud, vähemalt mälu järgi tundub nii. Üldiselt näib, et blogijad pööravad tõlkijatele rohkem tähelepanu kui "pärismeedia" leheneegrid; huvitav, kas see on mingi äratundmismoment kahe tähelepanupuuduse käes vaevleva tegevusala vahel.

Muide, mis puutub dubleerimise populaarsusse Prantsusmaal, siis selle peapõhjus paistab olevat veidi teine kui kultuuriline üleolekutunne (ehkki vastastikused mõjud pole võimatud), nimelt on siin terve hulk näitlejaid, kelle peamine sissetulekuallikas on dublaaž, ja muidugi on neil oma ametiühing, mis riigile häälekalt survet avaldab. Selle tulemusena eksisteerib seadus, et mingi protsent eetrisse minevatest telesaadetest ja kinos linastuvatest filmidest peab olema dubleeritud. See tundub mulle natuke kahtlase väärtusega. Esiteks ei meeldi mulle see, et kunstilistest väärtustest mõeldakse puhtmajanduslikult. Ma pean silmas seda, et filmi dubleerimine võtab tihtilugu selle kunstilist väärtust vähemaks. Subtiiter mõjutab filmi palju vähem. Muidugi on natuke tülikas seda lugeda, aga vähemalt jääb puutumatuks heliriba, mis on minu arvates filmi tähtis osa. Seega ei saa minu meelest filmide dubleerimist mingi kvoodiga reguleerida. Animatsioonide puhul on see vastuvõetav lahendus, aga mujal ei tohiks dublaaži peale suruda lihtsalt sel põhjusel, et muidu jääks mingi hulk inimesi tööta. Samas on see Prantsusmaa ülisotsiaalses ühiskonnas muidugi täiesti loogiline.
Aga kuskilt pidi see dubleerijate kiht muidugi tekkima, see tähendab, et oli suur nõudlus dublaaži järele, see meeldis prantslastele. Nii et suurrahva mentaliteet on ka siiski arvestatav tegur. Ainult et prantsuse noorte hulgas liikudes tundub mulle, et see trend on muutumas. Valdav enamus leiab, et dubleerimine on häiriv ja nad vaataksid palju meelsamini subtitreeritud filme. Kuid on oht, et omakasu taga ajavad ametiühingud võivad arenguprotsessi stagneerida ja takistada seaduste muutmist nii, nagu enamus rahvast sooviks.

Järgmises sissekandes teen juttu Murakamist, mis on mul peaaegu läbi. Aa, ja veel kirjandusest rääkides: Prantsusmaale tulles tegin endale ülesandeks tutvuda prantsusekeelse fantaasia- ja ulmekirjandusega. Ma kujutasin ette, et siin peaks originaalkeelseid teoseid vastavas žanris ju lihtsasti leidma. Ent paraku on 98% lettidest täis inglisekeelsete autorite prantsusekeelseid tõlkeid. Mida ma kategooriliselt keeldun ostmast. Milleks, kui ma võiksin lugeda inglisekeelset originaali? Prantsuse fantaasiakirjandus paistab olevat madalseisus. Pika otsimise peale leidsin Thierry Di Rollo fantaasiasugemetega ulmejutu "Meddik", mille ma ka järgmisena käsile võtan.

Also, jaanuarist tuleb internet mulle tuppa! Hurraa, viimaks ometi saan vaba aega!
Damn, ma imetlen de Favras'i. Grammar nazi to the end.

Leia Mais