Inimesed ütlevad, et ma ei räägi oma blogis piisavalt palju oma isiklikust elust. Ma ütlen neile, et see on raamatuarvustuste blogi ja mu isiklik elu ei sobiks siia. Selline sissekanne oleks nagu mingi ekstsentriline veidrik. Aga nad ei saa aru, nad ei usu mind. Ma siis demonstreerin, kui kohmakas ja imelik see tunduda võiks.
Suhted on keerulised. See on ilmselt nii hea kui halb, nagu elus ikka. Aga minu jaoks on alati kaks tahku. Esiteks pole ma kindel, mida mõtleb ja tunneb teine inimene. Ja kui ma temast hoolin, siis ma tahaksin seda väga teada või vähemalt aimata. Sellepärast, et ma tunnen soovi aidata oma sõpru ja lähedasi. Ma ei oota selle eest mitte midagi vastu (päriselt ka, kõik inimesed ei järgi eetilist egoismi). Aga ikkagi teeb mulle haiget, kui mind selle eest eemale tõrjutakse. Samuti hakkan ma tavaliselt iga suhtes ette tulevat konflikti üle analüüsima (mida küllap näitab ilmekalt seesama sissekanne). Ning siis on lihtne kaotada perspektiivi. Natukese aja pärast ei saa ma enam aru, kas mul on üldse põhjust muretseda või kujutan suuremat osa endale ette.
Seega. Teiseks, ma pole kindel, kas mul endal on üldse õigus ja kas ma ikka peaks mõtlema neid asju, mida ma mõtlen. Kahtlen oma lähtepunktis ja oma positsioonis. Mis on ju tavasituatsioonis skeptikule ja agnostikule väga kiiduväärt omadus, aga mulle lihtsalt tundub, et siin muudab see asjad pagana keeruliseks.
Kokkuvõtteks. Kui mulle kallitel inimestel on rasked ajad, siis ma olen valmis neid virisemata toetama. Aga kui nad ei lase seda teha? Siis olen ma natuke nõutu. Võin pikapeale isegi rahutuks muutuda, mis, mulle tundub, on väga ebaminulik seisund. Ma tean, et võiksin end rahulikuks sundida. Seda ma oskan. Aga võib-olla pole see eriti mõistlik lahendus. Samas. Alternatiiv on, et võin liiga palju mõelda, mingeid märke üle tõlgendada.
Eriti halb asja juures on see, et ma ei saa kirjutada. See tähendab, ei saa tegeleda loomega. Päris rahuliku ja õnneliku elu juures on ka veidi raske leida ainest kirjutamiseks, aga kui on selline sügavale tungiv probleem, siis see hõivab kõik mu mõtted ega lase keskenduda. Saan ainult mõelda probleemile või siis unustada probleem, tegeledes mingi meelelahutusega.
Aa, kui juba läks isiklikust elust rääkimiseks, siis ma sain tõlkemagistrisse sisse nii Tallinnas kui Tartus. Mõlemas päris esimeste seas, kuigi mul oli vahepeal kergeid kahtlusi. Praegu samas tundub kuidagi kohatu selle üle rõõmustada, või pigem seda välja näidata. Eks ma sisimas heameelt ikka tunnen.
Ja veel, üldiselt on hea, kui lasta oma kirjatööd kellelgi üle lugeda, ja tagasiside on väga väärtuslik (aitäh, H! Ja teine H. Te teate, kes te olete).
Näete nüüd, on ju imelik. Keset raamatuarvustusi siis ootamatult selline asi. Võtab iga lugeja jalust maha. MOTT.
Grand Moff Martin signing off.
The whole truth and nothing but the truth
22 juuli 2011
Hurr, Personal
18 juuli 2011
Raamat-ajamasin
How to Live Safely in a Science-Fictional Universe
Charles Yu
HLSSFU (mõnus akronüüm) on mitu asja korraga.
See on ulmežanrisse paigutuv teos, mis mõtiskleb inimese ja aja suhete üle peaaegu proustlikult.
Samuti on see raamat, mida kirjutab raamatu peategelane, seega raamat raamatu sees, ning lisaks kirjutab nimetatud peategelane seda raamatut (või raamatuid) raamatus lausa kaks korda, või lõputu arv kordi, või ainult ühe korra, sõltuvalt sellest, millist ajarännu teooriat pooldada.
Nagu eelöeldu põhjal aimata võib, on see põhjalik, detailne ja väga segadusseajav arutlus ajas rändamise poleemikast ja erinevatest variantidest, mida ulmekirjanduses leida võib.
Alternatiivselt võib HLSSFU olla ka lihtne ja südamlik lugu isast ja pojast ning nende ajatust teekonnast teineteise mõistmisel.
Teose sündmustik leiab aset surnud ringi ehk "time loop'i" sees, mille ajamasinate parandaja Charles Yu ise poolkogemata tekitas, tulistades ajamasinast väljuvat tuleviku-Yu'd. Ringi jooksul mõtiskleb Yu oma töö, pere ja sõprade üle. Viimastest väärivad märkimist tema olematu, ent ontoloogiliselt korrektne koer Ed, ajamasina eneseteadlik ja neurootiline pardaarvuti TAMMY ning Yu ülemus Ted, kes peab end inimeseks, ehkki on tegelikult vaid tarkvara. Selles ning põgusates, ent vaimukates pilguheitudes Yu maailmale on palju äratundmismomente ulmekirjanduse ja -filmide klassika austajaile. Olulisel kohal on ka Yu obsessiivselt hoolitsev budistist ema ning sihikindel geeniusest isa. Yu peresuhete komplekssus ja emotsionaalne värvikus teeks au ka psühholoogilisele romaanile.
Autori sõnul, kes on ühtlasi ka teose peategelane (vähemalt nimed on samad, mis muudab kogu küsimuse sellest, kes, millal ja kui palju kordi ikkagi HLSSFU-d kirjutas ning kuidas need kirjutamised üksteisega seotud on, veelgi segasemaks), soovis ta teosest teha omamoodi ajamasinat. Kahjuks ei seletanud ta seda eriti lahti - kas ta mõtles, et teose sündmustik "transpordib" lugejat üsna enneolematult komplekssel kujul HLSSFU fiktsionaalse ruumi mineviku ja tuleviku vahel, jäädes samas alati ka olevikku (seda siis lugeja jaoks, mitte peategelase-Yu jaoks, kes eksisteerib oma ajamasinas olevikuvälises hetkes)? Mina mõistsin seda veidi ka nii, et ehk on iga raamat omamoodi ajamasin. Lugedes läheme me ju üle fiktsionaalsesse aegruumi, kus sündmused leiavad aset reaalsusest erineva kiirusega, ja samuti tajume teose sündmusi kindlasti teistsuguses tempos, kui need teosesiseselt toimuvad (kuna kirjeldamine võtab mõnel puhul rohkem aega kui toimuv ise) Samas moondub ka lugeja reaalne ajataju. Kindlasti oleme kõik end kogemata lugema unustanud ja siis märganud, et oi, kui palju kell juba on. Yu teos avaldaski mulle muljet eelkõige seetõttu, et pani mõtisklema aja olemuse üle ja selle üle, kuidas me seda tegelikult tajume. Kas aeg üldse eksisteerib väljaspool meie taju? Yu näib ütlevat, et eksisteerib ehk küll, kuid meie jaoks pole sel suuremat tähtsust. Väärtustagem olevikku, siis muutuvad väärtuslikuks ka minevik ja tulevik.
10 juuni 2011
Nad on tulemas...
Väike kokkuvõte huvitavatest pealkirjadest, mis on kohe-kohe lettidele ilmumas.
- George R. R. Martin "A Dance with Dragons" - 12. juuli.
Seda, et "Troonide mängu" sarja neljas osa varsti ilmub, enamus fantaasiafänne muidugi juba teavad ja ootavad. Mina ehk küll veidi vähem, kuna mul ju kolmaski osa veel lugemata.
- Scott Lynch "Republic of Thieves" - 26. august.
Ei taha küll liiga vara hõisata, arvestades sellega, kui mitu korda on selle teose puhul ametlikke ilmumiskuupäevi muudetud (vähemalt viis, ilma naljata). Aga viimasel ajal on netti ilmunud hulk päris usaldusväärse kõlaga tagakaanetekste, mis saab ainult tähendada, et kirjastustel on käsikiri juba käes.
- Christopher Paolini "Inheritance" - 8. november.
Paljud ootavad seda kindlasti pinevalt, aga mind pole Paolini seni veel vaimustada suutnud. Siiski on iga järgmine osa olnud eelmisest märgatavalt parem. Kirjanikuna noormees kindlasti areneb. Võib olla huvitav jälgida, kuhu ta oma tsükli väidetavalt viimase osaga välja jõuab.
- Andrzej Sapkowski "Times of Contempt" - aprill 2012.
Jah, teie silmad ei peta teid. Witcheri-saaga teise osa kauaoodatud inglisekeelse tõlke ilmumine on jälle edasi lükatud. Ja veel nii kaugele. Jääme ootama... Ehkki võib-olla jõuaks juba enne poola keele selgeks õppida.
Tere, fantaasia-naturalism!
"A big book is like a serious relationship; it requires a commitment. Not only that, but there's no guarantee that you will enjoy it, or that it will have a happy ending."
- Mick Foley
Last Argument of Kings
Joe Abercrombie
Abercrombie "First Law" triloogia viimane osa on ühest küljest küll igati loogiline jätk esimesele kahele, ent suudab siiski üllatada. Üllatada lihtsalt sellega, kui kaugele autor oma küünilisuses läheb. Minu lugejakogemuses ei leidu teist fantaasiaromaani, mis looks maailmast sedavõrd rusuva ja trööstitu pildi. Isegi George R. R. Martin jääb siin Abercrombiest maha. Zanriväliselt võiks seda võrrelda ehk Franz Kafka maailmadega või mõningate naturalistidega (Flaubert et al).
Aga võtame siis sisu lühidalt kokku: maag Bayazi eepiline retk Seemne järele kukkus läbi ja tema reisiseltskond on lagunenud. Jezal üritab sõjamehekarjäärist loobuda, et elada koos oma armastatuga, Logen pöördub tagasi põhja, kus tal on veel arveid klaarida ja Ferro jätkab oma kättemaksuteekonda. Samal ajal on Uniooni kuningas suremas, käib võimuvõitlus aadlike seas ja ka Inkvisitsioonil on oma huvid mängus, mis tähendab, et kõigi poolt armastatud Superior Gloktal on käed-jalad tööd täis. Nagu sellest veel vähe oleks, hakkavad talupojad mässama ja lõuna poolt lähenevad fanaatiliste Gurkhide hordid eesotsas hirmuäratavate Sööjatega.
Kolmas raamat keskendub ehk rohkem süžeele ja otste kokku tõmbamisele kui tegelaste arendamisele. Siiski võib ilma suuremaid üllatusi rikkumata öelda, et see on täiesti taotluslik. Kogu areng, mis peategelased eelnevais teostes läbi tegid, ei vii neid tegelikult alguspunktist kuigi palju kaugemale. Mis küllap ongi üsna realistlik, arvestades lühikese ajaperioodiga. Inimloomuse muutumine on pikaldane protsess. Samas on teose lõpplahendus nii üdini mustades toonides, et sealt on raske leida kasvõi üht väikest lootusekiirt. Põhimõtteliselt kõigi tegelaste jaoks peale ühe (ja ka see on vaieldav) lõpevad sündmused väga halvasti. Abercrombie näib olevat loonud sünge maailma musternäidise, musta tökatise tõmmise, millest oleme seni näinud vaid lahjendatud variante. Ehkki teos on kirja pandud väga hästi (eriti peab kiitma lahingustseene, mida on ohtralt), kohal on vana hea Abercrombie huumor, teravad dialoogid ja oskuslik karakteriseering, jäi mul sellest lõpplahendusest justkui halb maitse suhu. Ma ei nimetaks seda isegi pettumuseks. See oli lihtsalt raske löök minu lugejaootustele ja nii oligi see ilmselgelt planeeritud. Ma nimetaksin seda teost Ebamugavaks suure algustähega, eriti neile, kes on oma maailmavaate poolest pigem optimistid. Ja tõenäoliselt välistas Abercrombie lõppmäng ka selle, et ma kunagi triloogia uuesti kätte võtaksin. Kaht esimest osa oleks liiga masendav lugeda teades, kuhu kõik need ponnistused lõpuks välja viivad.
Ent kogu selles negatiivses õhustikus peituvad ka mõned nauditavad elemendid. Esiteks kirjanduslikus mõttes - mulle meeldib, kui teos, aga eriti triloogia, lõpeb samamoodi nagu algas.
Teiseks metatasandil - on päris meeldiv mõelda, et reaalne maailm pole nii julm ja sünge kui Abercrombie oma.
Kas sina suudad "First Law" triloogia seniseid osi arvestades täiesti loogilise, ent siiski mõneti jahmatava lõpu alla neelata? Kui tugev lugeja sa oled? Või pigem - kui vinge küünik? Selle elustiili esindajad võiksid Abercrombie kolmandat teost tõesti oma proovikivina kasutada. Kui suudad "Last Argument of Kings'i" lõpuni välja silmagi pilgutamata läbi lugeda, siis võid end tõesti uhkusega autentseks pessimistiks või küünikuks nimetada. Leia Mais
07 juuni 2011
We should forgive our enemies, but not...
Before They Are Hanged
Joe Abercrombie
"The First Law" triloogia teine osa jätkab sama küünilises vaimus kui esimene, nagu võib aimu anda pealkirjas kasutatud Heinrich Heine tsitaat. Bayaz oma värvika saatjaskonnaga jätkab teekonda läbi ohtliku kõnnumaa, mille eesmärki ta ikka veel enda teada hoiab. West saadetakse põhja, võitlema Bethodi karmide barbarite vastu oskamatu, ent enesekindla kroonprints Ladisla juhtimise all. Glokta saadetakse vaenlasest ümber piiratud Dagoska linna, kus tal tuleb avastada reetur enne, kui lõunalased üle müüride ronivad. Threetrees juhib Logani endised kaaslased Uniooni poolele, lootes Bethodi hirmuvalitsusele lõppu teha.
Esimeses osas tuvustatud intrigeerivaid tegelasi arendatakse edasi uutes ja ootamatutes, ent siiski loomulikuna näivates suundades. Eriti Bayazi kambas, keda liidavad ühte vaenulik ümbrus ja teekonna raskused, ja eriti Jezali puhul, kelles lugeja võib hakata nägema tõelise kangelase võrseid. Glokta jätkab oma vaevalist teekonda antikangelase ja kangelase piirimail. Mõnikord tahab lugeja talle kaasa tunda, ent järgmisel hetkel näib, et tema jaoks pole mingit lootust. Läbi teose on siiski pillutatud piisavalt momente, mis lasevad paista Glokta paremal poolel. Säilib võimalus, et temagi lunastab oma teod. Abercrombie kombineerib karakterite psühholoogilise arengu meisterlikult süzee ootamatute pöördepunktidega, maalides meile tegelastest paeluva pildi ning samas andes edasi vajalikku informatsiooni. Nelja võrdset süzeeliini korraga edasi viia pole lihtne ülesanne, eriti veel nii, et ükski neist lugeja jaoks oma lumma ei kaotaks. Siin aga on kõik neli võrdselt nauditavad ning kaasakiskuvad. Üle kõige valitseb loomulikult Abercrombie küüniline must huumor. Tegu on väärilise jätkuga kirjaniku esikteosele "The Blade Itself", mis kiirendab tempot ja muudab kõik huvitava veelgi huvitavamaks, tutvustades ka mitmeid uusi ja meeldejäävaid kõrvaltegelasi (palgasõdur Cosca on parimaks näiteks). Kohustuslik kõigile, kellele meeldib dark fantasy. Iseenesestmõistetav neile, kellele meeldis "The Blade Itself".
02 juuni 2011
Mariinid punuvad võrku
"We are Alpha Legion, and we are all one."
Legion
Dan Abnett
Mu viimasest Horus Heresy sarja raamatust on juba hea hulk aega möödas, niisiis oli tore uuendada tutvust Dan Abnetti ja Warhammer 40k maailmaga. Abnett on tõenäoliselt Black Library andekaim kirjanik ja selles teoses tõestab ta seda veenvalt. Võib öelda, et tegu on minu jaoks seni sarja parima raamatuga.
Erinevalt eelmistest osadest, mis jälgivad Suurt Ristisõda üleinimlike, geneetiliselt muundatud mariinide silme läbi, on "Leegionis" peategelasteks tavalised inimesed - Geno Chiliadi sõdurid Hurtado Bronzi ja Peto Soneka. Näeme mariine põhimõtteliselt ainult nende silme läbi ja see uus vaatepunkt toob välja nende erinevused. Mariinide füüsiline ja vaimne täius ning brutaalne efektiivsus vastandatakse Chiliadi meeste vapruse ja piiritu ustavusega. Tahes-tahtmata tekib lugejal sümpaatia ühe või teise poole vastu, ehkki nad pole (vähemalt enamuse ajast) vaenlased.
Teost läbib sõda põikpäise ja visa tulnukrassiga, mis pakub meisterlikult esitatud lahingustseene, aga ka suurepärast, sarjast seni puudunud pilguheitu tavalise sõduri elule ja mõttemaailmale keset suurt konflikti. Just see tavalisus on mõnevõrra üllatav ja väga värskendav sarjas, mis on seni keskendunud üleelusuurustele mariinidele. See muudab teose peategelased väga sümpaatseks, lugejale palju lähedasemas kui kõik senised sarja tegelased. Dramatis personae'st väärivad veel märkimist kindrali ihukaitseväe sünge, ent sihikindel kapten Dynas Chaine ja salapärase taustaga agent John Grammaticus.
Teose raskuskeskmeks on kindlasti kulissidetagune salatsemine ja intriigid, ebatraditsioonilise Alpha leegioni meelisrelvad. Mariinidest endist ei saa selget pilti enne päris viimaseid lehekülgi, kuna neid varjab meelega tekitatud saladusteloor. Läbi terve teose näidatakse neid vaid põgusalt, ümbritsetuna kuulujuttudest, müütidest ja legendidest. Kõik, mida neist teame, on saadud kellegi teise vahendusel. Koos teistsuguste peategelastega loob see senistest Horus Heresy raamatutest täiesti erineva kogemuse. Lõpplahendus aga on meeldivalt ootamatu ja samas dramaatiliselt magus. Muudab Alfa leegioni liikmed, kellest seni ei jäänud tohutu saladuskatte tõttu mingit erilist muljet, tõelisteks kangelasteks.
Veel üks huvitav teost läbiv teema on ustavus. Alfa leegioni mariinid on piiritult ustavad Keisrile ja oma leegionile. Nad käsitlevad endid ühe tervikuna ja on loobunud apelleerimast individuaalsusele - nii ei nimeta nad end teistega suheldes nimepidi, vaid kutsuvad end kõik Alphariuseks. Ka tavasõdurid on truud, kuid teistmoodi. Nende ustavus kuulub esmalt oma lähedastele, oma kaasvõitlejatele, ja alles siis Keisrile. See inimlikum truudus mõjub leegioni kalgi ja kaalutleva truuduse kõrval südantsoojendavana, seda enam, et Abnett lubab seekord inimestel mariinidele püstipäi ja kartmatult otsa vaadata ning oma vaadete juurde jääda.
Dan Abnett tõestas jälle, et ta hea maine on ära teenitud. Seni säravaim, originaalseim, liigutavaim kõigist Horus Heresy lugudest, millega olen tutvunud. Kuid ehk on selle täielikuks mõistmiseks ja nautimiseks vajalik lugeda enne vähemalt paari mariinide vaatepunktist jutustatud osa. See muudab kontrasti mõjuvamaks.
Ah jaa, kes spoilereid ei karda, võib lugeda seda üsna huvitavat esseed, mis lahkab hästi teose raskuspunkte.
30 mai 2011
Uus algus
"Autor on lollpea, kes ei rahuldu oma kaasaegsete tüütamisega; ta peab olema tüütuseks ka järeltulevatele põlvedele."
- Charles de Montesquieu
Nõndaks.
Möödas on üksteist kuud Eesti Kaitseväes. Täpsemalt Pioneerikompanii staabirühmas. Kindlasti olid need ühed kõige mõttetumad kuud minu elus. Samas, eks iga kogemus rikastab inimest ja sõjaväemuljeid juba naljalt kusagilt mujalt ei leia. Võib-olla kirjutan sellest kunagi pikemalt, ent hetkel ei tahaks eriti minevikku vaadata. Pigem tulevikku, mis lubab nii mõndagi põnevat.
Nii palju olen siiski endale lubanud, et tähendan tagantjärele üles muljed nende üheteist kuu jooksul loetud raamatutest, mida kogunes üllatavalt suur hulk (algul arvasin, et ega teenistuses lugemiseks suurt aega ei jää). Seega tasub järgmise kuu jooksul oodata võrdlemisi tihedalt sissekandeid. Samuti on silmapiiril suur hulk huvitavaid raamatuid, mida ma juba kannatamatult ootan. Esmajärjekorras siis selles blogis ohtralt kõneainet pakkunud Robin Hobbi uus/vana lühijuttude kogumik "The Inheritance", kus sees nii tema hilisemaid kui ka varasemaid, veel Megan Lindholmi nime all avaldatud töid.
Et Tallinn on sel aastal Euroopa kultuuripealinn, tundub kajastuvat ka sellesuvistes teatriprogrammides, sest lavale on tulemas palju head klassikat. Kindlasti tahaksin ära näha Linnateatri "Scapini kelmused" ja Theatrumi "Misantroobi". Tõeline Molière'i suvi. Theatrumis pakub huvi ka veel Ionesco "Ninasarvik". Ning miks ka mitte minna veel kord Hobuveskisse "Vincenti" vaatama, see oli tõeliselt õnnestunud lavastus.
