Long Time No Speaky

LADY ASTOR: If you were my husband, I'd give you poison.
CHURCHILL: If you were my wife, I'd drink it.


Ma ei ole väga kaua ühtegi sissekannet teinud, sest mul on tõesti äärmiselt kiired ajad. Nagu alati, olen ma selles ise süüdi. Aga tööd tuleb ju teha. Tunnistuseks sellest, kui vähe mul vaba aega on olnud, olgu kasvõi see, et ma pole isegi jõudnud Murakamit lõpuni lugeda.. Nojah, mingi Winterson trügis ka veel vahele, eks ole. Säh sulle 20. sajandi suhtedraamat postmodernistliku alltekstiga (minu teatud magusainega kaetud pagaritoote kõnekäänu kaval parafraseering, if you know what I mean).
Sesquipedalian loquaciousness aside, mõned huvitavad uudised veel. Avastasin säärase autori nagu Scott Lynch ja tema Locke Lamora sarja. Tundub väga huvitav ja ma plaanin detsembris mõned raamatud tellida (kui juba Sapkowski jahtimiseks läheb). Teiseks peaks mainima, et Steam imeb. Tõsiselt. Valve ei jaga ära, et kõigil pole kodus kiiret stabiilset internetti. Kui see on mängu mängimiseks vajalik, siis selline asi kirjutatakse karbile. Sacrebleu!

Järgnevad lõigud on filosoofiline arutlus lingvistilistel teemadel.
Mis mind seda kirjutama pani, oli fakt, et mu arvukad tõlke ja kirjandusega seotud kursused ning osaliselt ka mu töö panevad mõtted liikuma. Ja muidugi ka see, et ma pole juba ammu blogisse midagi mõtlikumat sisestanud. Niisiis on see pikaajalise protsessi tulemusena välja hautud.
Mina lähenen keelele sageli peamiselt (ehkki mitte ainult) tõlkija vaatepunktist. Levinud on arvamus, et see tähendab kaalutlemist, kas jääda originaaltekstile truuks või mitte. Sellist kahtlust ei tohiks ühegi tõlkija peas minu arvates toimuda. Küsimus peaks olema, kuidas originaaltekstile truuks jääda. Täpsemalt, kas jääda truuks täpsele vormile või üldisele mõttele.
Ametlik joon paistab olevat, et vormi tuleks üritada jälgida, aga kui palju peaks mõttega arvestama, selles osas lähevad arvamused lahku. Mõnikord pole selle otsuse tegemine raske. Kõnekäänud näiteks on sageli igas keeles erinevad ja nende sõnasõnaline tõlkimine ei tule kõne allagi - tuleb valida mõtte tõlkimine, ehk leida teises keeles vastavasisuline kõnekäänd, mis on vormilt teistsugune. Siin tulevad juba mängu kultuurilised erinevused, aga lahendus on sellegipoolest selge. Aga ütleme, et tegemist on mingi teistsuguse viitega kultuurile, näiteks kui eestlane toob võrdluse Lembituga (mitte-ajaloolises kontekstis). Kui nüüd hakata seda prantsuse keelde tõlkida, siis tekib küsimus, kas Lembitu persoon annab ka prantslasele selle võrdluse edasi. Tundub, et siin tuleb valida sisu või vormi säilitamise vahel, ja erinevad suunad pakuvad erinevaid lahendusi. Prantslaste stiil tundub olevat kõiki ja kõike mugandada. Nemad paneksid tõenäoliselt silmagi pilgutamata Lembitu asemele Rolandi*, ja asi ants. Vastupidises olukorras, kus prantsusekeelses tekstis oleks võrdlus Rolandiga, jätaks eestlane ilmselt pigem originaali muutmata. Huvitav, millest selline vahe tuleneb. Mulle jääb mulje, et suurrahvad on altid kõike enda jaoks mugandama (näiteks 50% filmidest dubleeritakse Prantsusmaal prantsuse keelde; või võtame venelased, kes kirjutavad euroopalikke nimesid kirillitsas häälduse järgi. Jah, Tähesõdade subtiitrites Kvai-Gonist lugeda oli esimene kord päris masendav. Erinevatest Hjugodest ja Emingveidest ma parem üldse ei räägigi). Ent nagu tavaliselt raskesti lahendatavate küsimuste puhul, tundub mulle, et küsimus ise on natuke kehvasti püstitatud. Välja jääb justkui see, et esmalt peaks üritama mõlemat edasi anda. Mis on ju täiesti võimalik, näiteks lisades prantslase jaoks lehekülje serva joonealuse märkuse, mis seletaks talle ära, kes see Lembitu ikkagi oli ja mida ta eestlastele tähendas. Sedasi saaks nii sisu kui ka vorm edasi antud ja lisaks avarduks ka lugeja silmaring.

Aga see filosoofilisem kontekst, mis mulle nende tõlkeprobleemide analüüsimisel pähe tuli, on see: keel võib olla peasüüdlane enamikus inimeste lahkarvamustes. Arvestades sellega, et igal üksikisikul on oma personaalne keelekasutus, mis erineb vähemalt veidi kõigi teiste omadest. No näiteks küsige, mida täpselt mõistavad erinevad inimesed sõna "järi" all. Kas sellel on seljatugi või ei ole? Kas sellel on kolm või neli jalga? Ja "järi" on veel selgelt identifitseeritavat materiaalset asja kirjeldav sõna. Tunnete, emotsioonide ja muude abstraktsete mõistete puhul on asi veel hullem. Ning see on täiesti ületamatu probleem, muide. Inimene on mõistepõhine olend, olgu see siis hea või halb. Mõned (olen liiga laisk, et konkreetseid nimesid otsida) ütlevad, et keel kui suhtlussüsteem on tähtsaim mõjur, mis võimaldas inimesel nii kaugele areneda. Aga sellest hoolimata on tegemist märkimisväärselt ebatäiusliku süsteemiga, kuna üks sõna võib tähendada väga paljusid erinevaid asju. Enesekontrolli on siinkohal ka raske rakendada, sest keegi ei suuda iga sõna juures mõelda, et okei, ma arvestan sellega, et teine inimene võib selle all midagi muud mõelda. Ning tavaliselt omistab inimene oma definitsioonidele automaatselt universaalse kehtivuse.
Ja kui jutt juba mõtlemisele läks - inimene mõtleb ju samuti keeleliselt, mõistepõhiselt. See tähendab, et isegi mõttetasandil ei saa me keele piiranguist lahti. See mitte ainult ei süvenda meie omavahelisi arusaamatusi, vaid lausa takistab meil teatud abstraktsete mõistete hoomamist. Võtame näiteks Püha Augustinuse (see tal juba teine kord mu blogis figureerida) ja tema ajapoleemika. Mis on aeg? Me kõik teame, mida me selle sõnaga mõtleme. Me võime öelda, et punktist A punkti B liikumiseks kulus nii ja nii palju aega. Või kui meil on kiire, siis me ütleme, et meil pole aega. Aga igasugused katsed aega defineerida on määratud läbikukkumisele. Ryle näiteks tahtis, et inimesed üritaksid vabaneda keele piiridest, aga minu arvates on see võimatu. See oleks sisuliselt sama, mis üritada masinat inimese moodi mõtlema panna.

Kokkuvõtteks, keel on keeruline asi veel sellepärast, et me ei saa teda uurida erapooletust vaatepunktist. Keele uurimiseks saame kasutada ainult teda ennast (metakeel ofc), ja see pole just kõige objektiivsem viis tõde välja selgitada. Ühesõnaga, inimesed peaksid alati meeles pidama, et sõnad on ohtlikud ja võivad erinevate inimeste meelest erinevaid asju tähendada. Seda mitte ainult selleks, et ise midagi valesti ei ütleks, vaid ka selleks, et teiste öeldust mitte valesid järeldusi teha. Ah jaa, ja kas ma mainisin, et keel muudab reaalsust? Oo jaa, paljalt teie väljaöeldud sõnad võivad reaalsust muuta. See pole mingi salapärane maagia, vaid täiesti igapäevane asi. No näiteks need väidetavalt vanimad sõnad (Winterson muide tulistab sellel suunal päris raevukat irooniat) "ma armastan sind". Kui need kord välja on öeldud, siis reaalsus muutub. Ükskõik, mis ütlemise tulemuseks on. Niisiis, keel on ohtlik ja keeruline. Mõtle ja ütle vastutustundlikult!

___________________
*Roland - prantsuse rahvuseepose "Rolandi laul" kangelane, Karl Suure vennapoeg. Hukkus lahingus mauridega.

Leia Mais

Kirjandusuudised

Minul on nüüd kolm vaba päeva, sest teisipäeval on püha! See prantslaste komme vabu päevi anda hakkab mulle üha enam meeldima. Mis ma selle ajaga teen? Tõenäoliselt oleks tark hakata juba jõulukinkide peale mõtlema. Tours on ka veel nägemata. Ja mul on kaks esseed selle kuu lõpuks valmis kirjutada. Lugeda tahaks muidugi ka. Ja tööd tuleb teha - pöidlad pihku, võib-olla saan viimaks oma esimese Tv3 sarja!

The Flight of the Eisenstein
James Swallow

Horus Heresy neljas raamat keskendub kapten Nathaniel Garro ja tema kaaslaste pöörasele põgenemisele pärast Horuse reetmist. Huvitava võttena algab sündmustik aga hoopiski kuu aega enne Isstvan III-e pommitamist. Meile tutvustatakse Death Guard leegioni ja tema vägagi intrigeerivat pealikku Mortarioni. Loomulikult teavad sarja jälgijad juba, mis edasi juhtub, ning seetõttu pole teose esimeses pooles eriti midagi üllatuslikku, ehkki on kahtlemata huvitav jälgida neid pöördelisi sündmusi täiesti teistsugusest vaatepunktist.
Aga Swallow' teos saab hoo sisse hetkel, mil Garro jõuab otsusele, et Horus ja ta oma leegion on reeturid. Ta võtab endale ülesandeks viia kaugele Terrale ja keisrile sõna traagilisest vennatapust. Ent loomulikult ei kavatse ta endised relvavennad teda ilma võitluseta minema lasta..
"Flight of the Eisenstein" on paljuski pöördelise tähtsusega teos. Kui selles kujutatud tegelaste seiklused võivad Isstvani lahinguga võrreldes teisejärgulised tunduda, siis tähelepanelik lugeja märkab kindlasti mitut huvitavat tendentsi, mis eelmistes osades pead tõstsid ja nüüd õitsele puhkevad. Neist olulisim on minu arvates religioon - varem oli see vaid surelike pärusmaa ja Astartesed vaatasid sellele kui rumalale ebausule, kuid nüüd on isegi kapten Garro peas tärkamas kahtlused. Samuti saame aimu Suure Vaenlase jõu loomusest ja ulatusest. Warpi kirjeldused heidavad sarja järgnevatele osadele tumeda varju. Jällegi leiab tõestust Murphy seadus, et mulle sümpaatsete tegelaste käsi ei käi tavaliselt eriti hästi.
Kahtlemata hulga mõtisklevam teos kui eelmised, mis on ka loomulik. Swallow jätkab seeriat iseloomustavat filmilikku stiili, mis saab Nurgle'i teenrite eredas kirjelduses uue mõõtme.
Muide, kui kellelegi tuli James Swallow nimi tuttav ette, siis tõenäoliselt seepärast, et tegemist on viljaka kirjanikuga, kes muuhulgas mugandanud mitu raamatut ka filmiks. Tema arvel on näiteks mitu Star Trek Generations stsenaariumi.
E jaoks - selles raamatus on vähemalt üks vihje otsesele Nietzsche tsitaadile!

Leia Mais