Maailm paanikas

"If all else fails, duck. As a defensive stratagem it's unreliable, but incredibly reassuring for a moment or two."
- Lord Corvis of Petrax

Niisiis.. Majanduskriis. Muust viimasel ajal ei räägitagi. Ma pole muidugi mingi ekspert, aga mind pani imestama see, et maailm uudise sellise üllatusega vastu võttis, või õigemini, et see kõiki nii ootamatult tabas. Ajalukku vaadates on ju majanduskriisid ikka suhteliselt regulaarsete vahedega Lääne kapitalistlikke ühiskondi tabanud. Aga millegipärast ootavad inimesed ikka ja jälle, et nüüd läheb kõik teistmoodi ja midagi sellist enam ei sünni. Veider.
Sarkozy ütles, et sellest majanduskriisist saab Berliini müüri langemise järgse optimistliku "üleilmastumismaailma" lõpp. Päris julgelt öeldud. Samas on mõnede pankade sõnul kriis juba leevenemas. Saab olema huvitav jälgida, mil määral sarnanevad selle kriisi tulemused 19.-20. sajandi vahetusega, mil majanduslangusest tingitud natsionalismi ja eraldumispoliitika tõus viis teatavasti viimaks maailmasõja puhkemiseni. Ent loomulikult on maailmapoliitika ja rahvusvaheline üldsus sellest ajast saadik palju muutunud. Kas paremuse poole? Gruusia intsident lubab selle ideaalsuses igatahes kahelda.

Ma pole veel käsitlenud Heroes'i uut hooaega.. Suuresti seetõttu, et sain alles mõni päev tagasi teise episoodi vaadatud. Kriitikud on sarja pärast esimese hooaja lõppu kõvasti materdanud ja on tõsi, et teine hooaeg jäi kõvasti nõrgemaks - aga lootused kolmanda hooaja eel olid endiselt kõrged, sest eks katkestanud ju teise hooaja kunstilise tervikuna välja arenemist see kurikuulus stsenaristide streik. Ning minu arvates on esimesed kaks episoodi kolmandast hooajast näidanud vana head Tim Kringi taset. Algus on igatahes olnud hoogne ja üksjagu on olnud ka ohhoo-momente, mida poolikus teises hooajas väheks kippus jääma. Jõu teise poole ehk kurikaelte avastamine on igati teretulnud värske liin. Ma pole kunagi suur "pahade" tegelaste fänn olnud, aga kahtlemata on nad vajalikud selleks, et kangelastele tegevust pakkuda ja kontrasti luua. Ning muidugi tekitada uusi võimalusi moraalselt ebamääraste tegelaste tekkeks, mille poolest Heroes juba niigi minu silmis heas kirjas on (HRG, Bob, mingil määral Adam ja nüüd näib, et ka Mohinder).

Ning lühidalt ka kirjandusest:

Renegade's Magic
Robin Hobb

Soldier's Son triloogia ja ka kogu Hobbi loomingu hetke viimane teos väärib luigelaulu nime. Ma ei kiitnud eelmist osa "Forest Mage" just väga suurte sõnadega, kuid Hobbi triloogiate puhul ei tohiks tegelikult hinnata igat raamatut eraldi, vaid pigem kogu kolmikut ühtse loona. Ning nüüd, kui "Renegade's Magic" seljataga, näen ma, et eelmises raamatus ehk veidi venivaks kippunud karakterikujundamine oli hädavajalik selleks, et lõppakordi efekt oleks täiuslik.
Hobb ei too mängu vist peaaegu mitte ühtki uut tegelast (v.a. Orandula, üks meeldejäävamaid Hobbi jumalakujudest), kuid selleks pole vajadustki. Soldier's Boy jätkab oma püüdlusi päästa Speckide rahvas hävingust, samas aga hingitseb tema mõistuse tagasopis endiselt Nevare, kellele need eesmärgid on sootuks vastumeelsed. See isiksuste duaalsus ühes kehas on lahendatud huvitava stilistilise võttega: Nevare jätkab minavormis, kuid et enamasti on domineerivaks Soldier's Boy, kirjeldatakse peategelase tegevust kolmandas isikus. Üha enam näeme, et need Nevare Burvelle'i kaks tahku on ühtaegu nii sarnased kui ka erinevad. Igasuguste "hea" ja "halva" või "õige" ja "vale" kontseptsioonide piirid hägustuvad igatahes kõvasti ja enam pole sugugi selge, kui palju Nevare tegudest on tegelikult tema tehtud.
Kuid üks, mis selle teose puhul kõige enam vapustab, on see sügavus, mis Nevare tegelasse on pandud. Ma ei mäleta ühegi teise kirjandusliku kuju puhul sellist samastumismomenti. Ma tõesti tahtsin nii väga, et Nevare unistused viimaks ka täituksid - ja hirmuks, et juhtub vastupidine, andis alust Hobbi komme jätta oma tegelased triloogia lõpus omamoodi limbosse: nad ei küll ei sure, ent jäävad elama tähtsusetut elu, mis neile sugugi rahuldust ei paku. Kaasaelamisest ja poolehoiust sai peamine jõud, mis ei lasknud enam raamatut käest panna. Ehkki ma ei taha muidugi väita, nagu poleks Hobbi stiil piisavalt kaunis või tema sündmustik piisavalt huvitav.
"Renegade's Magic" on tõeline kirjanduslik maiuspala, üks väheseid teoseid, mis võib pühendunud lugeja lausa katarsiseni viia. Selle efekti loob koos Nevarega lootmise, kartmise, pettumise ja rõõmustamise kauakestev protsess. Kahju, et neile, kes ei viitsi end selle tulemuseni jõudmiseks ca 1600 leheküljest tekstist läbi närida, jääb see kättesaamatuks. Igal juhul soovitan kogu triloogiat tervikuna kogu südamest. Iga raamat on ühtaegu omanäoline ja samas ka osa tervikust. Ja tähelepanelikule lugejale kingib autor kolmanda teose pinevas, Stroudi-väärilises lõppmängus tsükli algusesse tagasi minevaid vihjeid, mis võivad kohati kananaha ihule tuua. Võimas.

Leia Mais

Much Ado About Nothing

"Look, Rhinos, RHINOS! Our enemies hide in metal boxes! The cowards! The fools! We.. hmm.. we should take away their metal boxes!"
- Chaos Lord Carron, upon seeing the Space Marine APCs.

Heh, see tsitaat on natuke insider, aga pole hullu.
Hei taas Prantsusmaalt. Ega mul palju uut polegi jutustada. Nüüdseks olen end juba suhteliselt sisse seadnud ja Orléans on avastatud - peab hakkama sihte väljapoole seadma. Sel nädalavahetusel olen ilmselt siiski kodus ja üritan SDI faile alla laadida. Või ehk külastan Toursi ja sealset Games Workshopi poodi.
Loengud on kõik väga hästi käima läinud ja mu valik on pärast mõningaid väikesi muutusi nüüd kindel. Järgmisel nädalal lasen oma õppelepingule alla kirjutada ja siis tuleb see Eestisse tagasi saata, millega mu administratiivsed asjaajamised ka lõpevad (teoorias vähemalt). Sain natuke kohustuslikku kirjandust, mille tõttu oma kirjanduse lugemine veidi takerdus, aga nüüd olen jälle otsa peal ja üsna varsti võib oodata ülevaadet Hobbi viimasest üllitisest.
Alljärgnevalt mõned lubatud pildid Orléansist, tõenäoliselt viimane sats - kesklinn on nüüd praktiliselt kõik ära nähtud/läbi uuritud.

Loire'i jõgi. Väga lai, aga väga aeglane ja tundub ka, et suhteliselt madal.


Vaade vanalinnale.


Loire'i kaldapealsed.

Mulle meeldivad need kitsad tänavad. Need pildid on tehtud pühapäeva hommikul. Kesklinn on sel ajal sisuliselt välja surnud =)

Sainte-Croix katedraal.

Jeanne d'Arci maja.

Huvitav, mida selline märk tähendab? Koerajalutusrada?

Jaan Tark siis.

Purskkaev samal väljakul.

Leia Mais

Expectations

"Never get freudian with a man with a pickle."
- Lennie Briscoe, "Law and Order"

Heroes'i kolmas hooaeg algab täna õhtul kell 20. Sedakorda siis alapealkirja all "Villains" ehk kurikaelad. Aga mina olen natuke mures, kuidas ühika nett mul striimida laseb.
Esimene koolinädal on seljataga ja pean ütlema, et loengute osas on koormus umbes sama, mis viimasel aastal Tartus - kuna iseseisvat tööd on jooksvalt hulga rohkem. Siiski oli mu ainevalik õnnestunud - kõik tundus vähemalt esialgu huvitav ja keeleoskusega probleeme ei esinenud. Seega kordaminek.
Kohati on natuke raske kohaneda erasmuslaste elutempoga, ja ma pole kindel, kas ma päris tahangi. Tundub, et siin on suured aktivistid kokku tulnud (kui mõni mu blogi lugeja veel ei tea, siis mina vähemalt sedasorti aktivistide hulka ei kuulu). Kohalik mood näib olevat disco all night, mis mulle üldse ei sobi. Ent sellest poleks ju eriti lugu, kui ainult mu naabrid hispaanlased kogu aeg peale ei käiks. "Martin, you come to the discotec tonight, alright, yes?" Sacrebleu. Ma saan aru küll, et neile on hirmus tähtis, et kõik igal pool kogu aeg koos lõbutseks jne, aga ma ei saa ega tahagi muutuda mingiks diskoloomaks. Peab olema ka teisi mooduseid, kuidas Erasmuse-aastat nautida.
Kus hundist räägid - mõni päev tagasi soetasin paberit ja pliiatseid. Vägev tuhin tuli peale kohe, unustasin ennast niimoodi visandama, et oleks peaaegu loengusse hiljaks jäänud.. Vähemalt on nüüd testitud, et vajaduse korral jõuan ühikast viie minutiga fac'i.
Eile käisin pildistamas väga ilusat väikest kirikut Orléansi äärelinnas, mil nimeks Croix-Saint-Marceau. Sisse sinna kahjuks sel päeval ei lastud, parajasti oli missa. Lähitulevikus laen need pildid ja veel mõned Orly kesklinna omad ka üles.
Hmm, hetke striimimiskiirusega arvestades võib loota, et kuskil kahe tunniga saab ühe Heroes'i episoodi laetud. Good enough (kui Hiro väljendist kasutada).

Leia Mais

Wazzap

"If your battle plan's working, it's probably a trap."
- Kolton Phae, "On Military Matters"

Eile panin paika oma esialgse tunniplaani. Sellega oli tükk tegemist, lausa veel rohkem, kui Tartu Ülikoolis, kuna Prantsusmaal on igal loengul kaks osa, Cours Magistrale ehk loeng auditooriumis, ja Travaux Dirigés ehk siis väiksemates rühmades praktiline töö. Seega on igal loengul kaks aega, mis ta nädalas kinni paneb. Seega on erinevate loengute kattumise vältimine pehmelt öeldes üsna keeruline. Paljud asjad, mida ma alguses olin kavatsenud võtta, jäid küll ära, aga ma leidsin piisavalt palju huvitavaid aseaineid, mõned ka inglisekeelsed, nii vahelduse mõttes.

Kui kõik hästi läheb, siis tuleb mu tunniplaan selline:

Esmaspäev

14.00-15.30 Vanaprantsuse keel

Teisipäev

10.00-11.00 Inglise kirjandus

11.00-12.30 Tõlketeooria

16.30-18.00 Hispaania keel

Kolmapäev

9.00-11.00 Vanaprantsuse keel

11.00-12.30 Inglise kirjandus

Neljapäev

10.00-12.00 Mittefiktsionaalsed kirjandusžanrid

Reede

10.00-11.00 Kirjanduse problemaatika

13.00-14.30 Tõlketeooria

15.30-17.00 Mittefiktsionaalsed kirjandusžanrid

Laupäev

12.00-13.00 Tõlketehnika

Jah, mul on laupäeval loeng. Ha ha. Aga see tundus mulle piisavalt huvitav. Ning mul on veel kolm nädalat aega neist loobuda, kui loengud ei peaks mu ootustele vastama.

Prantsusmaa teksti sekka ka veel üks kirjanduslik ülevaade, nimelt õnnestus mul viimaks Hobbi jaoks piisavalt aega leida.

Forest Mage

Robin Hobb

"Forest Mage" on Hobbi "Soldier's Son" triloogia teine osa, milles Nevare ei jätka sugugi esimese osa tegevust - jah, lugesite õigesti. Tegelikult asetub sündmustik hoopistükkis täiesti uude kohta ja Nevare elu muutub juba teose esimeses pooles tundmatuseni. Kui triloogia avalöök keskendus elule Akadeemias ja maagia tegevusliin jäi tagaplaanile (välja arvatud lõpuosas), siis nüüd vahetavad need kaks süžeed kohad. Maagia hakkab Nevaret üha enam enda võimusesse kiskuma ja näib, et sellele vastu hakkamine ei ole eriti hea mõte.

See teos on mulle ehk Hobbi loomingust kõige vähem muljet avaldanud - mis ei tähenda iseenesest, et ta nõrk oleks, ja ülekaaluline minategelane on kahtlemata huvitav, aga.. Nii suure lehekülgede hulga kohta ootaks tegelaselt suuremat arengut. Põhimõtteliselt kogu raamatut läbib Nevare pidev vingumine ja virisemine, mis on talle osaks saavat saatust arvestades muidugi mõistetav, kuid muutub lugeja jaoks peagi tüütuks. Vist saime juba esimese paari korraga aru, et Nevarel pole aimugi, mida maagia temast tahab - ent siiski peame seda vähemalt oma kümme korda veel lugema.

Uusi tegelasi pole sedakorda palju. Neist huvitavaimad on vahest Buel Hitch ja Amzil. Palju rohkem saame loomulikult teada Speckideks kutsutava rahva kohta, keda see teos näitab palju sümpaatsemas valguses. Kui varem jäi neist mulje kui barbaarsetest terroristidest (mis oli kahtlemata Gernia rahva silme läbi vaadatuna üsna autentne pilt), siis nüüd näeme neid nii, nagu nad ise ennast näevad - oma kodu kaitsva looduslikku tasakaalu armastava rahvana. Muidugi pole nende meetodid oma eesmärkide saavutamiseks eriti kiiduväärsed, see tähendab, ei sobi kokku inimliku moraalitunnetusega, mis Speckidel puudub.

Vanadest tegelastest kohtame uuesti Spinki ja Epinyt, aga ka Nevare peret ja tuttavaid, kellest enamusest tuleb "Shaman's Crossing" lugejatel täiesti uus arvamus kujundada. Tõepoolest tundub, et Nevare on astumas uude maailma, kus tema väärtushinnangud ja maailmanägemine on kardinaalselt teistsugused. See läheb kokku ka "Forest Mage" rolliga triloogias, mis on selgelt olla lävepakuks esimese ja kolmanda raamatu vahel. Paraku hakkas ta ajuti natuke venima ja ennast kordama. Loodame, et triloogia finaal "Renegade's Magic" on tempokam ja rahuldust pakkuvam. Eeltööd on Hobb selleks igatahes kõvasti teinud.

P.S. huvitav, kas kolmanda teose pealkirjal on mingi seos Buel Hitchi hobusega, kelle nimi oli samuti Renegade?

Allpool siis mõned fotod Orléansist.

Sainte-Croix katedraal. Mitte just vanim siinkandis, kõigest 17. sajandi alguses rajatud neogooti hoone, kuid siiski päris võimas. Muidugi on selliseid pea äravahetamiseni sarnaseid kirikuid Prantsusmaal ikka väga palju.

Peaks sinna uuesti minema, kui päike on kõrgemal. Paistab, et valgusmängu potentsiaali on kõvasti.

Niimoodi tehakse Prantsusmaal reklaami. Või noh, Erasmuse pubi "L'Antidote" vähemalt teeb.

Orléans on teadagi Jeanne d'Arci linn. Siin on isegi üks maja, kus ta väidetavalt peatus. Pole veel jõudnud uurida, kas sellel ka tõepõhja on, kuid mingi muuseum seal igatahes tegutseb.

Katedraaliesine väljak.

Kuidas sa siis ei armasta sellist linna? Suvaline maja, allkorrusel tegutseb restoran ja ülalpool ilmselt korterid. Aga milline arhitektuur!

Pöörake tähelepanu korstendele. Selliseid on kogu linn täis. Peab leidma mingi koha, kust saaks katuseid pildistada. Äkki saab katedraali torni sisse.

Kesklinna peatänav, mis on muide jalakäijate tänav, välja arvatud tramm.

Place d'Arc. Põhimõtteliselt Orléansi Viru Keskus, ainult et mitte nii arhitektuuriliselt silmariivav. Selle all on muide rongijaam. Hah, in your face, Viru Keskuse bussiterminal.

Leia Mais

Nouveau Message

Nii lahe, et blogspot muutus automaatselt prantsusekeelseks, kui siia jõudsin.

Eile oli huvitav. Ülikooli paberite ajamine võttis vahelduseks suhteliselt väha aega, ainult tunnikese. Siis mõtlesin, et ohhoo, läheks õige linna peale pildistama. Noh, et selle paiga miljööd jäädvustada. Ei olnud just meeldiv kogemus. Nimelt Orléans La Source, Orléansi äärelinn, on koduks päris paljudele islamiusulistele.. Ma pole päris kindel, aga tundub, et fotograafia pole nende usus eriti heas kirjas. Või siis on nad lihtsalt erakordselt ebaviisakad.
Pildistan mina rahulikult peatänavat, mille teises otsas asub mu õppehoone. Mööda loivav kamp noori araablasi hakkab kobisema, et mis ma fotografeerin siin ja et ma oma kaamera ära koristaks. Mina muidugi olen üllatunud ja küsin, et milles asi. Järgnevate pilkude peale pidasin paremaks kiirelt taganeda, muidu poleks vast kaamerast suurt miskit järele jäänud. Pärast üks vanem härrasmees ka veel noomis mind, et nii ikka ei tohi.
WTF?!
Oleks ma veel oma kaamera siis mingitele inimestele suunanud, aga ei. Isegi fotovõhikule peaks selge olema, et ma võtsin üldplaani. Kas juhusliku möödakäijana pildile jäämine on neile tõesti nii kohutav? Ma olen alati olnud usuvabaduse poolt, aga minu jaoks on kõrgem põhimõte see, et mitte kellegi vabadus ei tohi hakata piirama teiste oma. Mina ei tunginud ju nende privaatsesse ruumi, kui ma linnavaadet pildistasin? Ei tea, kas see on minust vale, aga ma tundsin end sellest juhtumist rüvetatuna, nagu oleks mind ebaõiglaselt mingis kuriteos süüdistatud ja sellega minu tegutsemisvabadust ahistatud. Järele mõeldes on ju nemad siin Euroopa kultuuriruumis sissetungijad. Kas tõesti on nende asi minule siin pildistamist keelata?

Mõned pildid siis sellest eilsest seiklusest:

Kampus. On ju roheline?

Batiment des Lettres, Langues et Sciences Humaines. Minu õppehoone. Julgelt võin öelda, et kõige valgusrikkama fuajeega hoone, kus ma kunagi õppinud olen.

See suurepärane tramm. Ühistransport on siinmail minu jaoks üks hämmastavamaid asju.
P.S. see pole sarkasm.

Üks neist kurikuulsatest tänavavaadetest. Mulle meeldib mu uus objektiiv muide.

La Source. Ka suht roheline.

Munitsipaalpolitsei. Paistab, et ka Prantsusmaal lõbus asutus.

Valgusfoorid on siin sellised.
Kas ma juba mainisin, et mulle meeldib mu uus suum?

Leia Mais

The net, the net, my kingdom for the net

Jah, see netiprobleem on tunduvalt tõsisem kui ma arvasin. Võib hakata mu tööd segama, rääkimata muudest ebamugavustest.
Selle nädala jooksul olen ma teinud järgnevaid asju:

- Esitanud BRI-s ehk rahvusvaheliste suhete büroos oma kindlustus- ja isikut tõendavad paberid. Seda ma tegin kohe kohale jõudes ning sealjuures tuli mul neli tundi järjekorras oodata. Kui valmis sain, oli kell seitse õhtul. Siis pidi minema Crousi kontorisse, esitama BRI-st saadud pabreid ja võtma tunnistuse, mille esitamisel mulle ühikast võti antakse. Ent sealne administraator oli millestki valesti aru saanud ja varem töölt ära läinud, nii et ma pidin minema hoopis hotelli. Oma kulu ja kirjadega muideks.
- Järgmisel päeval siis õnnestus Crousi kontorisse pääseda ja sain oma tuppa ka sisse. Toa pildid on eelmises sissekandes. Tuli siirduda kesklinna, et osta mõningaid vajalikke asju. See päev läks enda sisse seadmisele. Õhtul käisin erasmuslaste tutvumispeol, mis toimus Orléansi vanalinnas asuvas Erasmuse baaris nimega "L'Antidote". Päris lahe väike koht.


(Vabandust rumala algaja vea pärast, suumirõngas+välk tekitas selle musta mügara. Mul polnud aega sättida)
- Neljapäeval läksin siis oma osakonna Erasmuse koordinaatori juurde, et esitada oma ülikooliga seotud dokumendid ja see dossier, mis mulle BRI-st oli antud. Selgus, et seda kõike saab teha alles esmaspäevast. Tahtmata päeva raisku lasta, käisin ära CLC pangas ja tegin konto ning avalduse elamispinna kindlustamiseks, mis, tuleb välja, on kohustuslik.
- Reedel käisin koopiakeskuses ja tegin erinevatest dokumentidest koopiaid, sest koordinaator hoiatas, et osad asjad tuleb kuskil kellegi kätte jätta. Lisaks leidsin sellise ostukeskuse nagu Carrefour, kust ma sain endale suhteliselt soodsa hinnaga veekeetja. Tegin end ka kampusega tuttavaks. Keeltemaja näeb välja selline:


- Laupäeval korraldati meile linnaekskursioon, mis hõlmas Loire'i kaldaid, katedraali, mõnd parki ja tähtsamaid ostukeskusi. Orléans on Tallinnast elanike arvu poolest neli korda väiksem (113 000 vs 400 000) ja seda on linna peal näha. Rohkem sarnaneb see Tartule, selline rahulik väikelinna tunne on. Muidu on linn väga puhas ja kaunilt välja ehitatud, ajaloo hõngu täis. Peab ükskord veel jalutama minema.


- Ning täna ma siis üritan tööd teha, kui failid ikka alla laetud saan. Kas polnud mul tore nädal? Järgmine nädal tuleb hakata ülikooli administratsiooniga tegelema. Que de joie et que d'emotions.

Kampuse kaart näeb välja selline:

Mina olen siis Les Chataigniers ühikas (C6).

Leia Mais