The whole truth and nothing but the truth

blogileht.ee

31 oktoober 2008

Tales of Betrayal

Galaxy in Flames
Ben Counter

The Horus Heresy kolmas osa.
Kunagi päris ammu, kommenteerides Abnetti avalööki "Horus Rising", väljendasin ma huvi selle suhtes, kas ja kuidas erinevate autorite ja erinevate stiilide juures siiski sarjast ja selle tegelastest ühtne mulje jäetakse. Nüüdseks võin öelda, et kas on autoritevaheline koostöö tihe olnud või on tegemist stiili poolest sarnaste kirjameestega, aga tohutuid erinevusi kolme teose vahel ei ole. Counteri panus on ehk brutaalsete kirjelduste poolest veidi kergem, kuid sarja ühtsus on siiski säilitatud.
"Galaxy in Flames" keskendub Isstvan III nimelisel planeedil toimuvale. Warmaster Horus ja neli leegioni saabuvad teose alguses orbiidile, et suruda maha teisitimõtlejate ülestõus. Ent sündmuste arenedes ilmneb, et Horusel on hoopis suuremad ja tumedamad plaanid. Counteri kirjatöö nõretab reetmise traagikast. Loomulikult on see siinkohal õigustatud, sest vennatapust palju traagilisemaid asju pole - juba Piiblist tuleb motiiv tuttav ette. Kurta võib vaid selle üle, et nii paljude toredate ja potentsiaalirikaste tegelaskujude tee siinkohal katkeb - ning mõnevõrra rahuldust pakkumata veel pealekauba. Seegi on mõistetav, kuna tegemist peaks ju olema sissejuhatusega kurjade jõudude galaktikahõivamisplaanile, mis peabki jätma inimkonna traditsioonilisi väärtusi esindavad jõud pigem nõrgale ja lootusetule positsioonile.
Nagu ma oletasin, ongi religiooni tähtsus järjest suurenemas. Potentsiaalselt väga huvitav võinuks olla senini rangelt teaduslikku maailmavaadet esindanud Kyril Sindermanni pöördumine, ent minu meelest oli see veidi lihtsustatud ja ebausutav. Samas muidugi oli ka Sindermanni varasemates vaadetes, nn "Imperialistlikus Tões", paljugi dogmaatilist, ja nagu me teame, siis kategooriline ateism polegi põhimõtteliselt religioonist nii kaugel, kui arvata võiks.
Teose tegevus toimub tegelikult ülimalt lühikese perioodi jooksul - kõigest mõni nädal, välja arvatud finaal, mis leiab aset umbes kuu aega hiljem. Seetõttu on sündmustik pinev ja pinge on kogu aeg õhus. Leidsin, et raamatut oli väga raske käest ära panna, millest annab tunnistust tõsiasi, et ma lugesin ta ca 300 lk läbi 24 tunni jooksul (aga kaasa võis aidata ka vihmane ilm).
Kokkuvõttes väärikas järg eelmistele osadele, mis peaks sarja esimese triloogia otsad kokku tõmbama. Neljas raamat "The Flight of the Eisenstein" jätkab juba enamuses uute peategelastega (ehkki osad on ka samaks jäänud).

Leia Mais

30 oktoober 2008

Vaheaeg

Reporting.
Huvitav, praegu sajab lörtsi.
Minu vaheaeg hõlmab nädala aja sees järgnevaid toiminguid:

- kolme tööfaili alla laadimine (Stargate!)
- briti kirjanduse essee
- hispaania keele esitlus
- suurem pesupesemine

Ma ei peaks tegelikult virisema, sest eesti kolleegidel pole üldse vaheaega. Aga protest on ju nii prantslaslik valik.

The Careful Use of Compliments
Alexander McCall Smith

Eesti lugejad teavad Smithi paremini "Esimese daamide detektiiviagentuuri" sarja autorina. Tegelikult on tema sulest ilmunud veel Scotland Streeti sari (mille avaosa on küll ka nüüdseks ära tõlgitud) ja Isabel Dalhousie sari, kuhu kuulub ka käesolev teos.
Isabel Dalhousie on filosoof, kellele meeldib toppida oma nina võõrastesse asjadesse. Filosoof peategelasena on juba iseensest küllaltki huvitav, sest nii saab haarata kinni igast väiksemastki pisiasjast ning selle kallal mõtisklema hakata. Teose lugemine võib kohati sarnaneda Turovski loenguga, kus lõpuks ei suuda enam kuidagi meenutada, et mis see algne teema siis oli. McCall Smithi teosed on olustikuromaanid, mis tähendab, et süžee on teisejärguline. "Careful Use.." puhul annavad sündmustikud Dalhousiele ettekäände juurelda moraali kui sellise üle ja arutada, kuidas see reaalsusesse sobitub. Seega nagu väike eetikaõpik. Igaks juhuks hoiatan, et Dalhousie esindab üldjoontes konventsionaalset moraalifilosoofiat, mitte ekstremiste (ehkki ta ei seo end ühegi kindla kooliga, olles pigem "südamehääle järgija").
Lugu ise räägib sellest, kuidas Isabel hakkab kahtlustama, et ühe šoti kunstniku maal on võltsing, ja hakkab selle jälgi ajama. Niisiis on loos kriminaalseid elemente, nagu Smithi puhul tavaks. Ent siin on need elemendid veelgi vähemtähtsamad kui ta Aafrika-raamatutes. Lisaks maadleb Isabel isiklike probeemidega - armukese ülelöömise pärast ikka veel vaenu pidava nõoga ja auahne professor Dove'iga, kes ihaldab endale tema töökohta. Isabel on inimene, kes mõtleb alati sügavalt järele, enne kui mistahes otsuseid teeb, ja tore on ka see, et ta viitab sealjuures tuntud filosoofidele. Mõttekäigud on kohati päris muhedad, aga vähemalt pealiskaudne tutvus kuulsamate nimedega tuleb kasuks.
McCall Smithi teostes on tegevuspaigal alati suur tähtsus. See loob õhustiku, milles tema tegelased liiguvad ja oma otsuseid teevad - miljöö, milles nad on üles kasvanud ja mis on nende kujunemist mõjutanud. Selles suhtes on "Esimene daamide detektiiviagentuur" ja Isabeli jutud väga erinevad - esimene kujutab maalähedast aafrikalikku mõtteviisi, teine euroopalikumat, moodsast humanismist mõjutet maailma. Smith ise on mõlemaga tuttav, kuna ta kasvas üles Aafrikas ja elab Šotimaal. Mulle näis Aafrika huvitavam, kuna sealne mõtteviis on nii erinev, ja seetõttu jäi ka "Careful Use.." ehk natuke kahvatumaks võrreldes näiteks "Kaelkirjaku pisaratega", aga Isabel on kahtlemata väga sümpaatne tegelaskuju ja raamat pole ju paks - ühesõnaga meeldiv kõrvalepõige.

Leia Mais

20 oktoober 2008

As Is Tradition

"Roc Eclerc - car la vie est déjà assez cher."
- Hauaornamentika poe reklaamlause.

Tsitaadi tõlge: "Roc Eclerc - sest elu on juba niigi piisavalt kallis." Kõrval oli armastusväärse naeratava vanahärra pilt. Prantslaste must huumor üllatab kohati isegi mind eestlast.

Sissekanne tuleneb peamiselt sellest, et mul on mingi blogimise rutiin sisse harjunud ja tundus ajaliselt jälle see moment olevat. Midagi väga šokeerivat eelmisest korrast saadik juhtunud ei ole. Kütet pole ühikas endiselt ja internetiga on ka seis sama. Läänerindel muutuseta.
Küll aga on tore see, et prantslased tähistavad tuleval nädalal kõigi pühakute päeva (Toussaint), mis puhul ülikool teeb kümnepäevase vaheaja.
Käisin kohalikus raamatumekas vanaprantsuse keele sõnaraamatut otsimas ja näppu jäi ka üks McCall Smith, mille lugemiseni ehk peagi jõuan (st niipea, kui Austen läbi; muidu pole mul ta vastu midagi, ainult et see, kuidas tema tegelased võivad neli lehekülge erinevatest õunasortidest lobiseda, paneb teinekord mõtlema, et mul oleks oma ajaga ka paremat teha). Kirjandusest olgu veel öeldud, et Sapkowski "Blood of Elves" on juba mõned nädalad tagasi ilmunud, ehkki prantsuse raamatupoodides pole seda veel märganud (pole üllatav, arvestades inglisekeelse kirjanduse vähese hulgaga). Seega pean tõenäoliselt tellima Krisost ja ootama kättesaamisega jõuluvaheajani.

Peatse jällelugemiseni, ja seniks teile üks piltmõistatus: mida müüakse sellises poes?

Leia Mais

14 oktoober 2008

Paris

Saigi pealinnas käidud. Et lühidalt kokku võtta - ilm oli ikka väga palav, ma polnud selleks valmis. Metrood ma ei kasutanud, vaid käisin julgelt jala ringi ja seda otsust ma ei kahetse, sest turistimagnetitest rohkem huvitaski mind just atmosfäär. Võin täie kindlusega öelda, et Pariis on ikka päris suur. Suurem, kui alguses tundub. Aga lühike ülevaade siis minu jalutuskäigust koos vastavate fotodega parajas kohas.

Alguspunkt Austerlitzi jaam. Hakkasin astuma mööda Seine'i kallast. Ilm oli soe. Tänaval sõitsid sellised eriti toredad masinad, mis teed veega niisutasid - meeldiv mõte linnavalitsuselt, see lõi olemise kohe tunduvalt lahedamaks.


Quai de la Tournelle. Viis eurot sellele, kes ütleb, mis kirik taamal paistab.
Sild on see Sully ja Archeveque'i vahepealne, mille nime ma ei mäleta.



Õige vastus oli muidugi Notre-Dame de Paris. Vabandage postkaardi-vaatenurka. Tegu siis Pariisi piiskopikirikuga, mis rajatud 1163. Siin on kroonitud ka mitu kuningat - ehkki traditsiooniline kuningatekroonimise kirik oli Reims, anti siin 100-aastase sõja ajal prantsuse kroon (ehkki ilma Prantsusmaa-poolse tunnustuseta) Henry VI-le, ja muidugi kroonis siin ennast Napoléon I.



Näe, turistid! Sellesama nimetu silla all. Tagaplaanil Ile Saint-Louis, Maigret' kodusaar. Uskumatu, et ma rohkem seda ei pildistanudki. Eh, järgmine kord.



Pilt tehtud Archeveque'i sillalt.



Ile de la Cité kaldapealne.



Notre-Dame natuke ebatraditsioonilisema nurga alt ehk siis Archeveque'i ("peapiiskopi") aiast. Tegemist on muide ühega esimestest kirikutest maailmas, mille juures kasutati neid kaarduvaid välistugesid (pr. k. arc-boutant).



Notre-Dame roheluses, Rue de Rivoli vaade.



Vaid mõned katedraali paljudest ja väga lahedatest veesülititest.



Jumal tänatud, et mul on suumobjektiiv. Veesüliti-pilte on veel, aga ma kogun neid kollaaži jaoks ja seega praegu rohkem üles ei pane.



Veel üks postkaardi-vaade. Üllatavalt raske järele teha, muide, arvestades päikese asukohaga (alati kas vasakul või paremal) ja rahvahulgaga, mis kogu aeg väljakul tungleb.



Quai de Saint-Michel, kohe Notre-Dame'i kõrval.



Vaade Ile de la Cité'lt vasakule kaldale. Kuppel tagaplaanil kuulub Dome des Invalides'ile.



Natuke teise nurga alt pildistatud, ja taustale ilmub kurikuulus Eiffel.
Esiplaanil Pont Neuf.



Sainte-Chapelle, 13. saj. Louis IX käsul rajatud kabel, mida peetakse gooti kõrgstiili parimaks näiteks. Eriti kuldne värav kuulub kohtupaleele.



Conciergerie ehk "kojamehe palee". Jutt käib muidugi kuninga kojamehest või õigemini kojaülemast. Tegemist ongi merovingidest kojaülemate paleega, mille vanimad osad pärinevad lausa 10. sajandist, nn "laiskade kuningate" ajajärgust. Hiljem, monarhia tugevnedes sai sellest kuni Louvre'i valmimiseni kuningapalee. Revolutsiooni ajal kasutati hoonet vanglana, kus teiste hulgas peeti kinni kuninganna Marie-Antoinette'i ja paljusid tähtsamaid aadlikest intelligente.


Kui Ile de la Cité oli ennast ammendanud, kõndisin edasi paremale kaldale. See osa Pariisist oli vanadel aegadel tuntud luksusliku elustiili poolest - asusid seal ju kunningapalee ja paljude tähtsamate aadlike residentsid. See moodustas vastandi vasakule kaldale, mis kujunes ümber ladina kvartali ja mida iseloomustasid rohkem kõiksugu haritlased ja vaimulikud.



Tour Saint-Jacques. Väga ornamentne ja päikese käes väga valge.



Üks Pariisi kuulsaid juugendstiilis metroosissekäike.



Arr! =)
("Arrondissement" ehk linnaosa)



Siit sai ühe toreda restaureerimisjärgus kiriku sisehoovi. Kiriku nime mul kahjuks välja uurida ei õnnestunud.



Olemegi jõudnud Louvre'isse. See siin on Pavillon de Sully, mis ühendab Louvre'i kaks tiiba ja lahutab Napoléoni õue Tuileries'ist.



See, mis oli kunagi palee sisehoov.. Kohas, kus ma pildistades seisin, ühendas Louvre'i kahte tiiba Tuileries'i palee, mis põletati revolutsiooni ajal maha. Keskel paistab hiinlase Pei kurikuulus klaasist püramiid.



Seesama püramiid. Vaatamata sobimatusele ajaloolise ümbrusega pakub ta siiski huvitavaid geomeetrilisi mänge.



Selle võimsa purskkaevu vaatamine tekitas mulle palava ilma ja kasvava janu tõttu tõelist piina. Kahtlemata olid selleks valmistunud ettevõtlikud noormehed 100 m kaugemal, kes müüsid turistidele ühe euro eest veepudeleid (võrdluseks: poehinnast poole kallimalt). Tagaplaanil paistab Arc de Triomphe de Carrousel ja Tuileries'i aed.



Arc de Triomphe de Carrousel.



Ma ei tea, kujudes, mille peal istuvad linnud, on midagi koomilist.



See Torn, nähtuna Concorde'i väljakult.



Pariisi linnulised on harukordselt julged. Ja arvukad.



M. André le Notre, Tuileries'i aia ja veel paljude kuulsate haljasalade autor.



Place de la Concorde, vaatega peatänav Champs-Elyséele. Taamal paistab Arc de Triomphe de l'Étoile. See obelisk, muide, on tõepoolest ehtne egiptuse obelisk, püstitatud Ramses II ajal ja pärit Luxori templist. Egiptuse valitsus kinkis selle 19. saj. prantslastele. Revolutsiooni ajal oli selle koha peal giljotiin, millega löödi 1793. a maha kuningas Louis XVI pea.



The two towers. Heh, ei suutnud vastu panna.



Lihtsalt üks mõnus sammalpea-kuju Tuileries'i aia ja Concorde'i väljaku piiril.



Purskkaev Concorde'i väljakul.



Tegelikult ei olnud sõda lahti, vaid parajasti peeti lennundusmessi.



The Assassins are real!



Champs-Elysées.



Concorde'i väljakult tegin väikese kõrvalepõike Madeleine'i kiriku juurde, kus sees oli väga mõnus ja lahe olla. Ent kuna ma hakkasin tundma väsimust, otsustasin parema kalda edasise uurimise teiseks korraks jätta ja kuskil lõunat süüa.



Kes Friendsi vaatab, saab aru =)



Suundusin toiduotsingul vasakule kaldale, et pääseda meeletust turistidevoolust. Siin vaade Seine'ile ja Sellele Tornile Concorde'i sillalt.



Boulevard Saint-Michel, üks niinimetatud "Suurtest Bulvaritest".



École Militaire, Prantsusmaa kõrgem sõjakool.



See Torn uudse nurga alt, läbi Invalides'i pargi puude.



Dome des Invalides, kus puhkab Napoléon I põrm.

Kohvikuid ja baare on Saint-Germain-des-Près linnaosas, kuhu ma suundusin, küll palju (see koht on nende poolest kuulus), ent sel kellaajal oli päris raske tühja lauda leida. Viimaks sain söönuks ühes Raspaili ja Rennes'i nurgal asuvas baaris, mille nimi oli vist Hippopotamus või midagi sellesarnast.. Igatahes nende kana à la rustique tomatikastmes oli väga maitsev.

Sealt edasi seadsin sammud läbi ladina kvartali raudteejaama poole. Ladina kvartal on muide täiesti vaimustav. Kujutage ette paika, kus iga teine maja on raamatupood. Ma oleksin seal võinud tõenäoliselt terve nädala veeta. Ent kell hakkas palju saama ja niisiis ma jätkasin teed raudteejaama poole, peatudes vaid põgusalt Luxembourgi aias.

Kokkuvõtteks... Hm, ühe päevaga ikka Pariisi läbi ei käi.

Leia Mais

12 oktoober 2008

Busy busy busy

"Space is filled with orbiting children."
- Dr Ross Geller

Jah, nagu pealkirjast näha, on mul tegemist küllaga. Sellegipoolest lihtsalt võtan julmalt aega ja teen uue sissekande, kuna vaja rääkida loetud raamatust enne, kui värske mälestus hajub. Nüüd olen natuke aega kohustusliku kirjandusega kimpus.. Austen, oh no!

Brisingr
Christopher Paolini

Paolini on palju kõneainet pakkunud autor ja mina olen temasse ka ikka skeptiliselt suhtunud, sest mis mees kuulutab end 15-aastaselt kirjanikuks? See ei sobi minu maailmapildiga küll kokku. Aga olgu, Paolini on hakanud selle suure suutäiega paremini hakkama saama kui päris alguses. Kindlasti mängivad siin rolli ka lisandunud eluaastad.
"Brisingr" pidi algselt olema "Pärandi"-nimelise trilooga kolmas ja viimane raamat, ent nüüdseks on selge, et ka neljas on tulekul. Paolini põhjendas sellega, et kõik vajalik ei mahtunud ühe raamatu piiridesse ära. "Brisingri" iseloomu vaadates küll kerge kahtlus tekib (sellest edaspidi), aga hea küll, usaldame noormehe ausõna.
"Inheritance'i" tsükli kolmas raamat jätkab "Eragonis" ja "Eldestis" vestetud lugu loheratsanik Eragonist, tema lohest Saphirast ja vennast Roranist. Nüüd kus Impeeriumi sõjavägi on vardjatelt lüüa saanud, tahab koalitsioon edasi tungida, kuid Eragonil ja Roranil seisab enne seda ees veel üks isiklikumat laadi missioon. Muuhulgas külastatakse jälle ka päkapikke ja haldjaid ning Eragoni "suhe" (parema sõna puudumisel) Aryaga saab sügavust juurde. Ja muud justkui ei juhtugi - siit siis teose suurim nõrkus võrreldes eelmise osaga. Jutt venib mitmes kohas õige tüütult, ja potentsiaalselt kõige huvitavamad ning uudsemad osad, s.o. urgalite kultuur ja Rorani tegelaskuju, saavad teenimatult vähe tähelepanu. On tunda, et autor üritas selles raamatus keskenduda peategelase karakteri arendamisele, aga ega Eragon ikkagi suurt ei muutunud. Roran on areneva tegelasena endiselt märksa huvipakkuvam kui tsükli staar.
Ma ei hakka teose põhilist üllatuspööret välja lobisema, aga olgu öeldud, et ma pole sellega rahul. Mis pagana seebikas see olema peaks? Ning lisaks, arvestades "Eldesti" tegevusplaaniga tundub see nagu teist korda sama võtte kasutamine. Lihtne, Paolini, lihtne.
Ah jaa, mis puutub Paolini haldjakeelde - ma tahaks teada, kas ta on tõesti selle kallal lingvistilist tööd teinud. Keele kohta, milles sõnade segiajamine võib surmaga lõppeda, on tegemist märkimisväärselt ähmase grammatika ja lahtise süntaksiga. Oleksin oodanud rohkem midagi väga rangelt normeeritut, à la ladina keel.
Kokkuvõtteks on "Eldest" endiselt sarja parim teos. "Brisingr" pakub mõningaid helgeid momente, aga need jäävad minu arvates täispotensiaalini arendamata. Kuidagi lõpetamata maik jäi, ehkki stiilivõtete ja teksti sujuvuse osas on Paolini jällegi edasi arenenud. Samas näib, et ta üritab oma uusi oskusi kuidagi liiga palju näidata. Mõnikord on kujundid kuidagi liiga sunnitult elegantsed ja keerulised. Hea kirjanik väldib sellist ebavajalikku uhkeldamist. Hobbi viimase triloogia valguses võiks ju loota, et ehk oli "Brisingri" unine ja surmavalt põhjalik, ülekordav käik vajalik tempokaks finaaliks, ent ma ei julge Paolinit veel fantaasiakirjanduse meistritega võrrelda. Eks aeg näitab.

Leia Mais

03 oktoober 2008

Pilguheit Jaapanisse

An Artist of the Floating World
Kazuo Ishiguro

Vahelduseks kõrvalepõige fantaasiakirjandusest.
Korjasin selle Ishiguro üles ühest väikesest Orléansi poest, kus müüdi inglisekeelset kirjandust. Suhteliselt õnnelik leid, arvestades sellega, et ma läksin sinna hoopis kooli tarvis Austenit otsima. Ent raamatu sünopsis köitis mind kohe. Tegu on ühe vana mehe elu ja mõtisklustega ilmasõjajärgses Jaapanis.
Teose peategelane, kustnik Masuji Ono, oli Teise maailmasõja ajal Jaapanis tuntud propagandamaali esindaja. Nüüd, pärast kaotust ameeriklastele, leiab ta, et elu pole enam sama, mis varem. Ta üritab sellest oma arvamust kujundada, leiab, et tema positsioongi on nüüd teine ja seisab silmitsi ameerika mõjudega, mis on jaapanlaste elu tundmatuseni muutmas. Ehk siis klassikaline mono no aware.
Peamine läbiv joon teoses on ilmselt Ono püüd vaigistada süütunnet minevikus tehtud vigade pärast. Ent süžee ühtsusest ei maksa rääkidagi ja ka ajalises plaanis tuleb lugejal pingutada, et mõista, mis hetkest parasjagu räägitakse. Ono on nagu üks õige ülikooli õppejõud - tema mõte hüpleb siia ja sinna ning tosina lehekülje pärast ei suuda lugeja tagasi lehitsemata tõenäoliselt meenutada, kuidas mees oma mõtelusega sinnamaani jõudis. Ent kogu see areng on sujuv, kuidagi voolav ja eriliselt köitev. Koherentsuse puudumine tuleb üldplaanis ehk isegi kasuks, sest nii ei hakka lugu kunagi "venima", vaid pigem laotub ühtlaselt laiali. Uute põnevate süžeepöörete asemel hakkab lugeja ootama uusi infokilde Ono ja tema lähedaste elust, et täita vahepeal tekkinud uudishimu äratavaid lünki. "An Artist of the Floating World" ongi olustikuromaan ja Ishiguro on kahtlemata üks meisterlikumaid kirjeldajaid, kellega olen tutvunud. Kulunud kujundit kasutades, autor maalib sõnadega. Onost saab selle suhteliselt lühikese teose jooksul lugejale sümpaatne tegelane, kellele tuntakse kaasa ja kelle tõekspidamiste ja väärtushinnangutega pole ka Lääne lugejal enamjaolt üldse raske nõustuda, olgugi tegu veidi vanameelse jaapanlasega. Pigem tabas mind lugedes teatav kurbus, et säärane autunne ja moraal näivad teose uues põlvkonnas kadumas olevat.
Lisaks muudele headele väärtustele pakub "An Artist of the Floating World" põgusat akent jaapani kultuuri ning ülevaadet selles imperialistlikust isolatsionismist äkki välja toodud riigis valitsevatest meeleoludest. Kohustuslik japanofiilidele, elamus igaühele.
Ishiguro on pärjatud arvukate auhindadega, tema tuntuim romaan on vahest "Remains of the Day", mille põhjal on valminud ka samanimeline film.

Leia Mais