Viimased päevad Eestis

Öölaulupidu oli tõeliselt vägev kogemus. Ma ei tea midagi muud, mis tekitaks sellise emotsiooni nagu lauluväljakutäis laulvaid inimesi. Küllap on see mingi eestlaste kiiks, et nad selliseid asju teevad. Ilvese kõne oli ka vahva.

Samas pean nentima, et kahjuks või õnneks läheneb Prantsusmaale sõit. Lennukipiletki juba ostetud ja enamus pabereid ilusti korda aetud.. Suvest on jäänud vaid üürike nädalake, mille jooksul saab muidugi palju nalja (kodeerimiskoolitus, foorumi kokkutulek), aga ka tõsisemat jätkub (sõjaväekomissariaat). Selle viimasega sai küll ikka hästi ajastatud. Pärast Gruusias toimunut ollakse kindlasti potentsiaalsete kutsealuste suhtes palju vähem valivad. Oh jah.

Shaman's Crossing
Robin Hobb

Sedakorda siis tegemist looga, mis leiab aset Hobbi teistest raamatutest erinevas maailmas. Peategelaseks on noor Nevare Burvelle, uusaadliku poeg, kelle elu paistab olevat juba paika pandud - temast saab kuningliku ratsaväe ohvitser. Selleks siirdubki ta pealinna, et astuda Akadeemiasse. Ent see, mis temaga seal juhtuma hakkab, muudab põhjalikult tema arvamust maailmast, iseendast ja oma tulevikust.
Nagu ikka, on Hobb hoolsalt lugeja üllatamisega vaeva näinud. Siiski pole intriig selles teoses nii keeruline ja keskne nagu tema teistes triloogiates. Sedakordne minategelane sarnaneb paljuski Fitziga, kõige silmatorkavam ühisjoon on pidev enese alavääristamine, et oh mis nüüd mina. Siiski pole see nii häiriv kui mõnikord FitzChivalry puhul. Ning juhtivaimaks iseloomujooneks on Nevare puhul kindlasti tema ausus ja moraalitunnetus - mis on ju minusuguse eetikaguru jaoks iseenesest paras maiuspala. Siiski läheneb poiss sellele küsimusele pea terve romaani kestel natuke vildakalt, üritades liigselt märtrit mängida.
Nagu Hobbi puhul ikka, leidub teoses hulk huvitavaid ning originaalseid tegelasi, neist põnevaimad ehk Nevare nõbu Epiny ja tema toakaaslane Spinrek Kester. Ka taustamaailm paistab olevat hästi läbi mõeldud ja Hobb annab aimu, et triloogia järgnevates osades saame selle saladustest palju rohkem teada. Läbivaks teljeks on siin teaduse ja maagia vastasseis. Nevare maailma domineerib teadus, vana maagia ja vanad jumalad on surutud põlu alla ja usutakse vaid ühte ainujumalasse, kellel ilmnevad kohati kummastavad ühisjooned kristliku Jumalaga. Seda kummalisem, et Nevare enda saatus on ilmselt maagiaga lahutamatult seotud..
Soovitan kõigile romaanisõpradele. Fantaasiaelement on selles teoses tegelikult äärmiselt vähemärgatav (ehkki järgedes tuleb ilmselt rohkem esile), nii et julgelt võivad selle kätte võtta ka žanri mitte just kõige suuremad austajad. Akadeemiaelu kirjeldus ja õpilaste-õppejõudude omavahelised suhted on meisterlikult maalitud. Kvaliteetlugemine igal juhul.

Leia Mais

Informatsioonisõda

"Nothing is true. Everything is permitted."
- Key tenet of the assassin's creed

Nüüd paistab, et tulevahetus Gruusias on tõepoolest vähemalt hetkeliselt vaibunud ja vene väed tõmbuvad tagasi. Ent see pole märk probleemi lõppemisest - kaugel sellest. Pigem on nüüd saabunud aeg toimunut rahulikumalt analüüsida. Konflikt pole kuhugi kadunud ja Venemaa peab Gruusiale tekitatud kahju eest vastutust kandma. Mingist mõlemat osapoolt rahuldavast tõest ei maksa siin muidugi unistadagi - vaevalt Kreml üldse kunagi kõik omaks võtab, rääkimata vabandamisest või vale käitumise tunnistamisest. Ajalooline pretsedent MRP näol ju näitab, et selleks polegi vajadust. Keegi niikuinii palja põhimõtte pärast Venemaa suunal kobisema ei hakka - ehkki võib-olla peaks, kuna Venemaa välispoliitika ongi muu maailmaga just põhimõtete tasandil kokkusobimatu. Samas on külma sõja ideoloogiline konflikt kõigil nii värskelt meeles, et üritatakse vene "tugevama õigusele" läbi sõrmede vaadata.

See, mis Gruusia sõja (vist võib seda nüüd nii nimetada) puhul minu tähelepanu köitis, oli just ajakirjanduslik külg ehk see, kuidas informatsioon ülejäänud maailmani jõudis (või siis ei jõudnud). Ma ei mäleta oma teadlikus elus sellist konflikti, kus segadus tegelikult toimuva suhtes oleks olnud veel suurem. Isegi Eesti Vabariigi poliitikud lähtusid oma seisukohavõttudes andmeist, mis polnud tol hetkel sugugi kindlad. Kas vene desinformatsioonikampaania oli tõesti nii edukas? Eile ETV erisaates kutsus Evelyn Sepp üles mitte usaldama ka gruusia meediat, kuna see pidavat olema samavõrd kallutatud kui vene oma. Kust aga sel juhul siis üldse infot ammutada? Sest rahvusvahelised ja üldiselt objektiivseiks peetavad uudistekanalid, nagu BBC ja Al Jazeera, edastasid Gruusiat toetavat versiooni - see tähendab, et nende reportaažist tuli selgelt välja, et agressor on ikkagi Venemaa ja Gruusia tegeleb vaid oma territooriumi kaitsega. Kas ka need kanalid on siiski kallutatud? Või ammutavad nemadki infot "kallutatud" gruusia kanalitest?
Esiteks oli minu meelest sel hetkel vale arutleda info kallutatuse teemadel. Mida sa siin kallutad, kui ikka võõrvägi on sinu riigis sees ja pommitab tsiviilobjekte? Ning see ju vaieldamatult juhtus, ehkki vene meedia sellest vaikib. Kuidas tahaksime, et välisriigid asjasse suhtuksid, kui vene väed tungiksid Eestisse samal ettekäändel, mis Gruusias, ja meie meedia võtaks selgelt venevastase hoiaku? Kas tõesti peaks ka sel juhul pidama eesti meediat kallutatuks vaid seetõttu, et see näeb konfliktis vaid üht süüdlast?
Teiseks, sellistel kanalitel on kohapeal oma reporterid, kes räägivad seda, mida nad näevad. Näiteks tõsiasja, et Gori linna vene armee ei okupeerinud. Grusiinid jätsid selle maha, tõmbudes pealinna kaitsele (ja võttes ühtlasi selgelt kaitsva positsiooni, mis peaks ju rahvusvahelist üldsust ometi veenma, et tegemist ei ole mingisuguse agressoriga), kuid venelased ei okupeerinud. Selle asemel seadsid nad oma tankid hoopis linna lähedal asuvale teederistmikule. Paralüseeriv efekt Gruusiale oli sama mis Gori ära võtmise korral, aga faktiliselt vene vägesid linnas ei olnud.
Venemaa-poolsest käsitlusest pole vist vajagi pikemalt rääkida. Kohutav on aga see, et Kremli informatsioonikampaania nõuab tõenäoliselt otseselt paljude inimeste elu, kes ohverdati propagandamasinale. Ma räägin neist õnnetuist, kes jäid lõksu Tshinkvali varemete alla, kuid keda abistama vene armee kedagi ei lubanud. Et siis pärast laibad välja kaevata ja grusiinide arvele kirjutada. Mida rohkem, seda uhkem! Vene valed ulatuvad sügavale, alates sellest, mida ikkagi osseedi vähemus tegelikult tahab. Lõuna-Osseetias, nagu selgub, on puhtaid osseete vaid 20%. Suurima osa piirkonna elanikest moodustavad hoopis vene kodakondsusega isikud. Tekib küsimus, kui suur kaal peaks sel juhul olema Osseetia rahvahääletusel kui osseedi vähemuse häälekanalil. Tundub, et osseetide tahe ei suuna seda teps mitte rohkem kui venelaste endi oma.

Rääkides tulemustest, siis hetkel näib, et Venemaa sai siiski lüüa. Samuti nagu kunagi Soomega sõdides - ehkki militaarses konfliktis jäi karu peale, sai ta maailmalt oma tegutsemise pärast laita. Oli üsna koomiline, kuidas vaid loetud hetked enne Sarkozy lennuki maandumist Moskvas käskis Medvedev sõjategevuse peatada. Ning näib, et vaidlusalused piirkonnad jäävad Gruusia riigi koosseisu ja ka vene "rahuvalvajad" kästakse sealt välja viia. Eilsest avaldusest selgub ka, et Gruusia võimalik NATO-liikmelisus, mis oli paljude arvates üks Venemaa põhimotivaatoreid konflikti eskaleerimiseks, on endiselt päevakorral. Muidugi jääb kahju Gruusia rahvale ja riigile nii hukkunute kui ka hävitatud infrastruktuuri ja kaitsesüsteemide näol, mis hakkab ilma välisabita kindlasti pidurdama seni majanduslikku õitsengut nautinud riigi arengut ja lähenemist NATO ning teiste rahvusvaheliste organisatsioonide standarditele. Raske on ju näha teist põhjust Poti sadama pommitamisele - see ei saanud kuidagi ohustada rahvusvähemusi Lõuna-Osseetias, millel polegi merepiiri. Seetõttu on minu arvates väga tähtis, et Gruusia saaks Läänelt majandusabi. Seeläbi näitaksime oma toetust Venemaa naaberriikidele ilma Venemaaga otsesesse vastuollu minemata. Muidugi oleks veel parem lahendus, kui Venemaa peaks ise hüvitama oma vägede põhjustatud kahju - kuna rünnakud väljaspool Lõuna-Osseetiat olid täiesti ebaseaduslikud ja tegelikult ju julm ülekohus Gruusia aadressil. Ent millegipärast ma ei usu, et Lääs Venemaalt midagi nõuda julgeb.


Assassin's Creed


Tsitaat postituse ülaosas muide pärineb "Assassin's Creedi" nimelisest mängust, mille pealooga hiljuti lõpule jõudsin. Tegemist on rolli-/seiklusmänguga, mis läheneb tegelikult rohkem viimasele. Mängija astub korraga nii kaasajas Abstergo-nimelise firma poolt uuritava Desmondi kui tema kolmanda ristisõja aegse esivanema, assassiin Altairi kingadesse. Assassiin on muide siin tahtlik sõnavalik. Millegipärast peetakse selle eestikeelseks vasteks "palgamõrtsukat", mis pole aga antud kontekstis õige. Mängu assassiinid on diplomaatiliselt iseseisev rühmitus, kes teostab oma valgustkartvat tööd omaenda ideaalide jõustumise nimel, mitte raha eest.
Mängu süžee on meisterlik ja keerukas. Ma ei hakka detailidesse laskuma, et teiste mängukogemust mitte rikkuda, ent olgu lihtsalt öeldud, et kõigile vandenõuteoreetikutele peaks see tohutult apelleerima. Lisaks on loo juures tuntav moraalne dilemma, mis minu jaoks iga mängu automaatselt huvitavaks muudab. Al Mualimi assassiinidele õpetatakse, et nende vastaste eesmärgid on õilsad, kuid vahendid valed ning seetõttu tuleb nad kõrvaldada. Siiski on ju näha, et sama võiks käia ka assassiinide endi kohta.. Üks Altairi mentoreid ütleb välja põhimõttelise erinevuse, mille poolest assassiinid teistest õigemad on - kahtlemine oma motiivide õigsuses.


Ent aitab taustast (mis on muide autentselt ajalooline). Räägime mängu muudest külgedest ka. Graafika on vapustav, ehkki vajab korralikku masinat. Ratsutamine on kauneim ja realistikem, mis siiani arvutimängudes nähtud. Võitlussüsteem on lihtsapoolne, ent hästi läbi mõeldud animatsioonid muudavad selle visuaalselt paeluvaks. Relvavalik on korralik, eriti paistab uudsusega silma "Hidden blade", Altairi käekaitsesse peidetud salarelv. Hiilimismänguga pole küll mingil juhul tegemist. On küll põhimõtteliselt võimalik üksikule valvurile salaja ligi hiilida, kuid mäng ei julgusta seda teguviisi mingilgi määral. Täpselt sama tulemuse annab lihtsalt talle näkku kargamine ja tavalises võitluses kitli peale andmine. Sellegipoolest pakub võitlus meeldivat vaheldust mängu teisele aspektile, milleks on sihtmärgi mõrva planeerimine. Sihtmärke on mängus kokku üheksa ja neist igaühele lähenemise muudavad raskemaks individuaalsed tingimused. Ehkki tõenäoliselt on võimalik end lihtsalt läbi valvurite massi võidelda, võib see kohati osutuda naeruväärselt raskeks ja ajamahukaks ettevõtmiseks, mis sunnib üldjuhul mõtlema alternatiivsele lähenemisele. Kiirus ja efektiivsus on siinkohal võtmesõnadeks. Mängu põnevusele lisab ka suurepärane õhustik, hea taustamuusika ja häälnäitlemine. Füüsikasüsteem toimib, inimeste liigutused on tõepärased, mäng lõhnab ja maitseb reaalselt. Linnad, mida Altair külastab, on tõepoolest suured, täis sumisevat inimmassi ja labürintseid põiktänavaid. Katustel jooksmine on nauditav. Ronimissüsteem on täpselt nii hea kui reklaamitud, aknaservad, friisid, sambad, tugitalad ja muu kinnihaaratav sulandub hästi ja ei paista muust graafikast eralduvat. Kõik see muudab talutavaks vahepeal kergelt häirima hakkava lineaarsuse ja tegevuste rutiini, mis võib mängu keskpaiku korduvaks kippuda. Seevastu lõpuosas tempo taas kiireneb. "Assassin's Creed" pakub mängu käigus üles kruvitud pingetele pineva ja rahuldust toova finaali.


Ehkki tegemist on peaasjalikult seiklus- ja võitlusmänguga, võib see mõtlevale inimesele ka teistsugust pinget pakkuda. Mõtlemisainet andvad mängud on tänapäeval haruldased. Kuulda on, et tegemist oli triloogia esimese osaga ja järgmine leiab aset feodaalses Jaapanis. Yummy!

Lõpetuseks mõned pildid eilselt miitingult Riigikogu hoone ees (vt. ka üks postituse ülaosas!).

Leia Mais

Lõpetage tapmised

"Nothing is impossible. There is only what one wants and doesn't want."
- Molière

Sõda Gruusias käib juba mitmendat päeva. Venemaa armee pommitab riigi lennuvälju ja strateegilisi punkte, sealhulgas tsiviilelanikega täidetud linnu, ning maaväed liiguvad Tbilisi poole. Euroopa ja USA ei tee endiselt midagi.
See olukord on meile eestlastele eriti masendav, kuna meiega võib lihtsasti juhtuda täpselt samasugune asi. Vene rahvusvähemuse diskrimineerimine, mille ettekäändel ju Kreml praegu sõdib, on igale vähegi päevauudiseid jälgivale eestlasele tuttav süüdistus. Täpsemalt just vene kodakondsusega inimeste õiguste rikkumine annab venelastele vähemalt nende arvates küllaldaselt põhjust sõjaliseks sissetungiks, ning üha enam eestivenelasi taotleb Föderatsiooni kodaniku staatust. Teeb murelikuks? Ning näib, et EL pole sugugi varmas sekkuma. Seni, kuni liidu bürokraatlikud dinosaurused kokkusaamist organiseerivad ja Venemaale diplomaatilisi noote saadavad, surevad Gruusias mõttetult sajad inimesed. Ning senise tempo juures võtavad venelased pealinna enne ära, kui Euroopa mingile seisukohale jõuab. Arvestagem siinkohal veel, et Gruusia on Eestiga võrreldes sõjaliselt üsnagi võimekas.. Venemaa selline samm on selge hoiatus teistele endistele liiduvabariikidele: ärge ajage nina püsti, või me võtame selle nina maha! Samas on see ka test - et näha, kui kaugele laseb rahvusvaheline üldsus neil minna. Kui nüüd Lääs peaks passiivseks jääma, on Eestil põhjust tõsiselt muretseda ja oma liitlaste tegutsemisvalmiduses kahelda. Oli ju ka Gruusia üks USA abistajaid Iraagis, tervelt 2000 sõduriga - ning siiamaani pole neil sellest üliriigile osutatud teenest suurt kasu olnud. Eesti peaks väga konkreetselt sõna võtma, kuna probleem puudutab meid üsna lähedalt.
Muidugi ei peaks me toetama konflikti lõpetamist ja olukorra selgitamist vaid omakasupüüdlikel kaalutlustel. Selline sõjaline aktsioon peaks tänapäeval olema lubamatu. Ehkki see, kes otsa lahti tegi, on hetkel segane - mängus on liialt palju propagandat ja kallutatud reportereid - polegi ju see nii tähtis. Fakt on see, et isegi kui Gruusia alustas oma riigis separatistide vastaseid aktsioone, oli Venemaa taolise provokatsiooni vastulööki, mis areneks sujuvalt edasi demokraatliku riigi okupeerimiseks, juba kuid ette valmistanud. Sellest annab tunnistust vene vägede kiire reageering ja organiseeritud ning läbimõeldud liikumine. Ning minul isiklikult on küll kogu inimkonna pärast häbi, kui Gruusia saadik palub teleülekandes pisaraid vaevu tagasi hoides abi oma riigi päästmiseks, aga Lääne suurriigid ei tihka kas siis kaubanduslike huvide kaitsel või hirmust suurt Venemaad vihastada mitte kuidagi vahele segada, pugedes hambutute diplomaatiliste nootide taha stiilis "mõlemad pooled peaksid rahunema". Itaalia läks lausa nii kaugele, et hülgas Gruusia täiesti, öeldes, et "konflikt on nad Euroopast eemale tõuganud". Masendav, kui argpükslikud ja omakasupüüdlikud võidakse olla.
Venemaa käitumine aga on tõepoolest uskumatu. Suursaadik Uspenski kommentaar näib lausa grotesksena olukorras, kus vene väed viibivad juba pikemat aega suveräänse Gruusia territooriumil, olles lahkunud isegi Lõuna-Osseetiast, kus neil rahuvalvajatena oli vähemalt mingi õigustus tegutseda. Ma tsiteerin siinkohal EPL-i artiklit, millele leiab viite postituse lõpus:

Ees­ti Päe­va­le­he küsi­mu­se­le, kas Gruu­sias­se tun­gi­mi­se­ga on Ve­ne­maa loo­nud pret­se­den­di ja võib tu­le­vi­kus ohus­ta­da ka tei­si naa­ber­rii­ke, vas­tas Us­pens­ki, et kui mõnes tei­ses rii­gis te­kib sa­ma­su­gu­ne olu­kord ning seal te­gut­se­vad Ve­ne­maa ra­hu­val­va­jaid, siis vä­ge­del on õigus seal te­gut­se­da.

Ehk siis tegemist on suursaadiku suust sulaselge ähvardusega. Ehkki vene rahuvalvajaid veel Eestis siiski pole. Viitan siinkohal mõni postitus tagasi käsitletud Edward Lucase raamatule "Uus külm sõda", milles esitatud teooriad on nüüd tugevat kinnitust leidnud.

Ent ega siis sõda Gruusias ei peata mind tegelemast ka muuga, näiteks lugemisega. Raamatukuhi riiulis aina suureneb, kuid ma annan oma parima, et end sellest jõudumööda läbi närida.

Kohustustest
Marcus Tullius Cicero

(Nimi hääldub muide köögiladina keeles [tsitsero] või siis klassikalise häälduse kohaselt [kikero].)
Cicero on ju vana retoorik ja seetõttu ei imesta see vast kedagi, et tema teoseid on lausa lust lugeda - ehkki tõlge ladina keelest jäi ehk veidi puiseks. Tegemist on siis roomlasest suurmehe õpetussõnadega, mis adresseeritud eelkõige nooremale põlvele, et ka noist saaksid siiski tublid roomlased. Cicero arusaamas moraalist ja muist ideaalidest leidub paljugi, mida me tänapäeval ehk arhailiseks peame, näiteks arusaam orjade rollist ühiskonnas, ent enamus mõtteid on siiski kuldaväärt. Järgiks neid reegleid ka tänapäeval igaüks, oleks maailm palju parem paik.
"Kohustustest" on hea teos neile, kes soovivad antiikfilosoofia ja -moraaliga esmatutvust. Sellesse rolli sobib ta kindlasti paremini kui Kreeka mõtlejate tekstid, mis näivad Cicero sujuva stiiliga võrreldes kohmakad ja raskestimõistetavad. Ent näiteks mulle, kes ma olen Aristotelese ja Platoni mõtetega juba tuttav, tulid paljud teemaarendused kahtlaselt tuttavad ette. Muidugi polegi seal midagi imestada - oli ju roomlastel tavaks Kreeka mõtlejate loomingut üle võtta ja omavahel kombineerida.


Lingid Gruusia teemadel (11. augusti seisuga):

EPL
Al Jazeera
BBC
Uspenski EPL-is

P.S. Homme (12. augustil) saab Gruusia saatkonnas Tallinnas (Koidu 70-7) anda allkirju sõja lõpetamise poolt.

Leia Mais

Järelkaja

"Knowledge of self is knowledge of God."
- Persian proverb

Olen juba ammu lubanud, et teen juttu ka Viljandi folgist.. Nüüd on siis selleks viimane aeg, enne kui mälestused ajusopis tuhmuma hakkavad. Ehkki paljud kuuldud kontserdid jäävad ilmselt minuga veel pikaks ajaks.

Viljandi pärimusmuusika festival 2008

Esimeseks kontserdiks sai üks lahe džässilik bänd, mille nime ma oma suureks häbiks ei mäleta.. See ei olnud tegelikult üldse folgi raames. Sattusin sinna hoopis H kaudu, kes üritust soovitas. Muusika, tundub, on sellise laivi puhul vaid üks faktor. Hämaras ruumis auru ja tõeliste reivilaserite valguses näis ekstaatilistes tantsuliigutustes siuglev publik (minu kahtlust mööda enamasti ebakaines olekus, loodetavasti siiski mitte pilves) mingi veidra nägemusena 70-ndate ulmeromaanist. Kuigi tegelikult polnud ju muusikal endal üldse viga. Solisti saksofonisoolod olid ennastunustavad ja meisterlikud.

***

Järgmine päev (reede) oli rabavalt palav. Ma polnud selleks üldse valmis ja sinna nahka läks ka varasemate kontserdite täieõiguslik nautimine. Õnneks esines norra/inglise bänd Fidola mõnusalt jahedas Jaani kirikus. Fidola esindab mõnusalt karget põhjamaa folki, mis ei vigurda liialt, vaid pigem mängib lihtsamate meloodiatega. Bändžo lisandus oli huvitav, viiul hea. Kiriku akustika on muide sellise muusika jaoks suurepärane. Kahju, et see jäi mu ainsaks seekordseks kirikukontserdiks.

***

Õhtuks oli ilm õnneks maha jahtunud, mis lubas segamatult Oorti nautida. Tuntud folkrokimehed olid seekord väljas veidi rahulikuma kavaga. "Öised orjad" tuli siiski lisaloona ettekandmisele. Siinkohal peaks vist ka mainima, et Kirsimägi on öise kontserdi jaoks üks kaunemaid kujuteldavaid kohti. Kahjuks ei saanud statiivita jõlkuma läinud autor seda ilu fotosilma läbi talletada.

***

Laupäev algas minu jaoks etteplaneerimata kontserdiga. Kuna mul oli päevapilet, siis pidasin mõistlikuks sellest viimast võtta. Vene kollektiiv Trio Solnyshko süstis algavaks päevaks mõnusat energiat, ehkki balalaika pole päris mu meelispill. Sedakorda oskasin end varustada ka valge hoodie'ga, mis hoidis eemal mõrvarliku päikese ja sai minu laupäevaseks elupäästjaks.

***

Järgmiseks liikusin Svjata Vatra kontserdile, mis paraku läks rahvast nii täis, et mul ei õnnestunud lavale pildistamiseks piisavalt lähedale saada. See-eest tuli siis selline meeleolukas pilt muusikasõpradest. Ning ehk mulle vaid tundub, aga näib, et Svjata hakkab minu jaoks end ammendama. Uudsuse kaotanuna ei paku ta enam sama, mis varem.

***
Pärast väikest puhke- ja söögipausi oli aeg minna festivali põhisündmusele (vähemalt minu jaoks) - kuulama inglise folkbändi Flook. Ent sinna sisse pääsemine osutus parajaks katsumuseks. Esiteks tahan siin viriseda festivali hinnapoliitika suunas. Kui päevapilet juba ostetud, siis sellega peaks saama sisse kõigile kontserditele. Mis mõte tal muidu on? Tehke siis veidi kallimaks, aga nii ikka ei lähe, et tuleb veel lisapiletile raha kulutada ja sabaski seista. Ning viimane polnud sugugi lühike, nagu juuresolevalt pildilt näha.

See-eest oli kontsert igati nähtud vaeva väärt. Kohe torkas silma muusikute omavaheline hea klapp ning sisseelamine, eriti aga vahetu suhtlus publikuga. Vaatajad-kuulajad kaasati aktiivselt ja meist sai seeläbi midagi enamat. Tundsin end tõepoolest osalisena, mitte ainult pealtvaatajana. Seda muljet ei loonud mitte pelgalt publiku poole küsimustega pöördumine, vaid ka artistide eneseavamine. Tegemist oli sellise toreda pubivestlusega stiilis "vabandage, et ma ei õppinud siia tulles ära rohkem eesti keelt, aga mul oli viimasel nädalal oma aiaga kohutavalt palju tegemist." Muide, viimane pole niisama suurustlev vabandus. Kitarrist Ed Boyd on tõeline lingvist ja räägib arvukaid võõrkeeli. Loomulikult oli ka muusika väga heal tasemel. Kahe flöödimängijaga briti bändi puhul pole üllatav, et asjasse oli segatud hea hulk fiddle'it. Ka kitarri- ja mandoliinimäng ei jäänud teistele alla ja John Joe bodhranisoolo oli ülimalt muljetavaldav. Ostsin kohapealt ka nende plaadi, kuigi laivi see muidugi ei asenda.


Kontserdite vahepeal sai Viljandi järves ujumas ja paadiga sõitmas käidud. Nagu alljärgnevatelt piltidelt näha, tegin mina suurema töö ära, sel ajal kui teised seltsimehed ennast mõnusalt tundsid.

Okei, tegelikult ma lasin ikka neil ka vahepeal aerutada.

Kokkuvõtteks võib festivali kordaläinuks lugeda, ehkki telkla oli kohati liiga lärmakas ja ilm liiga kuum. Jään järgmist aastat ootama. Loodetavasti on siis rahvast natuke vähem ja ilm natuke jahedam.


Nõndaks. Nüüd tagasi igapäevaelu juurde. Mu arvuti d-klahv tuli hiljuti ära. Eks see anna tunnistust suurest tööhoost, mis mind viimasel ajal on haaranud. Siiski suutsin töö ja koerte kõrvalt leida aega ka lugemiseks. Nagu tavaks saanud, teen hiljuti läbitud teosest lühiülevaate. Muide, ka seekordse sissekande avatsitaat pole juhuslikult valitud (mõnikord ma siiski teen seda, jah), vaid seostub alljärgneva raamatuga.

False Gods
Graham McNeill

"False Gods" on Horus Heresy sarja teine osa ja järg Abnetti meistriteosele "Horus Rising". Kui keegi veel mäletab, siis viimatimainitud teosest rääkides mainisin ka McNeilli ning mitte just parimas valguses. Nüüd tuleb mainida, et tegemist ei ole vähemalt püsivalt pealiskaudse autoriga, sest "False Gods" jätkab üldjoontes "Horus Risingus" armsaks saanud stiili. McNeill kaldub ehk Abnettist veidi enam mõtisklusse ja jätab pineva action'i tahaplaanile - ent selle mulje võis tingida ka teose sündmustiku iseloom. Kohati leidub lausa üllatavalt teraseid tähelepanekuid inimloomuse kohta, eriti mis puudutab inimese ja usu vahelist suhet (see on ka üks teose läbivaid motiive). Esialgu näib, et ehkki suurem osa tegelasi suhtub religiooni teaduseajastule kohase skepsisega, saab sellest ilmselt tulevikus üks edukamaid relvi Kaose vastu.
"False Gods" jätkab sealt, kus esimene osa pooleli jäi. Horus viib oma ristiretke Davini kuule, kus hiljuti Impeeriumile allutatud rahvas on mässama hakanud. Ent mäss pole kaugeltki see, millena esmapilgul paistab, ja Horuse elu satub peagi ohtu. See vapustab kogu ekspeditsiooni ja toob paljudes liikmetes välja uusi omadusi. Nüüd pannakse kaalukausile mariinide ustavus ning sisemine moraalitunnetus.
Selle teose lõpuks on Kaose plaan lahti rullumas ja lugeja võib selle ulatust ning auahnust täiel määral hoomata. Võib vaid tunda kahetsust, et McNeill "Defenders of Ulthuani" kirjutades samasugust annet üles ei näidanud. Eks see lange kokku GW üldise pealiskaudse ja teistele rassidele osaks saava hoole-armastuseta suhtumisega kõrghaldjatesse.
Vaatamata suurtele paljastustele, mida teoses loo edasiviimiseks tehakse, hoiab "False Gods" endiselt ülal eelmises teoses tuure kogunud pinget. Järgmine osa, "Galaxy in Flames" on juba Suurbritanniast minu poole teel ja ma ootan seda kannatamatult.

Leia Mais