Vanameister ründab jälle

The Dragon Keeper
Robin Hobb

Hobb on alustamas uut biloogiat pealkirjaga "The Rain Wild Chronicles", mis viib lugeja taas Bingtowni maailma. Ehkki ka "Soldier Son" jättis mulle sügava mulje, olin ometi ääretult õnnelik, et Robin otsustas oma populaarseima saaga juurde tagasi pöörduda. Uus tsükkel paistab keskenduvat draakonite värskele põlvkonnale, kelle tulevik ei tundu pärast kookoneist väljumist sugugi nii helge kui arvata oleks võinud.
"The Dragon Keeper" leiab aset metsikus ja müstiliselt ohtlikus Rain Wilds'i piirkonnas, mida Hobbi eelnevais teoseis on vaid pealiskaudselt käsitletud. Ehkki mõned vanad tuttavad esinevad kõrvalrollides (sealhulgas Brashen Trell ja tema naine Althea), on peategelased kõik uued ja värsked - peaasjalikult inimesed, kes koonduvad ümber noorte draakonite, et aidata neid nende spontaansel teekonnal kaugele Rain Wildsi džunglite sügavusse, eesmärgiks leida müütiline Elderlingide linn Kelsingra. Saame kõvasti rohkem teada Rain Wildsi ühiskonnast ja kohtame uusi põnevaid tegelasi nagu isehakanud õpetlane Alise, noor mutant Thymara ja lihtne, ent sümpaatne kapten Leftrin.
"The Dragon Keeper'i" suurim tugevus peitubki karakterites. Hobb loob meisterliku valiku paeluvaid, ent samas inimlikke tegelasi, kellele on lihtne kaasa elada, ja väldib osavalt liigset dramaatikat. Juba ainuüksi selle minu arvates praegusaja fantaasiakirjanduse parima karakterisatsioonioskuse tõttu väärib Hobbi uusim teos lugemist ja ma nautisin pea igat lehekülge.
Ent ei ole head ilma halvata (maksiim, mille mõned Hobbi varasemad teosed tõsiselt kahtluse alla seadsid). "The Dragon Keeper" pole paraku kaugeltki autori säravaim teos - sündmused venivad ja ehkki tegelased on meisterlikult paberile pandud, kipub tempo liig aeglaseks jääma. Ka intriigi pole põrmugi nii palju, kui Hobbi lugejad on ootama harjunud. Ka ei ole teosel korraliku kulminatsiooni. Loomulikult on standardid Hobbi-suguse vanameistri puhul juba väga kõrged ja iga uue teosega on tal järjest raskem end üle trumbata - ent siiski leian ma, et "Dragon Keeper" jääb "Liveshipi" triloogia ja Fitzi-lugude kõrval kahvatuks. Loodan siiralt, et võin triloogia edenedes rõõmsamat juttu rääkida.
"The Dragon Keeper" ei sära igas aspektis nagu mõned teised Hobbi vaimusünnitised. Sel teosel on oma tugevused ja oma nõrkused. Kahtlemata on tegemist karakterromaani tippklassiga, ent hoogsaid seikluseid ja põnevaid süžeepöördeid napib. Võimalik, et autori loomingus ongi tulnud hetk kirjutada midagi aeglasemat ja ehk küpsemat, ent vaid olustikuromaaniga piirdumine oleks siinkirjutaja arvates muidu aukartustäratavalt mitmekülgse Hobbi jaoks samm tagasi.
Lühidalt - tugev sooritus, kohustuslik Hobbi fännidele ja igal juhul üle keskmise lugemine fantaasiakirjanduse sõpradele, ent võib-olla mitte päris see, mida oleksin oodanud. Jään ootama järge, mis tõenäoliselt heidab rohkem valgust Elderlingidele ja nende tsivilisatsioonile, millele senised triloogiad on vaid viidanud. Teise osa nimeks saab kuulu järgi "Dragon Haven" ja poelettidele jõuab see tuleval kevadel.

Leia Mais

Ulysses

"Finding answers appears to be the primary purpose of mortal existence."
- Divayth Fyr the Psijic

Nii palju küsimusi ja nii vähe aega.
Vaatamata hullumeelsele tempole võib elu siiski olla ilusam, kui isegi minusugune optimist seda ette oskas kujutada. Tõsi ta ju on, et lisaks tavapärasele tööle nõuab ülikool sel sügisel eriti kõrget lõivu. Midterm algab reedel keeleteaduse eksamiga ja jätkub järgmisel nädalal päris mitme kirjaliku projektiga. Lisaks tuleb 12. novembriks paika panna lõputöö programm, mis mul küll juba vaikselt kuju võtab. Küllap pean oma uurimustöö varsti internetist päris raamatukokku üle kolima. Tõtt-öelda ootan seda omamoodi uudishimuga, sest päris korralikes arhiivides pole ma ju varem pikemalt tööd teinudki (ainult Prantsusmaal sain natuke raamatutolmu nuusutada). Viimased nädalad on olnud ilmekaks näiteks sellest, kui imeline asi on inimlik lähedus. Selleta oleksin ilmselt juba üsna korralikus tööstressis.

Lisaks kohustustele on mul käsil ka paar muud projekti, neist tähtsaim mu koomiks, mis aga paraku ajapuuduse tõttu üsna visalt edeneb. Katsun kas või hambad ristis selleks siiski vabu hetki leida ja sel reedel jälle sündmustikku edasi viia. Ma ei hakka siinkohal üldse rääkimagi "Tagasiteest", mis pole juba mitu kuud ühtki uut rida saanud. Õnneks on igapäevaselt nii palju muud mõttes, et ma ei jõua selle pärast suuremaid süümekaid tunda.

D'ailleurs, lõplikult piiratud aja ja infiniitse materjali probleemi lahkab (küll väheke teises võtmes) ka Pierre Bayard, kelle geniaalset teost "Comment parler des livres qu'on n'a pas lus?" ehk "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?" loen praegu paralleelselt Heaney "Memuaaridega". Kui lõpetan, kannan ette, kuid võin juba praegu öelda, et tegemist on vaimuka ja tabava teosega, milles võivad end ära tunda vast kõik raamatusõbrad. Teos on Eestis saadaval inglise keeles pealkirjaga "How to talk about books you haven't read" ja seda saab osta Rahva Raamatu kauplustest.

Leia Mais