The Controversial Case of Benjamin Button

Mu selle aasta esimene kinokogemus oli paljuräägitud eepiline elulugu "The Curious Case of Benjamin Button." David Fincheri linateos põhineb Francis Scott Fitzgeraldi samanimelisel jutustusel, ehkki adaptatsiooni huvides on originaalteksti päris palju muudetud.
Lühidalt kokku võttes räägib film loo mehest, kes sünnib vana mehena ja sureb väikelapsena - see tähendab, aeg käib tema jaoks tagurpidi. Iseenesest huvitav kontseptsioon, aga muidugi päris segane lugu, nagu ajaga mässamine tavaliselt. Filmi-Benjamin (Brad Pitt) hüljatakse, kui vanemad näevad, milline ta on, ning ta kasvab üles vanadekodus, kus tema kasuemaks saab mustanahaline juhatajapreili Queenie (Taraji B. Henson). Tema veidrat elu läbib Suur Armastus (TM registreeritud Hollywoodis juba aegade alguses) baleriin Daisy (Cate Blanchett) vastu. Peamine probleem on selles, et kuigi mõlemad tunnevad tugevat vastastikust sümpaatiat, arvab Benjamin, et oma veidra seisundi tõttu pole ta Daisyle sobiv elupartner. Liigub ju aeg nende jaoks erinevais suundades - vähemalt väliselt. Benjamin elab kõigele vaatamata seiklusrikast elu, jõudes muuhulgas puksiiril töötades ära käia nii Venemaal kui ka Teises maailmasõjas, ja kohtub värvikate tegelastega nagu kapten Mike (Jared Harris), briti spiooni õnnetu abikaasa Elizabeth Abbott (Tilda Swinton) ja omapärase elufilosoofiaga pügmee Ngunda Oti (Rampai Mohadi).
Kui nüüd mõtlema hakata, siis päris raske on leida filmist mingeid läbivaid sügavaid ideid - kuigi potentsiaali paistis selleks olevat. Pigem on tegemist visuaalselt kaunilt teostatud ja huvitavaid sümboleid kasutava kummalise looga. Võinuks ju oodata, et Benjamin tõugatakse ära ühiskonna või isegi Daisy poolt, kuid midagi sellist ei juhtu. Kõige lähemal kandvale ideele tundus mulle olevat mõte, et välimus ei tähenda veel kõike. On ju üsnagi sümboolne, et Benjamini mõistus areneb vastassuunas tema kehale. Aga minu lemmiksümbol filmist oli hr Gateau kell, mis käis tagurpidi. Visuaalselt olid toredad ka campilikult vanamoodsad filmikaadrid mehest, kes oli seitse korda välguga pihta saanud.
Näitlejatevaliku suhtes on mul kahesuguseid tundeid. Brad Pitti poleks sellisesse rolli küll oodanud ja ta oli sama emotsioonitu nagu tavaliselt. See lisas Benjamini tegelasele mingi resigneerunult filosoofilise mõõtme, mis võib-olla läks päris hästi kokku asjaoluga, et ta oli üles kasvanud vanadekodus. Positiivselt üllatasid seni tundmatud kõrvalosatäitjad, eriti Harris ja Henson. Tilda Swinton on endiselt särav igas rollis, mis talle antakse. Cate Blanchett on ka väga ilus ja hea näitleja ja tõi oma rolli mingit ebamaist rahu. Ning tegemist oli ju väga keeruka osaga, kuna samas filmis tuli mängida nii 20-, 40- kui 60-aastast tegelast.
Oma vana traditsiooni kohaselt läksin ma filmi vaatama ilma igasuguse eelarvamuseta. Ma polnud lugenud raamatut ega ka tutvunud kriitikaga. Hiljem ma kriitikat muidugi lugesin - sportlikust huvist nii-öelda. Paistab, et paljud süüdistavad filmi "Forrest Gumpi" kopeerimises. Nojah, tõepoolest olid mõlemad eluloofilmid ja mõlema tegelasel oli teatav füüsiline "puue". Aga sellega ka sarnasused lõpevad. Muidugi, nagu alati, on raamatu fänne, kes ei andesta filmile truudusetust. See juhtub alati, kui mõnest raamatust film tehakse. Aga raamat ja film on alati kaks erinevat kunstiteost ja siin ei saa rääkida mingist truudusetusest! Nende kahe meediumi võrdlemine on kohatu ja hakkab mind juba natuke väsitama.
Kokkuvõttes, lugu ise oli ju küllaltki segane, ehkki huvitava tuumikmõttega, ning tundus, et palju emotsionaalset potentsiaali jäi realiseerimata (osalt stsenaariumi, osalt Brad Pitti tuimuse süül). Samas tundus režissöör kompetentsena, motiivid ja sümbolid olid võimsad, kohati päris meeldejäävad. Kuidagi postmodernistlik maik jäi - et tühja sellest loost, hoopis vorm on oluline! Kunst kunsti pärast ja uute või alternatiivsete enese väljendamise/vaatajani jõudmise viiside avastamine. Väärib vaatamist, ehkki pole kindlasti aasta parim film, nagu seda mitmel pool välja hõigati.