Vana aasta viimane raamat

Meddik
Thierry Di Rollo

Teise nimega "Le rire du sourd" ehk "Kurdi naer".
Tegu on prantsuse ulmekirjanduse ühe värskema nimega, kes on peamiselt kogunud tuntust oma šokeerivalt otsekoheste kirjelduste ja depressiivsusele kalduvate õhustikkudega. Käesolev teos näib olevat stiilipuhas Di Rollo.
"Meddik" jutustab loo Maa süngest tulevikust, kus inimkond on lõhenenud brutaalseteks hõimudeks, mis peavad omavahel laastavat ja katkematut geriljasõda. Sadadest surnutest toituvad raipesööjad on arenenud hirmuäratavalt intelligentseteks mutantvaresteks. Suurem osa rahvast elab vaesuses ja keskmine eluiga on lühike. Vaid mõned üksikud rikkurid, kes nimetavad end Õiglasteks, elavad isolatsioonis oma klaasist pilvelõhkujates, kasutades oma eluea pikendamiseks kemikaale. Nende võsukesed veedavad aega narkootikumide ja alkoholi seltsis, sulgedes oma silmad muus maailmas toimuvale. Teose peategelane ongi ühe taolise kommertsimpeeriumi pärija John Stolker, kes hakkab kahtlema Õiglaste maailmapildi sobivuses (muuhulgas lülitub juttu ka usutemaatika). Mõnuainete võimuses ilmub talle viirastuslik ja sürreaalne hiidelevant Meddik, kelle jälgedes käies saab Stolkerist halastamatu tasuja. Ja kedagi ei säästeta..
Jutt laskub oma sünguses kohati lausa absurdsetesse mõõtmetesse, mis võib mõne lugeja isegi muigama panna - ja kohe seejärel pead murdma, et kas on olemas asjaolu, mis õigustaks säherduste teemade üle muigamist. Di Rollo sõnavara pole eriti keeruline ning seetõttu sobib tekst ka neile frankofiilidele, kelle hammas veel päris Balzaci või Zola peale ei hakka.

Leia Mais

Return of the Ming

Pealkiri on kerge vihje ühele ammusele, aga huvitavale paneelile Order of the Stick koomiksis.

Homme samal ajal olen ma juba rongis ja sõidan Pariisi, lennujaama poole. Lennukis saan ma istuda lausa viis tundi, pluss tund aega ootamist Riia lennujaamas. Ametlik Eestisse saabumise aeg on 20.30.

Nagu ikka kombeks, õnnestus mul ka seekordse semestri lõppedes kergelt haigeks jääda, kuid see ei kujutanud endast õnneks midagi eriti hullu. Vaheajal on mul plaanis osaleda foorumi kokkutulekul, mis peaks kõigi eelduste kohaselt toimuma minu juures, ja mängida paar mängu Warhammerit. Ning muidu puhata. Eks ilmselt tuleb veidi ka tööd teha ja eksamiteks õppida. Ja ma pole enam väga ammu ühtegi miniatuuri värvinud..

Kohtumiseni Maarjamaa pinnal!
P.S. Thierry Di Rollo stiil on geniaalne! Kahjuks pole mu otsingud laias internetis paljastanud mitte ühtegi tema teost, mis oleks tõlgitud inglise keelde. Pikem ülevaade ühest tema uuemast romaanist "Meddik" peaks tulema järgmise nädala jooksul.

Leia Mais

Kummastavad katkendid

The Elephant Vanishes
Haruki Murakami

Nagu lubatud.
"The Elephant Vanishes" on lühijuttude kogumik mehelt, keda meedia kutsub jaapani Kafkaks. Sari kahekümne ringis novelle, mis kujutavad endast põgusaid pilguheite erinevate jaapanlaste eludesse ja mõttemaailmadesse. Olgu öeldud, et toonilt on jutte seinast seina. Mõned, näiteks "Lederhosen", on selgelt lõbusa alatooniga, teised jällegi kantud masendavast ja lootusetuna näivast surutusest. Neis viimastes võib tõepoolest näha paralleele Franz Kafkaga, ehkki depressiivsuse skaalal on Murakami siiski mitu suurt astet madalamal. Elevandikadumise lõpul ei jäänud mind kummitama selline ängistus nagu näiteks pärast Kafka "Protsessi".
Murakami stiil on vahetu ja kummaliselt luuleline, vaatamata sellele, et käsitletavad teemad on suhteliselt proosalised ja argielulised. Erinevad minategelased saavad juba mõne leheküljega oma isikupärase eluvaate ja loogika, mis eristab neid kogumiku teistest protagonistidest. Et novell saab nii kiiresti läbi, siis võib selline hüplemine erinevate vaatepunktide vahel mitme jutukese järjest lugemisel häirivaks muutuda - mõte ei jõua justkui uue tegelasega kohanduda. Mina leidsin, et kõige parem on lugeda umbes kaks-kolm novelli korraga ja siis teha väike paus. Ning stiilist rääkides tuleb teha kummardus kahele tõlkijale. Ma ei oska muidugi võrrelda algmaterjaliga, aga tekst voolab kenasti ja pole vähimatki kunstliku konstruktsiooni maiku. Muidugi on mõlemad jaapani kirjanduse spetsialistid, Jay Rubin lausa Harvardi professor.
Üldiselt tundub mulle, et "The Elephant Vanishes" on võimalik lugeda kahte moodi: esiteks lõbusa, kergetoonilise kogumikuna, mis pakub võimalust piiluda jaapani tavainimese argiellu, teiseks aga märksa tõsisema teosena, mille ridade vahelt võib välja lugeda oma elu mõtestada üritavate tegelaste eksistentsiaalseid otsinguid. Ja enamjaolt ei lõpe need kuigi tulemuslikult. Suurema osa novellide lõpud oleks justkui ära lõigatud. Need katkevad äkki ja sageli rahuldust pakkumata, jättes loo kulminatsiooni lugeja kujutlusvõime hooleks. Arvestades selle motiivi kordumisega muidu nii sõnaosava ja žanriteadliku autori juures, tekkis mul tunne, et see on täiesti taotluslik. Vastused ei ole nii lihtsad, et need võiks lugejale kandikul ette kanda. Pessimist võiks lihtsasti järeldada, et vastuseid ehk ei olegi üldse olemas. Mina eelistan mõelda, et Murakami tahtis, et igaüks leiaks oma vastused ise. Ja sealjuures tuleb pingutada.

Leia Mais

For the lack of a lack...

"Ma näen, et te olete teinud kolm kirjaviga."
- Suure prantsuse revolutsiooni ohver markii de Favras pärast oma surmaotsuse lugemist


See siin ei ole piip.
See siin on katse leevendada lugejate igavust.
Põhjus, miks ma pole ammu kirjutanud oma metsikust elust Prantsusmaal, on väga lihtne. Minu blogi näol on tegemist mittefiktsionaalsesse žanri kuuluva tekstiga. Kuna viimasel ajal olen ma olnud hõivatud erinevate esseede, testide ja tõlketöödega, siis pole lihtsalt aega jäänud öösiti diskodel möllata. Ma ei teagi, kas naerda või nutta.
No jalgpallist pole muidugi pääsu. Siin on võimatu nii elada, et nädalas vähemalt korra poistega palli ei tao. Tout le monde joue. Kultuuri eripära, nii nad ütlevad. Ega ma ei kurda, füüsilist pingutust on niigi harva.

Huvitav kõrvalepõige: minu eelmises sissekandes esitatud vaade keele teemadel sai kinnitust hiljutises tõlketeooria loengus, kus tulid jutuks sõnade erinevad tähendusväljad. Muuhulgas sai räägitud ka sellest, kuidas ilukirjanduslik tõlge on üks tohutult tänamatu elukutse - esiteks on see sama keeruline töö kui iga teinegi, aga kui paljude raamatute puhul tõlkija isikule tähelepanu pööratakse? Eestis on võib-olla teatud erand Kaeride puhul (Harry Potteri tõlkijad), aga samas on Eesti nii väike, et siin tuntuse saavutamiseks ei pea eriti pingutama. Esitan lugejale väljakutse - palun nimetage ilma muud teost konsulteerimata veel üks tõlkija peale Kaeride. Muidugi jääb erialane tunnustus, aga selge see, et mingist üldisest tuntusest ei maksa eriliselt huvituda.
Teiseks, avalikkuse tähelepanu alla satuvad tavaliselt ainult need tõlkijad, kes on hakkama saanud märkimisväärselt kehva tõlkega. Millal te viimati mõnest kriitilisest artiklist lugesite, et tõlkija on väga hästi toime tulnud? Minu blogi ei tule arvesse. Jah, ma olen ikka paar korda tõlget kiitnud, vähemalt mälu järgi tundub nii. Üldiselt näib, et blogijad pööravad tõlkijatele rohkem tähelepanu kui "pärismeedia" leheneegrid; huvitav, kas see on mingi äratundmismoment kahe tähelepanupuuduse käes vaevleva tegevusala vahel.

Muide, mis puutub dubleerimise populaarsusse Prantsusmaal, siis selle peapõhjus paistab olevat veidi teine kui kultuuriline üleolekutunne (ehkki vastastikused mõjud pole võimatud), nimelt on siin terve hulk näitlejaid, kelle peamine sissetulekuallikas on dublaaž, ja muidugi on neil oma ametiühing, mis riigile häälekalt survet avaldab. Selle tulemusena eksisteerib seadus, et mingi protsent eetrisse minevatest telesaadetest ja kinos linastuvatest filmidest peab olema dubleeritud. See tundub mulle natuke kahtlase väärtusega. Esiteks ei meeldi mulle see, et kunstilistest väärtustest mõeldakse puhtmajanduslikult. Ma pean silmas seda, et filmi dubleerimine võtab tihtilugu selle kunstilist väärtust vähemaks. Subtiiter mõjutab filmi palju vähem. Muidugi on natuke tülikas seda lugeda, aga vähemalt jääb puutumatuks heliriba, mis on minu arvates filmi tähtis osa. Seega ei saa minu meelest filmide dubleerimist mingi kvoodiga reguleerida. Animatsioonide puhul on see vastuvõetav lahendus, aga mujal ei tohiks dublaaži peale suruda lihtsalt sel põhjusel, et muidu jääks mingi hulk inimesi tööta. Samas on see Prantsusmaa ülisotsiaalses ühiskonnas muidugi täiesti loogiline.
Aga kuskilt pidi see dubleerijate kiht muidugi tekkima, see tähendab, et oli suur nõudlus dublaaži järele, see meeldis prantslastele. Nii et suurrahva mentaliteet on ka siiski arvestatav tegur. Ainult et prantsuse noorte hulgas liikudes tundub mulle, et see trend on muutumas. Valdav enamus leiab, et dubleerimine on häiriv ja nad vaataksid palju meelsamini subtitreeritud filme. Kuid on oht, et omakasu taga ajavad ametiühingud võivad arenguprotsessi stagneerida ja takistada seaduste muutmist nii, nagu enamus rahvast sooviks.

Järgmises sissekandes teen juttu Murakamist, mis on mul peaaegu läbi. Aa, ja veel kirjandusest rääkides: Prantsusmaale tulles tegin endale ülesandeks tutvuda prantsusekeelse fantaasia- ja ulmekirjandusega. Ma kujutasin ette, et siin peaks originaalkeelseid teoseid vastavas žanris ju lihtsasti leidma. Ent paraku on 98% lettidest täis inglisekeelsete autorite prantsusekeelseid tõlkeid. Mida ma kategooriliselt keeldun ostmast. Milleks, kui ma võiksin lugeda inglisekeelset originaali? Prantsuse fantaasiakirjandus paistab olevat madalseisus. Pika otsimise peale leidsin Thierry Di Rollo fantaasiasugemetega ulmejutu "Meddik", mille ma ka järgmisena käsile võtan.

Also, jaanuarist tuleb internet mulle tuppa! Hurraa, viimaks ometi saan vaba aega!
Damn, ma imetlen de Favras'i. Grammar nazi to the end.

Leia Mais

Long Time No Speaky

LADY ASTOR: If you were my husband, I'd give you poison.
CHURCHILL: If you were my wife, I'd drink it.


Ma ei ole väga kaua ühtegi sissekannet teinud, sest mul on tõesti äärmiselt kiired ajad. Nagu alati, olen ma selles ise süüdi. Aga tööd tuleb ju teha. Tunnistuseks sellest, kui vähe mul vaba aega on olnud, olgu kasvõi see, et ma pole isegi jõudnud Murakamit lõpuni lugeda.. Nojah, mingi Winterson trügis ka veel vahele, eks ole. Säh sulle 20. sajandi suhtedraamat postmodernistliku alltekstiga (minu teatud magusainega kaetud pagaritoote kõnekäänu kaval parafraseering, if you know what I mean).
Sesquipedalian loquaciousness aside, mõned huvitavad uudised veel. Avastasin säärase autori nagu Scott Lynch ja tema Locke Lamora sarja. Tundub väga huvitav ja ma plaanin detsembris mõned raamatud tellida (kui juba Sapkowski jahtimiseks läheb). Teiseks peaks mainima, et Steam imeb. Tõsiselt. Valve ei jaga ära, et kõigil pole kodus kiiret stabiilset internetti. Kui see on mängu mängimiseks vajalik, siis selline asi kirjutatakse karbile. Sacrebleu!

Järgnevad lõigud on filosoofiline arutlus lingvistilistel teemadel.
Mis mind seda kirjutama pani, oli fakt, et mu arvukad tõlke ja kirjandusega seotud kursused ning osaliselt ka mu töö panevad mõtted liikuma. Ja muidugi ka see, et ma pole juba ammu blogisse midagi mõtlikumat sisestanud. Niisiis on see pikaajalise protsessi tulemusena välja hautud.
Mina lähenen keelele sageli peamiselt (ehkki mitte ainult) tõlkija vaatepunktist. Levinud on arvamus, et see tähendab kaalutlemist, kas jääda originaaltekstile truuks või mitte. Sellist kahtlust ei tohiks ühegi tõlkija peas minu arvates toimuda. Küsimus peaks olema, kuidas originaaltekstile truuks jääda. Täpsemalt, kas jääda truuks täpsele vormile või üldisele mõttele.
Ametlik joon paistab olevat, et vormi tuleks üritada jälgida, aga kui palju peaks mõttega arvestama, selles osas lähevad arvamused lahku. Mõnikord pole selle otsuse tegemine raske. Kõnekäänud näiteks on sageli igas keeles erinevad ja nende sõnasõnaline tõlkimine ei tule kõne allagi - tuleb valida mõtte tõlkimine, ehk leida teises keeles vastavasisuline kõnekäänd, mis on vormilt teistsugune. Siin tulevad juba mängu kultuurilised erinevused, aga lahendus on sellegipoolest selge. Aga ütleme, et tegemist on mingi teistsuguse viitega kultuurile, näiteks kui eestlane toob võrdluse Lembituga (mitte-ajaloolises kontekstis). Kui nüüd hakata seda prantsuse keelde tõlkida, siis tekib küsimus, kas Lembitu persoon annab ka prantslasele selle võrdluse edasi. Tundub, et siin tuleb valida sisu või vormi säilitamise vahel, ja erinevad suunad pakuvad erinevaid lahendusi. Prantslaste stiil tundub olevat kõiki ja kõike mugandada. Nemad paneksid tõenäoliselt silmagi pilgutamata Lembitu asemele Rolandi*, ja asi ants. Vastupidises olukorras, kus prantsusekeelses tekstis oleks võrdlus Rolandiga, jätaks eestlane ilmselt pigem originaali muutmata. Huvitav, millest selline vahe tuleneb. Mulle jääb mulje, et suurrahvad on altid kõike enda jaoks mugandama (näiteks 50% filmidest dubleeritakse Prantsusmaal prantsuse keelde; või võtame venelased, kes kirjutavad euroopalikke nimesid kirillitsas häälduse järgi. Jah, Tähesõdade subtiitrites Kvai-Gonist lugeda oli esimene kord päris masendav. Erinevatest Hjugodest ja Emingveidest ma parem üldse ei räägigi). Ent nagu tavaliselt raskesti lahendatavate küsimuste puhul, tundub mulle, et küsimus ise on natuke kehvasti püstitatud. Välja jääb justkui see, et esmalt peaks üritama mõlemat edasi anda. Mis on ju täiesti võimalik, näiteks lisades prantslase jaoks lehekülje serva joonealuse märkuse, mis seletaks talle ära, kes see Lembitu ikkagi oli ja mida ta eestlastele tähendas. Sedasi saaks nii sisu kui ka vorm edasi antud ja lisaks avarduks ka lugeja silmaring.

Aga see filosoofilisem kontekst, mis mulle nende tõlkeprobleemide analüüsimisel pähe tuli, on see: keel võib olla peasüüdlane enamikus inimeste lahkarvamustes. Arvestades sellega, et igal üksikisikul on oma personaalne keelekasutus, mis erineb vähemalt veidi kõigi teiste omadest. No näiteks küsige, mida täpselt mõistavad erinevad inimesed sõna "järi" all. Kas sellel on seljatugi või ei ole? Kas sellel on kolm või neli jalga? Ja "järi" on veel selgelt identifitseeritavat materiaalset asja kirjeldav sõna. Tunnete, emotsioonide ja muude abstraktsete mõistete puhul on asi veel hullem. Ning see on täiesti ületamatu probleem, muide. Inimene on mõistepõhine olend, olgu see siis hea või halb. Mõned (olen liiga laisk, et konkreetseid nimesid otsida) ütlevad, et keel kui suhtlussüsteem on tähtsaim mõjur, mis võimaldas inimesel nii kaugele areneda. Aga sellest hoolimata on tegemist märkimisväärselt ebatäiusliku süsteemiga, kuna üks sõna võib tähendada väga paljusid erinevaid asju. Enesekontrolli on siinkohal ka raske rakendada, sest keegi ei suuda iga sõna juures mõelda, et okei, ma arvestan sellega, et teine inimene võib selle all midagi muud mõelda. Ning tavaliselt omistab inimene oma definitsioonidele automaatselt universaalse kehtivuse.
Ja kui jutt juba mõtlemisele läks - inimene mõtleb ju samuti keeleliselt, mõistepõhiselt. See tähendab, et isegi mõttetasandil ei saa me keele piiranguist lahti. See mitte ainult ei süvenda meie omavahelisi arusaamatusi, vaid lausa takistab meil teatud abstraktsete mõistete hoomamist. Võtame näiteks Püha Augustinuse (see tal juba teine kord mu blogis figureerida) ja tema ajapoleemika. Mis on aeg? Me kõik teame, mida me selle sõnaga mõtleme. Me võime öelda, et punktist A punkti B liikumiseks kulus nii ja nii palju aega. Või kui meil on kiire, siis me ütleme, et meil pole aega. Aga igasugused katsed aega defineerida on määratud läbikukkumisele. Ryle näiteks tahtis, et inimesed üritaksid vabaneda keele piiridest, aga minu arvates on see võimatu. See oleks sisuliselt sama, mis üritada masinat inimese moodi mõtlema panna.

Kokkuvõtteks, keel on keeruline asi veel sellepärast, et me ei saa teda uurida erapooletust vaatepunktist. Keele uurimiseks saame kasutada ainult teda ennast (metakeel ofc), ja see pole just kõige objektiivsem viis tõde välja selgitada. Ühesõnaga, inimesed peaksid alati meeles pidama, et sõnad on ohtlikud ja võivad erinevate inimeste meelest erinevaid asju tähendada. Seda mitte ainult selleks, et ise midagi valesti ei ütleks, vaid ka selleks, et teiste öeldust mitte valesid järeldusi teha. Ah jaa, ja kas ma mainisin, et keel muudab reaalsust? Oo jaa, paljalt teie väljaöeldud sõnad võivad reaalsust muuta. See pole mingi salapärane maagia, vaid täiesti igapäevane asi. No näiteks need väidetavalt vanimad sõnad (Winterson muide tulistab sellel suunal päris raevukat irooniat) "ma armastan sind". Kui need kord välja on öeldud, siis reaalsus muutub. Ükskõik, mis ütlemise tulemuseks on. Niisiis, keel on ohtlik ja keeruline. Mõtle ja ütle vastutustundlikult!

___________________
*Roland - prantsuse rahvuseepose "Rolandi laul" kangelane, Karl Suure vennapoeg. Hukkus lahingus mauridega.

Leia Mais

Kirjandusuudised

Minul on nüüd kolm vaba päeva, sest teisipäeval on püha! See prantslaste komme vabu päevi anda hakkab mulle üha enam meeldima. Mis ma selle ajaga teen? Tõenäoliselt oleks tark hakata juba jõulukinkide peale mõtlema. Tours on ka veel nägemata. Ja mul on kaks esseed selle kuu lõpuks valmis kirjutada. Lugeda tahaks muidugi ka. Ja tööd tuleb teha - pöidlad pihku, võib-olla saan viimaks oma esimese Tv3 sarja!

The Flight of the Eisenstein
James Swallow

Horus Heresy neljas raamat keskendub kapten Nathaniel Garro ja tema kaaslaste pöörasele põgenemisele pärast Horuse reetmist. Huvitava võttena algab sündmustik aga hoopiski kuu aega enne Isstvan III-e pommitamist. Meile tutvustatakse Death Guard leegioni ja tema vägagi intrigeerivat pealikku Mortarioni. Loomulikult teavad sarja jälgijad juba, mis edasi juhtub, ning seetõttu pole teose esimeses pooles eriti midagi üllatuslikku, ehkki on kahtlemata huvitav jälgida neid pöördelisi sündmusi täiesti teistsugusest vaatepunktist.
Aga Swallow' teos saab hoo sisse hetkel, mil Garro jõuab otsusele, et Horus ja ta oma leegion on reeturid. Ta võtab endale ülesandeks viia kaugele Terrale ja keisrile sõna traagilisest vennatapust. Ent loomulikult ei kavatse ta endised relvavennad teda ilma võitluseta minema lasta..
"Flight of the Eisenstein" on paljuski pöördelise tähtsusega teos. Kui selles kujutatud tegelaste seiklused võivad Isstvani lahinguga võrreldes teisejärgulised tunduda, siis tähelepanelik lugeja märkab kindlasti mitut huvitavat tendentsi, mis eelmistes osades pead tõstsid ja nüüd õitsele puhkevad. Neist olulisim on minu arvates religioon - varem oli see vaid surelike pärusmaa ja Astartesed vaatasid sellele kui rumalale ebausule, kuid nüüd on isegi kapten Garro peas tärkamas kahtlused. Samuti saame aimu Suure Vaenlase jõu loomusest ja ulatusest. Warpi kirjeldused heidavad sarja järgnevatele osadele tumeda varju. Jällegi leiab tõestust Murphy seadus, et mulle sümpaatsete tegelaste käsi ei käi tavaliselt eriti hästi.
Kahtlemata hulga mõtisklevam teos kui eelmised, mis on ka loomulik. Swallow jätkab seeriat iseloomustavat filmilikku stiili, mis saab Nurgle'i teenrite eredas kirjelduses uue mõõtme.
Muide, kui kellelegi tuli James Swallow nimi tuttav ette, siis tõenäoliselt seepärast, et tegemist on viljaka kirjanikuga, kes muuhulgas mugandanud mitu raamatut ka filmiks. Tema arvel on näiteks mitu Star Trek Generations stsenaariumi.
E jaoks - selles raamatus on vähemalt üks vihje otsesele Nietzsche tsitaadile!

Leia Mais

Tales of Betrayal

Galaxy in Flames
Ben Counter

The Horus Heresy kolmas osa.
Kunagi päris ammu, kommenteerides Abnetti avalööki "Horus Rising", väljendasin ma huvi selle suhtes, kas ja kuidas erinevate autorite ja erinevate stiilide juures siiski sarjast ja selle tegelastest ühtne mulje jäetakse. Nüüdseks võin öelda, et kas on autoritevaheline koostöö tihe olnud või on tegemist stiili poolest sarnaste kirjameestega, aga tohutuid erinevusi kolme teose vahel ei ole. Counteri panus on ehk brutaalsete kirjelduste poolest veidi kergem, kuid sarja ühtsus on siiski säilitatud.
"Galaxy in Flames" keskendub Isstvan III nimelisel planeedil toimuvale. Warmaster Horus ja neli leegioni saabuvad teose alguses orbiidile, et suruda maha teisitimõtlejate ülestõus. Ent sündmuste arenedes ilmneb, et Horusel on hoopis suuremad ja tumedamad plaanid. Counteri kirjatöö nõretab reetmise traagikast. Loomulikult on see siinkohal õigustatud, sest vennatapust palju traagilisemaid asju pole - juba Piiblist tuleb motiiv tuttav ette. Kurta võib vaid selle üle, et nii paljude toredate ja potentsiaalirikaste tegelaskujude tee siinkohal katkeb - ning mõnevõrra rahuldust pakkumata veel pealekauba. Seegi on mõistetav, kuna tegemist peaks ju olema sissejuhatusega kurjade jõudude galaktikahõivamisplaanile, mis peabki jätma inimkonna traditsioonilisi väärtusi esindavad jõud pigem nõrgale ja lootusetule positsioonile.
Nagu ma oletasin, ongi religiooni tähtsus järjest suurenemas. Potentsiaalselt väga huvitav võinuks olla senini rangelt teaduslikku maailmavaadet esindanud Kyril Sindermanni pöördumine, ent minu meelest oli see veidi lihtsustatud ja ebausutav. Samas muidugi oli ka Sindermanni varasemates vaadetes, nn "Imperialistlikus Tões", paljugi dogmaatilist, ja nagu me teame, siis kategooriline ateism polegi põhimõtteliselt religioonist nii kaugel, kui arvata võiks.
Teose tegevus toimub tegelikult ülimalt lühikese perioodi jooksul - kõigest mõni nädal, välja arvatud finaal, mis leiab aset umbes kuu aega hiljem. Seetõttu on sündmustik pinev ja pinge on kogu aeg õhus. Leidsin, et raamatut oli väga raske käest ära panna, millest annab tunnistust tõsiasi, et ma lugesin ta ca 300 lk läbi 24 tunni jooksul (aga kaasa võis aidata ka vihmane ilm).
Kokkuvõttes väärikas järg eelmistele osadele, mis peaks sarja esimese triloogia otsad kokku tõmbama. Neljas raamat "The Flight of the Eisenstein" jätkab juba enamuses uute peategelastega (ehkki osad on ka samaks jäänud).

Leia Mais

Vaheaeg

Reporting.
Huvitav, praegu sajab lörtsi.
Minu vaheaeg hõlmab nädala aja sees järgnevaid toiminguid:

- kolme tööfaili alla laadimine (Stargate!)
- briti kirjanduse essee
- hispaania keele esitlus
- suurem pesupesemine

Ma ei peaks tegelikult virisema, sest eesti kolleegidel pole üldse vaheaega. Aga protest on ju nii prantslaslik valik.

The Careful Use of Compliments
Alexander McCall Smith

Eesti lugejad teavad Smithi paremini "Esimese daamide detektiiviagentuuri" sarja autorina. Tegelikult on tema sulest ilmunud veel Scotland Streeti sari (mille avaosa on küll ka nüüdseks ära tõlgitud) ja Isabel Dalhousie sari, kuhu kuulub ka käesolev teos.
Isabel Dalhousie on filosoof, kellele meeldib toppida oma nina võõrastesse asjadesse. Filosoof peategelasena on juba iseensest küllaltki huvitav, sest nii saab haarata kinni igast väiksemastki pisiasjast ning selle kallal mõtisklema hakata. Teose lugemine võib kohati sarnaneda Turovski loenguga, kus lõpuks ei suuda enam kuidagi meenutada, et mis see algne teema siis oli. McCall Smithi teosed on olustikuromaanid, mis tähendab, et süžee on teisejärguline. "Careful Use.." puhul annavad sündmustikud Dalhousiele ettekäände juurelda moraali kui sellise üle ja arutada, kuidas see reaalsusesse sobitub. Seega nagu väike eetikaõpik. Igaks juhuks hoiatan, et Dalhousie esindab üldjoontes konventsionaalset moraalifilosoofiat, mitte ekstremiste (ehkki ta ei seo end ühegi kindla kooliga, olles pigem "südamehääle järgija").
Lugu ise räägib sellest, kuidas Isabel hakkab kahtlustama, et ühe šoti kunstniku maal on võltsing, ja hakkab selle jälgi ajama. Niisiis on loos kriminaalseid elemente, nagu Smithi puhul tavaks. Ent siin on need elemendid veelgi vähemtähtsamad kui ta Aafrika-raamatutes. Lisaks maadleb Isabel isiklike probeemidega - armukese ülelöömise pärast ikka veel vaenu pidava nõoga ja auahne professor Dove'iga, kes ihaldab endale tema töökohta. Isabel on inimene, kes mõtleb alati sügavalt järele, enne kui mistahes otsuseid teeb, ja tore on ka see, et ta viitab sealjuures tuntud filosoofidele. Mõttekäigud on kohati päris muhedad, aga vähemalt pealiskaudne tutvus kuulsamate nimedega tuleb kasuks.
McCall Smithi teostes on tegevuspaigal alati suur tähtsus. See loob õhustiku, milles tema tegelased liiguvad ja oma otsuseid teevad - miljöö, milles nad on üles kasvanud ja mis on nende kujunemist mõjutanud. Selles suhtes on "Esimene daamide detektiiviagentuur" ja Isabeli jutud väga erinevad - esimene kujutab maalähedast aafrikalikku mõtteviisi, teine euroopalikumat, moodsast humanismist mõjutet maailma. Smith ise on mõlemaga tuttav, kuna ta kasvas üles Aafrikas ja elab Šotimaal. Mulle näis Aafrika huvitavam, kuna sealne mõtteviis on nii erinev, ja seetõttu jäi ka "Careful Use.." ehk natuke kahvatumaks võrreldes näiteks "Kaelkirjaku pisaratega", aga Isabel on kahtlemata väga sümpaatne tegelaskuju ja raamat pole ju paks - ühesõnaga meeldiv kõrvalepõige.

Leia Mais

As Is Tradition

"Roc Eclerc - car la vie est déjà assez cher."
- Hauaornamentika poe reklaamlause.

Tsitaadi tõlge: "Roc Eclerc - sest elu on juba niigi piisavalt kallis." Kõrval oli armastusväärse naeratava vanahärra pilt. Prantslaste must huumor üllatab kohati isegi mind eestlast.

Sissekanne tuleneb peamiselt sellest, et mul on mingi blogimise rutiin sisse harjunud ja tundus ajaliselt jälle see moment olevat. Midagi väga šokeerivat eelmisest korrast saadik juhtunud ei ole. Kütet pole ühikas endiselt ja internetiga on ka seis sama. Läänerindel muutuseta.
Küll aga on tore see, et prantslased tähistavad tuleval nädalal kõigi pühakute päeva (Toussaint), mis puhul ülikool teeb kümnepäevase vaheaja.
Käisin kohalikus raamatumekas vanaprantsuse keele sõnaraamatut otsimas ja näppu jäi ka üks McCall Smith, mille lugemiseni ehk peagi jõuan (st niipea, kui Austen läbi; muidu pole mul ta vastu midagi, ainult et see, kuidas tema tegelased võivad neli lehekülge erinevatest õunasortidest lobiseda, paneb teinekord mõtlema, et mul oleks oma ajaga ka paremat teha). Kirjandusest olgu veel öeldud, et Sapkowski "Blood of Elves" on juba mõned nädalad tagasi ilmunud, ehkki prantsuse raamatupoodides pole seda veel märganud (pole üllatav, arvestades inglisekeelse kirjanduse vähese hulgaga). Seega pean tõenäoliselt tellima Krisost ja ootama kättesaamisega jõuluvaheajani.

Peatse jällelugemiseni, ja seniks teile üks piltmõistatus: mida müüakse sellises poes?

Leia Mais

Paris

Saigi pealinnas käidud. Et lühidalt kokku võtta - ilm oli ikka väga palav, ma polnud selleks valmis. Metrood ma ei kasutanud, vaid käisin julgelt jala ringi ja seda otsust ma ei kahetse, sest turistimagnetitest rohkem huvitaski mind just atmosfäär. Võin täie kindlusega öelda, et Pariis on ikka päris suur. Suurem, kui alguses tundub. Aga lühike ülevaade siis minu jalutuskäigust koos vastavate fotodega parajas kohas.

Alguspunkt Austerlitzi jaam. Hakkasin astuma mööda Seine'i kallast. Ilm oli soe. Tänaval sõitsid sellised eriti toredad masinad, mis teed veega niisutasid - meeldiv mõte linnavalitsuselt, see lõi olemise kohe tunduvalt lahedamaks.

Quai de la Tournelle. Viis eurot sellele, kes ütleb, mis kirik taamal paistab.
Sild on see Sully ja Archeveque'i vahepealne, mille nime ma ei mäleta.



Õige vastus oli muidugi Notre-Dame de Paris. Vabandage postkaardi-vaatenurka. Tegu siis Pariisi piiskopikirikuga, mis rajatud 1163. Siin on kroonitud ka mitu kuningat - ehkki traditsiooniline kuningatekroonimise kirik oli Reims, anti siin 100-aastase sõja ajal prantsuse kroon (ehkki ilma Prantsusmaa-poolse tunnustuseta) Henry VI-le, ja muidugi kroonis siin ennast Napoléon I.



Näe, turistid! Sellesama nimetu silla all. Tagaplaanil Ile Saint-Louis, Maigret' kodusaar. Uskumatu, et ma rohkem seda ei pildistanudki. Eh, järgmine kord.



Pilt tehtud Archeveque'i sillalt.



Ile de la Cité kaldapealne.



Notre-Dame natuke ebatraditsioonilisema nurga alt ehk siis Archeveque'i ("peapiiskopi") aiast. Tegemist on muide ühega esimestest kirikutest maailmas, mille juures kasutati neid kaarduvaid välistugesid (pr. k. arc-boutant).



Notre-Dame roheluses, Rue de Rivoli vaade.



Vaid mõned katedraali paljudest ja väga lahedatest veesülititest.



Jumal tänatud, et mul on suumobjektiiv. Veesüliti-pilte on veel, aga ma kogun neid kollaaži jaoks ja seega praegu rohkem üles ei pane.



Veel üks postkaardi-vaade. Üllatavalt raske järele teha, muide, arvestades päikese asukohaga (alati kas vasakul või paremal) ja rahvahulgaga, mis kogu aeg väljakul tungleb.



Quai de Saint-Michel, kohe Notre-Dame'i kõrval.



Vaade Ile de la Cité'lt vasakule kaldale. Kuppel tagaplaanil kuulub Dome des Invalides'ile.



Natuke teise nurga alt pildistatud, ja taustale ilmub kurikuulus Eiffel.
Esiplaanil Pont Neuf.



Sainte-Chapelle, 13. saj. Louis IX käsul rajatud kabel, mida peetakse gooti kõrgstiili parimaks näiteks. Eriti kuldne värav kuulub kohtupaleele.



Conciergerie ehk "kojamehe palee". Jutt käib muidugi kuninga kojamehest või õigemini kojaülemast. Tegemist ongi merovingidest kojaülemate paleega, mille vanimad osad pärinevad lausa 10. sajandist, nn "laiskade kuningate" ajajärgust. Hiljem, monarhia tugevnedes sai sellest kuni Louvre'i valmimiseni kuningapalee. Revolutsiooni ajal kasutati hoonet vanglana, kus teiste hulgas peeti kinni kuninganna Marie-Antoinette'i ja paljusid tähtsamaid aadlikest intelligente.


Kui Ile de la Cité oli ennast ammendanud, kõndisin edasi paremale kaldale. See osa Pariisist oli vanadel aegadel tuntud luksusliku elustiili poolest - asusid seal ju kunningapalee ja paljude tähtsamate aadlike residentsid. See moodustas vastandi vasakule kaldale, mis kujunes ümber ladina kvartali ja mida iseloomustasid rohkem kõiksugu haritlased ja vaimulikud.



Tour Saint-Jacques. Väga ornamentne ja päikese käes väga valge.



Üks Pariisi kuulsaid juugendstiilis metroosissekäike.



Arr! =)
("Arrondissement" ehk linnaosa)



Siit sai ühe toreda restaureerimisjärgus kiriku sisehoovi. Kiriku nime mul kahjuks välja uurida ei õnnestunud.



Olemegi jõudnud Louvre'isse. See siin on Pavillon de Sully, mis ühendab Louvre'i kaks tiiba ja lahutab Napoléoni õue Tuileries'ist.



See, mis oli kunagi palee sisehoov.. Kohas, kus ma pildistades seisin, ühendas Louvre'i kahte tiiba Tuileries'i palee, mis põletati revolutsiooni ajal maha. Keskel paistab hiinlase Pei kurikuulus klaasist püramiid.



Seesama püramiid. Vaatamata sobimatusele ajaloolise ümbrusega pakub ta siiski huvitavaid geomeetrilisi mänge.



Selle võimsa purskkaevu vaatamine tekitas mulle palava ilma ja kasvava janu tõttu tõelist piina. Kahtlemata olid selleks valmistunud ettevõtlikud noormehed 100 m kaugemal, kes müüsid turistidele ühe euro eest veepudeleid (võrdluseks: poehinnast poole kallimalt). Tagaplaanil paistab Arc de Triomphe de Carrousel ja Tuileries'i aed.



Arc de Triomphe de Carrousel.



Ma ei tea, kujudes, mille peal istuvad linnud, on midagi koomilist.



See Torn, nähtuna Concorde'i väljakult.



Pariisi linnulised on harukordselt julged. Ja arvukad.



M. André le Notre, Tuileries'i aia ja veel paljude kuulsate haljasalade autor.



Place de la Concorde, vaatega peatänav Champs-Elyséele. Taamal paistab Arc de Triomphe de l'Étoile. See obelisk, muide, on tõepoolest ehtne egiptuse obelisk, püstitatud Ramses II ajal ja pärit Luxori templist. Egiptuse valitsus kinkis selle 19. saj. prantslastele. Revolutsiooni ajal oli selle koha peal giljotiin, millega löödi 1793. a maha kuningas Louis XVI pea.



The two towers. Heh, ei suutnud vastu panna.



Lihtsalt üks mõnus sammalpea-kuju Tuileries'i aia ja Concorde'i väljaku piiril.



Purskkaev Concorde'i väljakul.



Tegelikult ei olnud sõda lahti, vaid parajasti peeti lennundusmessi.



The Assassins are real!



Champs-Elysées.



Concorde'i väljakult tegin väikese kõrvalepõike Madeleine'i kiriku juurde, kus sees oli väga mõnus ja lahe olla. Ent kuna ma hakkasin tundma väsimust, otsustasin parema kalda edasise uurimise teiseks korraks jätta ja kuskil lõunat süüa.



Kes Friendsi vaatab, saab aru =)



Suundusin toiduotsingul vasakule kaldale, et pääseda meeletust turistidevoolust. Siin vaade Seine'ile ja Sellele Tornile Concorde'i sillalt.



Boulevard Saint-Michel, üks niinimetatud "Suurtest Bulvaritest".



École Militaire, Prantsusmaa kõrgem sõjakool.



See Torn uudse nurga alt, läbi Invalides'i pargi puude.



Dome des Invalides, kus puhkab Napoléon I põrm.

Kohvikuid ja baare on Saint-Germain-des-Près linnaosas, kuhu ma suundusin, küll palju (see koht on nende poolest kuulus), ent sel kellaajal oli päris raske tühja lauda leida. Viimaks sain söönuks ühes Raspaili ja Rennes'i nurgal asuvas baaris, mille nimi oli vist Hippopotamus või midagi sellesarnast.. Igatahes nende kana à la rustique tomatikastmes oli väga maitsev.

Sealt edasi seadsin sammud läbi ladina kvartali raudteejaama poole. Ladina kvartal on muide täiesti vaimustav. Kujutage ette paika, kus iga teine maja on raamatupood. Ma oleksin seal võinud tõenäoliselt terve nädala veeta. Ent kell hakkas palju saama ja niisiis ma jätkasin teed raudteejaama poole, peatudes vaid põgusalt Luxembourgi aias.

Kokkuvõtteks... Hm, ühe päevaga ikka Pariisi läbi ei käi.

Leia Mais