Tales of Betrayal

Galaxy in Flames
Ben Counter

The Horus Heresy kolmas osa.
Kunagi päris ammu, kommenteerides Abnetti avalööki "Horus Rising", väljendasin ma huvi selle suhtes, kas ja kuidas erinevate autorite ja erinevate stiilide juures siiski sarjast ja selle tegelastest ühtne mulje jäetakse. Nüüdseks võin öelda, et kas on autoritevaheline koostöö tihe olnud või on tegemist stiili poolest sarnaste kirjameestega, aga tohutuid erinevusi kolme teose vahel ei ole. Counteri panus on ehk brutaalsete kirjelduste poolest veidi kergem, kuid sarja ühtsus on siiski säilitatud.
"Galaxy in Flames" keskendub Isstvan III nimelisel planeedil toimuvale. Warmaster Horus ja neli leegioni saabuvad teose alguses orbiidile, et suruda maha teisitimõtlejate ülestõus. Ent sündmuste arenedes ilmneb, et Horusel on hoopis suuremad ja tumedamad plaanid. Counteri kirjatöö nõretab reetmise traagikast. Loomulikult on see siinkohal õigustatud, sest vennatapust palju traagilisemaid asju pole - juba Piiblist tuleb motiiv tuttav ette. Kurta võib vaid selle üle, et nii paljude toredate ja potentsiaalirikaste tegelaskujude tee siinkohal katkeb - ning mõnevõrra rahuldust pakkumata veel pealekauba. Seegi on mõistetav, kuna tegemist peaks ju olema sissejuhatusega kurjade jõudude galaktikahõivamisplaanile, mis peabki jätma inimkonna traditsioonilisi väärtusi esindavad jõud pigem nõrgale ja lootusetule positsioonile.
Nagu ma oletasin, ongi religiooni tähtsus järjest suurenemas. Potentsiaalselt väga huvitav võinuks olla senini rangelt teaduslikku maailmavaadet esindanud Kyril Sindermanni pöördumine, ent minu meelest oli see veidi lihtsustatud ja ebausutav. Samas muidugi oli ka Sindermanni varasemates vaadetes, nn "Imperialistlikus Tões", paljugi dogmaatilist, ja nagu me teame, siis kategooriline ateism polegi põhimõtteliselt religioonist nii kaugel, kui arvata võiks.
Teose tegevus toimub tegelikult ülimalt lühikese perioodi jooksul - kõigest mõni nädal, välja arvatud finaal, mis leiab aset umbes kuu aega hiljem. Seetõttu on sündmustik pinev ja pinge on kogu aeg õhus. Leidsin, et raamatut oli väga raske käest ära panna, millest annab tunnistust tõsiasi, et ma lugesin ta ca 300 lk läbi 24 tunni jooksul (aga kaasa võis aidata ka vihmane ilm).
Kokkuvõttes väärikas järg eelmistele osadele, mis peaks sarja esimese triloogia otsad kokku tõmbama. Neljas raamat "The Flight of the Eisenstein" jätkab juba enamuses uute peategelastega (ehkki osad on ka samaks jäänud).