Busy busy busy

"Space is filled with orbiting children."
- Dr Ross Geller

Jah, nagu pealkirjast näha, on mul tegemist küllaga. Sellegipoolest lihtsalt võtan julmalt aega ja teen uue sissekande, kuna vaja rääkida loetud raamatust enne, kui värske mälestus hajub. Nüüd olen natuke aega kohustusliku kirjandusega kimpus.. Austen, oh no!

Brisingr
Christopher Paolini

Paolini on palju kõneainet pakkunud autor ja mina olen temasse ka ikka skeptiliselt suhtunud, sest mis mees kuulutab end 15-aastaselt kirjanikuks? See ei sobi minu maailmapildiga küll kokku. Aga olgu, Paolini on hakanud selle suure suutäiega paremini hakkama saama kui päris alguses. Kindlasti mängivad siin rolli ka lisandunud eluaastad.
"Brisingr" pidi algselt olema "Pärandi"-nimelise trilooga kolmas ja viimane raamat, ent nüüdseks on selge, et ka neljas on tulekul. Paolini põhjendas sellega, et kõik vajalik ei mahtunud ühe raamatu piiridesse ära. "Brisingri" iseloomu vaadates küll kerge kahtlus tekib (sellest edaspidi), aga hea küll, usaldame noormehe ausõna.
"Inheritance'i" tsükli kolmas raamat jätkab "Eragonis" ja "Eldestis" vestetud lugu loheratsanik Eragonist, tema lohest Saphirast ja vennast Roranist. Nüüd kus Impeeriumi sõjavägi on vardjatelt lüüa saanud, tahab koalitsioon edasi tungida, kuid Eragonil ja Roranil seisab enne seda ees veel üks isiklikumat laadi missioon. Muuhulgas külastatakse jälle ka päkapikke ja haldjaid ning Eragoni "suhe" (parema sõna puudumisel) Aryaga saab sügavust juurde. Ja muud justkui ei juhtugi - siit siis teose suurim nõrkus võrreldes eelmise osaga. Jutt venib mitmes kohas õige tüütult, ja potentsiaalselt kõige huvitavamad ning uudsemad osad, s.o. urgalite kultuur ja Rorani tegelaskuju, saavad teenimatult vähe tähelepanu. On tunda, et autor üritas selles raamatus keskenduda peategelase karakteri arendamisele, aga ega Eragon ikkagi suurt ei muutunud. Roran on areneva tegelasena endiselt märksa huvipakkuvam kui tsükli staar.
Ma ei hakka teose põhilist üllatuspööret välja lobisema, aga olgu öeldud, et ma pole sellega rahul. Mis pagana seebikas see olema peaks? Ning lisaks, arvestades "Eldesti" tegevusplaaniga tundub see nagu teist korda sama võtte kasutamine. Lihtne, Paolini, lihtne.
Ah jaa, mis puutub Paolini haldjakeelde - ma tahaks teada, kas ta on tõesti selle kallal lingvistilist tööd teinud. Keele kohta, milles sõnade segiajamine võib surmaga lõppeda, on tegemist märkimisväärselt ähmase grammatika ja lahtise süntaksiga. Oleksin oodanud rohkem midagi väga rangelt normeeritut, à la ladina keel.
Kokkuvõtteks on "Eldest" endiselt sarja parim teos. "Brisingr" pakub mõningaid helgeid momente, aga need jäävad minu arvates täispotensiaalini arendamata. Kuidagi lõpetamata maik jäi, ehkki stiilivõtete ja teksti sujuvuse osas on Paolini jällegi edasi arenenud. Samas näib, et ta üritab oma uusi oskusi kuidagi liiga palju näidata. Mõnikord on kujundid kuidagi liiga sunnitult elegantsed ja keerulised. Hea kirjanik väldib sellist ebavajalikku uhkeldamist. Hobbi viimase triloogia valguses võiks ju loota, et ehk oli "Brisingri" unine ja surmavalt põhjalik, ülekordav käik vajalik tempokaks finaaliks, ent ma ei julge Paolinit veel fantaasiakirjanduse meistritega võrrelda. Eks aeg näitab.