Wazzap

"If your battle plan's working, it's probably a trap."
- Kolton Phae, "On Military Matters"

Eile panin paika oma esialgse tunniplaani. Sellega oli tükk tegemist, lausa veel rohkem, kui Tartu Ülikoolis, kuna Prantsusmaal on igal loengul kaks osa, Cours Magistrale ehk loeng auditooriumis, ja Travaux Dirigés ehk siis väiksemates rühmades praktiline töö. Seega on igal loengul kaks aega, mis ta nädalas kinni paneb. Seega on erinevate loengute kattumise vältimine pehmelt öeldes üsna keeruline. Paljud asjad, mida ma alguses olin kavatsenud võtta, jäid küll ära, aga ma leidsin piisavalt palju huvitavaid aseaineid, mõned ka inglisekeelsed, nii vahelduse mõttes.

Kui kõik hästi läheb, siis tuleb mu tunniplaan selline:

Esmaspäev

14.00-15.30 Vanaprantsuse keel

Teisipäev

10.00-11.00 Inglise kirjandus

11.00-12.30 Tõlketeooria

16.30-18.00 Hispaania keel

Kolmapäev

9.00-11.00 Vanaprantsuse keel

11.00-12.30 Inglise kirjandus

Neljapäev

10.00-12.00 Mittefiktsionaalsed kirjandusžanrid

Reede

10.00-11.00 Kirjanduse problemaatika

13.00-14.30 Tõlketeooria

15.30-17.00 Mittefiktsionaalsed kirjandusžanrid

Laupäev

12.00-13.00 Tõlketehnika

Jah, mul on laupäeval loeng. Ha ha. Aga see tundus mulle piisavalt huvitav. Ning mul on veel kolm nädalat aega neist loobuda, kui loengud ei peaks mu ootustele vastama.

Prantsusmaa teksti sekka ka veel üks kirjanduslik ülevaade, nimelt õnnestus mul viimaks Hobbi jaoks piisavalt aega leida.

Forest Mage

Robin Hobb

"Forest Mage" on Hobbi "Soldier's Son" triloogia teine osa, milles Nevare ei jätka sugugi esimese osa tegevust - jah, lugesite õigesti. Tegelikult asetub sündmustik hoopistükkis täiesti uude kohta ja Nevare elu muutub juba teose esimeses pooles tundmatuseni. Kui triloogia avalöök keskendus elule Akadeemias ja maagia tegevusliin jäi tagaplaanile (välja arvatud lõpuosas), siis nüüd vahetavad need kaks süžeed kohad. Maagia hakkab Nevaret üha enam enda võimusesse kiskuma ja näib, et sellele vastu hakkamine ei ole eriti hea mõte.

See teos on mulle ehk Hobbi loomingust kõige vähem muljet avaldanud - mis ei tähenda iseenesest, et ta nõrk oleks, ja ülekaaluline minategelane on kahtlemata huvitav, aga.. Nii suure lehekülgede hulga kohta ootaks tegelaselt suuremat arengut. Põhimõtteliselt kogu raamatut läbib Nevare pidev vingumine ja virisemine, mis on talle osaks saavat saatust arvestades muidugi mõistetav, kuid muutub lugeja jaoks peagi tüütuks. Vist saime juba esimese paari korraga aru, et Nevarel pole aimugi, mida maagia temast tahab - ent siiski peame seda vähemalt oma kümme korda veel lugema.

Uusi tegelasi pole sedakorda palju. Neist huvitavaimad on vahest Buel Hitch ja Amzil. Palju rohkem saame loomulikult teada Speckideks kutsutava rahva kohta, keda see teos näitab palju sümpaatsemas valguses. Kui varem jäi neist mulje kui barbaarsetest terroristidest (mis oli kahtlemata Gernia rahva silme läbi vaadatuna üsna autentne pilt), siis nüüd näeme neid nii, nagu nad ise ennast näevad - oma kodu kaitsva looduslikku tasakaalu armastava rahvana. Muidugi pole nende meetodid oma eesmärkide saavutamiseks eriti kiiduväärsed, see tähendab, ei sobi kokku inimliku moraalitunnetusega, mis Speckidel puudub.

Vanadest tegelastest kohtame uuesti Spinki ja Epinyt, aga ka Nevare peret ja tuttavaid, kellest enamusest tuleb "Shaman's Crossing" lugejatel täiesti uus arvamus kujundada. Tõepoolest tundub, et Nevare on astumas uude maailma, kus tema väärtushinnangud ja maailmanägemine on kardinaalselt teistsugused. See läheb kokku ka "Forest Mage" rolliga triloogias, mis on selgelt olla lävepakuks esimese ja kolmanda raamatu vahel. Paraku hakkas ta ajuti natuke venima ja ennast kordama. Loodame, et triloogia finaal "Renegade's Magic" on tempokam ja rahuldust pakkuvam. Eeltööd on Hobb selleks igatahes kõvasti teinud.

P.S. huvitav, kas kolmanda teose pealkirjal on mingi seos Buel Hitchi hobusega, kelle nimi oli samuti Renegade?

Allpool siis mõned fotod Orléansist.

Sainte-Croix katedraal. Mitte just vanim siinkandis, kõigest 17. sajandi alguses rajatud neogooti hoone, kuid siiski päris võimas. Muidugi on selliseid pea äravahetamiseni sarnaseid kirikuid Prantsusmaal ikka väga palju.

Peaks sinna uuesti minema, kui päike on kõrgemal. Paistab, et valgusmängu potentsiaali on kõvasti.

Niimoodi tehakse Prantsusmaal reklaami. Või noh, Erasmuse pubi "L'Antidote" vähemalt teeb.

Orléans on teadagi Jeanne d'Arci linn. Siin on isegi üks maja, kus ta väidetavalt peatus. Pole veel jõudnud uurida, kas sellel ka tõepõhja on, kuid mingi muuseum seal igatahes tegutseb.

Katedraaliesine väljak.

Kuidas sa siis ei armasta sellist linna? Suvaline maja, allkorrusel tegutseb restoran ja ülalpool ilmselt korterid. Aga milline arhitektuur!

Pöörake tähelepanu korstendele. Selliseid on kogu linn täis. Peab leidma mingi koha, kust saaks katuseid pildistada. Äkki saab katedraali torni sisse.

Kesklinna peatänav, mis on muide jalakäijate tänav, välja arvatud tramm.

Place d'Arc. Põhimõtteliselt Orléansi Viru Keskus, ainult et mitte nii arhitektuuriliselt silmariivav. Selle all on muide rongijaam. Hah, in your face, Viru Keskuse bussiterminal.