Maailm paanikas

"If all else fails, duck. As a defensive stratagem it's unreliable, but incredibly reassuring for a moment or two."
- Lord Corvis of Petrax

Niisiis.. Majanduskriis. Muust viimasel ajal ei räägitagi. Ma pole muidugi mingi ekspert, aga mind pani imestama see, et maailm uudise sellise üllatusega vastu võttis, või õigemini, et see kõiki nii ootamatult tabas. Ajalukku vaadates on ju majanduskriisid ikka suhteliselt regulaarsete vahedega Lääne kapitalistlikke ühiskondi tabanud. Aga millegipärast ootavad inimesed ikka ja jälle, et nüüd läheb kõik teistmoodi ja midagi sellist enam ei sünni. Veider.
Sarkozy ütles, et sellest majanduskriisist saab Berliini müüri langemise järgse optimistliku "üleilmastumismaailma" lõpp. Päris julgelt öeldud. Samas on mõnede pankade sõnul kriis juba leevenemas. Saab olema huvitav jälgida, mil määral sarnanevad selle kriisi tulemused 19.-20. sajandi vahetusega, mil majanduslangusest tingitud natsionalismi ja eraldumispoliitika tõus viis teatavasti viimaks maailmasõja puhkemiseni. Ent loomulikult on maailmapoliitika ja rahvusvaheline üldsus sellest ajast saadik palju muutunud. Kas paremuse poole? Gruusia intsident lubab selle ideaalsuses igatahes kahelda.

Ma pole veel käsitlenud Heroes'i uut hooaega.. Suuresti seetõttu, et sain alles mõni päev tagasi teise episoodi vaadatud. Kriitikud on sarja pärast esimese hooaja lõppu kõvasti materdanud ja on tõsi, et teine hooaeg jäi kõvasti nõrgemaks - aga lootused kolmanda hooaja eel olid endiselt kõrged, sest eks katkestanud ju teise hooaja kunstilise tervikuna välja arenemist see kurikuulus stsenaristide streik. Ning minu arvates on esimesed kaks episoodi kolmandast hooajast näidanud vana head Tim Kringi taset. Algus on igatahes olnud hoogne ja üksjagu on olnud ka ohhoo-momente, mida poolikus teises hooajas väheks kippus jääma. Jõu teise poole ehk kurikaelte avastamine on igati teretulnud värske liin. Ma pole kunagi suur "pahade" tegelaste fänn olnud, aga kahtlemata on nad vajalikud selleks, et kangelastele tegevust pakkuda ja kontrasti luua. Ning muidugi tekitada uusi võimalusi moraalselt ebamääraste tegelaste tekkeks, mille poolest Heroes juba niigi minu silmis heas kirjas on (HRG, Bob, mingil määral Adam ja nüüd näib, et ka Mohinder).

Ning lühidalt ka kirjandusest:

Renegade's Magic
Robin Hobb

Soldier's Son triloogia ja ka kogu Hobbi loomingu hetke viimane teos väärib luigelaulu nime. Ma ei kiitnud eelmist osa "Forest Mage" just väga suurte sõnadega, kuid Hobbi triloogiate puhul ei tohiks tegelikult hinnata igat raamatut eraldi, vaid pigem kogu kolmikut ühtse loona. Ning nüüd, kui "Renegade's Magic" seljataga, näen ma, et eelmises raamatus ehk veidi venivaks kippunud karakterikujundamine oli hädavajalik selleks, et lõppakordi efekt oleks täiuslik.
Hobb ei too mängu vist peaaegu mitte ühtki uut tegelast (v.a. Orandula, üks meeldejäävamaid Hobbi jumalakujudest), kuid selleks pole vajadustki. Soldier's Boy jätkab oma püüdlusi päästa Speckide rahvas hävingust, samas aga hingitseb tema mõistuse tagasopis endiselt Nevare, kellele need eesmärgid on sootuks vastumeelsed. See isiksuste duaalsus ühes kehas on lahendatud huvitava stilistilise võttega: Nevare jätkab minavormis, kuid et enamasti on domineerivaks Soldier's Boy, kirjeldatakse peategelase tegevust kolmandas isikus. Üha enam näeme, et need Nevare Burvelle'i kaks tahku on ühtaegu nii sarnased kui ka erinevad. Igasuguste "hea" ja "halva" või "õige" ja "vale" kontseptsioonide piirid hägustuvad igatahes kõvasti ja enam pole sugugi selge, kui palju Nevare tegudest on tegelikult tema tehtud.
Kuid üks, mis selle teose puhul kõige enam vapustab, on see sügavus, mis Nevare tegelasse on pandud. Ma ei mäleta ühegi teise kirjandusliku kuju puhul sellist samastumismomenti. Ma tõesti tahtsin nii väga, et Nevare unistused viimaks ka täituksid - ja hirmuks, et juhtub vastupidine, andis alust Hobbi komme jätta oma tegelased triloogia lõpus omamoodi limbosse: nad ei küll ei sure, ent jäävad elama tähtsusetut elu, mis neile sugugi rahuldust ei paku. Kaasaelamisest ja poolehoiust sai peamine jõud, mis ei lasknud enam raamatut käest panna. Ehkki ma ei taha muidugi väita, nagu poleks Hobbi stiil piisavalt kaunis või tema sündmustik piisavalt huvitav.
"Renegade's Magic" on tõeline kirjanduslik maiuspala, üks väheseid teoseid, mis võib pühendunud lugeja lausa katarsiseni viia. Selle efekti loob koos Nevarega lootmise, kartmise, pettumise ja rõõmustamise kauakestev protsess. Kahju, et neile, kes ei viitsi end selle tulemuseni jõudmiseks ca 1600 leheküljest tekstist läbi närida, jääb see kättesaamatuks. Igal juhul soovitan kogu triloogiat tervikuna kogu südamest. Iga raamat on ühtaegu omanäoline ja samas ka osa tervikust. Ja tähelepanelikule lugejale kingib autor kolmanda teose pinevas, Stroudi-väärilises lõppmängus tsükli algusesse tagasi minevaid vihjeid, mis võivad kohati kananaha ihule tuua. Võimas.