Locke läheb merele

Red Seas Under Red Skies
Scott Lynch

Meistervarga Locke Lamora ja tema truu kaaslase Jean Tanneni seiklused jätkuvad Lynchi teises täispikas romaanis, mis sarnaneb oma eelkäijale, aga ei sarnane ka.
"The Lies of Locke Lamora" lõpuga arvestades on mõistetav, et "Red Seas" algab helistiku võrra süngemalt. Locke ja Jean on Camorri selja taha jätnud ja seavad oma sihi seekord Tal Verrari linnale ning selle dekadentlikule kasiinoimpeeriumile, kus kuulu järgi on võimatu petta. Loomulikult on see just selline väljakutse, millelele Camorri Okas vastu panna ei suuda. Ent õige pea leiavad kaks varast, et Tal Verraris on hulk ohtlikke tegelasi, kes nende vastu ebatervet huvi tunnevad - ja sarnaselt esimesele raamatule saavad neist peagi linna rikaste ja vägevate hüpiknukud. Loomulikult saadab neid kõikjal Karthaini maagide sünge vari.
Kõik see kõlab ju suhteliselt esimese osa moodi - aga "Red Seas" lisab juba tuntud spiooniseiklusele teise mõõtme. Nimelt on Locke ja Jean, veendunud maarotid, seekord sunnitud veetma enamuse teose lehekülgedest merel, koos tõeliste elukutseliste piraatidega. Lynch saab selle uue aspekti lugejani toomisega hästi hakkama. Tegelikult tundub "Red Seas" pigem obrianliku mereseiklusena, mis mõjub julgustavalt, kuna näitab, et Lynch ei takerdu ühe ja sama valemi kordamisse. Tutvume ka uute põnevate kõrvaltegelastega nagu Ezri Delmastro, Requin ja Maxilian Stragos.
Tundub, et Lynchil on oma mudel - kaks peamist süžeeliini, esmalt Locke'i petuskeem, milles tema kontrollib teisi, ja teisalt see ohtlikum, tõsisem tasand, kus keegi kasutab Locke'i ennast ära. Need kaks kipuvad teose käigus sageli põimuma, mis muudab kogu kompoti veelgi huvitavamaks.
Loomulikult on pööraselt ettearvamatu lugu, mille lõpplahendus on õhus sõna otseses mõttes viimase leheküljeni, edasi antud Lynchi säravas vaimuks stiilis - ent samuti kui ka esimeses raamatus, on huumor ja seiklused segatud tõsise traagikaga. See draama ja komöödia segu, mida juba Shakespeare oma näidendeis edukalt pruukis, lisab Locke'i lugudele teatud magushapu maigu. Lugeja ei oskagi kohe pärast teose lõpetamist öelda, kas nutta või naerda. Igal juhul on kolmandaks raamatuks jäetud päris korralik cliffhanger.