Gentlemen Bastards show you how it's done

"Characters make your story. If the people come alive, what they do becomes the story."
- Sol Stein, "Stein on Writing"

Pärast mõningast vaheaega olen jälle tagasi blogimise juures. Eestis veedetud aeg kulges väga meeldivalt ja viljakalt, ehkki jäi natuke lühikeseks. Prantsusmaale tulin tagasi sületäie uute raamatutega. Kuidas ma need juunis kõik Eestisse tagasi vean, sellele ma praegu veel ei mõtle.
Eksamid.. on nagu on. Kokkuvõttes on mul neid ainult kolm varem oodatud viie asemel, sest tuleb välja, et kaks ainet läksid arvesse "Control Continu" ehk jooksva töö vormis. Inglise kirjanduse eksam on juba tehtud, tundus teine päris lihtne. Ehkki essee punkte muidugi pole väga lihtne ette ennustada. Järgmine on vanaprantsuse keel, mis koosneb ilmselt enamuses tõlkimisest. Ja viimane on tõlketeooria.

The Lies of Locke Lamora
Scott Lynch

Enne arvustuse kirjutamist tahtsin lasta muljetel natuke seedida, sest ausalt öeldes olin vahetult pärast teose lõppu sellest suhtelises vasikavaimustuses. Aga olgu öeldud, et tegemist on tõesti äärmiselt väärika debüüdiga. Juba Scott Lynchi esimene teos küünib võistlema fantaasiakirjanduse meistritega ja pakkus mulle elamuse, milletaolist pole enam ammu kogenud.
"The Lies of Locke Lamora" kõneleb Locke-nimelisest vargast, kelle punt Gentlemen Bastards on üks paljudest Camorri allilma kuritegelikest sündikaatidest. Locke ise on üpriski ebatavaline romaanikangelane - temast kehvemat mõõgavõitlejat annab otsida, temas pole grammigi Robin Hoodi ja teda huvitab vaid ta enda ja ta kaasvaraste heaolu. Ent tal on üks tohutu eelis - tema mõistus, mis lubab tal plaanida nii keerulisi petuskeeme, et isegi kõige vilunum salapolitseinik pole talle kümne aasta jooksul jälile saanud.
Sealjuures on ta ise muidugi muheda suuvärgiga ja suhtumisega tegelane, kes suudab säilitada enesekriitilise huumori ka juhul, kui kõik läheb täpselt nii halvasti kui vähegi võimalik - või isegi natuke halvemini. Unustada ei tohi ka tema sama sümpaatseid kaaslasi Jean Tannenit, Bugi ja kaksikuid Calot ja Galdot.
Süžee koha pealt - järjekord, milles sündmused lugejani tuuakse, tekitas sageli segadust, kohe ei saanudki aru, mis täpselt toimub ja kuidas Locke'i plaan toimima peaks - mis oli positiivne, kuna hoidis pinget ülal ja tekitas meeldivaid üllatusmomente. Huvitav stilistiline võte oli sisestada jutustusse "vahepalasid" (Interlude), mis rääkisid noore Locke'i õpipoisiajast, tutvustades meile tema iseloomu ning kujunemislugu, ja andsid sageli lugejale taustainformatsiooni Lynchi maailma kohta, mille teadmine aitas õige pea süžee põhiliinist paremini aru saada. Lynchi jutuvestja-andele pole midagi ette heita, tegemist on Robin Hobbi või George Martini väärilise kirjanikuga. Ka tema maailm on hoolega välja töötatud ning üpris originaalne. Camorri linna võimukandjad, nii seaduslikud kui vähem seaduslikud, panevad termini "hall moraalsus" tõsiselt proovile. Kui algul võib teose nimitegelane tunduda parimal juhul ebamoraalsena, siis loo arenedes hakkab lugeja teda pidama üheks vähestest hea südamega inimestest. Võrdlusmoment on lihtsalt selline. Sellegipoolest ei lasku Lynch pessimismi, vaid pigem vaatleb oma korruptsioonist, kuritegevusest ja varanduslikust ebavõrdsusest pulbitsevat linnriiki läbi Locke'i sarkastilis-iroonilise pilgu.
Kuigi kõik need sügavamad mõtted ja ideed jooksevad teosest läbi, on selle identifitseerivaks tunnuseks siiski Locke Lamora ise ja tema pöörane saatus, mis paneb (Calot ja Galdot tsiteerides) tõepoolest arvama, et surmajumal hoiab tema tarvis mingit eriti jõhkrat lõpplahendust. Teose finaalis peab tahes-tahtmata kaasa elama Locke kättemaksule, ehkki see võtab suhteliselt verise kuju. Ja katarsis saabub sellegipoolest võimsalt.
Juba praegusel hetkel on minu kätes sarja järgmine osa, millega ma esimesel võimalusel algust teen. Senikaua soovitan Scott Lynchi avateost kõigile, kes hindavad irooniaga vürtsitatud seiklusjutte.

Muide, mul tekkis teost lugedes üks lingvistiline küsimus, millele ma ise vastust ei leidnud ja seega esitan selle suurele ringile: vihjati, et nimel "Lamora" on mingi sobiv tähendus, kuid mina ei leidnud midagi sellist. Kas keegi oskab aidata?

EDITORIAL NOTE: kunagi seda blogi avades tahtsin ma panna aadressiks speakerscorner.blogspot.com, aga see nimi oli juba võetud. Kujutage ette mu nördimust, kui ma sain teada, mille peale see nimi on ära raisatud. Maailmas pole õiglust.