Järelkaja

"Knowledge of self is knowledge of God."
- Persian proverb

Olen juba ammu lubanud, et teen juttu ka Viljandi folgist.. Nüüd on siis selleks viimane aeg, enne kui mälestused ajusopis tuhmuma hakkavad. Ehkki paljud kuuldud kontserdid jäävad ilmselt minuga veel pikaks ajaks.

Viljandi pärimusmuusika festival 2008

Esimeseks kontserdiks sai üks lahe džässilik bänd, mille nime ma oma suureks häbiks ei mäleta.. See ei olnud tegelikult üldse folgi raames. Sattusin sinna hoopis H kaudu, kes üritust soovitas. Muusika, tundub, on sellise laivi puhul vaid üks faktor. Hämaras ruumis auru ja tõeliste reivilaserite valguses näis ekstaatilistes tantsuliigutustes siuglev publik (minu kahtlust mööda enamasti ebakaines olekus, loodetavasti siiski mitte pilves) mingi veidra nägemusena 70-ndate ulmeromaanist. Kuigi tegelikult polnud ju muusikal endal üldse viga. Solisti saksofonisoolod olid ennastunustavad ja meisterlikud.

***

Järgmine päev (reede) oli rabavalt palav. Ma polnud selleks üldse valmis ja sinna nahka läks ka varasemate kontserdite täieõiguslik nautimine. Õnneks esines norra/inglise bänd Fidola mõnusalt jahedas Jaani kirikus. Fidola esindab mõnusalt karget põhjamaa folki, mis ei vigurda liialt, vaid pigem mängib lihtsamate meloodiatega. Bändžo lisandus oli huvitav, viiul hea. Kiriku akustika on muide sellise muusika jaoks suurepärane. Kahju, et see jäi mu ainsaks seekordseks kirikukontserdiks.

***

Õhtuks oli ilm õnneks maha jahtunud, mis lubas segamatult Oorti nautida. Tuntud folkrokimehed olid seekord väljas veidi rahulikuma kavaga. "Öised orjad" tuli siiski lisaloona ettekandmisele. Siinkohal peaks vist ka mainima, et Kirsimägi on öise kontserdi jaoks üks kaunemaid kujuteldavaid kohti. Kahjuks ei saanud statiivita jõlkuma läinud autor seda ilu fotosilma läbi talletada.

***

Laupäev algas minu jaoks etteplaneerimata kontserdiga. Kuna mul oli päevapilet, siis pidasin mõistlikuks sellest viimast võtta. Vene kollektiiv Trio Solnyshko süstis algavaks päevaks mõnusat energiat, ehkki balalaika pole päris mu meelispill. Sedakorda oskasin end varustada ka valge hoodie'ga, mis hoidis eemal mõrvarliku päikese ja sai minu laupäevaseks elupäästjaks.

***

Järgmiseks liikusin Svjata Vatra kontserdile, mis paraku läks rahvast nii täis, et mul ei õnnestunud lavale pildistamiseks piisavalt lähedale saada. See-eest tuli siis selline meeleolukas pilt muusikasõpradest. Ning ehk mulle vaid tundub, aga näib, et Svjata hakkab minu jaoks end ammendama. Uudsuse kaotanuna ei paku ta enam sama, mis varem.

***
Pärast väikest puhke- ja söögipausi oli aeg minna festivali põhisündmusele (vähemalt minu jaoks) - kuulama inglise folkbändi Flook. Ent sinna sisse pääsemine osutus parajaks katsumuseks. Esiteks tahan siin viriseda festivali hinnapoliitika suunas. Kui päevapilet juba ostetud, siis sellega peaks saama sisse kõigile kontserditele. Mis mõte tal muidu on? Tehke siis veidi kallimaks, aga nii ikka ei lähe, et tuleb veel lisapiletile raha kulutada ja sabaski seista. Ning viimane polnud sugugi lühike, nagu juuresolevalt pildilt näha.

See-eest oli kontsert igati nähtud vaeva väärt. Kohe torkas silma muusikute omavaheline hea klapp ning sisseelamine, eriti aga vahetu suhtlus publikuga. Vaatajad-kuulajad kaasati aktiivselt ja meist sai seeläbi midagi enamat. Tundsin end tõepoolest osalisena, mitte ainult pealtvaatajana. Seda muljet ei loonud mitte pelgalt publiku poole küsimustega pöördumine, vaid ka artistide eneseavamine. Tegemist oli sellise toreda pubivestlusega stiilis "vabandage, et ma ei õppinud siia tulles ära rohkem eesti keelt, aga mul oli viimasel nädalal oma aiaga kohutavalt palju tegemist." Muide, viimane pole niisama suurustlev vabandus. Kitarrist Ed Boyd on tõeline lingvist ja räägib arvukaid võõrkeeli. Loomulikult oli ka muusika väga heal tasemel. Kahe flöödimängijaga briti bändi puhul pole üllatav, et asjasse oli segatud hea hulk fiddle'it. Ka kitarri- ja mandoliinimäng ei jäänud teistele alla ja John Joe bodhranisoolo oli ülimalt muljetavaldav. Ostsin kohapealt ka nende plaadi, kuigi laivi see muidugi ei asenda.


Kontserdite vahepeal sai Viljandi järves ujumas ja paadiga sõitmas käidud. Nagu alljärgnevatelt piltidelt näha, tegin mina suurema töö ära, sel ajal kui teised seltsimehed ennast mõnusalt tundsid.

Okei, tegelikult ma lasin ikka neil ka vahepeal aerutada.

Kokkuvõtteks võib festivali kordaläinuks lugeda, ehkki telkla oli kohati liiga lärmakas ja ilm liiga kuum. Jään järgmist aastat ootama. Loodetavasti on siis rahvast natuke vähem ja ilm natuke jahedam.


Nõndaks. Nüüd tagasi igapäevaelu juurde. Mu arvuti d-klahv tuli hiljuti ära. Eks see anna tunnistust suurest tööhoost, mis mind viimasel ajal on haaranud. Siiski suutsin töö ja koerte kõrvalt leida aega ka lugemiseks. Nagu tavaks saanud, teen hiljuti läbitud teosest lühiülevaate. Muide, ka seekordse sissekande avatsitaat pole juhuslikult valitud (mõnikord ma siiski teen seda, jah), vaid seostub alljärgneva raamatuga.

False Gods
Graham McNeill

"False Gods" on Horus Heresy sarja teine osa ja järg Abnetti meistriteosele "Horus Rising". Kui keegi veel mäletab, siis viimatimainitud teosest rääkides mainisin ka McNeilli ning mitte just parimas valguses. Nüüd tuleb mainida, et tegemist ei ole vähemalt püsivalt pealiskaudse autoriga, sest "False Gods" jätkab üldjoontes "Horus Risingus" armsaks saanud stiili. McNeill kaldub ehk Abnettist veidi enam mõtisklusse ja jätab pineva action'i tahaplaanile - ent selle mulje võis tingida ka teose sündmustiku iseloom. Kohati leidub lausa üllatavalt teraseid tähelepanekuid inimloomuse kohta, eriti mis puudutab inimese ja usu vahelist suhet (see on ka üks teose läbivaid motiive). Esialgu näib, et ehkki suurem osa tegelasi suhtub religiooni teaduseajastule kohase skepsisega, saab sellest ilmselt tulevikus üks edukamaid relvi Kaose vastu.
"False Gods" jätkab sealt, kus esimene osa pooleli jäi. Horus viib oma ristiretke Davini kuule, kus hiljuti Impeeriumile allutatud rahvas on mässama hakanud. Ent mäss pole kaugeltki see, millena esmapilgul paistab, ja Horuse elu satub peagi ohtu. See vapustab kogu ekspeditsiooni ja toob paljudes liikmetes välja uusi omadusi. Nüüd pannakse kaalukausile mariinide ustavus ning sisemine moraalitunnetus.
Selle teose lõpuks on Kaose plaan lahti rullumas ja lugeja võib selle ulatust ning auahnust täiel määral hoomata. Võib vaid tunda kahetsust, et McNeill "Defenders of Ulthuani" kirjutades samasugust annet üles ei näidanud. Eks see lange kokku GW üldise pealiskaudse ja teistele rassidele osaks saava hoole-armastuseta suhtumisega kõrghaldjatesse.
Vaatamata suurtele paljastustele, mida teoses loo edasiviimiseks tehakse, hoiab "False Gods" endiselt ülal eelmises teoses tuure kogunud pinget. Järgmine osa, "Galaxy in Flames" on juba Suurbritanniast minu poole teel ja ma ootan seda kannatamatult.