Lõpetage tapmised

"Nothing is impossible. There is only what one wants and doesn't want."
- Molière

Sõda Gruusias käib juba mitmendat päeva. Venemaa armee pommitab riigi lennuvälju ja strateegilisi punkte, sealhulgas tsiviilelanikega täidetud linnu, ning maaväed liiguvad Tbilisi poole. Euroopa ja USA ei tee endiselt midagi.
See olukord on meile eestlastele eriti masendav, kuna meiega võib lihtsasti juhtuda täpselt samasugune asi. Vene rahvusvähemuse diskrimineerimine, mille ettekäändel ju Kreml praegu sõdib, on igale vähegi päevauudiseid jälgivale eestlasele tuttav süüdistus. Täpsemalt just vene kodakondsusega inimeste õiguste rikkumine annab venelastele vähemalt nende arvates küllaldaselt põhjust sõjaliseks sissetungiks, ning üha enam eestivenelasi taotleb Föderatsiooni kodaniku staatust. Teeb murelikuks? Ning näib, et EL pole sugugi varmas sekkuma. Seni, kuni liidu bürokraatlikud dinosaurused kokkusaamist organiseerivad ja Venemaale diplomaatilisi noote saadavad, surevad Gruusias mõttetult sajad inimesed. Ning senise tempo juures võtavad venelased pealinna enne ära, kui Euroopa mingile seisukohale jõuab. Arvestagem siinkohal veel, et Gruusia on Eestiga võrreldes sõjaliselt üsnagi võimekas.. Venemaa selline samm on selge hoiatus teistele endistele liiduvabariikidele: ärge ajage nina püsti, või me võtame selle nina maha! Samas on see ka test - et näha, kui kaugele laseb rahvusvaheline üldsus neil minna. Kui nüüd Lääs peaks passiivseks jääma, on Eestil põhjust tõsiselt muretseda ja oma liitlaste tegutsemisvalmiduses kahelda. Oli ju ka Gruusia üks USA abistajaid Iraagis, tervelt 2000 sõduriga - ning siiamaani pole neil sellest üliriigile osutatud teenest suurt kasu olnud. Eesti peaks väga konkreetselt sõna võtma, kuna probleem puudutab meid üsna lähedalt.
Muidugi ei peaks me toetama konflikti lõpetamist ja olukorra selgitamist vaid omakasupüüdlikel kaalutlustel. Selline sõjaline aktsioon peaks tänapäeval olema lubamatu. Ehkki see, kes otsa lahti tegi, on hetkel segane - mängus on liialt palju propagandat ja kallutatud reportereid - polegi ju see nii tähtis. Fakt on see, et isegi kui Gruusia alustas oma riigis separatistide vastaseid aktsioone, oli Venemaa taolise provokatsiooni vastulööki, mis areneks sujuvalt edasi demokraatliku riigi okupeerimiseks, juba kuid ette valmistanud. Sellest annab tunnistust vene vägede kiire reageering ja organiseeritud ning läbimõeldud liikumine. Ning minul isiklikult on küll kogu inimkonna pärast häbi, kui Gruusia saadik palub teleülekandes pisaraid vaevu tagasi hoides abi oma riigi päästmiseks, aga Lääne suurriigid ei tihka kas siis kaubanduslike huvide kaitsel või hirmust suurt Venemaad vihastada mitte kuidagi vahele segada, pugedes hambutute diplomaatiliste nootide taha stiilis "mõlemad pooled peaksid rahunema". Itaalia läks lausa nii kaugele, et hülgas Gruusia täiesti, öeldes, et "konflikt on nad Euroopast eemale tõuganud". Masendav, kui argpükslikud ja omakasupüüdlikud võidakse olla.
Venemaa käitumine aga on tõepoolest uskumatu. Suursaadik Uspenski kommentaar näib lausa grotesksena olukorras, kus vene väed viibivad juba pikemat aega suveräänse Gruusia territooriumil, olles lahkunud isegi Lõuna-Osseetiast, kus neil rahuvalvajatena oli vähemalt mingi õigustus tegutseda. Ma tsiteerin siinkohal EPL-i artiklit, millele leiab viite postituse lõpus:

Ees­ti Päe­va­le­he küsi­mu­se­le, kas Gruu­sias­se tun­gi­mi­se­ga on Ve­ne­maa loo­nud pret­se­den­di ja võib tu­le­vi­kus ohus­ta­da ka tei­si naa­ber­rii­ke, vas­tas Us­pens­ki, et kui mõnes tei­ses rii­gis te­kib sa­ma­su­gu­ne olu­kord ning seal te­gut­se­vad Ve­ne­maa ra­hu­val­va­jaid, siis vä­ge­del on õigus seal te­gut­se­da.

Ehk siis tegemist on suursaadiku suust sulaselge ähvardusega. Ehkki vene rahuvalvajaid veel Eestis siiski pole. Viitan siinkohal mõni postitus tagasi käsitletud Edward Lucase raamatule "Uus külm sõda", milles esitatud teooriad on nüüd tugevat kinnitust leidnud.

Ent ega siis sõda Gruusias ei peata mind tegelemast ka muuga, näiteks lugemisega. Raamatukuhi riiulis aina suureneb, kuid ma annan oma parima, et end sellest jõudumööda läbi närida.

Kohustustest
Marcus Tullius Cicero

(Nimi hääldub muide köögiladina keeles [tsitsero] või siis klassikalise häälduse kohaselt [kikero].)
Cicero on ju vana retoorik ja seetõttu ei imesta see vast kedagi, et tema teoseid on lausa lust lugeda - ehkki tõlge ladina keelest jäi ehk veidi puiseks. Tegemist on siis roomlasest suurmehe õpetussõnadega, mis adresseeritud eelkõige nooremale põlvele, et ka noist saaksid siiski tublid roomlased. Cicero arusaamas moraalist ja muist ideaalidest leidub paljugi, mida me tänapäeval ehk arhailiseks peame, näiteks arusaam orjade rollist ühiskonnas, ent enamus mõtteid on siiski kuldaväärt. Järgiks neid reegleid ka tänapäeval igaüks, oleks maailm palju parem paik.
"Kohustustest" on hea teos neile, kes soovivad antiikfilosoofia ja -moraaliga esmatutvust. Sellesse rolli sobib ta kindlasti paremini kui Kreeka mõtlejate tekstid, mis näivad Cicero sujuva stiiliga võrreldes kohmakad ja raskestimõistetavad. Ent näiteks mulle, kes ma olen Aristotelese ja Platoni mõtetega juba tuttav, tulid paljud teemaarendused kahtlaselt tuttavad ette. Muidugi polegi seal midagi imestada - oli ju roomlastel tavaks Kreeka mõtlejate loomingut üle võtta ja omavahel kombineerida.


Lingid Gruusia teemadel (11. augusti seisuga):

EPL
Al Jazeera
BBC
Uspenski EPL-is

P.S. Homme (12. augustil) saab Gruusia saatkonnas Tallinnas (Koidu 70-7) anda allkirju sõja lõpetamise poolt.