The whole truth and nothing but the truth

blogileht.ee

13 august 2008

Informatsioonisõda

"Nothing is true. Everything is permitted."
- Key tenet of the assassin's creed

Nüüd paistab, et tulevahetus Gruusias on tõepoolest vähemalt hetkeliselt vaibunud ja vene väed tõmbuvad tagasi. Ent see pole märk probleemi lõppemisest - kaugel sellest. Pigem on nüüd saabunud aeg toimunut rahulikumalt analüüsida. Konflikt pole kuhugi kadunud ja Venemaa peab Gruusiale tekitatud kahju eest vastutust kandma. Mingist mõlemat osapoolt rahuldavast tõest ei maksa siin muidugi unistadagi - vaevalt Kreml üldse kunagi kõik omaks võtab, rääkimata vabandamisest või vale käitumise tunnistamisest. Ajalooline pretsedent MRP näol ju näitab, et selleks polegi vajadust. Keegi niikuinii palja põhimõtte pärast Venemaa suunal kobisema ei hakka - ehkki võib-olla peaks, kuna Venemaa välispoliitika ongi muu maailmaga just põhimõtete tasandil kokkusobimatu. Samas on külma sõja ideoloogiline konflikt kõigil nii värskelt meeles, et üritatakse vene "tugevama õigusele" läbi sõrmede vaadata.

See, mis Gruusia sõja (vist võib seda nüüd nii nimetada) puhul minu tähelepanu köitis, oli just ajakirjanduslik külg ehk see, kuidas informatsioon ülejäänud maailmani jõudis (või siis ei jõudnud). Ma ei mäleta oma teadlikus elus sellist konflikti, kus segadus tegelikult toimuva suhtes oleks olnud veel suurem. Isegi Eesti Vabariigi poliitikud lähtusid oma seisukohavõttudes andmeist, mis polnud tol hetkel sugugi kindlad. Kas vene desinformatsioonikampaania oli tõesti nii edukas? Eile ETV erisaates kutsus Evelyn Sepp üles mitte usaldama ka gruusia meediat, kuna see pidavat olema samavõrd kallutatud kui vene oma. Kust aga sel juhul siis üldse infot ammutada? Sest rahvusvahelised ja üldiselt objektiivseiks peetavad uudistekanalid, nagu BBC ja Al Jazeera, edastasid Gruusiat toetavat versiooni - see tähendab, et nende reportaažist tuli selgelt välja, et agressor on ikkagi Venemaa ja Gruusia tegeleb vaid oma territooriumi kaitsega. Kas ka need kanalid on siiski kallutatud? Või ammutavad nemadki infot "kallutatud" gruusia kanalitest?
Esiteks oli minu meelest sel hetkel vale arutleda info kallutatuse teemadel. Mida sa siin kallutad, kui ikka võõrvägi on sinu riigis sees ja pommitab tsiviilobjekte? Ning see ju vaieldamatult juhtus, ehkki vene meedia sellest vaikib. Kuidas tahaksime, et välisriigid asjasse suhtuksid, kui vene väed tungiksid Eestisse samal ettekäändel, mis Gruusias, ja meie meedia võtaks selgelt venevastase hoiaku? Kas tõesti peaks ka sel juhul pidama eesti meediat kallutatuks vaid seetõttu, et see näeb konfliktis vaid üht süüdlast?
Teiseks, sellistel kanalitel on kohapeal oma reporterid, kes räägivad seda, mida nad näevad. Näiteks tõsiasja, et Gori linna vene armee ei okupeerinud. Grusiinid jätsid selle maha, tõmbudes pealinna kaitsele (ja võttes ühtlasi selgelt kaitsva positsiooni, mis peaks ju rahvusvahelist üldsust ometi veenma, et tegemist ei ole mingisuguse agressoriga), kuid venelased ei okupeerinud. Selle asemel seadsid nad oma tankid hoopis linna lähedal asuvale teederistmikule. Paralüseeriv efekt Gruusiale oli sama mis Gori ära võtmise korral, aga faktiliselt vene vägesid linnas ei olnud.
Venemaa-poolsest käsitlusest pole vist vajagi pikemalt rääkida. Kohutav on aga see, et Kremli informatsioonikampaania nõuab tõenäoliselt otseselt paljude inimeste elu, kes ohverdati propagandamasinale. Ma räägin neist õnnetuist, kes jäid lõksu Tshinkvali varemete alla, kuid keda abistama vene armee kedagi ei lubanud. Et siis pärast laibad välja kaevata ja grusiinide arvele kirjutada. Mida rohkem, seda uhkem! Vene valed ulatuvad sügavale, alates sellest, mida ikkagi osseedi vähemus tegelikult tahab. Lõuna-Osseetias, nagu selgub, on puhtaid osseete vaid 20%. Suurima osa piirkonna elanikest moodustavad hoopis vene kodakondsusega isikud. Tekib küsimus, kui suur kaal peaks sel juhul olema Osseetia rahvahääletusel kui osseedi vähemuse häälekanalil. Tundub, et osseetide tahe ei suuna seda teps mitte rohkem kui venelaste endi oma.

Rääkides tulemustest, siis hetkel näib, et Venemaa sai siiski lüüa. Samuti nagu kunagi Soomega sõdides - ehkki militaarses konfliktis jäi karu peale, sai ta maailmalt oma tegutsemise pärast laita. Oli üsna koomiline, kuidas vaid loetud hetked enne Sarkozy lennuki maandumist Moskvas käskis Medvedev sõjategevuse peatada. Ning näib, et vaidlusalused piirkonnad jäävad Gruusia riigi koosseisu ja ka vene "rahuvalvajad" kästakse sealt välja viia. Eilsest avaldusest selgub ka, et Gruusia võimalik NATO-liikmelisus, mis oli paljude arvates üks Venemaa põhimotivaatoreid konflikti eskaleerimiseks, on endiselt päevakorral. Muidugi jääb kahju Gruusia rahvale ja riigile nii hukkunute kui ka hävitatud infrastruktuuri ja kaitsesüsteemide näol, mis hakkab ilma välisabita kindlasti pidurdama seni majanduslikku õitsengut nautinud riigi arengut ja lähenemist NATO ning teiste rahvusvaheliste organisatsioonide standarditele. Raske on ju näha teist põhjust Poti sadama pommitamisele - see ei saanud kuidagi ohustada rahvusvähemusi Lõuna-Osseetias, millel polegi merepiiri. Seetõttu on minu arvates väga tähtis, et Gruusia saaks Läänelt majandusabi. Seeläbi näitaksime oma toetust Venemaa naaberriikidele ilma Venemaaga otsesesse vastuollu minemata. Muidugi oleks veel parem lahendus, kui Venemaa peaks ise hüvitama oma vägede põhjustatud kahju - kuna rünnakud väljaspool Lõuna-Osseetiat olid täiesti ebaseaduslikud ja tegelikult ju julm ülekohus Gruusia aadressil. Ent millegipärast ma ei usu, et Lääs Venemaalt midagi nõuda julgeb.


Assassin's Creed


Tsitaat postituse ülaosas muide pärineb "Assassin's Creedi" nimelisest mängust, mille pealooga hiljuti lõpule jõudsin. Tegemist on rolli-/seiklusmänguga, mis läheneb tegelikult rohkem viimasele. Mängija astub korraga nii kaasajas Abstergo-nimelise firma poolt uuritava Desmondi kui tema kolmanda ristisõja aegse esivanema, assassiin Altairi kingadesse. Assassiin on muide siin tahtlik sõnavalik. Millegipärast peetakse selle eestikeelseks vasteks "palgamõrtsukat", mis pole aga antud kontekstis õige. Mängu assassiinid on diplomaatiliselt iseseisev rühmitus, kes teostab oma valgustkartvat tööd omaenda ideaalide jõustumise nimel, mitte raha eest.
Mängu süžee on meisterlik ja keerukas. Ma ei hakka detailidesse laskuma, et teiste mängukogemust mitte rikkuda, ent olgu lihtsalt öeldud, et kõigile vandenõuteoreetikutele peaks see tohutult apelleerima. Lisaks on loo juures tuntav moraalne dilemma, mis minu jaoks iga mängu automaatselt huvitavaks muudab. Al Mualimi assassiinidele õpetatakse, et nende vastaste eesmärgid on õilsad, kuid vahendid valed ning seetõttu tuleb nad kõrvaldada. Siiski on ju näha, et sama võiks käia ka assassiinide endi kohta.. Üks Altairi mentoreid ütleb välja põhimõttelise erinevuse, mille poolest assassiinid teistest õigemad on - kahtlemine oma motiivide õigsuses.


Ent aitab taustast (mis on muide autentselt ajalooline). Räägime mängu muudest külgedest ka. Graafika on vapustav, ehkki vajab korralikku masinat. Ratsutamine on kauneim ja realistikem, mis siiani arvutimängudes nähtud. Võitlussüsteem on lihtsapoolne, ent hästi läbi mõeldud animatsioonid muudavad selle visuaalselt paeluvaks. Relvavalik on korralik, eriti paistab uudsusega silma "Hidden blade", Altairi käekaitsesse peidetud salarelv. Hiilimismänguga pole küll mingil juhul tegemist. On küll põhimõtteliselt võimalik üksikule valvurile salaja ligi hiilida, kuid mäng ei julgusta seda teguviisi mingilgi määral. Täpselt sama tulemuse annab lihtsalt talle näkku kargamine ja tavalises võitluses kitli peale andmine. Sellegipoolest pakub võitlus meeldivat vaheldust mängu teisele aspektile, milleks on sihtmärgi mõrva planeerimine. Sihtmärke on mängus kokku üheksa ja neist igaühele lähenemise muudavad raskemaks individuaalsed tingimused. Ehkki tõenäoliselt on võimalik end lihtsalt läbi valvurite massi võidelda, võib see kohati osutuda naeruväärselt raskeks ja ajamahukaks ettevõtmiseks, mis sunnib üldjuhul mõtlema alternatiivsele lähenemisele. Kiirus ja efektiivsus on siinkohal võtmesõnadeks. Mängu põnevusele lisab ka suurepärane õhustik, hea taustamuusika ja häälnäitlemine. Füüsikasüsteem toimib, inimeste liigutused on tõepärased, mäng lõhnab ja maitseb reaalselt. Linnad, mida Altair külastab, on tõepoolest suured, täis sumisevat inimmassi ja labürintseid põiktänavaid. Katustel jooksmine on nauditav. Ronimissüsteem on täpselt nii hea kui reklaamitud, aknaservad, friisid, sambad, tugitalad ja muu kinnihaaratav sulandub hästi ja ei paista muust graafikast eralduvat. Kõik see muudab talutavaks vahepeal kergelt häirima hakkava lineaarsuse ja tegevuste rutiini, mis võib mängu keskpaiku korduvaks kippuda. Seevastu lõpuosas tempo taas kiireneb. "Assassin's Creed" pakub mängu käigus üles kruvitud pingetele pineva ja rahuldust toova finaali.


Ehkki tegemist on peaasjalikult seiklus- ja võitlusmänguga, võib see mõtlevale inimesele ka teistsugust pinget pakkuda. Mõtlemisainet andvad mängud on tänapäeval haruldased. Kuulda on, et tegemist oli triloogia esimese osaga ja järgmine leiab aset feodaalses Jaapanis. Yummy!

Lõpetuseks mõned pildid eilselt miitingult Riigikogu hoone ees (vt. ka üks postituse ülaosas!).

2 kommentaari:

veganretseptid ütles ...

"Ilves kinnitas, et relvarahu Gruusias ei toimi, sest eile õhtul mitu tundi pärast relvarahu väljakuulutamist lasksid Vene väed Poti sadamas õhku Gruusia laevu."

mingil põhjusel mingil ajal täna tundus see kõik jube rumal ja mulle tundus, et ma ei saa inimestest üldse aru... ei venelastest, usakatest ega neist teistest ka. see oleks nagu mingi loll komöödiafilm, kus keegi kuidagi õigesti reageerida ei oska v. midagi.

Martin ütles ...

Rõõmustasin jah liiga vara. Wishful thinking, what else..