Sildistamisest

Surfisin Rada7 foorumis ja sattusin tolle superstaari teema peale. Lühidalt siis puudutas mind eriti diskussioon Kristiina teemal. Ma ei taha nüüd jätta muljet, et loon siin mingit Piperali isikukultust, aga mis parata, kui inimesed sääraste arvamustega lagedale tulevad.
Minu arvates on tegemist väga omapärase lauljaga nii häälematerjali kui isiksuse poolest (niipalju kui seda ta jutust kuulda on olnud). Samal arvamusel oli ka hulk teisi Rada7 kasutajaid. Samas heitsid teised ette, et ta nagu "püüab liiga palju" või üritab nii kangesti olla "originaalne".
Kas piisab nägemisest, et inimene pole nagu teised, väitmaks, et ta on tegelikult sama pinnapealne, aga teeskleb? Isegi kui ta teeb seda väga hästi, nii, et seda üldse aru saada pole, näevad teravsilmsed kodanikud, kes ise muide peavad ennast tõeliselt tr00deks stambivälisteks, temast kohe läbi.. Eriti tegi tuska üks kasutaja, kes teatas, et suudab alati juba kolme sekundiga öelda, mis inimesega on tegu. Pealiskaudsus on selle nimi, ütlen. Ehk on selle taga lai valik psühholoogilisi põhjuseid. Aga kas on tõesti nii raske uskuda, et leidub üks 16-aastane eestlane, kes polegi subkultuuridesse klammerduv tiinekas? Tundub pigem, et üritades Kristiinat kõigest väest stampidesse tagasi suruda, teenivad kodanikud originaalsed sedasama eelarvamuste ja stereotüüpide süsteemi, millest nad nii väga eristuda soovivad.

Rant aside - kolmapäeval oli mul suur õnn osa saada prantsuse džässkollektiivi TH8 live'ist Athenas. Löökpillidžäss on Eestis täiesti teenimatult peaaegu tundmatu nähtus. Lisaks kohati mõnusat äratundmist pakkuvatele traditsioonilisematele rütmidele kiirgas TH8-st seda kõikevõitvat karismaatilisust ja omavahelist lavakeemiat, mis tundub just löökpillikollektiividele nii iseloomulik olevat. Nende kontsert oli sama palju etendus kui muusikaelamus. Iga bändiliikme esitatav karakter joonistus selgelt välja ja nende vahel toimus laval kaasahaarav suhtlus. Kõigega kaasnes veel mõnus soojus ja familiaarsus, mis on mulle alati hea džässiga seostunud. Muusikalise poole pealt oli huvitav suvaliste helide improvisatsiooniline lisamine rütmi. Võtta kotitäis plekk-kastruleid ja need ühel hetkel lihtsalt lavale laiali puistata - sellise elemendi muusikasse sulandamisega ei saa just paljud hakkama. TH8 oli kaasa toonud ka muljetavaldava koguse erinevaid trumme, millest osad olid mulle sootuks tundmatud. Ning eriti vahva oli muidugi nende lisalugu, kus kirurgideks riietunud mehed mikristatiivi otsa tilguti riputasid ja operatsioonilaua aset täitva ksülofoni ümber lõikust teostama koondusid. Väga meeldejääv kogemus!
Ei saa aga siinkohal mainimata jätta, et džässürituste piletid on siiski karjuvalt kallid. Seetõttu jäi seekord nägemata ka noJAZZ.. Tudengitele võiks asi ikkagi veel poole odavam olla, eriti ülikoolilinnas ja eriti kuna saal oli lõppude lõpuks vaid pooltäis.