Long Time No Blog

"Mitte kõik asjad ei ole mina, vaid mina olen kõik asjad."
- Emmanuel Lévinas

Tõepoolest on peaaegu kuu möödas.. Kui hetkeks käest ära lased, siis ta ununebki. Ei hakka ennast välja vabandama sellega, kui palju tegemist on olnud, sest ausalt öeldes oleks selle viisteist minutit miski sissekande kokku kirjutamiseks ikka leidnud. Aga kuidagi ei tulnud seda pealehakkamist. Praegugi ma kirjutan vaid sellepärast, et mul on nii palju erinevaid konfliktseid asju peas ning blog on üks moodus, kuidas neid ajutiselt tahaplaanile lükata. Ehkki see maksab mulle ilmselt hiljem kätte.
Vahepeal on nii palju juhtunud, et ei tea, kust alustada. Alustame siis kõige tähtsamast: kirjandus!

Fool's Fate
Robin Hobb

"Tawny man" triloogia viimne teos. Ootamatuid süžeepöördeid jätkub siingi küllaga ja tempo on hobbilikult muutlik, vahel aeglustuv, siis jälle ootamatult kiirenev, nii et ei lase hetkekski tekkida illusioonil, nagu lugeja teaks, mis juhtuma hakkab - välja arvatud muidugi üks šokeeriv Lord Goldenit puudutav detail, mis avaldati eelmise osa lõpus. Ning lõppude lõpuks ei mängi ka see üldsegi nii välja, kui arvata oli. Hobbi stiil õitseb ja värvikad juba armsaks saanud tegelaskujud tunduvad seda toredamad, et vähemalt hetkel paistab see teos olevat viimaseks võimaluseks nende askeldusi jälgida. Väärikas lõpp suurepärasele kolmiktriloogiale.

Muilt mailt.
Olles trotsinud Erasmuse paberimajandust, kõiksugu tehnilisi probleeme ja "zombesid", nagu ütles surma ja leina õppejõud Karmel Tall, olen nüüd valmis eksamisessioonile vapralt vastu astuma. Ettevalmistus tegelikult käib juba viimased nädal aega ning sinna juurde lisandub töö, kuna mulle usaldati SDI-st tõlkida esimene täispikk mängufilm. Vahepeal jõudsin ära käia ka Warhammeri turniiril Tallinnas ja saada seal endalegi üllatuseks 5. koha neljateistkümnest. Ning värvisin ära ka kaariku, mida pildistan siis, kui eksamite vahepealt vaba hetk tekib (aga võimalik ka, et alles pärast eksameid). Kolm nädalat veel ja siis olen suveks vaba - niivõrd-kuivõrd, sest olen juba andnud lubaduse mängida 22.-23. juunil prantsuse turistidele Tallinna-giidi. Ning kõige selle juures tunnen ma suurt puudust sõprade seltskonnast. Pole üldse aega teistega koos olla, istun vaid üksi arvuti taga ja rabelen ülikooli ja töö kallal. Kas ma sellist elu tahtsingi? Loodame, et suvega asi paraneb ja saan oma üksildusepisiku ravitud.