Midagi Huvitavat

"Näiteks redised maitsesid mulle alguses. Siis tüdinesin ära. Nüüd maitsevad jälle."
- Montaigne, "Esseed"

Ma imestan siiani, kui imelik figuur on prantsuse meedias Nicolas Sarkozy.
Ta on nagu mingi india jumalus lugematu arvu nägudega. Või matrjoška, mis käib lõputult lahti.
Ühest küljest on ta prantsuse Savisaar - mingi väga tugeva positsiooniga ja vahel äärmuslike väljaütlemistega poliitik. Ja teda kritiseeritakse selle eest päris kõvasti. Paljudele ta kindlasti ei meeldi, eriti vasakpoolsetele (kuigi ta võttis neid alguses valitsusse!). Aga isegi nende puhul võiks vist kasutada J. Stroudi kuldaväärt väljendit, et "nende vihkamine põhineb millelgi suhteliselt austuselaadsel". Ehk siis kõik näitavad tema vastu üles mingit seletamatut respekti. Mis siis, et ta eraelu on skandaalsem kui Paris Hiltonil. Lahutada oma naisest mõned kuud pärast presidendiks saamist ja juba veidi aega hiljem abielluda tuntud modelli ja meesteneelaja Carla Bruniga - sellest suudab küll vaid Sarko puhtalt välja tulla. Või noh, mitte täiesti - isegi tema populaarsus langes viimaseil kuil ikka märgatavalt. Aga prantslased vaatavad temale endiselt kui oma tublile Sarkole, tonton libérale ("liberaalne onuke"), nagu nad teda kutsuvad. Selles on oma irooniaannus ja ma ei väidagi, et ta meedias alati vaid pühalikult tõsiseid etteasteid teeb. Kaugel sellest - tundub, et mingit väikest kiusu või irvitamist tema aadressil tuleb tegelikult lausa päris tihti ette. Aga nagu öeldud - sa võid isegi nõustuda, et ta ei ole Prantsusmaale parim president, aga kuidas ikka tonton'ile respekti keelata?
Ja liberaal on ta tõesti. Isegi nii liberaal, et ta oma partei ehmatas ära ja hakkas natuke vastu ajama, et päris nii ikka ei saa. Sealjuures on ta midagi meie varaste respublikaanide sarnast. Nulltolerants on ta lemmikteema - selle parim näide oli muidugi tollal veel ministrina tehtud skandaalne lubadus Pariisi äärelinnad mässulisest kõntsast puhtaks pühkida. Aga kas see teeb temast veel mingi rangelt kandilise ja klassikaliselt mustvalge figuuri? Sugugi mitte - pigem heidavad ajalehed talle ette, et ta ühel hommikul New Yorgis täitsa avalikult tervisejooksu tegi, seljas dressid ja T-särk kirjaga "I heart NY".. Et see pole nagu Vabariigi presidendile kohane. Sarko ei lakka üllatamast. Äkki on see üks põhjus, miks prantslased tema veidrusi taluvad - vähemalt pole ta mingi puruigav ja ülinormaalne Chirac. Jah, tegelikult, kui nüüd mõtlema hakata, siis on Sarko ju päris hea nn. new wave prantsluse näide. Ooperis talle käia ei meeldi ja kuulab pigemini rokki kui klassikalist muusikat. Ja loomulikult armastab ta sporti teha. Väga popp ja noortepärane.
Muidugi ei tohi kõige selle juures unustada ka tema poliitikat. Mees on asja tõsiselt kätte võtnud, kusjuures pea igal alal. On raske leida kasvõi ühte vähegi olulist sisepoliitilist uudist, mille kohta Sarkozy poleks mingit avaldust teinud. Need avaldused kalduvad olema pigem ekstreemsed ja üllatavad, aga mitte alati - ja vähemalt on tal olemas selge plaan, mida teha. Ning välispoliitikassegi kandub võimsalt üle tema kavatsus teha Prantsusmaast taas globaalses mõistes suurriik. Teist nii auahnet Prantsusmaa presidenti nagu ei mäletagi. Vahemere liit on ilmselt viimase aastakümne Euroopa ambitsioonikaim ettevõtmine. Ning näib, et see lähebki tal läbi. No jõudu, Nicolas! Mina igatahes kaalun tõsiselt, kas mitte võtta sind ja sinu reflektsiooni meedias oma bakatöö teemaks. Ole nüüd veel paar aastakest huvitav edasi, eks? Bonne chance.

Veel huvitavaid asju:
installeerisin arvutile Showbiz 2-e ja nikerdasin kohe valmis mingi väikese asjakese, mille idee oli juba oma hea tükk aega ajusopis nihelenud. Siin saab seda näha ka.
Lõpetuseks veel üks äge tsitaat, mis seoses Montaigne'i teemaga ette tuli, see siis kelletki mister Villey'lt, kes toda suurmeest 20. saj. alguse paiku väga toredasti retsenseeris:

"Montaigne'i "Esseed" on diletantismi ookean, milles ujuvad mõned dogmatismi saarekesed."

Kas pole ilusasti öeldud?