Seiklused ühistranspordis

On me dit que le temps qui glisse est un salaud
Que de nos tristesses il s'en fait des manteaux

Eesti keeles umbes. "Räägitakse, et mööduv aeg on nurjatu, kes meie kurbusest teeb enesele mantleid".
Carla Bruni laulusõnad, millel puudub igasugune seos järgneva jutuga, aga mis on lihtsalt väga ilusad.

Käisin vanalinnas tulevase tööandja ja töökaaslastega maad uurimas. Väga tore oli, giidihakatised omavahel, vanalinna pubisid arutada. Nende huumorisoon oli kahtlaselt sarnane mu enda omaga.

Mul oli täna kaks juhtumit ühistranspordiga.
Esimene oli siis, kui sõitsin Viimsist Tallinna kesklinna poole. Pühapäeva pärastlõuna. Päikese käes 17 kraadi sooja, kinnises sõiduvahendis veelgi enam. Leidsin end lausa queneaulikult rahvast täis kiilutud bussis. Võisin lausa tunda ebameeldivat survet, mida igast küljest mu kehale avaldati. Parajalt kõhukad ja küüslaugu (sic!) järele haisvad bomšid trügisid mulle külje alla ja jäid sinna ensega rahulolevalt seisma - ehk ei suutnud isegi nemad end enam sügavamale rahvasumma pressida. Kinni pidin hoidma ühest neist toredaist elastseist lingudest, mis võivad bussi rappumisel vist küll oma poole meetri jagu siia-sinna kiikuda. Tundsin, kuidas pidevas sundolekus paremas käes verevarustus rauges. Pea hakkas ka kaabu all juba higistama. Ning kõige tipuks oli bussijuht vist esimest korda elus säärase sõiduvahendi roolis - need tõhusad nõksakud ja äkilised seisakud, mis mind ja teisi kaassõitjaid iga paari minuti tagant siia-sinna loopisid, panid kannatuse tõsiselt proovile. Hakkasin mõtlema, kui halvas seisus ikka eesti ühistransport on. Busse käib nii vajalikul liinil nagu Viimsi-Tallinn järelikult liiga vähe, kui saab toimida säherdune ülerahvastatus - ja ma värisen palja mõtte juures, mis veel rannahooaja alates toimuma hakkab. Samas tõstetakse järjekindlalt piletihinda - täispileti eest peab tallinlane välja käima juba 12 krooni, pluss veel kümnekroonine tsoonipilet neile, kes tahavad ka Viimsis nautida oma seaduslikku õigust ratastega kilukarbis piinelda. Sellise olukorra juures nüüd küll autoomanike seast bussisõitjaid juurde ei võida, eraldi sõidurajaga või ilma.

Teine juhtum oli siis, kui istusin õhtul kella kuue paiku Tartu bussile. Ärasõiduni oli jäänud veel kuskil viis minutit ja buss oli, nagu pühapäeviti ikka, peaaegu täiesti täis - veel paar kohta olid ehk veel saadaval. Siis sisenes bussi just selline tibilikult atraktiivne tüdruk, kelle enesekindlalt võrgutav naeratus isegi minusuguse üldiselt eelarvamustevaba selli kohe ettevaatlikuks muutis. Neiu küsis bussijuhilt piletit, pannes sellesse lihtsasse toimingusse hämmastavalt palju koketsust. Bussijuht, kes oli kas õnnelikult abielus, keskmisest taiplikum või lihtsalt põhimõttekindel, teatas, et kaks kohta on tühjad, ent piletid on välja ostetud ja kui tüdruk kaks minutit ootaks, saaks ta ehk bussi peale.
"Tegelt?"
Ja tüdruk kruvis naeratuse veel laiemaks ning kordas oma eelmist palvet. Bussijuht seletas ikka veel kannatlikult, et need kohad on kinni ja ta saab peale ainult siis, kui pileti ostnud inimesed kohale ei ilmu.
"Tegelt?"
Mõttes lisasin sellele ",ää". Tundus, et tibile ei tahtnud bussijuhi öeldu kohale jõuda. "Error 404" oli bussimootori vaikse surina taustal peaaegu kuuldav. Juht, nüüd juba natuke pahane, selgitas veel kord.
"Ongi nii vä? Mine pekki!?"
Tüdruk pööras bussijuhile sedamaid selja, sõbralik naeratus näolt pühitud, ja tuiskas minema.
Hiljem selgus, et olnuks ta vähemalt ootama jäänud, oleks ta kenasti bussi peale saanud.
Sellised näited võivad teinekord sügavasse ahastusse viia.