Jumalast ratsionaalselt

Esmaspäevase metafüüsika loengu ainetel.
Nii, Jumal siis - jah, suure tähega, sest jutt käib just nimelt kristluse jumalast. Toetun selles postituses Augustinuse käsitlusele temast, mis on varakristlik. Võetagu seda arvesse.
Jätame praegu kõrvale küsimuse, kas Jumal on olemas. Selle üle on liigagi palju arutatud ja ei ei- ega jah-positsiooni ei ole võimalik piisavalt argumenteerida (vähemalt ratsionaalselt). Kui taoline küsimus failib, siis tavaliselt sellepärast, et küsimus on lihtsalt liiga üldine (vt. Douglas Adams). Niisiis, võtame täpsemalt.
Alustame algusest: Piibli esimene lause on

(1) Alguses lõi Jumal taeva ja maa

Sellesama fraasi analüüsi kujutas endast ka Augustinuse "Pihtimuste" XII raamat.
Nüüd vaatame korraks veel üht teist suunda: kristliku jumalakäsitluse juured on ju tegelikult antiikfilosoofias. Kreeka filosoofid olid üldiselt arvamusel, et jumal on nn. "esimene liikumapanija" - nende mõttekäik oli lühidalt järgmine: kõik, mis liigub, ei ole igavene. See liikumatu igavene kujutab endast mingit alget, mis omab endas võimet kõik teised asjad liikuma panna (liikumise all mõistetakse siin ka liikumist ühest olekust teise, seega muutumist üldiselt). Niisiis:

(2) Jumal=igavene=muutumatu=täiuslik

Selle positsiooni võtab omaks ka Augustinus, keda võib antud olukorras pidada Jumala advokaadiks. Tegelikult muutub see vanakreekalik ahel lihtsalt kristlikuks käsitluseks Jumalast kui kõige loodu Loojast.
Pandagu siinjuures tähele, et (2) ei tähenda dogmaatilist kristlikule Jumalale ülivõrrete omistamist. Lihtsamaks arusaamiseks võib võrduse keerata tagurpidi:
igavene=muutumatu=täiuslik=Jumal
Ehk siis inimene pole võimeline täielikult hoomama, mis (või kas) Jumal on - mistõttu ka üldine küsimus, kas ta on olemas, on määratud läbikukkumisele. Hoopiski välistatud on mingi loogiline definitsioon. Seetõttu peame püüdma Jumalast (kui ta on) aimu saada mingite muude asjade kaudu. Teisisõnu: me nimetame Jumalaks mingit mõistet või mingit mõistete kogumit. Näiteks seda, mis on igavene, muutumatu ja täiuslik.
Tuleme tagasi punkti (1) juurde. Näeme, et siin võib kohe kerkida küsimus, mis oli enne seda, kui Jumal taeva ja maa lõi. Meie teemaga sobitatuna -

(3) Mida tegi Jumal enne taeva ja maa loomist?

See on väga inimlik lähenemisviis ja selle küsimuse esitasid kohe ka Augustinuse kaasaegsed. Asi jõuab otsaga lõpmatuse kontseptsiooni juurde, mis inimest nii paelub, aga mida ta hoomata ei suuda (see haakub muide ka Vaiko blogi ühe viimase postitusega). Piibli esimese lause esimene sõna - alguses - tekitab üsna palju probleeme. "Algus" on ajaline mõiste, aga Jumala puhul justkui pole aja mõistega midagi peale hakata - kui see alge on igavene ja muutumatu, siis mille järgi mõõta aja kulgemist? Aeg on ju abstraktsioon ja me tajume teda tegelikult liikumise kaudu. Augustinus on kärme väitma, et me ei saagi (3) üldse küsida, kuna Jumala puhul polegi mingit "enne", s.t. ta pole ajaline.
Siiski ei tasu selle küsimuse legitiimsust nii kergesti kõrvale jätta. Võtame (1) järgmise põhimõiste - loomise. Igavene, muutumatu Jumal lõi taeva ja maa. Väga tore, aga.. Miks?
Me oletame, et kui Jumalal on soov midagi luua, siis on ta selleks võimeline ja ka teeb seda - see tuleneb tema ideaalsest loomusest. Seega, kust tekkis äkki see soov luua taevas ja maa? Kui Jumal on muutumatu, siis peaks ta kas kogu aeg looma (aga seda ilmselt juba ei ole, selgelt räägitakse ikkagi ainult ühest loomisaktist) või üldse mitte looma. Loomise idee tekkimine tähendab muutust Jumala loomuses, mis teeb ta järelikult mitte-liikumatuks. Ning siit edasi variseb punktis (2) toodud ahel kokku. Ja kui järelikult Jumal on ajaline, s.t. ta võib olla küll surematu, kuid aeg kehtib ka tema puhul, siis on küsimus (3) täiesti legitiimne - ja selline, millele ei Augustinusel ega teistel kristlastel head vastust pole. Augustinus küll pakub "mitte midagi", kuid see Jumala tahte muutuse probleem jääb. Niisiis on meil siin vastuolu ja see seab Jumala olemasolu ratsionaalselt võttes kahtluse alla. Dogmaatikud ütlevad meile, et Jumala puhul vastuolu lubamatuse seadus ei kehti. Noh, aga nemad pole ka ratsionaalsed. Vot nii.